Читать книгу Hõrgutav - Susan Mallery - Страница 6

„Waterfrontil on raskusi,” ütles Cal ja tegi pausi, sest ettekandja tuli tellimust võtma.

Kui naine lahkus, naaldus Penny kabiini polsterdatud istmel tagasi ja naeratas. „Ma olen kuulnud, et rohkem kui raskusi. Olen kuulnud, et see koht on omadega õhtul. Jookseb tühjaks kundedest ja rahast.”

Ta pilgutas, manades näole süütu ilme. Polnud kahtlust, et Cal näeb ta katse läbi ja tahab teda kägistada. Aga ta ei saanud. Sest tal oli Pennyt vaja. Tegelikult vajas mees meeleheitlikult tema abi. Kuidas see küll Pennyle ühe mehe juures meeldis. Eriti Cali juures.

„Asjad on paremad olnud,” möönis Cal ja nägi välja, nagu vihkaks ta iga sekundit sellest jutuajamisest.

„Waterfront on kõige vanem restoran kurikuulsas Buchananite dünastias,” ütles Penny heatujuliselt. „Tegelikult lipulaev. Või varemalt oli. Nüüd olete kuulsad halva toidu ja veel halvema teenindamise poolest.” Ta rüüpas vett. „Vähemalt nõnda linnas räägitakse.”

„Aitäh informeerimast.”

Mehe lõug tõmbus rääkides pingule. Penny võis öelda, et mees on selle kohtumise pärast maruvihane. Ta kujutas ette, mida mees mõtleb – kõikidest peakokkadest terves Seattle?is, miks pidi see olema just Penny?

Penny ka ei teadnud, aga mõnikord tüdruk ei saanud teisiti, kui pidi oma õnnejuhusest kinni haarama.

„Sinu leping on lõppenud,” ütles mees.

Naine naeratas. „On küll.”

„Sa otsid uut kohta.”

„Otsin jah.”

„Ma tahaksin sind tööle võtta.”

Viis väikest sõna. Sõnad, mis iseenesest ei olnud tähtsad, aga kui need kokku panna, võisid mõnele tähendada tervet maailma. Antud juhul, Pennyle.

„Mul on olnud teisi pakkumisi,” lausus Penny rahulikult.

„Oled sa mõne neist vastu võtnud?”

„Veel mitte.”

Cal oli pikk, umbes meeter kaheksakümmend, tumedate juustega. Tema põsesarnad ja jonnakas lõug olid nagu üleni voolitud ning suu reetis sageli tema meeleolu. Just praegu oli see kriipsuks pigistatud. Ta oli nii vihane, et praktiliselt ajas auru välja. Penny polnud end veel kunagi nii hästi tundnud.

„Ma olen siin selleks, et pakkuda sulle viieaastast lepingut. Sa saad täieliku kontrolli köögi üle, standardsed kokkulepped. Ta nimetas palgasumma, mis pani Penny silmi pilgutama.

Penny rüüpas jälle vett. Tõtt öelda ei tahtnud ta lihtsalt teist töökohta. Ta tahtis omaenda kohta. Aga restorani avamine nõudis ränka raha, mida tal ei olnud. Tal oli valida, kas võtta endale rohkem partnereid või oodata. Ta oli otsustanud oodata.

Tema plaan oli järgmised kolm aastat raha kõrvale panna, siis avada oma unistuste restoran. Nii et kuigi suur palk oli kena, ei olnud see küllaldane.

„Pole huvitatud,” ütles ta põgusa naeratusega.

Cali pilk muutus teravaks. „Mida sa tahad? Peale minu pea varda otsas.”

Naise naeratus muutus siiraks. „Seda pole ma kunagi tahtnud,” ütles ta. „Nojah, mitte enam pärast seda, kui lahutus sai lõplikuks. Sellest on kolm aastat, Cal. Ma olen ammu edasi liikunud. Kas sina pole?”

„Muidugi. Miks sa siis huvitatud pole? See on hea koht.”

„Ma ei otsi kohta. Ma otsin võimalust.”

„Mis mõttes?”

„Enamat kui tavalised kokkulepped. Ma tahan oma nime fassaa­dil ja täielikku loovat kontrolli taga.” Ta pistis käe jakitaskusse ja tõmbas välja kokkumurtud paberilehe. „Mul on nimekiri.”

Õige asja tegemineon alati olnud nagu ora tagumikus, mõtles Cal, kui võttis paberi ja tegi selle lahti. See kord ei olnud teistsugune.

Ta libistas pilgu üle nimekirja ja viskas selle üle laua naisele tagasi. Penny ei tahtnud võimalust, ta tahtis mehe mune, küüslaugus hautatult ja kenas koorekastmes.

„Ei,” ütles ta järsult, eirates seda, kuidas pärastlõunapäike tõstis esile naise punakaspruunide juuste punase ja pruuni erinevaid toone.

„Tore on.” Penny võttis paberi ja hakkas kabiinist välja libisema. „Kena sind näha, Cal. Head õnne restoraniga.”

Mees sirutas käe üle laua ja haaras naisel randmest. „Oota.”

„No aga kui meil millestki rääkida ei ole...”

Ta näeb küllalt süütu välja, mõtles Cal, kui vaatas naise suurtesse sinistesse silmadesse, aga ta teadis paremini ega uskunud seda avali pilku.

Pennyt võis veenda tööd vastu võtma, muidu poleks ta vaevunud kokkusaamisele tulema. Mehe lolliks tegemine ei olnud tema stiil. Kuid see ei tähendanud, et ta poleks nautinud võimalust lasta mehel paluda.

Nende minevikku arvestades, arvas mees, on ta selle ära teeninud. Nii et ta hakkab naisega kauplema, andes järele seal, kus peab. Ta oleks isegi läbirääkimistest mõnu tundnud, kui ainult naine ei oleks olnud nii pagana rahulolev.

Cal hõõrus pöidlaga üle naise randmeluu, teades, et naine ei salli seda. Penny oli alati löönud lamenti oma suurte käsivarte, randmete ja käte pärast, väites, et need ei ole proportsioonis tema ülejäänud kehaga. Mees oli mõelnud, et naine oli jabur, hädaldades puuduse pärast, mida polnud olemas. Peale selle, Pennyl olid peakoka käed – armidega, nobedad ja tugevad. Calile olid naise käed alati meeldinud, toimetasid need siis köögis toiduga või magamistoas tema kehaga.

„Ei mängi välja,” ütles Cal, noogutades paberi poole, ja laskis naise käe lahti. „Sa tead ise ka. Nii et kus tegelik nimekiri on?”

Penny itsitas ja nihkus tagasi istmele. „Ma kuulsin, sa oled meeleheitel. Ma pidin proovima.”

„Mitte nii meeleheitel. Mida sa tahad?”

„Loovat vabadust menüüde koostamisel, täielikku kontrolli tagalao üle, oma nime menüül, omandiõigust igale spetsiaal­roale, mille ma loon, õigust keelduda igast peadirektorist, keda sa tahad mulle kaela määrida, neli nädalat puhkust aastas ja kümme protsenti kasumist.”

Tuli ettekandja nende toiduga. Cal oli tellinud burgeri, Penny salati. Aga mitte lihtsalt salati. Tema nelja lehtsalatit sisaldava kausi ette laoti kaheksa taldrikut erinevate koostisosadega.

Mees vaatas, kuidas ta pani kohvitassi oliiviõli, balsamiäädikat ja jahvatatud pipart ning pigistas juurde poole sidruni mahla. Kui ta oli neid kahvliga vispeldanud, kallas ta tükeldatud suitsukana ja feta oma salati peale, siis nuusutas enne lisamist üle suhkrustatud pekanipähklid. Ta jättis kõrvale kreeka pähklid, võttis ainult pool tomatit, pani rohelise sibula asemel punast sibulat ja valas kõik kastmega üle. Kõik ringi seganud, tõstis ta taldrikud üks­teise peale ja võttis esimese suutäie oma einest.

„Kuidas on?” küsis mees.

„Hea.”

„Miks sa väljas sööd?”

„Tavaliselt ei söögi.”

Ka varem polnud ta väljas söönud. Nende köögis keerutas ta hea meelega kokku midagi uskumatut ja mees oli rõõmuga lasknud tal seda teha.

Mees pööras tähelepanu jälle naise nõudmistele. Ta ei hakka andma kõike, mida naine küsib, puhtalt põhimõttest. Pealegi oleks see lihtsalt halb äritegemine.

„Sa võid saada loova kontrolli menüüde ja tagalao üle,” ütles ta. „Spetsiaalroad jäävad majale.”

Kõik, mida peakokk mingi restorani teenistuses olles lõi, kuulus tollele restoranile.

„Ma tahan, et saan need endaga kaasa võtta, kui ma lahkun.” Naine ajas tüki salatit kahvli otsa. „See on lepingu otsustav punkt, Cal.”

„Siin tuled sa millegi uuega lagedale.”

„Mõte on selles, et ma ei taha luua midagi vahvat ja jätta seda sinu perekonna ülisaamatutesse kätesse.” Ta vaatas mehele otsa. „Enne kui sa päris turri lähed, luba ma tuletan meelde, et viis aastat tagasi oli Waterfrontil tellimisjärjekord igaks nädala­lõpuks.”

„Sa võid panna oma nime menüüdele,” ütles Cal. „Kui peakokk.”

Ta nägi, kuidas naine kangeks tõmbus. Seda tiitlit polnud tal varem kunagi olnud. See peaks nüüd midagi tähendama.

„Ja kolm protsenti kasumist,” lisas Cal.

„Kaheksa.”

„Neli.”

„Kuus.”

„Viis,” ütles mees. „Aga peadirektori asjus sul sõnaõigust ei ole.”

„Ma pean temaga töötama.”

„Ja tema peab sinuga töötama.”

Penny naeratas üle terve näo. „Aga mul on maine, et töökohas olen ma vaid päikesepaiste ja valgus. Sa tead seda.”

Cal oli kuulnud, et ta on täiuslikkuse taotleja ja oma kvaliteedi­nõuetes halastamatu. Ka oli teda nimetatud tujukaks, pahandavaks ja lihtsalt lausa hiilgavaks.

„Sa ei saa dikteerida peadirektorit,” ütles Cal. „Ta on juba palgatud. Vähemalt lühiajaliselt.”

Penny kirtsutas nina. „Kes ta on?”

„Saad hiljem teada. Pealegi, esimene mees tuleb lihtsalt korda majja lööma. Paari kuu pärast võetakse keegi teine. Tema suhtes võid oma sõna öelda.”

Penny kulmud kerkisid. „Huvitav. Palgamõrtsukas tuleb linna puhtaks lööma. Ma arvan, et see meeldib mulle.” Ta tõmbas süga­valt hinge. „Kuidas oleks viis protsenti kasumist, kolme aasta leping, mul on sõnaõigus järgmise peadirektori asjus ja ma võtan oma firmaroad endaga kaasa.” Ta tõstis käe üles. „Kuid ainult minu enda restorani ja sina võid hoida neid ka Waterfronti menüüs.”

Cali ei üllatanud, et naine tahtis iseseisvaks saada. Enamik peakokkasid tahtis. Vähestel oli kapitali või juhtimisoskusi.

„Oh ja see palk, mis sa ennist pakkusid, oli väga hea.”

„Muidugi oli,” ütles mees. „See eeldas, et sa ei saa kõike muud. Mitu inimest sa endaga kaasa tood?”

„Kaks. Minu alamkokk ja minu abi.”

Tavaliselt tulidki peakokad oma väikese koosseisuga. Niikaua kui nad teistega köögis hästi klappisid, oli Calil ükskõik.

„Sa ei võta kunagi puhkust,” ütles ta. Vähemalt varem ei võtnud ta kunagi.

„Ma tahan seda,” ütles naine. „Et asi selge oleks, ma kasutan seda.”

Mees kehitas õlgu. „Mitte enne, kui me jälle jalul oleme ja asi käima läheb.”

„Ma mõtlesin hilissuvel. Selleks ajaks on mul kõik koos.”

Võib-olla. Ta ei olnud seda kaost veel näinud.

„On see kõik?” küsis Cal.

Naine mõtles viivu, siis kehitas õlgu. „Pane pakkumine kirja. Ma vaatan selle läbi ja annan sulle teada, kas saab asja.”

„Sa ei saa kusagilt mujalt nii palju. Ära tee nägu, et sa astud tagasi.”

Rahulolev ilme tuli tagasi. „Ei või iial teada, Cal. Ma tahan kuulda, mida su võistleja lauale paneb.”

„Ma tean, kes on huvitatud. Nemad ei anna sulle ilmaski nii suurt protsenti kasumist.”

„Tõsi ta on, aga nende restoranid on edukad. Väiksem protsent millestki on parem kui suur tükk eimillestki.”

„See võib teha sinust staari,” ütles Cal. „Inimesed hakkavad märkama.”

„Inimesed juba märkavad.”

Mees tahtis talle öelda, et pole ta nii eriline ühti. Et ta võiks nimetada viit peakokka, kes teeksid sama head tööd. Häda oli selles, et ta ei võinud. Viimase kolme aastaga oli Penny teinud endale nime. Calil oli seda vaja, et Waterfront august välja kae­vata.

„Ma saadan lepingu sulle kulleriga homme õhtupoolikul,” ütles ta.

Naine lausa nurrus rahulolust. „Tubli.”

„Sa naudid seda, eks ole?”

„Oo jaa. Mul pole isegi sinu juures töötamise vastu midagi, sest iga kord, kui sa mu välja vihastad, tuletan ma sulle meelde, et sina tulid mind otsima. Et sa vajasid mind.”

Kättemaks. Mees respekteeris seda. See tegi pahameelt, aga ta respekteeris seda.

„Miks sa seda teed?” Küsis naine, kui võttis ühe pekanipähkli. „Sa astusid aastaid tagasi perefirmast välja.”

Tollal, kui nad abielus olid, mõtles mees. Ta oli põgenenud ainult selleks, et jälle lasta end kaasa tõmmata.

„Keegi pidi uppuvat laeva päästma,” ütles ta.

„Jah, aga miks sina? Sina ei hooli perekonna impeeriumist.”

Cal viskas kakskümmend dollarit lauale ja libises kabiinist välja. „Mul on sinu vastust vaja kahekümne nelja tunni jooksul lepingu saamisest alates.”

„Sa saad selle järgmisel hommikul.”

„Tore on.” Cal pillas raha kõrvake nimekaardi. „Juhuks, kui sul on vaja minuga ühendust võtta.”

Ta sammus restoranist välja ja suundus oma auto poole. Penny kavatses öelda jah. Ta pinnustab meest natuke, aga tehing oli tema jaoks liiga hea, et sellest ära öelda. Kui tal asi õnnestub, kui ta teeks Waterfrontist selle, mida see kunagi oli, siis oleks tal kolme aasta pärast enam kui küllalt kapitali, et oma restoran avada.

Cal oleks selle aja peale ammu läinud. Ta oli nõustunud tulema ajutiselt ja upitama restorani üles, kuid tal polnud mingit soovi jääda kibeda lõpuni. Tema ainus mure oli päästa uppuvat laeva. Las keegi teine lööb selle läikima ja saab kogu au endale. Tema ainus huvi oli asjast pääseda.

Penny sammus südalinna Spordibaari natuke pärast kaht. Lõuna­tajate hulk oli tuntavalt kahanenud, kuigi mõned visad vennad istusid, vahtides mitmesuguseid spordiüritusi, mida ümberkaudsed telejaamad pakkusid.

Penny seadis sammud otseteed baari ja nõjatus vastu poleeritud puitu. „Hei, Mandy. Kas ta on siin?” küsis ta väga rinnakalt blondiinilt, kes nühkis klaase läikima.

Mandy naeratas. „Hei, Penny. Jaa. Ta on oma kabinetis. Tahad, et toon teile midagi?”

Kofeiin, mõtles Penny, siis raputas pead. „Pole vaja.”

Ta astus baarist paremale, kus väikeses alkoovis olid tualetid, maksuline telefon ja uks sildiga Personal. Sealt oli väike maa Reid Buchanani koli täis kabinetti.

Reid istus laua taga, mis oli nii suur nagu täismõõduline madrats, jalad tõstetud lauanurgale, telefonitoru surutud kõrva ja õla vahele. Kui ta Pennyt nägi, pööritas ta silmi, osutas telefonile, siis viipa naise sisse.

„Ma tean,” ütles ta torusse, kuna Penny tegi endale teed kas­tide vahelt, mis ootasid lahti pakkimist. „See on tähtis sündmus ja ma tahaksin olla kohal, aga mul on enne seda kokkusaamine. Võib-olla järgmisel korral. Mhm. Kindlasti, sina ka.”

Ta pani toru ära ja oigas. „Mingisugune väliskaubanduse šõu-jama,” ütles ta.

„Mida nad sust tahtsid?” küsis Penny, kahmas mitu kausta ainsalt teiselt toolilt kabinetis ja vajus kõvale puuistmele. Ta kummutas kaustad mehe juba niigi täis lauale.

„Pole aimugi. Ennast näidata. Piltnikele naeratada. Võib-olla kõne pidada.” Ta kehitas õlgu.

„Kui palju nad olid nõus sulle maksma?”

Reid laskis jalad põrandale ja keeras end naise poole. „Kümme tuhat dollarit. Asi pole selles, et mul oleks raha vaja. Ma vihkan seda kõike. See on petukaup. Ma mängisin vanasti pesapalli ja nüüd olen ma siin. Ma olen erus.”

Kõigest eelmisel aastal, mõtles Penny. Hooaja avamine oli juba nädala pärast ja kindlasti igatses Reid oma endist elu taga.

Penny tonksas üht kuhja laual ja vaatas siis mehele otsa. „Ma mäletan selgesti, kuidas sa ütlesid, et tahad nii suurt lauda, mille peal saaks seksida. See oli väga spetsiifiline nõudmine, kui me läksime lauda ostma. Aga kui sa hoiad selle peal niisugust sodi­ladu, ei ole kellelgi huvi ennast sellel väga muljetavaldaval pinnal alasti võtta.”

Mees laskus toolis seljakile ja irvitas talle vastu. „Mul pole vaja lauda, et neid alasti saada.”

„Seda ma olen kuulnud jah.”

Reid Buchanan oli legendaarne. Mitte üksi oma uskumatu pesapallurikarjääri pärast, vaid ka selle poolest, kuidas naised teda imetlesid. Osalt oli see Buchananite hea välimus ja sarm, mis oli kõikidel vendadel. Osalt see, et Reid lihtsalt armastas naisi. Endised sõbratarid ulatusid traditsioonilistest modellidest ja näitlejannadest kuni emakese maa keskkonnakaitsjateni, kes olid temast ligi kümme aastat vanemad. Taibukad, tobedad, lühikesed, pikad, kiitsakad, lopsakad, temale meeldisid kõik. Ja tema meeldis nendele.

Penny tundis Reidi aastaid. Ta tutvus temaga kaks päeva pärast kohtumist Caliga. Pennyle meeldis naljatada, et Reidiga oli olnud sõprus esimesest silmapilgust ja Caliga armastus esimesest silmapilgust.

„Sa ei arva ilmaski ära, mis ma täna tegin,” ütles Penny.

Reid kergitas oma tumedaid kulme. „Kullake, arvestades seda, kuidas sa mind viimasel ajal üllatanud oled, ma parem ei üritagi.”

„Ma käisin sinu vennaga lõunal.”

Reid naaldus toolis tagasi. „Ma tean, sa mõtled Cali, sest Walker on ikka veel üle mere. Hüva, neelasin konksu alla. Miks?”

„Ta pakkus mulle tööd. Ta tahab mind Waterfronti peakokaks.”

„Äh?”

Reid võis olla küll osa perekonnast, aga kui ta poleks möödunud juunis oma õlga viimases pesapalli mängu kolmandikus välja väänanud, ei oleks ta iial äriga tegelema hakanud.

„See on see kalarestoran, jah?” küsis ta.

Penny naeris. „Just. Ja Buchanan?s on steigimaja ja sina pead Spordibaari ja Dani hoolitseb Burger Heaven?i eest. Jessas, Reid, see on sinu pärandus. Sul käib siin perekonna impeerium.”

„Ei. Minul on kaks ühe hinnaga spetsiaalset isutekitajat. Kas võtad koha vastu?”

„Arvan küll.” Penny kummardus ettepoole. „Ta pakub mulle üüratut palka ja ma saan oma protsendi kasumist. Just seda olen ma oodanud. Kolme aasta pärast on mul piisavalt raha, et avada oma restoran.”

Reid vaatas talle otsa. „Ma ütlesin sulle, et ma annan sulle selle raha. Ütle ainult, kui palju ja ma kirjutan tšeki välja.”

Penny teadis, et Reid võib seda teha. Tal olid miljonid investeeritud igat liiki äridesse. Aga Penny ei võtnud laenu sõbralt. See oli üsna sedamoodi, nagu oleks vanemad su käendusele võtnud.

„Mul on vaja seda ise teha,” ütles ta. „Sa tead seda.”

„Jah, jah. Sa võib-olla tahad vimmast lahti saada, Penny. See paneb su imelikult käituma.”

Penny ei pööranud sellele tähelepanu. „Mulle meeldib mõte, et äratan Waterfronti surnust ellu. Ma saan veel suuremaks staariks, mis teeb minu restorani veel edukamaks.”

„Mitte siis, kui lased kõigel sellel endale pähe hakata.”

Penny naeris. „Vaat, kes nüüd räägib. Sinu ego mahub vaevu lennukiangaari ära.”

Reid tuli ümber laua ja kükitas tema kõrvale. Ta võttis naise näo käte vahele ja andis talle põsele musi. „Kui sa just seda tahad, siis tead küll, et mina olen sinu poolt.”

„Aitäh.” Penny lükkas tumedad juuksed mehe laubalt ja teadis, et elu oleks nii mõneski mõttes olnud hulga lihtsam, kui ta oleks Cali asemel võinud armuda Reidisse.

Reid tõusis ja toetus vastu lauda. „Millal sa alustad?”

„Kohe, kui paberid on alla kirjutatud. Ma olen kuulnud, et see koht vajab täielikku remonti, aga meil ei ole selle jaoks aega. Me peame leppima kiire kohendamisega. Mul on vaja menüüd kokku panna, köögipersonal palgata.”

Reid pani käed rinnal vaheliti. „Sa ei öelnud talle, ega?”

Penny niheles oma toolil. „See ei ole tähtis informatsioon.”

„Kindlasti on. Las ma arvan. Sa arvasid, et ta ei palka sind, kui ta teab, aga kui sa juba kohal oled, ei saa ta sind vallandada.”

„Sinnapoole.”

„Kaval, Penny. Aga pole sinu viis mänge mängida.”

„Ma tahtsin seda kohta. See oli ainus viis seda saada.”

„Talle see ei meeldi.”

Penny tõusis. „Ma ei näe, mismoodi sellel võiks tähtsust olla. Me oleme Caliga olnud lahutatud ligi kolm aastat. Nüüd hakkame koos töötama. See on jumalast uus suhe.”

Reid vaatas talle otsa. „Usu mind, kui mu vend avastab, et sa oled rase, siis läheb põrgu lahti, ja enamatel põhjustel, kui sina tead.”