Читать книгу Särin - Susan Mallery - Страница 4

Esimene peatükk

Оглавление

Kella 6.45-ni sel neljapäevahommikul olid naised Reid Buchananit alati armastanud.

Nad hakkasid tema kappi kirjakesi jätma tükk aega enne seda, kui ta selgusele jõudis, et vastassugu võib olla midagi enamat kui tüütu. Keskkooli teisel aastal olid hormoonid tööle hakanud ja ta oli kõikidest võimalustest teadlikuks saanud. Tolle aasta kevadvaheajal oli abiturient Misty O’Connell ta vihmasel Seattle’i õhtu­poolikul MTV Real Worldi maratoni ajal oma vanemate maja keldris ära võrgutanud.

Sellest ajast alates oli ta naisi jumaldanud ja nad olid tema kiindumusele vastanud. Kuni tänase päevani, mil Reid avas muuseas hommikuse ajalehe ja nägi oma pilti artikli kõrval, mille pealkiri kõlas: “Kuulus, kahtlemata. Rikas, võite kihla vedada. Aga voodis hea? Tegelikult mitte eriti.”

Reid oleks jalule karates ja lehekülge jõllitades peaaegu kohvi välja sülitanud. Ta pilgutas silmi, hõõrus neid ja luges pealkirja uuesti.

Pole voodis hea? POLE VOODIS HEA?

“Ta on hull,” pomises Reid, teades, et autor pidi olema naine, kellega ta oli väljas käinud ja siis maha jätnud. Asi oli kättemaksus. Naine soovis talle avaliku alandamise kaudu kätte maksta. Sest ta oli voodis hea, neetud küll. Enam kui hea.

Ta pani naisi pidevalt karjuma. Nad küünistasid tema selga – selle tõestuseks olid mehel armid. Nad hiilisid öösel tema hotelli­tuppa, kui ta reisil oli, nad anusid, nad tulid tema juurde koju ja pakkusid talle ükskõik mida, et ta nendega ainult uuesti magaks.

Ta oli enam kui hea, ta oli jumal!

Reid oli ka täiesti ja põhjalikult omadega sees, mõtles ta toolile tagasi vajudes ja pilku üle artikli libistades. Kindlasti oli autor temaga väljas käinud. Jutt oli ühest õhtust, mida naine kirjeldas kui peaaegu võluvat vestlust, peaaegu naljakaid lugusid mehe minevikust ja paari alasti veedetud keskpärast tundi. Kogu lugu oli kirjutatud “ära mind kohtusse kaeba” toonil. Väljendid nagu “ainult ühe ajakirjaniku arvamus” ja “võib-olla on asi ainult minus, aga...”

Naine väitis, et mees vältis pidevalt heategevusüritusi ja hädas olevaid lapsi – kumbki neist väidetest polnud tõsi. Ta ei saanud vältida üritusi, kuhu ta polnud lubanudki minna. Ja tema kreedo oli: isiklikult mitte millessegi sekkuda, kaasa arvatud heategevusüritused.

Ta vaatas ajakirjaniku nime, aga see ei öelnud talle midagi. Ühestki mälusopist ei kerkinud midagi. Loo juures polnud autori pilti, nii et Reid haaras oma sülearvuti ja läks ajalehe võrguväljaande kodulehele. Elulugude lingi alt leidis ta pildi.

Reid uuris keskpärase välimusega brüneti pilti ning talle meenus ähmaselt midagi. Hea küll, jah, võib-olla ta oli selle naisega maganud, aga fakt, et ta seda meenutada ei suutnud, ei tähendanud, et see poleks uskumatu elamus olnud.

Koos häguste mälestustega meenus Reidile, et ilmselt kohtus ta naisega liigamängude ajal, kui tema endine meeskond võitles võimaluse eest maailma karika arvestuses kaasa lüüa ja tema oli esimest aastat pärast pesapallist loobumist Seattle’is tagasi. Ta võis ka purjus olla.

“Ma mõtlesin pesapallile, mitte naisele. Kaevake mind siis kohtusse,” pomises ta uuesti artiklit lugedes.

Reidi haaras sügav, hinge tungiv häbi. Selle asemel, et meest oma sõprade ees tõpraks nimetada, oli see naine otsustanud teda avalikult alandada. Kuidas kuradi pärast ta vastulöögi peaks andma? Kohtus? Reidil oli piisavalt elukogemust teadmaks, et tal pole alust hagi esitamiseks, ja kui olekski olnud, kuidas tal oleks olnud võimalik võita? Kas ta pidi kohtusaali tooma karja naisi, kes vannuksid, et maapind liikus juba paljalt mehe suudlusest?

Ehkki see mõte talle meeldis, teadis Reid, et sellest poleks mingit kasu. Kunagi oli ta kuulus pesapallur ja üle kõige armastas rahvas vaadata kuulsuste langemist.

Tema sõbrad loevad seda. Tema pere loeb seda. Kõik, keda ta Seattle’is tunneb, loevad seda. Reid võis ainult ette kujutada, mis juhtub, kui ta täna oma restorani Downtown Sports Bar läheb.

Vähemalt oli see kohalik ajaleht, mõtles Reid süngelt. Piiratud levikuga. Ta ei pidanud vähemalt oma vanade pesapallisemude kõnesid taluma.

Telefon helises. Reid haaras toru.

“Halloo?”

“Härra Buchanan? Reid? Tere. Ma olen telesaate “Access Hollywood” produtsent. Ma tahtsin küsida, kas te tahaksite täna hommikul Seattle’i ajalehes ilmunud lugu kommenteerida. Lugu oli...”

“Ma tean, millest see oli,” urises Reid.

“Oo, tore.” Noor naine toru teises otsas itsitas. “Kuidas oleks intervjuuga? Ma võin võttemeeskonna kohe hommikul kohale saata. Te tahate kindlasti asja omapoolsest küljest rääkida.”

Reid pani toru vandudes hargile. “Access Hollywood”? Nii ruttu?

Telefon helises uuesti. Ta tõmbas juhtme seinast välja ja tahtis aparaadi vastu seina virutada, aga see neetud telefon polnud õnnetuses süüdi.

Reidi mobiil helises. Ta kõhkles enne kui kõne vastu võttis. Helistaja numbrinäit oli tuttav. Sõber Atlantast. Ta hingas kergendatult välja. Hea küll, ta võtab selle kõne vastu.

“Tere, Tommy. Kuidas läheb?”

“Reid, semu. Oled seda näinud? Artiklit? See on igal pool. Tõeline jama. Ja muide, kutt – liiga palju infot.”

Kui Lori Johnston oleks ümbersündi uskunud, oleks ta mõelnud, kas ta on mõnes eelmises elus kindral või mõni teine taktikaline spetsialist olnud. Talle ei meeldinud miski rohkem, kui paari üksteisega mitteseonduvat asja kokku pannes probleemile ideaalne lahendus leida.

Täna hommikul pidi ta toime tulema haigla varustusega, mis saabus lubatust päev hiljem ning toitlustusfirmaga, kellel oli õnnestunud kõik eelroad valesti saata. Vabal ajal pidi Lori uue patsiendiga kohtuma ning tolle turvaliselt koju toimetama, eeldades, et kiirabiauto juht ei jää hiljaks. Teised inimesed oleksid karjunud ja ähvardusi pildunud, kuid Lori tundis end toimekana. Ta astub sellele väljakutsele vastu samamoodi nagu kõikidele teistele, ja võidab.

Varustuse kohale toimetanud, lõpetasid mehed tehnika viimasele sõnale vastava haiglavoodi kokkupaneku ning taganesid, et Lori saaks töö üle vaadata. Naine sirutas end madratsil välja, et selle tasasust kontrollida. Terve inimese jaoks lihtsalt ärritavad pisiasjad võisid murdunud puusaluuga patsiendi jaoks talumatuks osutuda.

Madrats läbis kontrolli ning Lori proovis nuppe.

“Kui ma voodit tõstan, kriiksub see,” ütles ta. “Kas te saate selle ära parandada?”

Mehed vahetasid tüdinud pilke, kuid naine ei hoolinud sellest. Valudega inimese jaoks oli mugava asendi leidmine niigi raske, aga häiriv heli võis asjad hullemaks teha.

Järgmiseks kontrollis ta voodi juurde kuuluvat ratastega lauda, mis töötas kenasti, samuti nagu ratastool ja käimistugi.

Kuni töömehed voodi kriiksumist kõrvaldasid, kiirustas Lori suurde kööki, kus toitlustusfirma kohale toodud toitu sorteeris.

“Tšilli?” küsis valges vormiriietuses naine.

“Peab kaduma.” Lori osutas külmkapi uksele kinnitatud nimekirjale. “See naine on üle seitsmekümne. Tal oli infarkt ja puusaluu operatsioon. Ta kasutab ravimeid. Ma ütlesin maitsev, mitte vürtsikas. Me tahame teda sööma julgustada, aga tal võib kõikidest nendest ravimitest seedeprobleeme olla. Ta ei pea kaalust alla võtma, nii et see pole probleem. Tervislikud, ahvatlevad road. Ei mingit tšillit, ei mingit sushit, ei midagi keerulist.”

Ta oli telefonis täpsed juhised andnud, mõtles Lori kerge tüdimusega.

Ta jääb kõigest hoolimata endale kindlaks ja kui kõik üksik­asjad korda saavad, astub ta Dilettante Chocolates’ist läbi ja lubab endale midagi. Šokolaad muutis tema päeva alati kirkamaks.

“Sa võiksid neid peksta. See ärataks nende tähelepanu.”

See hääl. Lori ei tarvitsenud ümber pöörata, et köögiuksel seisvat meest ära tunda. Nad olid ainult ühe korra kohtunud, tema töövestlusel.

Kahekümneminutilise vestluse jooksul oli naisele selgeks saanud, et oli võimalik tunda meeletut külgetõmmet inimese vastu, keda ta põlgas. Iga üksikasi mehe kohta oli naise ajju põletatud, kaasa arvatud tema hääl. Lori mõtles korraks lobotoo­miale.

Lori valmistus tumedate taibukate silmade; kena, kuid mitte liiga kena ja hooletu kõnnaku rünnakule, mis oleks teda meeletult ärritanud, kuid tekitas hoopis soovi sulada nagu oleks ta 12-aastane tüdruk Jesse McCartney kontserdil.

Reid Buchanan esindas kõike seda, mida Lori mehe juures põlgas. Reidile oli kõik alati lihtsalt kätte tulnud, nii et millelgi polnud väärtust. Naised viskusid tema jalge ette. Tal oli suure­pärane pesapallurikarjäär, ehkki naine polnud kunagi spordi vastu huvi tundnud ega teadnud üksikasju. Ja mees polnud elus kordagi võtnud vaevaks suhelda nii tavalise välimusega naisega nagu tema.

“Kas sul pole midagi paremat teha, kui siia tulla ja mind ärritada?” küsis ta end mehe poole pöörates.

Naise reaktsioon mehe füüsilisele kohalolekule oli vahetu. Loril oli raske hingata, mõtlemisest rääkimata.

“Sinu ärritamine on ootamatu lisarõõm,” ütles mees, “aga ma pole sellepärast siin. Mu vanaema tuleb täna koju.”

“Ma tean. Mina korraldasin selle.”

“Mõtlesin, et astun läbi ja külastan teda.”

“Teadmine, et sa astusid neli tundi enne tema kojutulekut läbi, muudab tema päeva kindlasti nii palju paremaks, et tervenemisaeg lüheneb poole võrra.”

Lori möödus kiirustades Reidist ega teinud väljagi mehe käsivarre kergest puudutusest vastu tema oma ning piinlikkust tekitavast kuumalainest, mille see tema kehas esile kutsus. Lori oli haletsusväärne. Ei, hullem kui haletsusväärne – ühel päeval areneb ta haletsusväärseni ja see oleks juba võit.

“Ta ei tulegi enne kui pärastlõunal?” küsis Reid Lori sabas raamatukokku tulles.

“Kahjuks mitte. Aga oli tore sind näha. Mul on väga kahju, et sa ei saa siia jääda.”

Reid toetus vastu uksepiita. Ta tegi seda tihti. Ta pidi teadma, kui hea ta selles asendis välja nägi, mõtles Lori süngelt. Ta kindlasti harjutas seda kodus.

Lori teadis, et Reid oli pealiskaudne ja isekas ning huvitus ainult sama täiuslikest naistest nagu ta ise. Miks naine siis tema suhtes tõmmet tundis? Lori oli intelligentne. Ta oleks pidanud targem olema. Ja oligi... oma peas. Probleemi valmistas tema ülejäänud keha.

Ta oli üleni ja täielikult klišee – tark, tavalise välimusega naine, kes õhkas kättesaamatu mehe järele. Raamatukauplustes oli ilmselt terve riiulitäis tema probleemile pühendatud eneseabiraamatuid. Kui ta eneseabiraamatutesse uskus, siis pidi ta minema end tervendama.

Ometi pidi ta kannatamisega leppima.

“Kas sa ei pea minema hakkama?” küsis ta.

“Praegu küll, aga ma tulen tagasi.”

“Ma loen tunde.”

“Tee seda.” Mees jäi liikumatult paigale.

“Mis on?” küsis naine. “Kas sa ootad midagi?”

Reid naeratas laisalt ja seksikalt ning Lori süda jättis löögi vahele. See oli piinlikkustunde uus madalpunkt.

“Sa loed lehti, eks ole?” küsis Reid.

“Ei. Ma käin hommikuti jooksmas ja kuulan muusikat.”

Mehe naeratus muutus rõõmsamaks. “Tore. Näeme hiljem.”

“Sa võiksid oodata, kuni õhtuse vahetuse õde tuleb ja siis külla tulla. Eks ole tore plaan?”

“Aga siis sa hakkaksid minust puudust tundma. Minu peale urisemine on parim osa sinu päevast. Head aega, Lori.”

Ja läinud ta oligi.

“Te olete Gloria Buchanani kodune hooldusõde?” küsis õdede laua taga istuv naine. “Oh, kullake, tunnen teile kaasa.”

Lori oli rohkem huvitatud oma patsiendi kojuviimisest ja tema seal sisseseadmisest, kui taastusravi personaliga lobisemisest, aga ta teadis, kui oluline oli võimalikult palju informatsiooni juba varakult teada saada.

“Valu pärast pahur?” küsis Lori naise õeriietusel olevat nimesilti vaadates. “See on üsna tavaline. Paranedes muutub ka tema meeleolu.”

“Ma ei usu. Ta on enam kui pahur,” ütles Vicki. “Närune. Ta kaebab pidevalt. Ta vihkab oma palatit, toitu, protseduure, personali, voodiriideid, temperatuuri, ilma. Ma ütlen teile, me oleme kõik väga tänulikud, kui me temast lahti saame.” Vicki kummardus lähemale. “Kui teil mõni teine tööpakkumine on, võtke too vastu. Isegi kui palk on väiksem. Uskuge mind, ükski palk pole piisav.”

Lori oli haigusest tüdinud patsientidega harjunud. “Mul pole häda midagi.”

“Olete temaga kohtunud?”

“Aa, ei.”

Loril oli kombeks patsiente enne kojuviimist külastada. Aegsasti hea töösuhte loomine muutis üleviimisprotsessi sageli sujuvamaks. Ent mõlemal korral, kui ta taastusraviasutusse Gloriat vaatama tuli, öeldi talle, et proua Buchanan keeldub külalisi vastu võtmast. Ette helistamine polnud asja muutnud.

Vicki raputas pead. “Need on teie matused, kullake. Temataolist pole te kunagi kohanud. Aga see on teie otsustada. Tegin tema haigusloost koopia. Arst kirjutas ta juba välja. Tema oli naisest lahti saades sama rõõmus nagu kõik ülejäänud. Proua Buchanan lasi oma advokaadil helistada ja arsti tegevusloa äravõtmisega ähvardada – kaks korda. Ma loodan, et nad maksavad teile korralikult.”

Maksid küll, sellepärast Lori selle töö oligi võtnud. Ta kogus raha, et järgmisel aastal paar kuud vabaks võtta. Aga isegi ilma hea palgata poleks ta tööst loobunud – lihtsalt selleks, et kõigile tõestada, et nad eksisid Gloria Buchanani suhtes.

Lori võttis paksu kausta. “Kas ta teeb füsioteraapias edusamme?”

“Kui karjumise järgi otsustada.” Vicki ohkas. “Jah, ta paraneb. Tegime eile katkisest puusaluust röntgeni ja kõik paistab korras olevat. Infarkt oli kerge, tromb on kadunud ja uute rohtudega peaks ta veel kakskümmend aastat elama... aidaku jumal meid kõiki.”

Lori teadis Gloria isiklikest asjadest väga vähe. Tema kohta andmeid kogudes oli ta avastanud, et naine oli noorena leseks jäänud. Ta oli võtnud ühe restorani ning loonud sellest impeeriumi ajal, mil naised palju suurema tõenäosusega kodus olid või õpetajatena töötasid. Gloria ainus poeg oli veidi üle kolmekümnesena surnud ja tema naine oli paar aastat hiljem autoõnnetuses hukkunud.

Hoolimata ilmselt tohutust leinast oli Gloria neli lapselast enda juurde võtnud ja nad ise üles kasvatanud, samal ajal nelja restorani juhtides. Igaüks, kes oli nii palju kannatanud, oli ära teeninud õiguse veidi raske iseloomuga olla.

“Ma lähen tutvustan ennast,” sõnas Lori. “Kiirabi on juba siin, et ta koju viia. Ma võtan tagasi tulles paberid kaasa.”

Vicki noogutas. “Muidugi. Ma olen siin. Õnn kaasa.”

Lori viipas ja läks Gloria palati poole.

Vaene naine. Kõik olid otsustanud, et ta on raske iseloomuga. Selle alusel, mis Loril õnnestus teada saada, ei tahtnud ükski tema pereliikmetest naisega mingit tegemist teha. Gloria oli haige, üksik ja tundis end ilmselt viletsalt. Eraldatus polnud kunagi hea.

Ta leidis õige palati ja koputas enne sisenemist ühe korra.

“Proua Buchanan,” tervitas Lori ning naeratas haiglavoodis lamavale väikesele valgepäisele naisele. “Mina olen Lori Johnston. Mina olen paranemise ajal teie päevase vahetuse õde.”

Gloria pani raamatu käest ja heitis Lorile üle prillide pilgu. “Ma kahtlen selles. Reid pidi valima õed, kes minu eest hoolitsevad. Ma olen kindel, et see mõte pakkus talle tohutut lõbu. Talle meeldivad ainult suurte rindadega kaunid naised. Kahjuks on nende intelligentsus väiksem kui talje. Teie pole ei kena ega rinnakas. Te olete vales palatis.”

Lori tegi suu lahti ja pani uuesti kinni. Ta oli liiga üllatunud, et solvuda, ja see oli ilmselt hea. “Ma ei kahtle teie pojapoja naistemaitses. Tegelikult sobib see kõigega, mida ma temast tean. Ma ei pruugi tema ideaal olla, kuid ma olen siiski teie õde. Vähemalt päeval. Teil on ka õhtuse ja öise vahetuse õde.”

“Te pole inimene, kellega ma sooviksin koos töötada.”

“Kust te seda teate?”

“Mul on inimeste suhtes vaistu. Te ei meeldi mulle. Minge minema.”

Selle taseme pahurusest sai Lori juba aru. Ta naeratas voodi juurde minnes. “Asi on nii. Kiirabi ootab väljas. Seal on paar tursket selli, kes teid koju viivad. Kodus ootab teid alumisel korrusel voodi, toit ja privaatsus, mida te sellises kohas iial ei leia. Miks mitte kojujõudmiseni oodata, enne kui te mind lahti lasete?”

“Te püüate nalja teha. Ma vihkan seda.”

“Ma ei naudi solvanguid, aga ma jätan selle niisama. Kuidas teiega lood on?”

Gloria tõmbas silmad pilukile. “Te pole ometi üks neist pidevalt rõõmsatest inimestest?”

“Ei. Ma olen sarkastiline ja nõudlik.”

“Kas te olete minu pojapojaga maganud?”

Lori naeris. Võib-olla unistustes, aga päriselus mitte iial. Lõppude lõpuks polnud ta ju ei kena ega rinnakas. Mis siin veel väljapraakimisest rääkida. “Pole aega olnud. Kas see on eeltingimus?”

Gloria ohkas. “Sel mehel pole väljalülitamise nuppu. Kui naisel on vagiina, on ta selles ilmselt olnud.”

“Minu omas mitte. Ma olen nõus, et ta on pealiskaudne, aga kena. Kas see pole siis alati nii? Kas teie asjad on pakitud?”

Gloria ilme muutus rangemaks. “Ma ei paki kunagi ise oma asju. Isegi kui ma seda teeksin, takistaks minu praegune olukord mul seda tegemast.”

Hetkeline side oli kadunud. Hea, et see niigi kaua kestis.

“Pole midagi. Ma korjan asjad kokku. Kas teil kohver on? Kui ei, siis personali söögisaalis on kindlasti paar kilekotti.”

Vana naine peaaegu praksus vihast. “Te ei pane ühtki minu asja kilekotti. Kas te teate, kes ma olen?”

Lori hoidis selja patsiendi poole, kui ta vannitoa kõrval olevast seinakapist kohvrit võttis. Sellest pole midagi kasu, kui Gloria näeb, et Lori meelest on see vestlus naljakas. “Muidugi. Te olete Gloria Buchanan. Kui see juba jutuks tuli, siis ma hakkan teid vist Gloriaks kutsuma. Proua Buchanan on nii ametlik ja me saame väga lähedasteks.”

“Mitte siis, kui ma teid lahti lasen.”

Lori pani kohvri toa ainsale toolile ja avas selle. “Gloria, sa ei taha mind lahti lasta. Ma teen oma tööd väga hästi. Mul on kogemusi nii südamehaigusi põdevate kui ortopeediliste vaevustega patsientidega. Ma olen piisavalt range, et panna sind tegema kõike seda, mida sa peaksid tegema. See tõstab sind kiiremini jalule. Asi on nimelt selles. Vanadel daamidel, kes murravad puusaluu, on kaks võimalust. Nad kas paranevad või surevad. Minu patsiendid ei sure.”

Gloria vahtis teda vihaselt. “Sa ei ole väga kena inimene.”

“Sina samuti mitte.”

Gloria kangestus. “Kuidas sa julged? Ma olen uskumatult viisakas ja tähelepanelik.”

“Tõesti? Tahad kuulda, mis siinsel personalil selle kohta öelda on?”

“Nad on kamp ebakompetentseid lolle. Siin asutuses on kõik asjad allapoole nõudmisi.”

“Siis hakkavad sulle minu nõudmised meeldima.” Lori kummardus lähemale ja rääkis vaiksel häälel. “Ma olen tõeline täpsust nõudev mõrd. See peaks sinus austust tekitama.”

“Minu seltskonnas sa ei vannu, noor daam. Ma ei kavatse seda taluda.”

“Sobib. Mina ei vannu ja sina ei käitu tüütult.”

“Mina ei ole kunagi tüütu.”

“Kas korraldame sinu sõprade hulgas hääletuse?”

“Mul ei ole sõpru.”

Mis, nagu Lorile natuke liiga hilja meenus, oli kurb tõde. Reid oli teda tööle võttes rääkinud, et Glorial polnud üldse sõpru ja lapselapsed suhtlesid temaga harva. See oli kurb.

Lori lõpetas Gloria asjade pakkimise. Tal oli paar öösärki, natuke aluspesu, riided, millega ta haiglasse toodi, kaks raamatut ja mõned kosmeetikatarbed. Ei midagi muud. Ei ühtki lille, kaisu­karu, ei ühtki isiklikku asja. Ei midagi perelt.

Üks asi oli see, kui vanakesed olid üksi, mõtles Lori Buchanani lapselaste peale tõsiselt ärritudes. Aga kui oli piisavalt sugulasi ja kõigil oli lihtsalt liiga palju oma tähtsate asjadega tegemist, ajas see teda tõsiselt närvi.

Lori lükkas oma tunded kõrvale ja läks voodi juurde.

“Plaan on järgmine,” ütles ta kergelt Gloria käsivart puudutades. Füüsiline kontakt aitas paranemisele kaasa. “Ma lasen õel sulle mingit valuvaigistit anda. Kojusõit raputab sind ja see teeb haiget. Ta kasutab üsna tugevaid ravimeid, nii et sa oled ilmselt mõnda aega teadvusetu.”

Gloria silmad tõmbusid pilukile, kui ta käe Lori peost lahti rebis. “Pole mingit vajadust rääkida minuga nagu oleksin ma kaheksa-aastane. Ma olen täielikult võimeline aru saama ilma pikkade idiootsete selgitusteta. Tore. Kutsu õde siia. Ta rõõmustab, et saab oma sadomasohhistlikke kalduvusi veel ühe korra minu peal rahuldada.”

“Hea küll. Ma tulen kohe tagasi.”

Lori läks õdede laua juurde, kus Vicki juba ootas. “Me oleme valmis minema. Kui te teeksite talle süsti, saame teele asuda.”

Vicki tuli laua tagant välja. “Noh? Mis te siis arvate?”

“Mulle ta meeldib.”

Vicki peatus poolel sammul ja vahtis Lorit. “Te teete nalja. Ta meeldib teile? Gloria Buchanan? Ta on õel.”

“Ta on üksi, tal on valud ja ta kardab.”

“Te teete talle liiga suuri järeleandmisi, aga noh, kui ta tänu sellele koju läheb, siis laske aga käia.”

Reid istus paatmajas ja soovis, et oleks selle asemel ostnud korteri turvatud majas. Siin, vee peal, oli ta liiga kaitsetu, liiga kättesaadav. Ta oli kõik rulood alla lasknud ja kardinad ette tõmmanud, aga neetud, see polnud ajakirjanikke eemal hoidnud. Nad olid igal pool – seadsid kaamerad paadisillale, ronisid rõdule. Väljas kihutasid kiirpaadid.

Nad tahtsid lugu ja nad tahtsid seda kohe. Keegi ei hoolinud sellest, et ta oli täiesti alandatud. Tema mänedžer oli öelnud, et huvi vaibub paari päevaga ja et ta peaks niikaua lihtsalt madalat profiili hoidma. Suurepärane nõuanne, aga kuhu Reid oleks pidanud minema? See oli tema kodulinn. Seattle’is tundsid teda kõik.

Mobiil helises. Ta vaatas enne vastamist ekraanile ning kortsutas vanaema nime ja numbrit nähes kulmu. Kui vanaema oli hommikust lehte lugenud, peksab ta Reidi verbaalselt läbi ja jätab surema.

“Jah?” küsis ta järsul toonil.

“Siin Lori Johnston. Sinu vanaema päevase vahetuse õde. Sinu vanaema lahkub nüüd taastusraviasutusest ja peaks tunni aja jooksul koju jõudma.”

Reid muigas. “Las ma arvan. Sa tahad, et ma läbi astuksin ja tema tuju tõstaksin.” Nii palju siis preili Pirtspeki põlgusest. Ta vajas teda. Lõpuks vajasid nad kõik teda.

“Mitte päris nii. Talle anti ravimeid ja ta on omadega üsna läbi.”

“Sa uimastad mu vanaema?” küsis Reid vihaselt.

Lori ohkas. “Mu jumal, ära ole selline plika. Muidugi ei uimasta ma teda. Ma palusin arstil talle valuvaigisteid määrata. Tema olukorras võib autosõit meeletut piina valmistada. Mitte et sina sellest hooliksid.”

Reid ei teinud märkusest väljagi. “Kuidas sa tema telefoni kätte said?”

“Ma võtsin selle tema käekotist ja enne, kui sa ruiates vastuväiteid hakkad esitama, siis ma tegin seda sellepärast, et pidin sinuga ühendust saama. Keegi ei saatnud sellele naisele lilli ega midagi. Tema palatis polnud ühtki paranemissoovidega kaarti ega kirja. Minu meelest on see kummaline. Ma imestan, et keegi teist suutis end sundida talle arstiabi otsima. Miks te teda lihtsalt jääpangal triivides merre ei lükanud?”

Reid tegi suu lahti ja pani uuesti kinni. Inimese jaoks, kes Gloriat ei tundnud, oli selline tähelepanu puudus üsna kohutav.

“Ta ei ole lille-inimene,” ütles mees lõpuks.

“Kas see on parim vastus, milleks sa võimeline oled? Väide, et tal on allergia, oleks palju nutikam olnud. Sina oled siis see rikas pesapallur, jah?”

“Endine pesapallur. Ma olin söötja.”

“Mida iganes. Telli oma vanemale lilli. Palju lilli. Lase need regulaarsete vaheaegade järel kohale tuua. Kas sa kuuled mind? Viska mõned karvased loomad sekka. Karud, kassid, kaelkirjakud, mul kama. Midagi, mis tekitaks sellel vaesel naisel mulje, et tema perekonnale pole tema elu ja surm ükskõik. Kui sa seda ei tee, annad mulle vastust ja see sulle ei meeldi.”

Lori muretsemine oli asjatu, aga Reid austas tema innukust. “Ma ei karda sind.”

“Veel mitte, aga sa hakkad kartma.”

Särin

Подняться наверх