Читать книгу Kolm lihtsat sõna. Triloogia 3. raamat - Susan Mallery - Страница 6

„Surm pitsi ja tülli läbi,“ ütles Isabel Beebe, vehkides aurutajaga.

„Mul on siiralt kahju,“ ütles Madeline ja tegi pruutkleiti uurides grimassi.

„Pruutidega ei saa vaielda.“ Isabel tõstis valge kleidi pealmised kihid üles ja kinnitas need ettevaatlikult äri tagaruumis portatiivse kuivatusaluse nöörile. Sellise kleidi puhul, mis koosnes paljudest sifoonikihtidest, tuleb alustada sisemisest ja liikuda edasi välimiste suunas.

Isabel suunas auru kortsudele. Üks elevil pruut tahtis veenduda, et potentsiaalses pruutkleidis on mugav istuda. Ja seda ta tegigi. Istus selles pool tundi, helistades sõbrannale. Nüüd tuli näidis järgmise kliendi jaoks uuesti siledaks saada.

„Kas peaksin neid järgmisel korral takistama?“ küsis Madeline.

Isabel raputas pead. „Kui vaid saaksime. Aga pole midagi. Pruudid on emotsionaalsed. Kuni nad ei aja kleitidele peale värvi ega taha neid katki lõigata, las istuvad, keerutavad ja tantsivad. Meie oleme siin selleks, et neid teenindada.“

Ta näitas Madeline’ile, kuidas hoida sifooni nii, et aur sellest ühtlaselt läbi läheb, ning selgitas kihtide kohta ja kui kaua kleit peab jahtuma ja kuivama, enne kui selle võib teiste mudelite juurde tagasi viia.

„Mõtle igast pruutkleidist kui väga õrnast printsessist,“ ütles Isabel naerdes. „Kes on pärit perekonnast, kus on palju sugulastevahelisi abielusid. Iga hetk võib leida aset katastroof. Meie oleme siin selleks, et vältida sellise asja sündimist.“

Madeline oli töötanud Isabeli vanemate pruudirõivapoes kõigest kolm nädalat, kuid meeldis juba Isabelile. Madeline tuli tükk aega enne tööpäeva algust kohale ja ilmutas pruutide ja nende emade suhtes lõputut kannatlikkust.

Isabel andis talle aurutaja. „Sinu kord.“

Ta vaatas pealt seni, kuni oli veendunud, et Madeline teab, mida teeb, ja läks siis tagasi poesaali. Ta pani kinganäidised tagasi, kohendas paari loori ja tunnistas siis, et püüab endale tegevust leida. Kõik, mis vaja, oli tehtud. Edasilükkamine ei muudaks tegelikku olukorda. Kuigi ta soovis seda nii väga.

Hinganud sügavalt sisse, läks ta väikesesse kontoriruumi, võttis koti ja astus tagaruumi ning naeratas Madeline’ile. „Olen tunni aja pärast tagasi.“

„Selge. Näeme.“

Isabel lahkus poest ja läks otsusekindlalt auto poole. Fool’s Gold oli nii väike, et tavaliselt käis ta kõikjal jala, kuid koht, kuhu ta praegu kavatses minna, oli parasjagu nii kaugel, et sinna võis minna autoga. Pealegi tähendas autoga minek seda, et ta pääseb kiiremini tulema. Kui asjad untsu peaks minema, ei tahtnud ta põgeneda hirmunud jänku kombel. Kuigi kümnesentimeetriste kontsadega poleks see olnud võimalikki, aga ikkagi. Autoga saab tekitada kruusapilve ja ta võib haihtuda tolmupilve nagu filmides.

„Kõik läheb hästi,“ veenis ta end. „Kõik läheb just nii, nagu vaja. Ma visualiseerin suurepärast tulemust.“ Ta oleks peaaegu silmad sulgenud, kuid siis meenus talle, et ta on roolis. „Kannan igal sammul hea tulemuse krooni.“

Ta keeras Kaheksandal tänaval vasakule, siis paremale ja veel enne, kui ta selleks valmis oli, leidis ta end KKSi parklas.

Kerberose Kaitsesektor oli linnas uus turvafirma. Firma koolitas ihukaitsjaid ja siin sai võtta enesekaitsekursusi ja tegelda teiste mehelike asjadega. Millega täpselt, oli Isabelil segane. Tema oli avastanud, et temal ja spordil on kõige parem suhe siis, kui nad teineteist väldivad.

Ta parkis auto vist kuuekümnendatest pärit vinge pilli – suurele mustale džiibile olid värvitult dramaatilised leegid – ja koletislikuna tunduva Harley kõrvale. Tema Prius näis nende kõrval täiesti kohatu. Ja väike.

Nüüd, kus ta enam ei roolinud, võis ta turvaliselt silmad sulgeda. Seda ta tegigi ja üritas visualiseerida, kuid ta sisemuses keeras nii, et ta mõtles peamiselt sellele, kuidas mitte oksele hakata.

„Kui nõme!“ teatas ta silmi avades. „Ma saan sellega hakkama. Ma pean maha aruka inimese jutuajamise vana sõbraga.“

Ainult et Ford Hendrix polnud vana sõber ja jutuajamise teemaks pidi olema see, kuidas vaatamata sellele, et Isabel tõotas teda igavesti armastada ja oli talle kümme aastat kirjutanud, rääkimata saadetud fotodest, ei pruugi Fordil teda karta. Sest Isabelile tundus, et Ford vist kardab teda. Pisut.

Ta kahtles, kas mees tunnistab seda. Ford oli ju teeninud eriüksuses. Seda Isabel teadis. Lisaks sellele oli Ford teeninud veel ühendatud eriüksuses, mis oli veelgi ohtlikum. Samuti teadis Isabel seda, et Ford naasis Fool’s Goldi ligemale kolme kuu eest ja kogu see aeg oli neil õnnestunud teineteist vältida. Nüüd aga polnud see enam võimalik.

„Ma ei piira sind,“ ütles ta ja ägas selle peale. Nii küll ei saa jutuajamist alustada. Veelgi vähem panna meest teda uskuma.

„Ükskõik,“ pomises ta autost väljudes.

Ta seisatas, et musta kleiti siluda. Kleit oli kehasse töödeldud, kuid mitte liibuv ja varjas kõiki lopsakusi. Kuigi Isabelile meeldisid riided ja oleks võinud eeldada, et ta on trennifriik, et mahtuda kõigisse disainerite näidistesse, oli Isabelil liiga raske küpsistele ei öelda. Ja nii oligi ta omandanud oskuse varjata oma kehakumerusi, kuid sellelegi vaatamata stiilne välja näha. Või vähemalt nii veenis ta end ise.

Ta kohendas varrukaid, pühkis kingadelt tolmu ja valmistus kohtuma lõviga tema koopas. Või siis sõdalasega. Ükskõik.

Ta sisenes KKSi ruumidesse. Vastuvõtus polnud kedagi ja ta läks koridori mööda sinnapoole, kust kostis muusikat ja imelikku mütsumist. Ta nägi avatud topeltuksi ja sisenes tohutu suurde trennisaali.

Lagi oli vist küll oma kümne meetri kõrgune. Ühes nurgas rippusid taladelt alla köied. Saalis oli igasuguseid hirmsa välimusega trennimasinaid, poksikotte ja muid asju, millele ta ei osanud nime anda. Saali keskel pidas väikest kasvu sale pikkade mustade hobusesabasse kinnitatud juustega naine endast palju suurema mehega võitlusmatši. Ja tundus, nagu oleks naine võitmas.

Mõlemad kandsid kaitsekiivreid ja käte ümber kaitsmeid. Isabelil kulus hetk, enne kui ta taipas, et naine on ta sõbranna Consuelo Ly.

Isabel vaatas, kuidas Consuelo tõstis jala. Mees polnud küllalt kiire. Naise kand tabas teda põlveõndlasse ja mees langes maha. Isabel tegi valugrimassi, kuid mees oli püsti kiiremini, kui oleks võinud arvatagi, ning kohe oli naine tal haardes. Consuelo vehkis kätega, üritades mehele obadust anda. Ta küünarnukk tabas meest kõhtu. Mees oigas, kuid ei lasknud lahti.

„Kas te ikka teate, mida teete?“ küsis Isabel. „Kas te viga ei saa? Kas peaksin kiirabi välja kutsuma?“

Mees pöördus tema poole. Consuelo mitte. Ühel hetkel seisis mees püsti, järgmisel oli juba pikali maas ja Consuelo jalg ta kõril.

„Äpu,“ ütles Consuelo kiivrit peast võttes. Ta saatis ohvrile kurja pilgu. „Kas sa missioonil oled ka nii loll?“

„Tavaliselt mitte.“

Consuelo andis talle käe. Mees võttis ta käest ja Consuelo tõmbas ta püsti. Siis pöördus Consuelo Isabeli poole.

„Tänan. Olen sulle võlgu.“

„Mul polnud kavas teid segada,“ ütles Isabel. „Sina oled nii väike ja tema nii...“

Mees võttis kiivri peast ja pöördus Isabeli poole. Isabel tundis, kuidas suu muutus kuivaks, mis oli palju parem reaktsioon kui ühtäkki sisimas tunda andev võbelus. Tal oli tunne, et ta tõmbus näost kas kahvatuks või punaseks ja lootis õigupoolest, et kahvatuks. See tekitaks vähem piinlikkust.

Mees – meeter kaheksakümmend sentimeetrit T-särgis ja dressides lihaseid – oli sama nägus, nagu Isabel mäletas. Mehe silmad olid sama tumedad, juuksed sama paksud. Neliteist aastat eemalolekut olid kindlasti Ford Hendrixit sisimas muutnud, kuid välimuselt nägi ta välja parem kui iial varem.

Isabel mäletas ikka veel, kuidas Ford seisis ta vanematekodu elutoas ja rääkis õega. Isabelil kästi oma toas olla, kuid tema hiilis sealt välja, et pealt kuulata. Ta mäletas, kuidas kükitas hallis ja nuttis, kui mees, keda ta armastas nii väga, nagu ta neljateistaastane süda oskas, küsis õelt, miks too teda pettis ja kas ta armastab tõesti Leonardit.

Ka Maeve nuttis ja vabandas, kuid kinnitas, et kõik see on tõsi. Et ta teeb Fordiga lõpu ja et oleks pidanud seda juba mõne aja eest tegema. Kuna pulmad pidid toimuma vähem kui kümne päeva pärast, oli Isabel sama meelt. Nad tülitsesid veel tükk aega – Ford karjus Maeve’i peale – ja siis läks Ford minema.

Isabel jooksis talle järele ja anus, et ta ei läheks ära. Ford ei pööranud talle aga vähimatki tähelepanu. Kaks päeva hiljem astus ta mereväkke ja lahkus Fool’s Goldist. Isabel kuulutas oma armastust lõputus kirjaderodus, kuid polnud teda pärast seda, kuni selle hetkeni näost näkku näinud.

Ja Ford polnud tema kirjadele vastanud. Mitte ühelegi.

„Tere, Ford,“ ütles Isabel.

„Tere, Isabel.“

Consuelo vahtis otsa ühele ja siis teisele. „Nonii,“ ütles ta lõpuks. „Ma tajun pinget. Mina lasen siit jalga.“

Isabel raputas pead, just nagu üritades aju selgemaks saada. „Pinget ei ole. Mina olen pingevaba. Ma olen sisuliselt nuudel.“ Ta surus huuled kokku. Öelda midagi nii nõmedat! Nuudel?

Consuelo saatis talle pilgu, millest võis välja lugeda, et Isabel peaks end psühhiaatriahaiglas arvele võtma, haaras mattide kõrvalt virnast kaks käterätikut, viskas ühe Fordile, ja marssis minema.

Ford pühkis nägu ja heitis siis rätiku õlale. „Mis sind siia toob?“

Väga hea küsimus. „Leidsin, et me peaksime rääkima. Võttes arvesse meie uut elukorraldust.“

Üks tume kulm kerkis. „Elukorraldust?“

„Jah. Eelmisest nädalast saadik üürid sa mu vanemate garaaži peal korterit. Ma pole näinud sind tulemas ega minemas ja mõtlesin, et võib-olla üritad mind vältida.“

Ta hingas sügavalt sisse. „Olen paariks kuuks tagasi Fool’s Goldis ja juhin vanemate pruudirõivaäri, sel ajal kui nemad reisivad. Nad tahavad selle maha müüa ja mina aitan neil kaubavaliku ja võib-olla ka interjööri tänapäevasemaks muuta. Kuna ma olen siin vaid ajutiselt ja nemad on ümbermaailmareisil, oli loogiline, et elan nende majas. Nii et ma hoian ka nagu majal silma peal.“

Ja kuna majal silma peal hoida kõlas paremini kui olla kahekümne kaheksa aastane ja kolida tagasi vanematekoju.

„Nad rääkisid, et üürisid garaažipealse korteri välja, kuid ei öelnud, kellele. Sain just teada, et see oled sina, mis on tore, sest sina pole ju sarimõrtsukas ja ma ei tahaks sugugi elada samas majas sarimõrtsukaga.“

Teine kulm kerkis, nii et Fordi teatavat huvi ilmutanud ilme asendus segadusega. Ilmselt tuleks iva juurde asuda.

„Püüan öelda seda, et ma pole enam neljateistaastane. Ma pole enam too pöörane plika, kes kinnitas, et on sinusse armunud. Ma olen eluga edasi läinud ja sa ei pea mind kartma.“

Fordi kulmud langesid normaalasendisse ja üks suunurk kerkis. „Ma ei kartnudki.“

Ta hääl oli enesekindel, naeratus seksikas ja ta nägi parem välja kui ükski teine mees kogu universumi ajaloos. Isabel oli selles kohe päris kindel. Sest kõik närvid ta kehas sosistasid mehest, kes on talle nii ahvatlevalt lähedal. Reeglina ei uskunud Isabel külgetõmbesse esimesest hetkest. Tema oli ikka arvanud, et seksuaalne huvi eeldab esmalt vaimu sidet ja alles siis kehalist kontakti. Kuid antud juhul tundus, et ta eksib.

„Väga hea,“ lausus ta mõtlikult. „Ma ei tahaks sugugi, et sa võid arvata, nagu ma jahiksin sind. Seda küll ei ole. Ma olen sinust täiesti üle saanud.“

„Kurat.“

Isabel vahtis talle otsa. „Kuidas palun?“

Muie asendus laia naeratusega. „Mina olin meie üksuses ainus mees, keda jahiti. Ma olin tänu sellele lausa kuulus.“

Isabel tundis, kuidas ta nägu lõi õhetama, ja mõistis, et punastab. „Ei ole võimalik,“ sai ta suust. „Ega sa siis ometigi teistele minu kirjadest rääkinud.“

Naeratus kadus. „Ei rääkinud.“

Jumal tänatud! „Aga sa said need kätte?“

„Jah, sain küll.“

Ja siis? Ja edasi? Kas ta luges need ka läbi? Kas need meeldisid talle? Kas tema meelest oli neis ka iva?

Isabel ootas, kuid Ford ei lausunud sõnagi.

„Heakene küll,“ pomises Isabel. „Nii et see asi on selgeks räägitud. Sina võid end minu läheduses tunda, hmm, turvaliselt ja sa ei pea mind vältima ega midagi.“

„Jah.“

„Jah, sa ei väldi mind?“

„Jah.“

Kas asi on temas või on Fordiga raske rääkida? „Tore, et see asi sai selgeks räägitud. Kas korter on normaalne? Vaatasin selle enne su sissekolimist üle. Kuigi ma ei teadnud, kellega tegu, mis on imelik. Kuigi nüüd, kui sellele lähemalt mõelda, tekib küsimus, kas vanemad mitte ei jätnud seda meelega mulle mainimata. Tolle varasema asja pärast.“

„Pead silmas oma tõotust mind igavesti armastada? Mida sa murdsid?“ Viimast küsimust saatis muie.

„See polnud ju päris tõotus,“ vaidles Isabel vastu.

„Minule küll oli.“

Isabel nägi mehe tumedates silmades naerusädet. „Oh, jäta. Sina ei olnud minu olemasolust õieti teadlikki. Sina olid ülepeakaela armunud mu õesse, tema aga...“

Isabel lõi käe suule. „Anna andeks. Ma ei tahtnud seda öelda.“

Ford kehitas õlgu. „See oli ammu.“ Ta lähenes Isabelile. „Sain Maeve’ist üle palju kiiremini, kui oleks pidanud. Vahest ei käsitlenud ta olukorda just kõige paremini, aga langetas meie mõlema jaoks õige otsuse.“

„Nii et sa siis ei armasta teda enam?“

„Ei.“ Ford kõhkles, just nagu tahaks veel midagi öelda, kuid haaras siis õlalt käteräti. „Kas on veel midagi? Pean duši alla minema.“

Kas tahad abi?

Isabel oli üsna kindel, et ei esitanud seda küsimust kuuldavalt, kuid see ei teinud küsimust sugugi vähem siiraks. Ford näeb duši all kindlasti vapustav välja. Märg ja seebine. Ja, mmm, alasti. Mis on õigupoolest kummaline, sest ta ei mäletanudki enam, millal viimati mõne mehe keha peale mõtles. Ta polnud lihtsalt kogu sellest alasti seksivärgist eriti huvitatud. Tema eelistas kirele vestlusi ja kobamisele kaissu pugemist. Loomulikult ütles see nii mõndagi selle kohta, mis tema ja ta eksabikaasa vahel nihu läks.

„Huvitav mõttekäik,“ märkis Ford.

„Kuidas palun?“

„Sa kujutasid mind alasti ette, kuid siis läks su mõte muudele radadele.“

Isabeli suu vajus lahti. „Ei kujutanud... niimoodi. Mida sa ajad? Ma ei tee iial midagi niisugust.“ Ta nägu lõõmas. „See oleks ebaviisakas.“

Seksikas naeratus naasis. „Samuti valetamine. Ära muretse. Võtan seda komplimendina.“ Ta kehitas üht õlga. „Asi on ohus. Teadmine, et ma olen salapärane ja ohtlik mees, teeb mu vastupandamatuks.“

See Ford, keda Isabel mäletas, oli naljahimuline, võluv ja flirtis, kuid ta oli väikelinna kutt. Teda poldud veel proovile pandud. Talle ei oldud väljakutseid esitatud.

See mees, kes nüüd ta ees seisis, oli sõjas kooli saanud. Ta oli endiselt võluv, kuid ühtlasi oli tal oma külgetõmbe koha pealt õigus. Temas oli midagi määratlematut, mis tekitas ühtaegu tahtmise koos temaga duši alla minna ja teisalt plehku panna.

Tal õnnestus neelatada. „Sa väidad siis, et naised ajavad sind taga?“

„Pidevalt.“

„Kujutan ette, kuidas see sind ärritab.“

„Olen sellega harjunud. Pean nende eest hoolitsemist oma isamaaliseks kohustuseks.“

Isabeli suu vajus lahti. „Kohustuseks?“

„Isamaaliseks kohustuseks. Naisterahva vajaduste rahuldamata jätmine poleks sugugi isamaaline.“

Isabeli silmad tõmbusid kissi. Nii palju siis sellest, et Ford võiks end tema läheduses ebamugavalt tunda. Või et tema kirjad olid meest häirinud. Tema pidas neid kindla peale jumalast antud õiguseks.

„Lihtsalt et oleks selge,“ teatas Isabel, „mina olen sinust üle saanud.“

„Seda sa mainisid jah. Sa ei armasta mind igavesti. Milline pettumus.“

„Küll sa selle üle elad.“

„Ei tea. Ma olen üllatavalt tundlik.“

„Ah, jäta. Nagu ma sind usuksin.“

Ford kirtsutas nina. „Kas sa pilkad kangelast?“

„Iga rakuga.“

„Ole hea ja ära seda mu emale ütle. Tema üritab mind ikka veel veenda, et laseksin linnal enda auks paraadi korraldada. Temale ei meeldiks sugugi kuulda, et sa minu ohvrisse lugupidamisega ei suhtu.“

„Me räägime siis samast emast, kes üüris neljanda juuli pidustuste ajal putka, et sulle naist leida?“

Esimest korda pärast spordisaali sisenemist märkas Isabel Fordi pilgus teatavat ebamugavust.

„Seesama jah,“ torises ta. „Tänan seda mulle meenutamast.“

„Ta kogus avaldusi.“

„Ta mainis seda jah.“ Ford vaatas ringi, just nagu otsiks põgenemisteed.

Nüüd oli Isabeli kord naeratada. „Kui asi su emasse puutub, siis pole sa enam sugugi nii suur ja paha poiss.“

Ford kirus endamisi. „Jah, noh, mis ma sinna teha saan. Ta on ju mu ema. Kas sina suudad oma emale vastu seista?“

„Ei,“ tunnistas Isabel. „Aga minu ema on maailma teises otsas ja ma saan teha näo, et suudan seda.“

„Ka mina sain sellega hakkama, kui olin teisel pool ookeani. Nüüd aga olen tagasi.“

Isabel tundis talle peaaegu kaasa. Peaaegu. „Sõlmime lepingu,“ pakkus ta impulsiivselt. „Sina ei räägi rohkem, kuidas sa võrgutad naisi selle nimel, et hea sõjamees olla, ja mina ei maini su ema.“

„Nõus.“

Nad vaatasid teineteisele otsa. Isabel tajus endiselt Fordi jõudu ja head välimust, kuid polnud nüüd enam nii närvis. Võib-olla sellepärast, et oli mehe nõrkusele pihta saanud. Sellest teadmisest on kasu, et mänguväljakul püsiks tasakaal.

„Nii et oleme siis kokku leppinud?“ küsis Isabel. „Kirjade, minu õe, sinu ema ja kõige muu osas?“

Ford noogutas. „Kõik on parimas korras.“ Ta pilk muutus teravamaks. „Ega sina ometigi avaldust kirjutanud?“

Isaeli näkku sugenes lai naeratus. „Sinu naiseks saada? Ei. Kui juuksekarv lõhki ajada, siis poleks ma saanud seda teha. Kuna mina ju ei jää siia alaliselt elama.“

„Küll sinul alles veab.“

Isabel tegi näo, nagu oleks mures. „Oh, Ford, ära muretse. Küll ta sulle kellegi leiab. Toreda tüdruku, kes oskab sinu suuremeelsust hinnata.“

„Väga naljakas.“ Ford näi vait ja ta nägu läks uuesti naerule. „Aga mis dušši puutub...“

„Tänan, aga ei huvita.“

Isabel lehvitas ja suundus ukse poole. Kohtumine ei läinud sugugi nii, nagu tema oli ette kujutanud, kuid ta lahkus uskumuses, et Ford teda edaspidi ei väldi. Eeldades, et ta üldse on vältinud. Ja tal pole vaja muretseda sellepärast, et Ford võiks arvata, nagu oleks tema teda piiranud.

Ta läks koridori. Consuelo väljus riietusruumist, ühes käes spordikott, teises autovõtmed.

„Kas saite oma jutud räägitud?“ küsis ta.

„Rahu on maa peale seatud.“

Consuelo oli sedasorti väikest kasvu naine, kes tekitas Isabelis tunde, nagu oleks tal kohutavalt pikad käed ja jalad ning tohutu suured labajalad. See, et Consuelo oli suuteline ka alligaatori taltsutama, oleks pidanud panema Isabeli end naiselikumalt tundma, kuid kummalisel kombel polnud sellest kasu. Võib-olla sellepärast, et Consuelo lihased mõjusid seksikalt.

„Kas peaksin sind uskuma?“ küsis Consuelo. „Sa oled peaaegu suvi otsa Fordi vältinud.“

„Tean ja see oli minust tobe. Oleksin pidanud temaga varem rääkima.“

„Mhmh.“ Consuelo ohkas. „Ega sa nüüd kavatse ometi teda piirama hakata? Naised kipuvad seda tegema. Ja ilmuvad kutsumata ta voodisse. Kuigi tavaliselt saadab ta nad minema.“

„Kuulsin sellest. Mitte naistest, aga sellest, et nende rahuldamine on tema isamaaline kohustus.“

„See nagu ei häirigi sind.“

„Ei häiri jah. Too Ford, kellest mina olin sisse võetud, polnud see. Tema oli armas ja temaga oli vahva ja ta oli hella südamega. See Ford on kõige selle täiskasvanulikum versioon ja lisaks veel ka seksikas.“

Consuelo ootas.

„Pole minu tüüp,“ teatas Isabel. „Liiga ennasttäis. Minule meeldivad rahulikumat sorti mehed, kes on hoolivad ja targad. Kogu see seksuaalse tõmbe värk on kaugelt üle paisutatud.“

Kuigi teda oleks huvitanud näha Fordi duši all, käis tal hetkeks mõte peast läbi. See oleks olnud põnev. Kuid ta oli kindel, et tegu oli pigem uudishimu kui kiusatusega.

„Sa ikka oled seksi saanud?“ küsis Consuelo. „Rohkem kui ühe korra?“

„Selge see. Ma olin abielus. Normaalne.“ Enam-vähem. „Aga minu elu ei keerle selle ümber. Ford on sedasorti mees, kellega tiiba ripsutada, mina aga pole tiivaripsutaja. Pealegi ei teinud ta ka ettepanekut.“

Consuelo uuris teda. „Küll ta oleks mingil hetkel teinud. Tema ei pruugi sinu tüüp olla, kuid sina oled küll tema tüüp.“

„Kas talle meeldivad siis blondid?“

Consuelo muigas. „Temale meeldivad naised.“

Isabelil oli New Yorgis sõpru, keda huvitas üksnes tagaajamise põnevus. Neile oli seks oluline ja olgu pealegi. Tema oli teistsugune. Tema tahtis sellist inimest, kellega rääkida, kellega koos väljas käia. Ja just sellepärast ta Ericuga kokku jäigi, mõtles ta kurvalt. Nad said väga hästi läbi ja neil olid ühesugused huvid. Nende suhe oli olnud lausa imeline sõprus. Kahjuks olid nad mõlemad pidanud seda ekslikult millekski enamaks.

„Pean tagasi tööle minema,“ tunnistas Isabel. „Kohe varsti tuleb kaks pruuti kleite proovima. Lähme millalgi sel nädalal lõunat sööma.“

„Hea mõte.“

Ford Hendrix võis kaduda pikkadeks kuudeks Afganistani mägedesse. Ta võis elada vaid miili kaugusel mõnest külast ja mitte keegi poleks osanud aimatagi, et ta seal kunagi olnud on. Ta oli oma kodumaa heaks kogu maailma läbi rännanud, selle eest võidelnud, tapnud ja haavata saanud. Rohkem kui ühel korral oli ta surmaga silmitsi seisnud ja võitjaks jäänud. Kuid mitte miski tema neljateistkümne aasta pikkuse sõjaväelasekarjääri jooksul polnud teda valmistanud ette selleks, kuidas tulla toime nii kindlameelse ja kangekaelse naisega nagu ta ema.

„On sul mõni tüdruk?“ küsis Denise Hendrix kruusi kohvi valades ja seda pojale andes.

Kell polnud veel õieti kuuski. Tavaliselt oleks Ford juba üleval olnud ja valmistunud tööle minema, kuid nüüd oli ta tsiviilis ja polnud enam vaja enne kukke ja koitu tööle minna. Ta tuli uimase peaga kööki ja leidis eest ema, kes oli ilma igasuguse hoiatuseta tema poole tulnud ja kohvi üles pannud.

Ta vaatas väikeses möbleeritud üürikorteris ringi ja üritas kõigest sellest sotti saada.

„Ema, ma ju ei andnud sulle võtit?“

Ema võttis naeratades endalegi kruusi ja istus nurka väikese laua äärde. „Marian andis mulle enne ärasõitu maja ja korteri võtmed. Juhuks kui midagi juhtub.“

„Mis sa arvad, et ma ei oska ise endale kohvi keeta?“

„Olen su pärast mures.“

Ka Ford oli mures. Sellepärast et talle tundus, et koju tagasi tulek oli viga.

Fool’s Goldi jõudes elas ta alguses vanematekodus, kuna see oli kõige lihtsam lahendus. Kuid rohkem kui ühel korral juhtus nii, et öösel üles ärgates leidis ta ema oma voodi ääres. Ema ei osanud muidugi arvatagi, et sõjaväelise ettevalmistuse tõttu ei reageeri poeg sugugi hästi inimestele, kes tema magades ta voodi ääres seisavad. Niimoodi ringi hiilimine võis lõppeda surmaga.

Ja nii oli ta kolinud kodust ära Consuelo ja Angeli juurde. Kuid Angel oli sellise elukorralduse jaoks liiga võistlushimuline ja ta oli sunnitud uuesti elukohta vahetama. Tegelikult ähvardas Consuelo ta sandiks teha, kui ta seda ei tee, kuid sellele ei kavatsenud ta tähelepanu pöörata. Tema jõud käis Consuelo omast üle. Aga häda oli selles, et Consuelo rakendas ebaausaid võtteid.

Ta oli leidnud oma arust just sellise elamise nagu talle vaja. Koht oli vaikne, töökoha lähedal ja emast eemal.

Ta istus ema vastu ja sirutas käe.

Ema vaatas talle silmi pilgutades otsa. „Mis on?“

„Anna võti siia.“

Denise oli üle viiekümne. Ilus, triibutatud juustega. Tal oli kuus last, nende hulgas kolmikud tüdrukud, ja ta oli üle elanud abikaasa surma. Paari aasta eest oli ta armunud mehesse, keda tundis kooli ajal. Või pärast seda. Õed olid Fordile ema armumisest kirjutanud. Tema silmis oli ema üle kümne aasta truu lesk olnud. Kui ta nüüd sellel eluetapil kellegi leidis, siis oli Fordil ema pärast hea meel.

„Mis võtit sa silmas pead?“

„Korteri võtit,“ ütles Ford. „Anna siia.“

„Aga, Ford, ma olen ju su ema.“

„Ma tean juba mõnda aega, kes sa oled. Ema, nüüd aitab. Sa ei tohi niimoodi ootamatult sisse sadada. Sul on lapselapsed. Kui tahad, võid neid ogaraks ehmatada.“

Ema tumedad silmad läksid tundeliseks. „Aga sa oled ju nii kaua ära olnud. Sa ei käinud õieti kordagi kodus. Mina pidin sõitma igasugustesse kohtadesse, et sind näha, ja isegi seda ei lasknud sa eriti sageli sündida.“

Fordil oli tahtmine öelda, et just ema ise oligi selle põhjus. Ema lämmatas teda. Ta sai aru, et on kolmest vennast noorim, kuid oli juba ammu täiskasvanuks saanud.

„Ema, ma olin eriüksuses. Ma oskan ise enda eest seista. Anna võti siia.“

„Aga mis siis, kui sa luku taha jääd? Mis siis, kui midagi juhtub?“

Ford ei lausunud sõnagi. Ta pilk oli kindel. Ema polnud sugugi hirmuäratavam kui Kalašnikov ja nendega oli ta omal ajal küllaga tõtt vaadanud.

„Olgu,“ ütles ema jõuetult. Ta võttis teksade taskust võtme ja ulatas pojale. Ford surus võtme pihku.

See osake temast, mis tundis oma peret, tahtis küsida, kas ema tegi võtmest ka koopia. Ta otsustas, et õigem on oodata, et näha, kas see osutub probleemiks. Praegu piisas sellestki, et ema ei astu sisse hetkel, kui ta teda kõige vähem ootab.

„Küllap sa tahad, et ma ära lähen,“ lausus ema peaaegu sosinal.

„Ema, ära mängi märtrit. Ma armastan sind. Ma olen kodus. Kas sellest siis ei piisa?“

Ema tõmbas ninaga ja noogutas. „Sul on õigus. Mul on hea meel, et sa oled kodus ja elad Fool’s Goldis. Annan sulle paar päeva sisse elamiseks ja helistan siis. Võime minna lõunat sööma või sina võid tulla õhtusöögile. Kuidas see kõlab?“

„Normaalselt.“

Ema tõusis püsti. Ka Ford tõusis. Ta võttis emal ümbert kinni ja suudles teda pealaele. Nad läksid koos ukse poole. Ema avas ukse ja astus trepimademele. Ta hingas just sisse sõõmu vabadusehõngu, kui ema uuesti tema poole pöördus.

„Kas sa saadetud failidele oled pilgu peale heitnud?“ küsis ema. „Seal on mitu toredat tüdrukut.“

„Ema,“ ütles Ford hoiataval toonil.

Ema vaatas talle otsa. „Ei, kullake. Sa oled liiga kaua ära olnud. Sa pead naise võtma ja pere looma. Aastad lähevad, tead ju küll.“

„Mina armastan sind samuti,“ ütles Ford, lükkas ema leebelt uksest välja ja sulges selle enne, kui ema jõudis öelda midagi muud, mis Fordile ei meeldiks.

„Ma tahan, et sa naise võtad, Ford,“ hüüdis ema läbi suletud ukse. „Mul on arvutis avaldused, võid need läbi vaadata. Need on pandud Exceli faili, nii et sa saad neid erinevate kriteeriumide järgi sortida.“

Ford läks tagasi magamistuppa ja sulges ka selle ukse, kuid ema hääl kostis endiselt temani.