Читать книгу Unelmate pruut. Esimene raamat - Susan Mallery - Страница 2

„Soovin, et mina näeksin unes oma tulevast abikaasat,“ lausus Cassie naerdes. „Ma tean, kui elevil sa sellest oled.“

Chloe Bradley Wright vaatas õele otsa. „Ja kuidas veel. Ei oska kohe sõnul väljendadagi.“ Ta näppis öösärgi pehmet pitsi. „Kas ma tõesti pean seda tegema?“

„Sa ei pea mitte midagi tegema.“

Kui see vaid oleks nii, mõtles Chloe kahetsusega. Tal ei jää muud üle, kui see totakas öösärk selga panna. Tema kahekümne viies sünnipäev on käes ja ühtlasi aeg osaleda perelegendis. Kuigi tema ei uskunud ei võluväesse ega igavesse õnne. Tema oli seisukohal, et armumine või teisest inimesest hoolimine toob kaasa üksnes südamevalu.

Ta avas suu, et oma arvamust avaldada, kuid surus huuled kokku. Tema ei pruugi ju seda uskuda, kuid ta õde Cassie uskus sellesse nende mõlema eest.

Chloe vaatas nägu, mis oli talle peaaegu sama tuttav nagu ta enda oma. Cassie oli lapsendatud, kuid temast kõigest pool aastat noorem. Nad olid olnud kogu aeg koos sellest ajast saati, kui Cassie oli neljakuune, ning olid parimad sõbrad. Chloe oli rohkem kui ühel korral väljendanud oma üsnagi küünilist suhtumist, kuid Cassie usk legendi püsis vankumatuna. Milleks siis üritada nüüd õde ringi veenda. Küsimus on ju vaid ühes öös. Mis seal ikka.

„Hea küll, ma panen selle selga,“ ütles ta vastutulelikult.

Cassie kallistas teda. „Ma teadsin, et sa teed seda,“ ütles ta voodilt maha hüpates. Lühikesed paksud pruunid juuksed lendlesid ta näo ümber. „Lähen räägin tädi Charityle. Ta on kindlasti üllatunud.“

„Arvan, et mitte,“ pobises Chloe üksi jäädes. Tädi Charityl oli selliste asjade suhtes kuues meel. Võis arvata, et tädi juba teab, keda tema unes näeb.

„Mina ei näe unes mitte kedagi,“ teatas Chloe T-särki üle pea tõmmates ja teksaseid jalast võttes. „See on ju pelgalt öösärk. Me elame ju ometigi kahekümne esimesel sajandil! Selliseid asju ei usu mitte keegi.“

Ta tegi rinnahoidja kinnise lahti ja viskas rinnahoidja põrandale ning võttis öösärgi. Puuvillkangas tundus käes jahe ja ta võbistas tahtmatult õlgu.

„Pole midagi,“ mõtles ta. Kuid enne öösärgi selgapanekut kõhkles ta ikkagi. Mis siis, kui legend vastabki tõele? Mis siis, kui ta näeb tõesti unes oma elu armastust? Mis siis, kui… “Mis siis, kui tulnukad röövivad tänavalt inimesi?“ küsis ta hoopis.

„Oh, ma ei usu, et need jutud tõele vastavad,“ ütles tädi sisse astudes. Charity kergitas tumedaid kulme. „Kas Cassie pidi sul kõvasti käsi väänama, et nõustusid öösärki kandma?“

Chloe kehitas öösärki kohendades õlgu. „Mitte eriti. Ju on see Bradley naiste puhul sama vältimatu nagu sünnipäevad ja maksud. Mul on lihtsalt kahju, et ta on hommikul pettunud.“

„Jah,“ tõdes Charity voodi juurde minnes ja sellelt päevatekki tõmmates. „Kahju tõesti. Cassie on selles mõttes haruldane, et tema usub tõeliselt. Selliseid pole enam palju.“

Chloe sai küll sel päeval kahekümne viie aastaseks, kuid ühtäkki tundis ta end nagu kümneaastane laps, kelle lemmiktädi uurib ta tunnistust ja tõdeb, et ta hinnetel pole viga midagi, kuna ta andis ju endast parima.

„Ega siis sina ometigi seda legendi usu?“ küsis Chloe voodiservale potsatades.

Charity istus ta kõrvale. Tädi oli keskmist kasvu ja Wrightide suguvõsa tumedate silmade ja juustega. Ta pidi olema üle viiekümne, kuid nägi välja kümmekond aastat noorem.

„Ma olen kogu maailma läbi reisinud,“ tuletas ta Chloele meelde. „Olen näinud palju uskumatuid asju. Ja mis puutub võluväesse ja legendidesse…“ Ta kehitas õlgu. „Kes seda oskab öelda, mis on tõeline ja mis mitte.“

Chloe turtsatas. „Jäta nüüd. Kas sa tahad siis öelda, et see öösärk on mitusada aastat vana ja nõiutud?“

„Kes seda teab.“

Chloe näppis öösärgi pehmet kangast. „Nii vana asja kohta on see hämmastavalt heas seisundis.“

„Mina samuti, kullake,“ ütles Charity ta kätt patsutades.

„Sina pole ju vana.“ Ta hingas sügavalt sisse. „Oleks ju väga tore, kui kõik see tõele vastaks, aga ma lihtsalt ei suuda seda uskuda.“

„Nüüd räägib sinus ajakirjanik.“

„Nõus. Aga keegi selles peres peab ju ka praktilise meelega olema. Teie Cassiega hõljute ju kogu aeg pilvedes.“

„Ma olen tagasi,“ kuulutas Cassie tuppa kekseldes. Tal oli midagi käes ja veel enne, kui Chloe jõudis mõistatada, mis see võiks olla, viskas Cassie selle õhku. Chloe, tädi Charity ja voodi peale langesid roosad ja kreemikad roosi õielehed.

„See on minu poolt,“ ütles Cassie kapi ette tugitooli potsatades.

Chloe noppis juustest roosiõisi. Niisuguse armastust tulvil toetuse ees andis ta ärritus järele. Tal pole ju õigust traditsiooniga vägikaigast vedada.

„Sina jäid peale,“ ütles ta püsti tõustes.

Ka Charity tõusis püsti. „Nii ongi kõige parem, kullake. Küllap saad sellest ise ka aru.“ Ta ootas, kuni Chloe läks voodisse, ja pani talle siis teki peale. „Ilusaid unenägusid.“

Pärast tädi lahkumist kummardus Cassie voodi kohale. „Näe unes kedagi imelist,“ soovitas ta. „Rikast ja nägusat ja väga armastavat.“ Ta suurte tumedate silmade pilk läks neid sõnu öeldes soojaks. „Kedagi, kellega tahad kogu elu koos olla.“

„Oled sina vast ikka romantik,“ aasis Chloe. „Annan endast parima.“

Cassie ajas end sirgu. „Ja hommikul räägid mulle kõik ära. Üksikasjalikult. Põhjalikult.“

„Teen seda. Oh, ja suur tänu peo eest. Pidu oli väga tore.“

Õde naeratas. „Tegin seda rõõmuga.“ Ta väljus toast ja pani ukse enda järel kinni.

Chloe toetus küünarnukile ja kustutas lambi, siis aga heitis pikali voodisse, mis oli olnud tema oma sellest ajast peale, kui ta sai kolmeteistaastaseks. Tuba oli mitu remonti üle elanud, aga kui jätta välja kolm keskkooliaastat, oli ta kogu elu maganud siin toas. Kõik selle toa ja maja ja isegi linna juures oli talle tuttav. Kuid täna tundus kõik kuidagi teistmoodi.

„Õhkkond,“ lausus ta endamisi vaikselt. Kõik need jutud võluväest ja legendidest. See avaldab lõpuks mõju isegi temasugusele paadunud küünikule.

Ta tõmbas teki lõua alla ja sulges silmad. Ta silme eest käisid läbi pildid sünnipäevapeost ja tõid ta näole naeratuse. Ta oli tahtnud väikest pidu, üksnes sõbrad ja lähedased. Cassie ja tädi Charity tegid õhtusöögi. Kingitused olid naljakad ja talle meeldis nii. Temale ei istunud sentimentaalsed asjad.

Teda ootas ajakirja juures, kus ta töötas, toimekas nädal. Ta mõtles asjadele, millega peab järgmise paari päeva jooksul tegelema.

Ja sedamööda, kuidas ta meeled rahunesid ja uni hakkas võimust võtma, tungisid sisse mõtted legendist. Suguvõsa legendi kohaselt oli üks noor naine päästnud mitme sajandi eest mustlasnaise kindlast surmast. Tänutäheks oli mustlasnaine kinkinud tollele naisele võluöösärgi. Kui Chloe suguvõsa – Bradley suguvõsa – naised kannavad oma kahekümne viienda sünnipäeva öösel seda öösärki, näevad nad unes meest, kellest saab nende abikaasa. Ja see abielu on pikk ja õnnelik.

„Jajah,“ pobises Chloe külili keerates. „Küllap ta tuleb valgel hobusel ja niidab mu jalust.“

Ta teadis täpselt, mida unes näeb – mida oli ikka näinud. Mitte midagi. Tema ööd olid sama rahulikud ja sündmustevaesed nagu tühi sahtel ja just nii talle meeldiski. Öösärgil pole mingit võlujõudu. Legend pole päris. Ja äkki oli ta väga-väga unine.

Mees ilmus pimedusest, kuid mitte valgel hobusel, vaid džiibiga, mis sõitis mootori mürisedes mäest üles.

„See ei saa võimalik olla,“ mõtles Chloe, kuigi teda valdas elevus. Ta surus end vastu kaljut, tuul lehvitas ta juukseid ja pani öösärgi purjena laperdama.

„Öösärgi?“ Ta vahtis end. Armas jumal, ta oli õhukese puuvillase särgi all ihualasti. Mis pagan…?

„Sa näed und,“ veenis ta end. „Ongi kõik. Näed lihtsalt und. Mine sündmustega kaasa ja kõik on korras.“

Kuid kuigi ta end niimoodi veenis, peksis ta süda ikkagi, kui džiip lähemale jõudis. Selles istuv mees peatas auto otse tema ees ja väljus autost.

Mees oli pikk – palju pikem kui Chloe, kes oli meeter seitsekümmend viis – ja sale. „Vähemalt näeb ta tõesti hea välja,“ mõtles Chloe endamisi. „Kui ma juba pean mingist võõrast mehest und nägema, siis pole mul vähimatki tahtmist, et ta näeb välja nagu mõni nohik.“

Mees ei lausunud sõnagi. Ta tuli Chloe juurde, kiskus endal särgi seljast ja surus Chloe kõvasti vastu oma läikivat rinda.

„See meeldib mulle,“ tõdes Chloe tundes, kuidas mehe tugev keha tema oma vastu surus.

„Kuss, kallis. Mina olen sinu saatus.“

„Ahah. Ja minu esiema on kuninganna Victoria.“

Ta vahtis mehe rohelistesse silmadesse, nii rohelisi silmi polnud ta elu seeski näinud. Unenägu oli hämmastavalt tõeline. Ta tundis tuult, mehe keha kuumust, mehe hingeõhku näol. Ta neelatas. Ta tundis isegi, kuidas mees end ta vastu surus. Vau! Ta ei tahtnud sugugi, et asi sellega piirduks. Ilmselt oli ta alateadvusel tema eluga igav.

„Ma tahan sind,“ ütles mees.

„Siis võta mind, suur poiss. Ma olen sinu.“

Mees suudles teda. Chloe surus maha ehmatusest ja naudingust tingitud karjatuse. Nii palju siis sündmustega kaasa minekust. Mehe suu vallutas tema oma täiuslikult ja meisterlikult. Ta tundis end väikese ja haprana ning uskumatult vabana. Lõpuks oli see ju pelgalt unenägu. Ta võib öelda ja teha, mis tahab, ja mitte keegi ei saa sellest iial teada.

Ta võttis mehe näo käte vahele ja tõmbus tagasi. „Mul on vaid üks soov,“ ütles ta.

„Lase tulla. Teen sinu heaks kõik.“

„Tore. Ära kao ära enne, kui me oleme lõpuni välja jõudnud, selge? Ma ei talu selliseid seksiunenägusid, kus ärkan üles pool minutit enne seda, kui asi heaks läheb. See ei soodusta sugugi rahulikku und.“

Vastuse asemel haaras mees ta sülle ja viis koopasse. Koopas põles tuli. Voodi oli pehmetest, puhastest, magusalt lõhnavatest õlgedest. Kui kena, et ta aju niisugused detailid lisab.

Võõras armastas teda niisuguse õrna põhjalikkusega, mis lõi ta hingetuks ja pani värisema. Mees puudutas ja suudles iga viimset kui kohta ta kehal. Ja Chloe suureks kergenduseks ei ärganud ta enne seda üles, kui asi heaks läks. Ja heaks läks vähemalt kaks korda. Mees pani ta ühe korra isegi karjatama ja tema polnud sugugi seda sorti, kes karjuks.

„Kes sa küll ometigi oled?“ küsis Chloe, kui nad lõpuks teineteise kõrval lamasid. Nad mõlemad hingeldasid ja olid higimärjad. Chloe silitas mehe täiuslikku keha, ta sõrmed peatusid mehe käsivarrel armil.

„Sinu saatus.“

„Nii sa ütlesid, aga kas sul on ka nimi või peaksin sind lihtsalt härra Saatuseks kutsuma?“

Mees tõstis pea ja vaatas talle silma. Ta pilk oli nii läbitungiv, et Chloele tundus, nagu ta võiks näha mehe kõige sügavamasse hingesoppi. Ja see, mis seal oli, kutsus teda. Ta tahtis vastata, kuid ei osanud. Lõpuks oli see ju ikkagi unenägu või kuidas? See polnud tegelikkus. Kuid sellel hetkel ihkas ta kõigest hingest, et oleks.

„Küll sa mu ära tunned,“ ütles mees ja maailm nende ümber läks mustaks.

Chloe üritas mehest kinni haarata, kuid mehe käsi libises ta käest. Veel enne, kui ta jõudis karjatada, oli mees läinud ja tema oli üksi.

„Kuidas siis oli? Hakka otsast peale ja räägi rahulikult.“

Chloe pilgutas eredas päikesevalguses silmi ja mõistis, et hommik on käes. Ta vaatas segaduses ringi ja nägi siis, et on taas oma toas, oma tuttavas voodis. Cassie hüples naerusuiselt ta kõrval voodil.

„Noh, kes ta siis on? Keda sa unes nägid?“

„Mida?“

Chloe ajas end pikkamööda istuli. Ta pea käis ringi ja oli uimane. Võib-olla sellepärast, et ta ei tundnud, nagu oleks välja maganud. Tundus, nagu oleks ta öö otsa ringi jooksnud. Või armastanud nägusa, salapärase võõraga.

Ta pühkis selle viimase mõtte peast. Mitte midagi ei juhtunud. Ta nägi imelikku und. Küllap oli see eelmisel õhtul söödud liigse šokolaaditordi ja jäätise tagajärg. See ei tähenda midagi.

Cassie kandis ikka veel lohmakat T-särki, millega ta tavaliselt magas. Ta paksud juuksed olid sassis ja nägu õhetas. „Kas sa tahad sellega öelda, et ei näinudki unes kedagi? Mitte ühtki meest?“

Chloe ajas end istuli ja võttis endal kätega ümbert kinni. Ta keha tuikas meeldivalt ja jalgevahe oli märg. Vägagi kummaline, mõtles ta endamisi. Aga ta ei uskunud ju suguvõsa legende. See unenägu oli puhas juhus, mitte ennustus. Tal polnud vähimatki tahtmist Cassie luulelennu tulle õli valada.

„Ma ei näinud unes kedagi,“ ütles ta aeglaselt, kuid kohe kerkis ta silme ette nägus mees, kes ta koopasse viis. See kõik oli äärmiselt kimbatuslik. Mida öelda? Et seks oli vapustav? Ta ei saa mitte midagi mitte kellelegi tunnistada.

Cassie naeratus hääbus. „Aga mina arvasin, et see on päris.“ Ta hääl kõlas nii kurvalt, nagu oleks ta viimanegi lootus luhtunud.

Chloe tegi grimassi. Just nii see oligi olnud. Kuid ta ei saanud tõtt rääkida. Ta lihtsalt ei saanud.

„Mul on kahju,“ ütles ta õe kätt puudutades. „See on lihtsalt öösärk, kullake. Nagu iga teine.“

„Olgu. Tädi Charity hoiatas, et see legend võib olla lihtsalt üks lugu, kuid mina ei tahtnud teda uskuda. Ilmselt pean seda siis tegema.“ Cassiel oli niisugune nägu, nagu tahaks ta veel midagi öelda, kuid ta tõusis püsti. „Panen kohvi üles.“

Üksi jäädes vajus Chloe uuesti patjadele. Tal oli sisimas imelik tunne. Ta oli kuidagi tasakaalu kaotanud. Kas unenäo pärast?

„Legendi ei ole,“ veenis ta end. „See unenägu oli pelgalt minu alateadvus, mis ütles mulle, et tuleb lõpetada üksi konutamine ja seltskonda minna. Võtan selle arvesse. Vaatan täna kontoris ringi, kas seal on mõni sobiv kandidaat.“

Kuid vannituppa minnes kujutas ta ette hoopis teda, selle asemel et mõelda, millised mehed võiks talle huvi pakkuda. Ta värises… mitte hirmust või ärritusest, vaid mõeldes sellele, mis moodi mehe puudutus oli talle mõjunud.

Kuum dušš aitas tal tuju tõsta. End kuivatades uuris ta käsivarsi ja rindu. Ei midagi. Tema enda tavaline nahk. Ta lootis nagu poolenisti näha seal armastamise märke.

„Peab tädi Charity käest uurima ega meil suguvõsas vaimuhaigeid ole,“ mõtles ta tööleminekuks riideid valides.

Veerand tundi hiljem olid juuksed kuivad ja riided seljas. Ta läks kööki, et juua esimene kruus taastavat kohvi. Just siis, kui ta tahtis võtta kannu, pani Cassie väikese teleka mängima. Neil oli kombeks hommikust süües mõnd hommikuprogrammi vaadata.

Chloel oli ühes käes kann, teises kruus. Ja siis täitis toa tuttav hääl ja ta kangestus.

„Vääriskivide näitus on huvitav,“ ütles tema. „Aga ma ei saa võtta enda peale kogu au selle eest, et see siin ülikoolis üles pannakse. Sellise asja läbiviimiseks on vaja väga suurt komiteed.“

Chloe ihu tõmbus kananahale. Ta pani kohvikannu tagasi, et seda mitte maha pillata, ja asetas kruusi lauale. Siis pöördus ta väga aeglaselt teleka poole.

Kaamera oli suunatud hommikusaate krapsakale saatejuhile. Ja siis keeras kaamera paremale. Ekraanile ilmus meesterahvas. Nägus meesterahvas. Meesterahvas, keda Chloe polnud kuni käesoleva ööni elu seeski näinud. Kuid ta tundis seda meest. Ta tundis iga tolli mehe kehast. Ta oli seda meest puudutanud ja suudelnud, ta tundis selle mehe lõhna nii hästi, et oleks võinud ta ka kottpimedas üles leida.

„Mis te arvate, miks see nii on, et just teie teete suured avastused?“ küsis saatejuht.

Mees naeratas. Chloe tundis, kuidas ta süda rinnus võbeleb ning kogu ta keha lõi kirvendama. Ta ei pruugi tahta mäletada, kuid keha ei lase tal seda unustada.

Mees naeratas. „Ju on mul lihtsalt vedanud.“

Saatejuht peaaegu et ohkas. „Kahjuks on aeg otsas. Tuletan televaatajatele meelde, et Arizona Smith peab ülikoolis oma imelisest vääriskivileiust loenguid. On veel vabu kohti, kuid mitte palju. Vääriskivid on näitusel väljas kogu käesoleva kuu. Härra Smith, suur tänu meie saatesse tulemast.“

Chloe suu tuksles. Too naine peaaegu et kudrutas. Nii palju siis professionaalsusest, mõtles ta, keeldudes tunnistamast sisimas kõrvetavat kuumust, mida mõni oleks nimetanud vast armukadeduseks.

Nii et tema salapärasel mehel on siis ka nimi. Arizona Smith. Mis tähendab, et ta on olemas. Ta mõtles öösärgile, Bradley suguvõsa legendile, unenäole. Pagana pihta, see ei saa olla tõsi. See mees ei ole tema saatus. Ei saa olla. Ta ei tahtnud sellist saatust. Ta vältis suhteid.

See pole oluline, noomis ta end ägedalt. See mees on siin ehk kõigest nädala. Ma ei satu temaga kokkugi.

„Pean varakult tööle minema,“ ütles ta Cassiele.

„Kas sa siis kohvi ei tahagi?“

Chloe läks juba ukse poole. „Haaran tee pealt,“ hüüdis ta üle õla ja põgenes vabadusse.

Arizona Smith oli kõikjal, mõtles Chloe, juues kontori vastas kohvikus hommikukohvi. Tööle minnes nägi ta mehe pilti kolmel bussil ja neljal kuulutusetulbal. Isegi praegu vahtis mees talle otsa hooneesiselt stendilt – või vähemalt tema pilt. Selle mehe eest ei õnnestu kuskile põgeneda.

„Hinga sügavalt sisse,“ manitses ta end. Oluline on hingata. Ja liikuda. Kõik on korras seni, kuni mees teda kätte ei saa.

See kõik oli nii kohutavalt kummaline. Võib-olla nägi ta eelmistel päevadel mehe pilti ega pööranud sellele tähelepanu. Kuid see oli kuidagi ta ajusse talletunud ja ilmus sealt eelmisel ööl pinnale. Täiesti usutav seletus.

Kui vaid seks poleks nii hea olnud.

„Mina ei usu saatusesse,“ mõtles ta kohvikust lahkudes ja toimetusehoonesse sisenedes. Ajakirja toimetus oli teisel korrusel. Ta peatus vastuvõtus, et võtta talle jäetud sõnumid.

„Jerry tahab sind näha,“ teatas sekretär Paula. „Rääkis midagi eriülesandest.“

„Suurepärane.“ Just midagi sellist ongi vaja. Midagi, mis viiks ta mõtted teda ajutiselt tabanud hullumeelsuselt mujale.

Ta pani asjad lauale ja läks toimetaja kabinetti.

Bradley Today oli väike, kuid prestiižikas, kaks korda kuus ilmuv ajakiri. Chloe sai sinna koha pärast Berkeley ülikooli ajakirjandusteaduskonna lõpetamist. Tal oli plaan minna kunagi New Yorki, kus antakse välja suuri ajakirju, kuid praegu korjas ta kogemusi ja kogus avaldatud töid.

„Tahtsid mind näha, boss?“ ütles ta avatud klaasuksest sisse astudes.

„Jah, istu.“ Jerry osutas toolile teisel pool lauda.

Kell oli alles pool üheksa, kuid Jerry pikkade varrukatega särk oli juba kortsus ja lips viltu ees. Kui Jerry poleks kandnud täna teisi riideid, oleks võinud arvata, et ta on neis maganud.

„Lugu on nii,“ ütles Jerry kätt kaustavirna pistes. Ta võttis kaaned, heitis pilgu sildile, pistis selle tagasi ja võttis järgmise. „Nancy ootab last.“

Chloe noogutas. Nancy oli nende kogenumaid ajakirjanikke. „Ta on juba seitse kuud last oodanud.“

„Nagu ma ei teaks. Beebid. Kes neid küll vajab? Hea küll, aga ta väidab, et ei jõua enam minu jooksupoiss olla ja muudkui ringi lipata. Ta tahab kirjutada asju, mida saab teha kodukontoris istudes. Kas pole uskumatu?“

Jerry pahameel tõi Chloe näole naeratuse. „Vau! See on temast tõesti tundetu.“

„Just täpselt. Kas ta hoiatas mind ette? Eiiii. Tema helistab mulle eile õhtul koju ja teeb selle pommuudise teatavaks. Ja nüüd annan ma selle töö sinule. Õnn kaasa, lapsuke.“ Ja seda öeldes andis Jerry talle kausta.

Kausta puudutades tundis Chloe samasugust jahedat värinat nagu eelmisel õhtul öösärki selga pannes. Ta kuklakarvad tõusid püsti. Ta teadis täpselt, mida ta kaustast leiab, ja ta ei saa seda kuidagimoodi muuta. Ta pidi tunnistama, et see on paratamatu.

„Ta on siin umbes kolm nädalat,“ ütles Jerry. „Käi tal sabas. See ei tohiks raske olla. Tema on sellest portreeloost sama huvitatud kui meie. Hea reklaam ja kogu see muu jama. Õpi teda inimesena tundma. Kirjuta mulle väga hea lugu ja võib juhtuda, et see avab sulle võimaluse siit minema pääseda.“ Jerry vaatas talle otsa. „Suurem kirjastus või isegi leping raamatu kirjutamiseks. Tee seda õigesti, lapsuke. Selliseid võimalusi ei avane just eriti sageli. Nüüd aga kao siit. Mul on tegemist.“

Ja seda öeldes võttis Jerry heliseva telefoni ja unustas ilmselt, et Chloe oli üldse tema kabinetis käinud.

Chloe võttis ettevaatlikult kausta ja läks tagasi oma laua äärde. Ta ei tahtnud kausta avada. Kui ta küllalt kaua ootab, läheb see ehk ära. Soovunelmad, mõtles ta sügavalt sisse hingates. Ta tegi kausta lahti ja nägi meest. Mees seisis kaljuserval, toetus kaljueendile. Chloe tundis ära mehe riided, koha ja mehe enda. Ta teadis täpselt, et kohe nurga taga on koobas ja koopas on tuli ja õlgedest ase.

„See ei meeldi mulle,“ lausus ta sosinal. „See on liiga kummaline.“

„Need on siin,“ ütles Paula Chloe väikesesse ruumi tulles ja pani Chloe laua kõrvale toolile kaustahunniku.

„Mis need on?“

„Taustauuring. Kõik see värk, mis Nancy tolle Smithi kohta on leidnud. Ta ütles, et kui vajad abi, helista talle koju.“ Paula pilk langes fotole. „Vau! Väga kena mees. Just nagu too kutt filmides. Tead küll – Indiana Jones. Kuigi ta ei näe Harrison Fordi moodi välja. Ta on pikem. Aga, kui ta peaks minu voodi kõrvale tulema, ei ajaks ma teda ikkagi ära.“ Ta lehvitas ja oli läinud.

„Ilmselt minagi mitte,“ tõdes Chloe pahuralt. Nii palju siis saatuse eest põgenemisest. Kaheteistkümne tunni jooksul oli see võõras mees vallutanud ta alateadvuse ja nüüd ka töö. Mida küll teha?

Kuid sellele küsimusele oli Chloel vastus juba olemas. Sellise töö eest, mille Jerry talle äsja andis, oleks iga kogemusteta ajakirjanik valmis tegema ükskõik mida. Tõeline vedamine.

Või saatus, sosistas hääleke.

„Ma ei usu ka häälekestesse,“ pobises Chloe. „Nii et hakkan nüüd tööle.“

Ülejäänud päeva veetis ta Nancy märkmeid, artiklite väljalõikeid ja internetist leitud informatsiooni lugedes. Poole viieks lõid silmad tuld ja pea valutas. Ta ei teadnud ikka veel, kuidas kõike aset leidnut arvesse võttes käituda, kuid oli selge, et ta vajab kiiremas korras strateegiat. Tema esimene kohtumine härra Smithiga leiab aset järgmisel hommikul ülikoolis. Nancy oli selle juba kokku leppinud. Smith näitab talle vääriskivinäitust.

Ta korjas paberid kokku ja toppis portfelli. Ehk kukub kodus töötamine paremini välja.

Nelikümmend minutit hiljem keeras ta üheksateistkümnendast sajandist pärit häärberi ette, mis oli olnud tema suguvõsa käes juba palju sugupõlvi. Lõpuks ometi turvalises kohas, mõtles ta autost väljudes. Ta läks trepist üles ja astus halli.

„Mina olen!“ hüüdis ta. Cassie autot polnud garaažis, tädi Charity oma küll.

„Me oleme köögis.“

Chloe tegi grimassi. Tädi Charity oli suurema osa elust mööda maailma ringi rännanud. Tundus, et tal on igas maailmanurgas tuttavaid ja aeg-ajalt tulid nad tädile külla. Kellega siis seekord tegu on? Kas mõni suguharupealik Aafrikast või mõni tundmatu prints Lähis-Idast? Teda valdas tuttav pahameel, et tädi polnud siin siis, kui teda kõige rohkem vajati. Kuid ta sundis need ebameeldivad mõtted peast. Täna polnud tal sellele mõtlemiseks lihtsalt energiat. Ja tal polnud ka mingit tuju etendada võõrustajat.

Kuid ta ajas ikkagi selja sirgu ja manas köögi poole minnes näole naeratuse. Ta käsi oli juba välja sirutatud, et suruda tädi Charity salapärase külalise kätt.

Suurde kööki sisenedes jäi ta aga soolasambana seisma. Ta suu vajus lahti. Ta sundis end suud sulgema, kuid ta keha ei kuulanud sõna.

Mees oli just nii pikk, nagu ta mäletas. Sale, tugev ja kaugelt liiga hea välimusega. Sugugi mitte suguharupealik ega isegi mitte prints. Ei, see mees oli palju ohtlikum. See mees oli Arizona Smith – mees Chloe unenäost.