Читать книгу Vaid üks suudlus. Triloogia 1. raamat - Susan Mallery - Страница 5

Viisteist aastat varem...

Patience McGraw ei saanud hingata. Ta pani käe rinnale ja mõtles, kas on võimalik, et ta saab hirmust infarkti ja sureb. Või siis ootusärevusest. Tal keerlesid mõtted peas, kõris nööris ja siin ta nüüd oli, oma elu kõige tähtsamal päeval, ega suutnud õieti hingatagi. Kui kohutav!

„Lumi sulab,“ ütles Justice linnast idas kõrguvate mägede poole osutades.

Patience noogutas pead tõstes. „Läheb soojemaks.“

Läheb soojemaks? Ta surus oige maha. Miks ta küll ometigi nii loll on? Miks ta küll ometigi nii närvis on? Tegu on ju Justice’iga, ta parima sõbraga sellest ajast saati, kui poiss eelmise aasta oktoobri lõpus Fool’s Goldi kolis. Nad kohtusid kooli kohvikus, nad olid mõlemad üritanud võtta viimast kooki. Justice pakkus, et Patience võib selle endale saada. Patience pakkus, et nad võivad kooki jagada. Patience arvas, et poiss keeldub sellest, kuna oli vanem, kuid poiss hoopis naeratas ja nii saidki neist sel päeval sõbrad.

Ta ju tunneb poissi. Nad veetsid koos aega, mängisid videomänge, käisid koos kinos. Neil oli tore. Nad tundsid end koos hästi. Või vähemalt sinnamaani, kuni Patience vaatas paari nädala eest ühtäkki Justice’i tumesinistesse silmadesse ja tundis midagi sellist, mida polnud eales varem tundnud.

Ema kinnitas, et see on normaalne. Patience oli neljateistkümneaastane, Justice kuueteistkümnene ja polnud eriti tõenäoline, et nad jäävad igavesti sõpradeks. Kuid Patience’ile ei meeldinud mõte sellest, et midagi võiks muutuda. Varem ei pidanud ta mõtlema selle peale, mida ütleb, ega muretsema sellepärast, mis tal seljas on või kuidas juuksed hoiavad. Nüüd mõtles ta alatasa ja selle tulemusena oli koos raske olla.

Olles kaks kuud iga sõna, iga mõtte ja iga sammu üle mõelnud, oli tal sellest villand. Ta kavatses Justice’ile tõtt rääkida. Et Justice meeldib talle. Et ta tahab, et Justice oleks enamat kui ta parim sõber. Kui tema Justice’ile samuti meeldib, noh, ta ei teadnud, mis siis saab, kuid ta oli kindel, et see oleks imeline. Kui ta ei meeldi Justice’ile, siis ta ilmselt sureb murtud südame pärast.

Nad kõndisid Fool’s Goldi vaikses eramurajoonis. Linnake asus Sierra Nevada jalamil. Kevad peletas talve teelt ja puudel olid pungad ning tuules õõtsusid esimesed nartsissid ja tulbid. Kuid sel kõigel polnud vähimatki pistmist sellega, et Patience tundis kohutavat hirmu. Sellepärast, et murtud südame pärast surra oli nii väga „Uhkuse ja eelarvamuse“ – ema lemmikraamatu ja lemmikfilmi – moodi, et see võib olla piinarikas ja nõme.

Kuid tal oli vaja teada. Tal oli vaja vabaneda mõtlemisest. Ta peaks seda Justice’ile lihtsalt ütlema ja kogu lugu. Kahe nädala pärast on koolipidu ja tema tahtis minna peole koos Justice’iga.

Ta oli üsna kindel, et Justice’ile ei meeldi ükski teine tüdruk. Kuigi Justice oli temast kaks aastat vanem, polnud tal oma tüdrukut ja nad veetsid lõuna alati koos. Kuigi Justice ei üritanud teda suudelda. Patience ei osanudki öelda, kuidas ta suudlemisse suhtub, kuid kui üldse mõni poiss peaks teda suudlema, siis tahtis ta, et see oleks Justice. Oh jumal küll, miks küll kõht nii kohutavalt valutab?

„Patience?“

Patience võpatas. „Mis?“

„On sul midagi viga?“

Patience jäi seisma ja surus raamatud vastu rindu. „Ei ole. Miks sa küsid?“

„Sa oled kuidagi vaikne. Kas midagi on lahti?“

Justice’i silmad olid nii ilusad, mõtles Patience. Tume-tume sinised. Kui Justice naeris, ilmusid ta silmanurkadesse kurrud, kuid ta ei naernud just sageli. Tal oli nii ilus naeratus. Ta oli ikka veel kõhnapoolne, just nagu oleks kasvanud liiga kiiresti, aga ta oli nii armas. Ja Patience’i vastu nii hea.

„Justice, ma pean sinult midagi küsima.“

Justice pöördus noogutades tema poole. „Lase tulla.“

Patience avas suu ja pani selle siis uuesti kinni. Sõnad kadusid, teda valdas hirm ja paanika ja...

„Tere, Justice.“

Pöördudes nägid nad Ford Hendrixit üle tänava tulemas. Patience hingas sügavalt välja: ta tundis Fordi nähes ühteaegu kergendust ja pahameelt.

Fordil oli viis õde-venda. Tal olid tumedad silmad ja tumedad juuksed. Kõik tüdrukud leidsid, et ta on kuum, kuid Patience nägi üksnes Justice’it.

„See ajaloo töö oli lihtsalt võimatu,“ ütles Ford. Nad olid Justice’iga ühevanused ja neil oli üsna palju tunde koos. „Tere, Patience.“

„Tere.“

Nad läksid koos kodu poole ja õige hetk oli käest libisenud.

„Miks me kogu seda pahna teadma peame?“ küsis Ford. „Esimene maailmasõda oli saja aasta eest või midagi sellist. See esseeküsimus...“

„Jube,“ lõpetas Justice ta mõtte.

Patience vaatas Justice’i poole ja nägi, et poiss peab teda silmas, poisi ilme oli küsiv. Patience neelatas mõistes, et Justice võib ta käest küsida, mida ta tahtis öelda, kuid Fordi ees ei saaks ta midagi öelda. Ford oli päris normaalne, aga mitte mingil juhul!

„Ma, seda et, pean koju minema,“ ütles Patience. „Lõikan siit otse. Näeme homme.“

„Oota, Patience.“

Kuid Patience ignoreeris Justice’it ja põgenes kähku ümber nurga ning läbi tagahoovi.

Järgmisel hommikul võttis Patience vastu otsuse enam mitte hetkegi kauem oodata ja Justice’ile tõtt rääkida. Ta ei olnud kogu öö magada saanud, muudkui vähkres voodis, ning tal sees keeras. Ta ei saanud enam niimoodi edasi minna. Peab olema vapper. Tuleb olla aus. Kui asi tõesti hulluks läheb, on ema kindlasti nõus ära kolima.

Ta läks kodust Justice’i poole nagu nüüd juba mitmeid kuid igal koolipäeva hommikul. Justice elas koolile lähemal ja tema kodu jäi seega Patience’i kooliteele. Patience vaatas lähenedes kahe magamistoaga maja, kus Justice oma onuga elas. Tavaliselt istus Justice trepil ja ootas teda. Kuid sel hommikul mitte.

Kas Justice teadis? Kas poiss oli aru saanud, mida Patience talle öelda tahtis? Kas ta tundis vastikust? Kas arvas, et Patience on täielik ohmu, ja tundis nüüd sellist piinlikkust, et ei tahtnud enam Patience’iga rääkidagi?

Patience läks ärevalt trepist üles. Kui asi on nii hull, siis tahtis ta seda kohe kuulda. Justice peab talle tõtt rääkima, et ta ei loodaks enam. Siis ta süda murdub ja ta saab sellest üle ja...

Ta seisatas lävel tajudes, et uks on poikvel. Just nagu oleks see kiirustades lahti jäänud. Ta läks murelikul ilmel lähemale.

„Justice? Kas kõik on korras?“

Ta koputas ja uks vajus valla.

Ta oli väikeses majas kümneid kordi käinud. Uks avanes elutuppa, selle taga väike söögituba ja köök. Maja tagaosas oli kaks magamistuba ja vannituba. Ta mäletas diivanit ja paari tooli ning mingisugust lauakest.

Aga nüüd polnud siin midagi. Elutuba oli tühi, samuti söögituba. Majas polnud mitte kui midagi. Ei ühtki patja ega kasti ega paberilipakat. Tundus, nagu polekski siin üldse elatud.

Patience käis vaikides maja läbi. Ta hingamine kostis vaikuses valjult. Ta ei saanud aru. Kuidas on see võimalik, et kõik on kadunud?

Köök oli sama tühi nagu teised ruumid. Kapiuksed olid lahti, riiulid tühjad. Kraanikauss oli tühi, sahtlid samuti. Justice’i magamistoas polnud jälgegi sellest, nagu oleks siin kunagi elatud.

Ta läks tagasi elutuppa ja püüdis silma tungivaid pisaraid pilgutades peatada. Ta keeras üha suuremat hirmu tundes ringi.

Midagi on imelikku. Inimesed ei kao lihtsalt niisama keset ööd ära. Midagi on juhtunud. Midagi halba.

Ta tuiskas uksest välja ja jooksis tagasi koju. Ta tormas ema hüüdes uksest sisse.

„Justice on läinud! Ta on läinud ja ta onu ja kõik asjad ka.“

Ema tuli elutuppa. „Mis sa räägid?“

Patience rääkis, mis oli juhtunud. Ava haaras jope ja läks koos tütrega tagauksest välja. Kümme minutit hiljem vahtis ta tühja maja. Veerand tundi hiljem saabus politsei.

Patience vaatas sebimist ja kuulas, mida räägiti. Mitte keegi ei saanud aru, mis võis küll juhtunud olla. Mitte keegi polnud midagi kuulnud ega näinud. Kuid kõik olid seda meelt, et asi on väga kummaline. Justice ja ta onu olid kadunud. Just nagu poleks neid siin üldse olnudki.