Читать книгу Unelmate pruut. Esimene raamat - Susan Mallery - Страница 3

„Arizona, minu vennatütar Chloe. Chloe on ajakirjanik. Chloe, Arizona Smith. Sa vist nägid teda hommikustes uudistes?“

Charity küsimus jäi õhku, kuid Chloe ei vastanud. Arizona tundis end ümmarguse laua ääres kohmetult. Ta oli harjunud sellega, et fännid tema juuresolekul kõnevõime kaotavad, kuid Chloe Bradley Wright ei näinud sugugi hullunud fänni moodi välja. Pealegi vahtis naine teda niisuguse pilguga, nagu tal oleks keset laupa sarv kasvanud. Ta lükkas juuksed laubalt, puudutades igaks juhuks sõrmega laupa, et ikka kindel olla.

„Tere, Chloe,“ ütles ta kätt andes. Tema kogemuste põhjal aitasid viisakusavaldused teinekord kohmetusest üle saada.

Chloe pilk langes ta näolt ta käele. Ta oli endiselt paanikas ilmega, kuid reageeris automaatselt. „Härra Smith. Väga meeldiv.“ Ta pöördus tädi poole. „Sa ei maininud, et õhtusöögile on oodata külalisi. Meil on vist praadi, aga see on jääs. Võiksin selle mikrolaineahju panna ja…“

„Kõik on juba korraldatud,“ ütles Charity, patsutades enda kõrvale tühjale toolile. „Võta juua ja liitu meiega. Me oleme vanu aegu meenutanud. Arizonal on huvitavaid lugusid rääkida. Need pakuvad sulle kindlasti huvi.“

Chloe ei reageerinud kohe. Ta pilk langes uuesti Arizonale. Arizona tabas ta pilgus murelikkuse ja veel midagi, mis tundus nagu kartus. Ta surus ohke maha. Võib arvata, et Charity on jälle midagi kokku luuletanud. Charityle meeldis rääkida tema vägitegudest. Hea küll, ta oli valmis tunnistama, et oli aeg, kus kõik, mis tema kohta räägiti, vastas tõele, kuid see aeg on ammu möödas. Praegusel ajal oli tema elu igav. Vähemalt selles osas, mis puutus vallutustesse naiste seas.

Chloe läks külmiku poole. „Kas teie tahate ka midagi?“

„Mina mitte, kullake,“ vastas Charity.

„Mina samuti mitte,“ vastas Arizona õllepudelile osutades.

Chloe saatis talle sunnitud naeratuse ja võttis endale dieetjoogi. Ta läks uuesti laua äärde.

Arizona teadis küll, et pole viisakas vahtida, kuid preili Chloe Bradley Wright pakkus silmale rõõmu. Ta oli pikk, üle meeter seitsmekümne, sale, suurte pruunide silmadega ja paksude punakaspruunide lokkidega, mis ulatusid peaaegu vööni. Ta polnud just eriti vormikas, kuid parasjagu nii palju naine, et panna Arizona veri keema.

Kui talle meeldiks mingi eriline tüüp naisi, siis oleks Chloe just tema tüüp. Õnneks aga ei eelistanud ta mingit teatud tüüpi naisi ja samuti ei otsinud ta oma lühikese Bradleys viibimise ajaks seltsi.

„Üritan veenda Arizonat siin olles meie juurde kolima,“ ütles Charity, jätkates juttu sealt, kus see Chloe saabudes oli katkenud. „Rääkisin talle, et meil on siin piisavalt ruumi ja ta poleks sugugi tüliks. Mis sina arvad?“

Chloe vahtis talle taas otsa. Sõltumata sellest, mis põhjusel ta naise tähelepanu pälvis, meeldis see talle. Chloe pilgutas silmi ja vaatas siis tädi poole. „Mida? Oh, anna andeks. Ma…“ Ta võttis lonksu. „Asi on lihtsalt selles, et ma olen päev otsa teie pilti vahtinud. Lihtsalt uskumatu, et te istute siin minu koduköögis.“

Ta sõnad hõljusid õhus nagu tolmukübemed päikesepaistelisel päeval. Vaikus püsis. Chloe hingas sügavalt sisse ja punastas, just nagu oleks saanud aru, mis ta just ütles.

„See kukkus küll valesti välja,“ tõdes ta kähku.

„Minu arust küll mitte,“ ütles Arizona silma pilgutades. „Fänniklubile kuluvad alati uued liikmed ära. Kas ma olen juba öelnud, et hoolitsen initsiatsiooni eest sageli ise?“

Arizona aasis… vähemalt enamalt jaolt. Chloe nägu tõmbus veelgi punasemaks. Ehk osutub see väike Bradley linnake palju huvitavamaks, kui Arizona oli esmalt arvanud.

Pead keerates märkas ta Charity mõtlikku ilmet. Ah soo, nii et vana sõber Charity haudub siin kosjasobitusplaane. Laskmata end sellest häirida, võttis ta lonksu õlut. Omal ajal oli ta puutunud kokku märksa vintskemate tüüpidega kui Charity. Pole midagi, saab hakkama.

Chloe köhatas. „Nüüd olete näinud mind kõige hullemas valguses või vähemalt sinnakanti. Tavaliselt pole mul kombeks niimoodi ämbrisse astuda. Tegelikult pidasin silmas seda, et töötan ajakirja Bradley Today juures. Kolleeg, kes pidi teid järgmisel paaril nädalal saatma ja artikli kirjutama, ei saa seda kahjuks teha. Toimetaja andis täna hommikul selle töö minule. Olen päev otsa materjalidega tutvunud.“

Ajakirjanik. Kes on pandud temast lugu kirjutama. See meeldis Arizonale. „See võiks ju päris lahe olla.“

„Jah, noh, jätsin teile hotelli sõnumi, kus selgitasin olukorda.“

„Olen veetnud enamiku päevast Charity seltsis,“ vastas Arizona. „Aga tagasi hotelli jõudes kavatsen sõnumit väga korralikult kuulata.“

„Seda soovitan teil tõesti teha, sest hommikul esitan teile terve rea küsimusi.“

Ja siis levis üle Chloe näo naeratus. Tõeline naeratus, ilma igasuguse tagamõtte või eesmärgita. Ta nägu lõi särama, silmad loopisid sädemeid ja Arizona tabas end tema poole pöördumas, peas tuhisemas mõtted, kuidas küll panna naist uuesti niimoodi naeratama.

Chloe avas nahkportfelli. „Minu arusaamist mööda on kokku lepitud, et kohtume homme hommikul pool kümme näitusesaalis. Kas see aeg sobib teile endiselt?“

Ja veel kuidas, mõtles Arizona, kuid vastas üksnes: „Jah.“

„Tore.“ Chloe tegi kalendrisse sellekohase märkuse. „Mul kulub paar päeva, enne kui joone peale saan. Loomulikult on mul kõik Nancy kogutud materjalid, aga ma tahan ka ise pisut teemasse süveneda. Üritan teid oma küsimustega mitte väga tüüdata.“

„Minu elu on avatud raamat,“ vastas Arizona.

Charity köhatas selle peale. „Tõesti või? Väga hea. Kartsin juba, et on asju, mida ma ei tohiks rääkida, aga kuna su elu on kõigile avatud, siis…“ Ta pöördus Chloe poole. „Räägin sulle pärastpoole, kuidas kord pöördus ühe suguharu pealiku tütar Arizona poole palvega õpetada talle, kuidas oma mehele rõõmu pakkuda. Nagu mina aru sain, oli tal probleem…“

Arizona oigas. „Charity, kas sul üldse häbi ei ole? See on ju eraasi.“

„Aga mina sain aru, et kõik on avatud. Mina sain aru, et sa tahad kõike lugejatega jagada.“

„Mitte just päris kõike. On asju, mida Chloe peaks ise avastama.“

Chloe kergitas kulmu. „Kui kena teist seda pakkuda, aga ärge muretsege. Minul pole vähimatki soovi võtta tunde selles, kuidas meestele oma elus rõõmu pakkuda.“

„Nii et nad on siis kõik rahuldatud?“

„Täiesti.“

Chloe nägi viigipükstes ja linases jakis välja professionaalne ja enesekindel. Kuid Arizona peast käis läbi mõte, kas Charity märkas, kuidas ta vennatütre käsi jooki võttes pisut värises. Chloe ajas täielikku udu. Mis tähendas, et ta kas ei paku oma mehele rõõmu või pole meest, kellele rõõmu pakkuda. Arizona tabas end soovimas, et tegu oleks viimasega.

Charity muheles. „Anna andeks, Chloe. Ma edastan sulle Arizonast täiesti vale pildi. Vastab tõele, et kui ta tahab, võib ta olla väga võluv, kuid üldiselt on ta väga siivas ja hea inimene.“

Arizona kirtsutas nina. „Ja mina arvasin, et sa oled mu sõber.“

„Olengi.“

„Sa räägid minust nii, nagu oleksin ma sõbralik koer.“

Chloe toetas küünarnukid lauale. „Nii et te ei taha siis, et teist mõeldakse kui viisakast ja heast inimesest? Salamisi soovite olla…“ Ta surus huuled kokku.

Siivutu. Arizona aju pakkus välja sobiva sõna, ta tundis end ebamugavalt. Mis küll tema ja Chloe vahel aset leiab? Täiesti arusaamatu. Lõõpimine oli normaalne – talle meeldisid huumorisoonega inimesed. Aga seksuaalne alatoon polnud sugugi tema moodi. Tal polnud kombeks asju nii otse välja öelda. Kas põhjus oli selles, et ta praegune elu oli naistevaba või hoopis milleski muus? Milleski, mis oli seotud Chloega?

Enne kui ta jõudis olukorda analüüsida, avanes uks ja kostis tervitushüüe.

„See on Cassie,“ ütles Charity tõustes. „Mu teine vennatütar. Tema on meie pere pesamuna.“

„See pole nüüd küll aus,“ torises Chloe. „Cassie on minust kõigest pool aastat noorem. Sinu jutust jääb mulje, nagu oleks ta alles kooliplika.“

„Või et sina juba vana,“ aasis Charity.

„Tänan.“

Kööki astus noor naine. Ta pilk peatus Arizonal. „Nägin teid hommikul telekas,“ teatas ta naerusuiselt. Ta lühikesed tumedad juuksed tõid ta suured silmad esile. Chloe oli pikk ja sale, Cassie aga temast üle kümne sentimeetri lühem ja vormikas.

Väga kena noor daam, mõtles Arizona, kui neid tutvustati, kuid neiu ei pakkunud talle huvi. Mitte nii nagu ta õde.

„Nii et teie olete siis kuulus maadeavastaja,“ tõdes Cassie endale jääteed valades. Ta kõrvas helkisid südamekujulised kõrvarõngad.

„Täpselt nii. Täies elusuuruses.“

Cassie istus ohates ta kõrvale. „Kas naised satuvad teiega rääkides vaimustusse?“

„Ainult siis, kui nad on erakordselt terased.“ Pilku tõstes tabas ta Chloe naeratuse.

„Kas te olete abielus?“ küsis Cassie.

„Cassie!“ hüüatas Chloe õele pahast pilku saates. „Ära nüüd nii isiklikuks ka mine.“

„Miks mitte? Noh, olete või?“

„Kas soovid teha abieluettepaneku?“

Cassie limpsis häirimatul ilmel teed. „Ei. Mina pole vaba. Chloe aga küll.“

Arizona saatis Chloele pilgu. Nii et Chloe elus ei ole siis meest. Huvitav, kuidas see infokilluke oli ühtäkki nii huvitav.

„Suur tänu, et sa niisuguseid asju teistega jagad,“ ütles Chloe püsti tõustes. Tädi õiendas panniga. „Kas saan abiks olla?“ küsis ta.

„Saan hakkama. Teen õhtusöögiks Arizona lemmiktoitu,“ vastas tädi.

Chloe heitis pilgu pannile ja vaatas Arizona poole. „Ahjupraad?“

„Just nii. Lausa uskumatu, kui raske seda on mõnes kohas leida.“

„Selles ma ei kahtlegi.“

„Magustoiduks on šokolaadikook ja jäätis,“ lisas Charity. „Tüdrukud, te jääte õhtusöögile.“

See polnud küsimus. Õed vahetasid mõistva pilgu ja Arizona oli rahul, et tema polnud ainus, keda Charity kamandas.

„Saan aru, kui teil on muud plaanid. Kuigi mul oleks teie seltsi üle väga hea meel.“ Viimase lause adresseeris ta Chloele.

„Oh, meil pole midagi plaanis,“ ütles Cassie. „Mina pidin üksnes Joeliga kokku saama, aga võin talle helistada ja öelda, et ei saa tulla.“

„Joel on siis sinu noormees?“ küsis Arizona.

„Mhmh. Meil on kokkulepe, et kihlume.“ Ta näitas vasakut kätt. Ta sõrmes oli peenike kuldsõrmus. Selle briljant oli nii väike, et nägi välja rohkem liivatera moodi.

„Kui ilus,“ ütles Arizona.

Cassie nägu säras.

Cassie asus teda uuesti küsimustega pommitama. Arizona vastas automaatselt, tähelepanu enamjaolt ta õel. Chloe ei liitunud nendega lauas. Ta käis köögis ringi ja tegi seda ja teist, just nagu üritaks endale tegevust leida. Just nagu püüaks Arizonast võimalikult kaugele hoida. Kas ta ajas naise närvi?

Arizona leidis, et nende vahel on midagi. Mingi side. Ta teadis, et on inimesi, kes suhtuvad mõttesse, et on kedagi varem kohanud, kui võimatusse. Tema aga mitte. Tema oli selleks liiga palju reisinud ja näinud liiga palju seletamatuid asju, et ilmselgele asjale mitte tähelepanu pöörata.

Kui ta Chloet vaatas, tundis ta kuumust ja iha, kuid ühtlasi ka midagi muud. Midagi tabamatut, mida polnud võimalik seletada, kuid mida ei saanud ka ignoreerida. Ta tahtis naist paremini tundma õppida. Vähemalt selleks olid olud soodsad. Kui Chloe temast kirjutab, ei saa ju naine teda vältida kõik need kolm nädalat, mis ta Bradleys on.

Chloe avas sahtli. Ta võttis sealt noad-kahvlid ja üks kukkus maha. Chloe põlvitas seda üles võtma. See liigutus tundus kuidagi tuttav. Just nagu ta oleks naist varemgi põlvitamas näinud. Kuid selle üle järele mõeldes ilmus ta silme ette pilt, kus Chloe oli täiesti alasti ja põlvitas õlgedest asemel.

Kuigi tal polnud selle vastu midagi, aga kust kurat küll selline mõte pärit oli? Ta kirus endamisi ja sundis end Cassiele ja tema lõpututele küsimustele keskenduma. Jumal tänatud, et ta istub ning keegi ei näe, kuidas ta keha kujutluspildile kohe ja ägedalt reageeris. Nagu näha, on ta kaugelt liiga kaua naiste seltsi vältinud. Teda ei huvitanud enam omada igas sadamas voodikaaslast, kuid ta oli ikkagi mees, kel on oma vajadused. Mingil hetkel tuleb selles suhtes midagi ette võtta.

Cassie katkestas küsimuste pommirahe parasjagu nii kauaks, et püsti tõusta ja salatit teha. Chloe tuli lauda katma.

„Ahjupraad, aedviljad, kartulipuder ja salat,“ teatas ta. „Mitte just kõige eksootilisem eine. Järsku soovite ikkagi, et ma lippan gurmeeärisse ja toon sealt pudelitäie šokolaadi kastetud sipelgaid või midagi muud sellist. Lihtsalt et tunneksite end koduselt.“

Chloe hääl oli vaikne ja aasiv. Ta seisis parasjagu nii lähedal, et Arizona tundis ta lõhna. „Arvan, et saan hakkama.“

Ta ei rääkinud toidust, kuid kas Chloe sai sellest aru?

„Kui just päris kindel olete,“ ütles Chloe ta tühja õllepudelit võttes. „Toon uue.“