Читать книгу Särin - Susan Mallery - Страница 5

Loril õnnestus Gloria kodus võimalikult väheste sekeldustega sisse seada. Muidugi oli tublisti abi sellest, et tema patsient oli peaaegu teadvusetu.

Lori pakkis Gloria kohvri lahti, kinnitas järgmiseks hommikuks määratud kohtumise füsioterapeudiga ja valis patsiendile õhtuks kerge eine. Vana naine küll paranes, kuid ta oli viimasel paaril nädalal kaalus natuke liiga palju alla võtnud. Lori kavatses tema moekalt kõhnadele luudele veidi liha kasvatada.

Lori oli teel patsiendi juurde, kui uksekell helises. Ta avas ukse ning nägi kaht kullerit, kummalgi käes mitu vaasi värskete lilledega. Ühel oli kaenla all hiiglaslik kaelkirjak.

“Suurepärane,” ütles Lori ja viipas meestele, et nood lilled fuajee põrandale paneksid. Ta oli Gloria toas lilleseadetele sobivad kohad juba välja valinud. “Ma hindan teie kiiret teenindust.”

“Mees, kes need lilled tellis, palus küsida, kas te olete nüüd rahul.”

Lori muigas. “Öelge talle, et kaugel sellest.”

Mees kehitas õlgu ning lahkus koos kaaslasega.

Lori haaras kaks suuremat vaasi ja läks kabineti poole. Ta oli viimase seade just paigale sättinud, kui Gloria silmad avas.

“Mida sa teed?” küsis ta üllatavalt tugeva häälega inimese kohta, kes oli kuni viimase hetkeni valuvaigistite mõju all olnud.

“Panen lilli kohale. Teie lapselapsed saatsid need. Kas pole kaunid?”

“Ei. Ma vihkan lilli. Ja ma ei näe põhjust, miks mu lapselapsed peaksid mulle midagi saatma. Nad on kaugelt liiga isekad.”

Lori oli sellega nõus, kuid hoidis rõõmsa naeratuse näol. “Ma armastan seda lõhna. Kuidas sinuga on?”

“Absoluutselt mitte. Lõikelilled närtsivad ruttu ja see masendab mind. Vii need minema.”

“Vabandust, aga ei.” Gloria kaeblemisest julgust kaotamata tõi Lori viimasena tuppa kaelkirjaku.

Gloria tõstis oma voodit veidi ja vahtis pehmet mängulooma. “Mis see on? See on jõle.”

Lori kallistas kaisulooma. “See paneb su naeratama. Minu meelest on see jumalik.”

“Sul on väga madalad nõudmised.”

“Mina nii ei arva.” Lori pani kaelkirjaku nurka püsti. “Hea küll, see on tehtud. Toome sulle midagi süüa. Küllap sa oled näljane.”

“Ma pole üldse näljane. Mine minema.”

Lori täitis käsku, kuid läks ainult kööki. Ta pani eelroa mikrolaineahju ja kontrollis kandikut. Kõik paistis omal kohal olevat.

Kui mikrolaineahju taimer helises, võttis ta aurava toidu ja viis kabinetti.

Gloria võis väita, et ei soovi õhtusööki, kuid oli einet oodates voodi üles kergitanud. Hea märk.

“Siin see on,” ütles Lori kandikut Gloria ette lauale pannes.

Gloria põrnitses toitu ja lükkas laua eemale. Kuna laud oli ratastega, libises see kaugemale.

“See on vastik. Ma ei kavatse seda süüa. Vii see minema. Mul pole kõht tühi.”

Lori pani käed puusa. Enamik tema pahuratest patsientidest olid vähemalt algul meeldivad. Tavaliselt läks paar päeva, enne kui viha ja hirm pinnale tõusid. Ta pidi austama Gloriat, kes kohe alguses oma kavatsustest märku andis.

“Sa oled liiga kõhn,” ütles Lori rahulikult. “Seda saab parandada kahel viisil. Sa võid süüa ja paar naela juurde võtta, või me võime sind söötmistoru külge haakida. Ma võin sulle oma professionaalsele kogemusele toetudes öelda, et sa eelistad söömist. Söötmistoru-meetod on üsna ebameeldiv. Kuid see on võimalus. Sa oled ju ikkagi rikas, eks ole? Sinu jaoks kõlbab ainult parim.”

“Miks sina siis siin oled?”

Lori pilgutas silmi. Hea küll – Gloria võimel loogilisi järeldusi teha polnud midagi viga. “Mina olen parim. Ja ka väga kallis. Sa peaksid seda austama.”

Gloria mõõtis teda pilguga pealaest jalatallani ja tõmbas ninaga. “Sa oled närune ja vaene. Ma tunnen sinu juures vaesuse lõhna.”

“Kas see tuleb isiklikust kogemusest? Sina ju alustasid ka vaesena. Kas sinu esimene töökoht polnud hotelli toateenija?”

Gloria vahtis teda vihaselt. “Ma ei aruta oma minevikku sinuga.”

“Miks mitte? Mind huvitab siiralt, kuidas sa sealt siia jõudsid. Sa juhtisid impeeriumi ajal, mil enamik naisi kartis nii suuri unistusi. Sa oled pioneer. Ma austan seda.”

“Kas sa arvad, et sinu arvamus millegi kohta huvitab mind?”

Lori mõtles hetke ja naeratas. “Jah, arvan küll. Piisavalt paljud inimesed ei austa sind ja see on nende kaotus.” Ta lükkas laua tagasi voodi kohale ja nihutas kandiku Gloriale veidi lähemale. “Ma valisin esimese paari päeva toidu, aga toitlustusfirma jättis menüü. Ma lasen sul hea meelega seda lugeda ja toidu valida. Või kui sa eelistad koka palgata, siis see on samuti võimalik.”

Gloria pingutas, et tema ilme oleks neutraalne, aga Lori arvas end selles tundevirvendust nägevat. Ta ei suutnud lihtsalt tabada, mis tunne see oli.

“Sa käid mu rahaga väga vabalt ringi,” pomises Gloria.

Lori naeris, ehkki ta teadis, et Gloria ei üritanud nalja teha. “Üks selle töö lisaväärtusi. Kas lõikan kana tükkideks?”

Gloria silmad tõmbusid pilukile. “Ainult siis, kui tahad, et ma sind kahvliga torkan.”

“Ma olen üsna väle. Sa pead kiire olema.”

“Mul oleks selleks motivatsiooni.”

Viimaks ometi – millegi naljataolise välgatus. Hea märk. “Hea küll – ma jätan su rahus sööma. Kas sa soovid, et ma panen teleka mängima?” Lori avas kapiuksed, mille tagant ilmus nähtavale televiisor ja DVD-mängija ning jättis puldi voodile. “Hüüa, kui sul midagi vaja on.”

Poole viieks pärastlõunal oli Loril tunne, nagu oleks temast üle sõidetud. Tema hetkeline läbimurre Gloriaga oli vaid kauge mälestus, kui vana naine lõpetas kaeblemise, et tema voodi on liiga kõva, padjad liiga pehmed, voodiriided lõhnavad imelikult ja televiisor suriseb.

“Ma kutsun esimesel võimalusel telekaparandaja,” lubas Lori, andes endast parima, et kannatlik olla. Ta pidi end tagasi hoidma, et mitte kella vaadata. See oli tema elu kõige pikem pärastlõuna. Ja ta oli Gloriaga kõigest pool päeva koos olnud.

Lori kordas endale, et Glorial oli põhjust rahulolematu olla, ja et asjad paranevad.

Veidi pärast viit läks ta kööki ja leidis sealt pikka kasvu kauni rinnaka naise, kes tohutut kandekotti lahti pakkis. Tema vorm näitas, et tegu on õega. Tema välimus andis Lorile märku, kes ta tööle oli võtnud.

“Tere,” ütles naine rõõmsalt naeratades. “Mina olen õhtuse vahetuse õde Sandy Larson. Esimest korda. Tavaliselt olen ma öises vahetuses. Olen pimedas valves. Kuule, see kõlab nagu raamatu pealkiri. Või pornofilmi.” Sandy muigas. “Ei teagi, kummas ma parema meelega oleksin. Heal päeval...”

Lori andis oma parima, et naist hoolimata ootamatust krambist sisikonnas viisakalt tervitada. Mis tal ometi viga oli? Reid oli teise õega oma naisetüübile truuks jäänud. Mis Loril sellest?

Lori viis Sandy Gloria hooldamisega kurssi. “Ta on väsinud, nii et ta on veidi tülikas, kuid mitte kohutav.”

“Ma saan temaga hakkama,” sõnas Sandy. “Kui mu patsiendid tüütuks muutuvad, hakkan oma lemmikseebikast rääkima. See väsitab nad tavaliselt nii ära, et nad jäävad magama. Sellepärast mulle öine vahetus meeldibki. Teie, tüdrukud, teete liiga palju tööd.” Ta kummardus Lori poole. “Aga see töö lihtsalt peab meeldima. Kaheteist tunni tasu kaheksatunnise vahetuse eest.”

“See on suurepärane. Ma lähen ütlen Gloriale head aega.”

“Muidugi. Homme näeme.”

Lori noogutas ja läks tagasi kabinetti. “Ma hakkan minema,” ütles ta Gloriale. “Ma tulen hommikul tagasi.”

Gloria tõstis pilgu ajakirjalt ja vahtis Lorit üle prillide. “Ma ei suuda ette kujutada, miks sa arvad, et mind su tulekud ja minekud huvitavad. Jää või mine. Minu jaoks pole sel vähimatki tähtsust.”

Lori muigas. “Mul oli samuti tore päev, Gloria. Võta aga heaks.”

Reid parkis oma Corvette’i Downtown Sports Bari taha ja ronis välja. Ta seisis terve minuti ja vahtis tagaust ning ütles siis endale, et asi pole nii hull.

Sellest ajast, kui ta oli kätt vigastanud ja pidi pesapallist loobuma, oli ta perekonna spordibaaris töötanud. “Töötama” kirjeldas tema tegevust ähmaselt. Teoreetiliselt oli ta juhataja. Tegelikult tuli ja läks ta nagu tahtis, töötas teinekord leti taga, lõbustas kliente lugudega oma sportlasekarjäärist ja elust ning palkas naistöötajaid. Ta oli baari alati võtnud kui pelgupaika – kohta, kus ta võis aega viita, kus teda tunti ja imetleti. Täna oli see ainult häbi täis maja.

Seal sees tundsid teda kõik ja Reid oli valmis oma muljetavaldava suurusega pangaarve pandiks panema, et igaüks neist oli hommikust lehte lugenud.

“Olgu see kõik neetud ja käigu põrgusse,” urises ta, võttis võtme ja tegi tagumise ukse lahti.

Mõeldes, et parem sellega juba võimalikult kiiresti ühele poole saada, möödus Reid oma üsna turvalisest kabinetist ja astus baari.

Vaikne kõnesumin vaikis otsekohe ja kõigi pilgud kinnitusid temale. Reid kõndis edasi.

“Hei, kullake,” hüüdis üks ettekandjatest, suu kummalises naeratuselähedases irves kõverdunud. “Tore sind näha.”

Reid noogutas ja lähenes happy hour’i rahvale.

“Reid!” hüüdis üks mees. “Kuidas seisab?”

Reid ei teinud märkusest väljagi, libistas pilgu üle püsiklientide salga ja märkas nurgas kahte tuttavat nägu. Ta läks otsejoones nende poole.

“Reid.” Üks ettekandjatest, Maddie, haaras tal käsivarrest. “See naine ajab jama, eks ole? See öö, mille me koos veetsime, oli suurepärane. Anna teada, kui tahad, et ma kirjale alla kirjutaksin või midagi.”

Reid noogutas rinnakale brünetile, teades, et nemad olid öö voodis veetnud ning suutmata oma seksuaalse mineviku hämust ühtki detaili meenutada.

Ta kiirustas oma vendi tervitama ja vajus tänulikult toolile, mille nad tema jaoks laua äärest kaugemale tõmbasid.

Nad olid oma laua täpselt õigesti paigutanud, tema tool oli spordikraami vitriini kõrvale surutud. See tähendas, et ta polnud kellegi otseses vaateväljas.

Reidi vanem vend Cal lükkas täis õllekannu tema poole. “Kuidas sa vastu pead?” küsis ta.

“Mis sa ise arvad?” Reid rüüpas suure sõõmu õlut. “See on paras põrgu.”

Tema noorem vend Walker tegi kaastunnet väljendava grimassi. “Jube jama.”

Reid heitis pilgu laual olevatele natšodele, aga tal polnud kõht tühi. “Kõige hullem on see, et ma isegi ei mäleta teda. Tol nädalal olid minu meeskonnal liigamängud. Ma olen kindel, et olin purjus.” Ta raputas pead. “Mis tähtsust sel on? Ta tahtis kätte maksta ja seda ta ka tegi. Kõik kohad on ajakirjanikke täis. Nad ronivad mööda paatmaja ringi.”

“See on kaitsetu asukoht,” sõnas Walker.

Cal vaatas Reidile otsa. “Seda räägib sinu vend, endine merejalaväelane.”

“Ta teab, millest ta räägib,” urises Reid. “Ma pean sealt kaduma. Mõtlesin hotelli peale, aga sealt leiavad nad mind üles. Keegi perso­nalist võib mu reeta.”

“Tule minu ja Penny juurde,” kutsus Cal. “Meil on ruumi.”

Reid kõhkles. Nende maja oli piisavalt suur, aga Calil ja Pennyl oli väike laps. Nende tähelepanu oli muudel asjadel.

“Aitäh kutse eest, aga ma oleksin jalus.”

“Ei oleks,” ütles Cal.

Walker kehitas õlgu. “Sa võid minu juurde tulla, aga siis pead diivanil magama.”

“Ahvatlev,” ütles Reid muiates. “Aga ei.”

“Sa võid ju alati Gloria juurde kolida,” sõnas Cal. “Sealt ei oska keegi sind otsida. Kas sa mitte ei rääkinud, et üks tema õdedest seadis tema jaoks alumisel korrusel toa sisse?”

“Kabinetis,” ütles Reid seda võimalust kaaludes aeglaselt.

“Kogu ülemine korrus oleks sinu päralt,” ütles Walker.

“Ruumi on seal piisavalt,” pomises Reid. Tema sissekolimine ärritaks Lorit meeletult ja see oleks pluss.

Nende laua juurde tuli naine. Ta oli pikk, vormikas ja kaunis nagu esikaanemodell. Naine naeratas Reidile.

“Kullake, tahtsin sulle ainult öelda, et meie ühine öö oli imeline. Mäletan sellest ikka veel kõike ja olen nõus selle nimel vanduma. Soovid mu telefoninumbrit?”

Reid uuris naise nägu ega leidnud vähimatki märki, et oleks naist kunagi varem kohanud. Mida see tema kohta ütles?

“Aitäh pakkumise eest,” tänas Reid. “Ma annan teada, kui mul peaks allkirjastatud tunnistust vaja minema.”

“Tee seda. Mina olen alati valmis.”

Naine pööras ringi ja lahkus. Reid jälgis tema õõtsuvaid puusi ega tundnud mitte midagi. Arvestades, milline päev tal oli olnud, läheb ilmselt kuid, enne kui ta jälle seksile suudab mõelda, ja kas polnud see mitte sünge väljavaade?

Reid nõjatus tooli seljatoele ja vaatas vendadele otsa. “Ma olen sel ajakirjanikul munepidi peos. Ma ei saa teda kohtusse kaevata. Ma ei saa kuidagi võita. Sellest tuleks tsirkus. Seda ma ei taha. Mu mänedžer käskis madalat profiili hoida ja lubas, et see läheb mööda.”

“Tal on õigus,” ütles Walker. “Inimesed hakkavad kellegi teise elu vastu huvi tundma.”

“Millal?” küsis Reid, teades, et see ei saaks toimuda liiga ruttu. “Rääkisin temaga teistest asjadest. Kus see ajakirjanikust mõrd ütles, et ma olen vältinud lapsi ja heategevusüritusi. Ma ei teeks seda.”

Reid polnudki seda teinud. Ta vihkas selliseid asju, nii et ta hoolitses selle eest, et mitte iial võtta vastu ühtki kutset üritusele, kus ta pidi kohale minema ja rääkima. Ta saatis tšekke... või tegi seda tema mänedžer.

“Lihtsalt sellepärast, et keegi laps saatis kirja ja kutsus mind mingile heategevusüritusele, ei tähenda, et ma pean minema. Aga ajakirjanik ei näinud asja nii.”

“Sa pead selle sinnapaika jätma,” ütles Cal. “Sa ei saa selles suhtes praegu midagi ette võtta.”

Reid teadis, et see oli tõsi, aga ta vihkas seda, et temast tehti tõbras. “Rääkisin Sethiga teistest asjadest selles artiklis, tollest pesa­pallimeeskonnast, mis sõitis riiklikele võistlustele. Ta ütles, et see oli arusaamatus reisifirmaga. Ma ei teadnud sellest midagi.”

Vennad paistsid talle kaasa tundvat, kuid sellest polnud abi. Võib-olla oli asi selles, et kaastundest polnud küllalt. Mitte siis kui teda süüdistati pakkumises pesapallivõistkonda toetada ja riiklikele meistrivõistlustele saata, ja tema reisifirma unustas tagasisõidupiletid. Kõik need lapsed ja nende perekonnad olid jäänud kodust sadade miilide kaugusele ilma võimaluseta koju saada.

“Mina ei teinud midagi valesti,” pomises Reid, teades, et tegelikult polnud ta midagi teinud. “Ma käskisin Sethil endale kõik asjad saata. Fännikirjad, palved heategevuseks. Ma loen need ise läbi.”

“Ja mis siis saab?” küsis Cal.

“Olgu ma neetud, kui tean. Ma teen midagi. Ma pean. Üks asi on see, kui too ajakirjanik väidab, et ma olen voodis vilets, aga teine asi on tema väide, et ma valmistan lastele pettumuse. Seda ei teeks ma iialgi.”

Üks peamisi põhjusi, miks Reid eelistas asjadesse mitte sekkuda, oli soov mitte midagi untsu ajada.

“See on jama,” ütles ta kätt õlle järele sirutades. “Minu elu on uues madalseisus.”

“Hullem kui siis, kui sa õlga vigastasid?” küsis Walker.

“Ei,” ütles Reid vaikselt. “Sellest hullem ei ole.”

Walker kehitas õlgu. “Ürita asjad perspektiivi panna.”

Ei, see ei olnud hullem, mõtles Reid, aga peaaegu sama hull. Liiga peaaegu sama hull.

Reid ootas peaaegu kella kümneni, enne kui paatmajja sõitis. Ta laenas Walkeri džiibi, et asjad autosse panna ja Gloria juurde viia. Hilisest ajast hoolimata ootasid paadisillal kaks fotograafi. Nad klõpsisid pilte paatmajja sisenevast Reidist ja ta kuulis, kuidas üks neist helistas ja ütles, et ta on üles leitud. Ta kuulis ka soovitust võtta Interneti-kursus naiste rahuldamise teemal.

Kakskümmend minutit hiljem oli Reid asjad kahte kohvrisse pakkinud ja tagurdas parkimisplatsilt välja. Puksiirauto, mille ta oli palganud, jäi külalistele määratud parklaosas fotograafide autode taha seisma, takistades neid Reidi jälitamast. Mees jääb paariks minutiks sinna ja sõidab siis ära. Reid tahtis vaid vaba põgenemisteed.

Gloria juures ootas teda Walker, et aidata asju maha laadida. Nad vahetasid autovõtmeid ja Walker sõitis džiibiga ära. Reidi Corvette oli juba garaažis peidus.

“Kuradi viis elada küll,” pomises Reid sisse astudes.

Ta hakkas trepist üles minema, kuid peatus, nähes tuttavavõitu pikakasvulist blondiini trepist alla tulemas. Naine naeratas.

“Tere, Reid. Kuidas läheb?”

“Hästi,” valetas mees ja püüdis meelde tuletada, kust ta naist tunneb. Siis köitis tema tähelepanu haiglariietus ja ta taipas, et naine oli üks Gloria õdedest.

“Sandy,” ütles naine temaga samale trepiastmele jõudes. “Sandy Larson. Sa küsitlesid mind töövestlusel.”

Just. Ja naise särav naeratus ütles, et vestlus oli hästi läinud. Nüüd meenus Reidile – Sandy oli innukas oma lemmikpesapalluriga magama. Neil oli tema suurel laual Downtown Sports Baris tohutult lõbus olnud.

“Ma kuulsin, et sa kolid siia,” ütles Sandy.

“Ajutiselt.”

“Muidugi. Loogiline.” Ta puudutas mehe käsivart. “Kuule – mul oli sinuga imeline pärastlõuna, aga ma tahtsin sulle öelda, et ma olen nüüd kellegagi koos. See on eksklusiivne suhe. Nii et ma ei ole kordusetendusest huvitatud. Palun ära võta seda isiklikult, eks?”

“Muidugi mitte,” ütles Reid viisakalt huvitatud ilme näol hoidmisega vaeva nähes.

Ta poleks Sandyga uuesti magamisest vähem hoolida saanud, aga asi polnud selles. Naine peaks ta küljes rippuma, sest hei, tema oli Reid Buchanan.

Aga miks ta üldse imestas, arvestades, milline tema päev oli olnud?

Lori jõudis paar minutit enne vahetuse algust kohale. Ta pani jaki ja koti esikukappi ja leidis köögist veel ühe pika, kena kehaga kaunitari.

Ta vihkas tunnet, et ta on lühike ja vormitu. Põhjus oli veel hullem. Ta keeldus laskmast naistekütist ajukääbikul oma päeva rikkuda.

“Tere,” ütles ta rõõmsalt. “Mina olen Lori Johnston.”

“Kristie Ellsworth,” ütles imekaunis brünett naeratades. “Gloria magas suurema osa ööst ja küsis ärgates sinu järele. Ilmselt jätsid sa talle sügava mulje.”

“Loodetavasti oli mulje hea.”

“Ma kavatsesin talle hommikusöögi viia,” ütles Kristie.

“Ma võin seda ise teha, kui sa tahad minema hakata.”

“See oleks suurepärane.”

Viie minuti pärast astus Lori Gloria hommikueinega tuppa.

“Sa oled tagasi,” ütles vana naine. “Kui halvasti.”

“Ma kuulsin, et sa küsisid minu järele, nii et ära tee nägu, et sul pole hea meel mind näha.”

“Mul ei ole hea meel. Ma küsisin lootuses, et sa oled töölt ära läinud.”

“Võimatu.” Lori pani kandiku lauale. “Me peame sulle mingi hobi leidma. Midagi peale virisemise. Võib-olla kudumine. Kõik koovad.”

Gloria ei teinud sellest väljagi ja sorkis kahvliga pannkooke. “Ma ei söö hommikust. Ma joon kohvi ja muud ei midagi.”

Lori kummardus lähemale ja ütles vaikselt. “Noor daam, mul on sulle üks sõna: toitmistoru. Ära sunni mind inetult käituma. Söö ja ole rõõmus.”

“Sa oled kõige tüütum inimene.”

“Ma olen seda kuulnud. See on minu jaoks teatud mõttes uhkuse küsimus.”

Gloria põrnitses teda paar sekundit ja ulatas talle osa aja­lehest. “Kas sa lugesid seda eile?”

“Ma ei loe ajalehti.”

“Peaksid lugema. Naised peavad teadma, mis maailmas toimub. Asi pole selles. Reid on ajutiselt siia kolinud. Ta kasutab muidugi minu haigust ära. Võiks arvata, et ta on piisavalt vana, et ise oma jamad lahendada, aga tuleb välja, et ei ole. Nüüd vedas ta perekonna nime mutta. Ta valmistab pidevalt pettumust ja piinlikkust.”

Lori heitis pilgu pealkirjale ja pilgutas silmi. “Hea voodis... mitte eriti? See on külmavõitu.”

“Tuleb välja, et ta ei rahuldanud ajakirjanikku ja too otsustas kogu maailmale rääkida. See on vastik. See ajakirjanik on lipakas, aga hoidku jumal, et me seda ütleme.” Gloria koputas sõrmega vastu ajalehte. “Loe seda. Õpi sellest. Minu pojapoeg oskab naistega ümber käia. Ära ole üks neist idiootidest, kes temasse armub ja laseb oma südame murda. Ma ei kannata ruma­laid naisi.”