Читать книгу Vaid üks suudlus. Triloogia 1. raamat - Susan Mallery - Страница 6

„Piira mu kulme,“ ütles Alfred oma valgeid lopsakaid kulme liigutades. „Ma tahan seksikas välja näha.“

Patience McGraw hoidis naeratust tagasi. „Kas sul on oma prouaga peenemat sorti õhtu plaanis?“

„Tead küll.“

See oleks kõlanud vägagi romantiliselt, kui Alfred ja ta imearmas proua oleks olnud pisut nooremad kui umbes üheksakümmend viis. Patience surus maha hoiatussõnad, et nende vanuses tuleb ettevaatlik olla. Ju oli palju olulisem õppetund see, et tõeline armastus ja kirg võivad kesta kogu elu.

„Ma olen kade,“ tunnistas ta ettevaatlikult Alfredi kulme piirates.

„Sina valisid küll täieliku tõpra,“ ütles Alfred, kuid kehitas siis õlgu, „anna andeks.“

„Nii see on ja ma ei saa sulle seda pahaks panna, et tõtt räägid,“ tunnistas Patience mõeldes, mis tunne võiks olla elada suuremas linnas. Kus kõik ei tea su eraelu iga viimset kui üksikasja. Kuid tema oli sündinud Fool’s Goldis ja kasvanud siin üles mõttega, et naabrite ja sõprade vahel saladusi ei ole.

Mis tähendas, et kogu linn teadis, kui ta kaheksateistkümneaastaselt lapseootele jäi ja too tõbras, kes oli lapse isa, tema ja ta tütre vähem kui aasta pärast maha jättis.

„Küll leiad ka kellegi,“ lohutas Alfred ta kätt patsutades. „Sinusugusel ilusal tüdrukul peaks neid miilide kaupa sabas seisma.“

Patience naeratas. „Sa oled nii armas. Mul on vägisi tunne, nagu sa flirdiksid minuga.“

Alfred tegi talle silma.

Komplimentidele vaatamata oli Patience üllatavalt meestevaba. Fool’s Goldis polnud sobivaid mehi just kapaga ja kuna ta oli üksikema, pidi ta olema eriti ettevaatlik. Pealegi polnud enamik meestest, kellega ta oli kokku puutunud, sugugi huvitatud teise mehe lapsest.

Võtnud käärid, et paar karva lühemaks lõigata, mõtles Patience, et ta elul polnud viga midagi. Kui talle antaks valida, siis paneks ta pigem püsti oma ettevõtte, kui armuks. Kuid aeg-ajalt igatses ta kedagi, kellele toetuda. Meest, kelle eest hoolitseda, kes oleks temale toeks.

Ta uuris Alfredit peeglis. „Sa näed välja veel parem kui varem,“ ütles ta kääre käest pannes ja keebi kinnist avades.

„Raske uskuda,“ vastas Alfred naerdes.

Patience puhkes naerma.

„Patience?“

Ta ei tundnud häält, kuid pöördus sellegipoolest. Salongi lävel seisis mees.

Patience registreeris korraga mitu asja. Alferd oli tal sel päeval viimane klient. Kui mees oleks lihtsalt tänavalt sisse astunud klient, siis ei kõnetaks ta teda nimepidi. Mees oli pikk, tumedate kuldblondide juuste ja tumesiniste silmadega. Mehe õlad olid laiad ja tal oli seda sorti nägu, mida näeks rõõmuga kinolinal. Väga meeldiv, aga Patience’il polnud aimugi, kes see...

Ta tundis, kuidas keep pudenes põrandale, kui ta endale lähenevat meest lähemalt uuris. Mees oli paar tolli pikem, palju tugevama kehaga, kuid ta silmad... Ta silmad olid täpselt endised. Talle naeratades ilmusid silmanurkadesse isegi kurrud.

„Tere, Patience.“

Patience oli taas neljateistkümneaastane ja seisis tühjas majas, tundes suuremat hirmu kui iial varem. Küsimused jäid vastusteta. Salapärasele kadumisele polnud mingisugust seletust. Olid vaid küsimused ja painav tunne, et midagi oli väga viltu.

„Justice?“ küsis ta vaevukuuldavalt. „Justice?“

Mees kehitas õlgu. Tuttava liigutuse peale tuiskas Patience mehe poole. Ta kargas mehele kaela, olles otsustanud, et seekord ta teda käest ei lase.

Justice surus ta enda vastu ja kallistas teda peaaegu sama kõvasti kui naine teda. Mees oli soe, tugev ja tõeline. Patience surus pea mehe õlale ja hingas sisse mehe lõhna. Puhast mehelikku lõhna, millel polnud vähimatki pistmist selle poisiga, keda tema mäletas. See ei saa tõsi olla, mõtles ta, pea ikka veel ringi käimas. Pole võimalik, et Justice on tagasi.

Kuid oli. Ent mees ei sarnanenud poisiga ja olukord muutus ebamugavaks. Patience taganes ja pani käed puusa.

„Mis juhtus? Sa jätsid mu maha! Kuhu sa ometigi kadusid? Ma olin su pärast nii mures. Kogu linn oli mures. Helistasime politseisse ja puha.“

Justice vaatas salongis ringi. Patience’il polnud vaja ta pilku järgida mõistmaks, et nad olid tähelepanu keskmes. Tema oli harjunud salongis valitseva sõbraliku huviga, kuid Justice’ile võib see ebamugav olla.

„Millal sa saad pausi teha?“ küsis Justice.

„Viie minuti pärast. Alfred oli täna mu viimane klient.“

„Ootan sind väljas.“

Justice oli läinud enne, kui Patience’il õnnestus teda peatada. Ta lahkus ühteaegu võimukalt ja eesmärgikindlalt. Niipea kui uks ta taga sulgus, võtsid teised juuksurid ja pooled kliendid ta ette.

„Kes ta on?“ küsis Patience’i ülemus Julia. „Kui nägus mees.“

„Olen teda linna peal varemgi näinud,“ ütles keegi teine. „Koos selle baleriiniga. Ta oli tema ihukaitsja.“

„Kas ta on siia kolinud?“

„Kas ta on vana peika?“

Alfred köhatas. „Rahu, daamid. Ande Patience’ile hingamisruumi.“

Patience naeratas talle tänulikult. Alfred maksis juukselõikuse eest ja andis viiskümmend senti jootraha. Siin töötades küll rikkaks ei saa, mõtles Patience Alfredit uksele saates ja teda põsele suudeldes.

Kui Alfred oli läinud, tegi ta kähku oma töökoha korda. Julie uuris teda varjamatu uudishimuga.

„Homme räägid kõik ära?“ küsis ta.

„Selge see.“

Uudiseid jagada oli Fool’s Goldi elulaadis sama tavaline nagu ilmuda lävele pajaroaga, kui majas oli keegi sündinud, surnud või tõsiselt haige. Ta ei pruugi küll tahta rääkida kõiki üksikasju kohtumisest minevikust välja ilmunud mehega, kuid temal polnud siin sõnaõigust.

Patience läks kähku vannituppa vaatama, ega ta ole mustale T-särgile plekke teinud. Ta vallandas pikad pruunid juuksed hobusesabast ja korraks käis ta peast läbi mõte, et oleks pidanud laskma juustesse triibud teha ning end meikima ja olema midagi põnevamat kui tavaline, kuid ta kehitas õlgu. Ta on, kes on, ja nüüd ei muuda teda enam miski peale tõsisemat sorti iluoperatsiooni ja/või muutumise.

Ta pani huultele läiget ja pühkis firmasärgi rinnaesise veel kord üle. Kaks minutit hiljem oli tal kott käes ja ta väljus salongist.

Justice seisis endiselt tänaval. Kogu oma meeter kaheksakümne kaheksa sentimeetrises pikkuses. Ta kandis tumedat ülikonda, säravvalget särki ja suitsuhalli lipsu.

„Viieteistkümne aasta eest polnud sa sugugi nii stiilne,“ tõdes Patience.

„Käib tööga kaasas.“

„Mille peale pean küsima, et mis tööga? Aga see võib oodata.“ Patience vaatas talle otsa, püüdes siduda seda meest poisiga, keda tema oli tundnud ja armastanud. Noh, võib-olla mitte just armastanud, aga poiss oli talle väga meeldinud. Poiss oli tema esimene armastatu. Ta oli tahtnud seda poisile öelda, oli tahtnud, et poisist saaks tema peika, kuid siis oli poiss läinud. „Mis juhtus?“

Justice vaatas ringi. „Kas võin sulle tassi kohvi välja teha?“

„Muidugi.“ Ta osutas teisele poole tänavalt. „Seal on Starbucks.“

Nad läksid sinnapoole. Patience’i peas keerles tuhat küsimust, kuid ta ei saanud ühelgi sabast kinni, et seda esitada. Ta oli ühteaegu tulvil uudishimu ja häbelikkust ning selline kombinatsioon ei soodustanud sundimatut vestlust.

„Kui kaua sa oled...“

„Arvasin, et sa...“

Nad alustasid lauset mõlemad korraga.

Patience ohkas. „Oleme oma rütmi kaotanud. Nii kurb.“

„Küll see tagasi tuleb,“ lohutas Justice. „Oota natuke.“

Nad jõudis Starbucksi juurde ja Justice avas Patience’ile ukse. Patience seisatas enne mehest möödumist.

„Kas kolisidki siia?“ küsis ta. „Kas jääd vähemalt mõneks ajaks siia elama?“

„Jah.“

„Ei kavatse keset ööd haihtuda?“

„Ei.“

Patience noogutas. „Ma ei osanud midagi arvata. Ma olin nii kohutavalt mures.“

Mehe tumesiniste silmade pilk peatus ta näol. „Mul on südamest kahju. Ma teadsin, et sa muretsed. Tahtsin midagi öelda, kuid ei saanud.“

Patience nägi lähenemas paari vanemat naist ja lipsas sisse. Letile lähenedes võttis ta Starbucksi kaardi, kuid Justice andis märku, et ta selle ära paneks.

„Mina teen välja,“ ütles ta. „Et juhtunut pisutki korvata.“

„Muidugi. Selle asemel et mulle vabanduseks steik välja teha, teed sina kohvi.“

Justice saatis talle naeratuse, mis oli nii tuttav, et Patience tundis, kuidas südames pitsitas. Samal ajal tundis ta nabast allpool kirvendust, mis ütles nagu: „Vau, kui nägus kutt.“ Seda polnud juba nii ammu juhtunud, et tal kulus hetk aega mõistmaks, et tegu on seksuaalse tõmbega.

Ma olen lihtsalt lootusetu, mõtles ta endale – nagu ikka – suurt vanilli-latte’t tellides. Viimase viie või kuue aasta jooksul oli tal see esimene kord, kus ta oli nii-öelda meesterahvaga väljas. Peaks tõesti end sagedamini tuulutama. Ja niipea kui tekib pisutki aega, kavatses ta sellega tegelda.

„Suur kohv,“ ütles Justice tüdrukule.

Patience pööritas silmi. „Väga mehelik. Ma pole isegi üllatunud.“

Justice saatis talle taas naeratuse. „Kas ma ei näe siis välja selline, kes telliks tee-latte’t sojapiimaga?“

„Ei, aga ma olen valmis maksma, et näha sind seda joomas.“

„Niisugust raha pole olemaski.“

Nad astusid kohvi oodates kõrvale ja läksid siis jookidega nurgalauda.

„Küllap sa tahad istuda seljaga seina poole, on nii?“ küsis Patience, võttes teise tooli, et Justice saaks tõepoolest sellise koha.

„Miks sa seda arvad?“

„Keegi ütles, et sa oled ihukaitsja. Kas see on tõsi?“

Justice istus ta vastu ja tundus, nagu oleks ta laiadel õlgadel ja tugeval kehal ruumis kitsas.

„Töötan firmas, mis pakub kaitset,“ tunnistas ta.

Patience limpsis kohvi. „Sa kohe ei saa niisama lihtsalt jah öelda?“

„Mida?“

„Vastus on jah. Kas see poleks olnud lihtsam kui öelda mulle, et töötad firmas, mis pakub kaitset?“

Justice kummardus laua kohale. „Kas sa olid siis samasugune nuhtlus, kui me veel lapsed olime?“

Patience’i nägu läks naerule. „Mu keel on aastatega nürimaks jäänud.“ Ta tõstis kohvikruusi. „Tere tulemast tagasi, Justice.“

Patience’i pruunid silmad särasid lustlikult, just nii nagu Justice mäletas. Patience oli kasvanud pisut pikemaks ja muutunud naiselikult vormikamaks, kuid muidu oli ta ikka endine. Ninakas, mõtles Justice. Teismelisena poleks ta seda sõna kasutanud, kuid nüüd sobis see Patience’ile nagu rusikas silmaauku. See Patience, keda tema mäletas, oli üsna enesekindel ja otsekohene. Tundus, et see pole muutunud.

Patience vaatas kohvikus ringi ja ohkas. „Selliseid on Ameerikas oma viis miljonit. Tahaks midagi muud.“

„Kas siis sinule ei meeldi Starbucks?“

„Ei,“ vastas Patience kohvi limpsides. „Ma jumaldan Starbucksi. Meil on aktsiad ja puha. Aga kas sa ei leia, et Fool’s Goldi suguses linnas võiks olla ka mõni kohaliku atmosfääriga kohvik? Tahaksin oma kohviku avada. On see tobe?“

„Miks?“

„See pole ju mingi suur unistus. Unistused peaksid ju olema suured. Nagu näiteks, et tahan teha lõpu näljahädale maailmas.“

„Inimesel on lubatud ka enda pärast unistada.“

Patience uuris teda. „Millest sina unistad?“

Justice polnud eriline unistaja. Tema tahtis seda, mida teised võtsid iseenesestmõistetavana. Võimalust olla samasugune nagu teised. Kuid see pole võimalik.

„Sellest, et teha lõpp näljahädale maailmas.“

Patience puhkes naerma. Naise naer viis Justice’i mõtted tagasi aega, kui nad olid veel lapsed. Tema oli sunnitud kogu aeg valet rääkima. Tal soovitati mitte sõbruneda ning mitte sisse elada, kuid tema ei kuulanud, mis talle räägiti, ja sõbrunes Patience’iga. Kuigi ta mõistis juba siis, et on teistsugune, oli tal ikkagi tahtmine kuskile kuuluda. Sõprus Patience’iga oli tema elu ainus „normaalne“ osa. Ta vajas Patience’it selleks, et vastu pidada.

Tema otsus oli isekas ja Patience maksis selle eest ränka hinda. Kui ta pidi ära sõitma, ei saanud ta Patience’ile öelda, miks ta seda tegi. Ja hiljem mõistis ta, et Patience’i üles otsimine tooks naise tema maailma. Patience meeldis talle selleks liiga palju, et tüdrukut sellise asjaga rüvetada.

Nii et millega ta end siis nüüd välja vabandab? Patience’ile silma vaadates mõistis ta, et oli taas valinud pigem selle, mida ise tahtis, kui selle, mis oli Patience’ile parim. Kuid ta ei suutnud enam mineviku kutsele vastu panna. Võib-olla oli ta salamisi lootnud, et Patience pole nii hea, kui ta mäletas. Nüüd aga pidi ta seisma silmitsi tõigaga, et Patience oli veelgi parem.

Patience kummardus laua kohale. „Sa oled juba küllalt kõrvale hiilinud. Mis sinuga tol ajal juhtus? Ühel hetkel olid siin, järgmisel kadunud.“

Patience’i pruunid juuksed olid endiselt pikad. Justice mäletas, kuidas need hoidsid kergelt lainesse ja kuidas need tüdruku kõndides liikusid edasi ja tagasi. Seksikalt.

Tol ajal oli ta Patience’i jaoks liiga vana. Vähemalt nii veenis ta ise end iga kord, kui tal tekkis kiusatus tüdrukut suudelda. Kaheksateistkümneaastane, kes esines kuueteistkümneaastasena, et kavaldada üle meest, kes ihkas tema surma.

„Ma olin tunnistajakaitseprogrammis.“

Patience’i silmad läksid suureks ja suu vajus lahti.

Justice lasi öeldul kohale jõuda ja uuris Patience’i mustale T-särgile joonistatud karikatuurset juuksurit. Joonistatud juuksur vehkis koomiliselt kääridega.

„Nalja teed või?“ küsis Patience. „Tõtt räägid või? Siin?“

„Oskad sa pakkuda välja mõnd Fool’s Goldist paremat kohta?“

„See ei saa olla tõsi. See kõlab, nagu pärineks mõnest filmist.“

„See oli vägagi tõsi.“ Justice mõtles kohvi juues oma minevikule. Ta rääkis sellest harva. Isegi ta parimad sõbrad ei teadnud üksikasju.

„Mu isa oli elukutseline kurjategija,“ lausus ta mõtlikult. „Selline, kes oli veendunud, et maailm on talle võlgu. Ta haudus ühe skeemi teise järel. Kui ta oleks pannud pooltki nii suure energia kindlal töökohal töötamisse, oleks ta võinud terve varanduse kokku ajada, aga ei.“

Kruusi käes hoidva Patience’i silmad läksid suureks. „Palun ära aja mind oma jutuga nutma.“

Justice kehitas õlga. „Püüan faktide juurde jääda.“

„Sellepärast et sa ei taha mind nutma ajada?“ Patience tõmbas sügavalt hinge.

„Hea küll, halb isa. Ja edasi?“

„Kui ma olin seitsmeteistkümneaastane, röövis ta paari mehega üht väikest poodi. Omanik ja müüja said surma ja minu isa vajutas päästikule. Sõbrad võeti kinni ja nad andsid mu isa üles. Bart. Ta nimi oli Bart Hanson.“ Justice’i nimi oli Bart Hanson noorem, kuid ta oli sellest juba aastate eest loobunud. Lasi selle ametlikult ära muuta. Ta ei tahtnud mitte midagi, mis kuulus ta isale.

„Teda kinni võtma saadeti eriüksus. Paps ei kavatsenud vastupanuta alla anda. Ta oli kõik läbi mõelnud ja kavatses tappa nii palju politseinikke kui võimalik. Sain aru, mis ta plaanib, ja kargasin talle selga. Mul õnnestus teda parasjagu nii palju takistada, et politsei sai ta kätte. Minu käitumine ei meeldinud talle sugugi.“

See oli veel vähe öeldud, mõtles ta endamisi. Isa kirus teda, tõotas, et karistab teda selle eest. Kõik, kes Bart Hansonit tundsid, olid veendunud, et ta on suuteline oma ainsa poja tapma.

„Päris kohutav. Kus su ema oli?“

„Ema suri juba ammu. Autoavariis.“

Ta ei hakanud mainima, et auto pidurivoolikud olid läbi lõigatud. Politsei kahtlustas Barti, kuid neil ei õnnestunud midagi tõestada.

„Kui ma isa vastu tunnistuse andsin, muutus ta viha raevuks. Kohe pärast süüdi mõistmist põgenes ta vanglast ja tuli mind otsima. Mind lülitati tunnistajakaitseprogrammi ja toodi siia. Nii me kohtusimegi.“

Patience vangutas pead. „Lihtsalt imeline ja lihtsalt kohutav. Lausa uskumatu, et sa oled pidanud midagi sellist läbi elama. Sa ei andnud sellest vähimalgi määral mõista ega...“ Ta vaatas mehele otsa. „Seitsmeteistkümneaastane? Kas sa olid seitsmeteistkümneaastane? Mina arvasin, et olid viieteistkümneaastane. Me ju tähistasime su kuueteistkümnendat sünnipäeva.“

„Ma valetasin.“

„Oma vanuse kohta?“

„See käis asjaga kaasas. Olin kaks aastat vanem, kui sa arvasid. Ka praegu.“

Ta sai aru, et Patience’ile ei teinud see nalja. „Mina olin kõigest neljateistkümnene.“

„Tean. Sellepärast ma ei...“ Ta võttis kohvikruusi. „Igatahes nähti isa siinkandis. Elasin tol ajal koos ühe politseinikuga. Võeti vastu otsus mind siit kohe ära viia. Tahtsin sulle seda öelda. Aga ei saanud. Ja siis, kui isa kätte saadi ja kinni pandi, oli nii palju aega mööda läinud. Ma ei teadnud, kas sa üldse mäletadki mind.“

Või kas oleks olnud arukas Patience üles otsida. Isegi nüüd oli tema mineviku ilustatud versioon Patience’ile raske aduda. Patience oli täiesti rabatud. Justice ise oli kõik selle läbi elanud ja tal oli ikka veel raske uskuda, et see oli aset leidnud.

„Mis su isast sai?“ küsis Patience. „Kas ta istub ikka veel kinni?“

„Ta on surnud. Ta sai vanglatulekahjus surma.“

Põles tundmatuseni ära, mõtles Justice. Bart identifitseeriti hammaste järgi. Oli vast viis siit ilmast lahkuda, mõtles Justice tajudes, et ei tunne endiselt isa vastu mitte kui midagi. Mitte midagi peale kergenduse, et ta on läinud.

Ta ei kavatsenud arutleda Patience’iga selle üle, kui suur osa isast temas endas edasi elas. Need mõtted olid hilisteks õhtutundideks, kui ta oli üksi ja pimedus peale surus. Patience ei kuulunud sinna. Patience oli tema pimeduses valguskiir ja ta ei tahtnud, et see muutuks.

„Mu pea käib ringi,“ tunnistas Patience ja pani kohvikruusi käest. „Kas tead, mis on täiesti jabur? Mind üllatab ikka veel rohkem see, et sa olid kaheksateistkümneaastane, kui mina arvasin, et oled kuueteistkümneaastane, kui see, et sa olid tunnistajakaitseprogrammis sellepärast, et su isa tahtis sind tappa. Minu arust tähendab see, et minuga on midagi tõsiselt paigast ära. Anna mulle see andeks.“

Justice naeratas talle. „Vähemalt on sul prioriteedid paigas.“

Patience uuris teda hetke ja langetas siis pea. „Lihtsalt uskumatu, mis sa oled pidanud läbi elama. Ja mina haletsesin siin ennast sellepärast, et olin sinusse armunud. Tahtsin sulle seda öelda. Õigupoolest kavatsesin seda teha tol viimasel päeval, aga siis tuli Ford.“

Justice veenis end, et see informatsioon on huvitav, kuid mitte oluline. Kuid tundis sellelegi vaatamata rahulolu, millele järgnes kohe kaotustunne. Ta oli sageli mõelnud, mis oleks juhtunud siis, kui ta oleks olnud tavaline poiss, kes sattus elama Fool’s Goldis. Kahjuks ei vedanud tal nii palju, et ta oleks seda teada saanud.

Ta mõistis, et arukas inimene läheks nüüd ära. Et temasugusel mehel pole Patience’i elus kohta. Kuid ta ei suutnud lahkuda – nagu polnud suutnud iial unustada.

„Mäletan seda päeva,“ tunnistas ta. „Sa käitusid nii, nagu oleks sul mingi mure.“

„Oligi. Sina. Neljateistkümneaastase tüdruku süda puperdas iga kord, kui sina läheduses olid.“

Justice’ile meeldis, kuidas see kõlas. „Nii et siis kohe nii hullusti?“

Patience noogutas. „Mind lohutas see, et sa ei näinud tundvat huvi ühegi teise tüdruku vastu, aga ma olin mures, et näed minus üksnes sõpra. Olin otsustanud sulle tõtt rääkida. Kartsin nii kohutavalt. Mis siis, kui mina poleks sinule meeldinud?“

„Sa meeldisid mulle. Aga ma olin sinu jaoks liiga vana.“

„Nüüd saan sellest aru.“ Patience’i nägu läks naerule. „Kaheksateistkümneaastane. Kuidas see küll võimalik on? Ma olen täiesti rabatud. Saan sellest üle, aga anna mulle üks hetk.“ Ta naeratus hääbus. „Justice, kui sa lihtsalt ära kadusid... Noh, me kõik olime su pärast nii mures.“

Justice puudutas õrnalt ta kätt. „Saan aru. Mul on sellest tõesti kahju.“

„Tundus, nagu poleks sind üldse siin olnudki. Käisin ikka su majast mööda ja lootsin, et ilmud välja sama salapäraselt, nagu olid ära kadunud.“

Justice oli lootnud, et Patience seda teeb, tunnistas ta endamisi. Ta oli sageli mõelnud, kas Patience teda mäletab. Tuli ette olukordi, kus mälestus Patience’ist oli ainus asi, mis aitas tal hakkama saada.

„Kas sa olid tõesti sügisel siin?“ küsis Patience.

„Korraks. Mul oli klient.“

„Dominique Guérin. Tean. Ta tütar on mu sõbranna.“ Patience kallutas pead. „Miks sa mind siis üles ei otsinud?“

Enne kui Justice jõudis mõelda välja vabanduse, mis oleks kõlanud paremini kui see, et ta pelgas – mis oli tõele au andes pisut peenemalt öeldud, et ta kartis –, astus kohvikusse tüdruk. Tüdruk oli kümne- või üheteistaastane, pikkade pruunide juuste ja tuttavate silmadega. Tüdruk vaatas ringi ja keksis siis nende laua juurde.

„Tere, emm.“

Patience pöördus naeratades. „Tere, kullake. Kuidas sa teadsid, et ma siin olen?“

„Julia ütles, et sa läksid kohvi jooma.“ Tüdruk saatis Justice’ile pilgu. „Ühe mehega.“

Patience ohkas. „Siin linnas lausa jumaldatakse klatši.“ Ta võttis tüdrukul ümbert kinni. „Lillie, see on minu sõber Justice Garrett. Justice, minu tütar Lillie.“