Читать книгу Veetlus - Susan Mallery - Страница 5

Üks raudne ja ebameeldiv tõde on see, et teatud hetkedel vajab naine meest... või vähemalt mehelikku, ebaloomulikult tugevat ülakeha. Elissa Towersil oli paraku üks selline hetk parajagu käes.

“Miski ütleb mulle, et sind ei huvita see suur hulk toimetusi, mis mind ees ootab, ega ka asjaolu, et Zoel on keskpäeval sünnipäevapidu. Sünnipäevapeod on viieaastastele väga olulised. Ma ei taha, et ta sellest ilma jääks,” pobises Elissa kogu jõust rattavõtmele rõhudes.

Ta hädaldas alatasa nelja lisakilo pärast, millest ta juba kolm aastat polnud lahti saanud. Neist oleks võinud nüüd ju abi olla. Aga ei olnud.

“Liigu ometi!” röögatas ta rattavõtmele väga tühja rehvi küljes. Ei midagi. Mitte grammigi liikumist.

Ta viskas rattavõtme märjale asfaldile ja vandus.

See oli tema enda süü. Kui ta viimane kord rehvi tühjenemist märkas, sõitis ta Randy autotöökotta, kus Randy ise kummis olnud naelaaugu ära lappis. Elissa oli istunud töökoja üllatavalt puhtas ooteruumis ja nautinud klatšiajakirjade lugusid – mille jaoks tal harva aega oli –, mõtlemata sellele, et mees kasutas mutrite kinni keeramiseks mingit totakat masinat. Elissa oli alati palunud Randyl mutrid käsitsi kinni keerata, et vajaduse korral ise ratast vahetada.

“Vajate abi?”

See küsimus oli nii ootamatu ja ehmatas Elissat nii, et ta lõi vankuma ja vajus loiku istuma. Ta tundis, kuidas vesi läbi teksaste ja aluspükste tungib. No tore. Kui ta nüüd püsti tõuseb, jääb mulje, nagu oleks ta püksi teinud. Miks poleks võinud see laupäev alata ootamatu maksutagastuse ja anonüümselt saadetud šokolaadikarbiga?

Elissa heitis pilgu nüüd juba tema kõrval seisvale mehele. Ta polnud kuulnud meest lähenemas, aga kui ta üles vaatas ja nende pilgud kohtusid, tundis ta ära hiljuti majja kolinud ülakorruse naabri. Mees oli Elissast paar aastat vanem, päevitunud, hea välimusega ja pealtnäha füüsiliselt täiuslik. Ta polnud tegelikult seda tüüpi, kes võiks üürida korteri nende pisut räämas majas.

Elissa ajas end püsti ja pühkis tagumikku, ägades märga kohta katsudes.

“Tere,” ütles ta naeratades ja ettevaatlikult sammu võrra taganedes. “Teie olete...”

Pagan võtaks. Tema teine naaber proua Ford oli öelnud talle mehe nime. Ja rääkinud ka seda, et mees oli hiljuti sõjaväest erru läinud, hoidis omaette ega käinud tööl. Selline kooslus ei tekitanud Elissas erilist turvatunnet.

“Walker Buchanan. Ma elan ülakorrusel.”

Üksi. Külalisi ei käi ja mees ei käinud ka ise kuigi tihti väljas. Oo jaa. Head ajad. Aga Elissa oli kasvatatud viisakaks inimeseks. Niisiis ta naeratas ja sõnas: “Tere. Mina olen Elissa Towers.”

Igas teises olukorras oleks ta sellisest plindrist ise välja rabelenud, aga ta ei suutnud mutreid lahti keerata ning polnud suurt mõtet istuda ja paluda rehvijumalaid.

Ta osutas autole. “Oleks väga kena, kui te sellega rammu katsuksite.”

“Rammu?” Mehe suunurk tõmbles.

“Te olete mees, see on meeste värk. Sobib nagu valatult.”

Mees pani lihaselised käed üpriski lihaselise rinna peale risti. “Aga naised tahavad ju sõltumatud ja iseseisvad olla.”

Hmm, nii et nende tumedate silmade taga oli siiski peidus aju ja ehk isegi huumorimeel. See oli hea. Sarimõrvari naabrid räägivad ikka, et ta oli nii kena inimene. Elissa polnud kindel, kas Walker oli kena inimene, aga mingil kummalisel moel oli see isegi kergenduseks.

“Oleksime pidanud esmalt teie ülakeha treenima, aga ise te pakkusite abi.”

“Pakkusin tõesti.”

Walker võttis rattavõtme, kükitas ja keeras esimese mutri lahti kiire liigutusega, mis tekitas Elissas kibestunud tunde, et ta on saamatu. Ülejäänud kolmega käis asi sama kähku.

“Aitäh,” ütles ta naeratades. “Ma saan nüüd ise hakkama.”

“Ma olen juba niigi asjasse segatud,” sõnas mees. “Panen tagavararatta paari sekundiga alla.”

Vähemalt nii ta arvas. “Nojah, sellega on üks naljakas lugu,” tähendas Elissa. “Mul pole tagavararatast, sest see on suur ja kobakas ning surub auto vastu maad.”

Walker ajas end sirgu. “Teil on tagavararatast vaja.”

Selline tarbetu mõtteavaldus ajas Elissa närvi. “Aitäh ­nõuande eest, aga kuna mul seda pole, pole sellest ka suurt kasu.”

“Mida te siis nüüd teha kavatsete?”

“Tänan teid.” Elissa heitis pilgu mehe korterisse viiva trepi poole. Kui too end ei liigutanud, lisas ta: “Ma ei taha teid kinni hoida.”

Mehe pilk liikus naise näolt suurele ratastega nailonkotile, mis kükitas tänaval naise kõrval. Tema suu tõmbus pahaselt kriipsuks.

“Te ei jaksa seda rehvi ise kusagile tassida,” teatas ta ilmetult.

Ta pole päris kindlasti kena inimene, otsustas Elissa. “Ma ei tassigi, vaid vean. Töökoda on siit umbes kilomeetri kaugusel. Ma lähen sinna, Randy lapib kummi ära ja ma tulen tagasi. Lihtne. Hea trenn ka. Nii et tänan teid abi eest ja head päeva.”

Elissa sirutas käe kõnealuse ratta poole. Mees astus nende vahele.

“Ma võtan selle ise,” ütles ta.

“Ei, tänan teid. Ma saan hakkama.”

Walker oli naisest vähemalt kaheksateist sentimeetrit pikem ja kaalus oma kolmkümmend kilo rohkem... pelgalt lihaste arvelt. Kui mees silmi pilutades naist põrnitses, tundus Elissale, et teine püüab teda hirmutada. See õnnestus hästi, aga ta ei tohtinud seda välja näidata. Ta oli vapper. Ta oli otsustav. Ta oli...

“Emme, kas ma saaksin röstsaia?”

Miks määrab elus kõike õige ajastus?

Elissa pöördus nende korteri uksel seisva tütre poole. “Muidugi, Zoe. Ma aitan. Tulen kohe tuppa.”

Zoe naeratas. “Olgu, emme.” Võrkuks prantsatas kinni.

Elissa heitis pilgu taas Walkerile ja avastas, et mees oli kasutanud tema tähelepanu mujale kaldumist selleks, et ratas kätte võtta ning suundus sellega parasjagu oma väga kalli ja siia üldsegi mitte sobiva maasturi poole.

“Te ei tohi seda ratast võtta,” hüüdis ta mehele järele tõtates. “See on minu oma.”

“Ma ei varastagi seda,” vastas mees tüdinud häälel. “Ma viin selle töökotta. Kus te tavaliselt käite?”

“Seda ma teile küll ei ütle.” Nii! See peaks mehe hoogu pidurdama.

“Olgu. Ma lähen siis suvalisse kohta.” Walker viskas ratta maasturisse ja lõi tagumise luugi kinni.

“Oodake! Pidage kinni.” Millal olukord Elissa kontrolli alt väljus?

Mees pöördus tema poole. “Kas te tõesti kardate, et ma kaon koos teie rattaga?”

“Ei. Muidugi mitte. Aga... ma ei...”

Mees ootas kannatlikult.

“Ma ei tunne teid,” nähvas Elissa siis. “Ma elan oma elu. Ma ei taha teie ees võlglaseks jääda.”

Walkeri noogutus üllatas teda. “Saan sellest täiesti aru. Kuhu ma selle ratta viin?”

Nii et see mees ei kavatse alla anda. “Randy töökotta.” Elissa seletas, kuidas sinna sõita. “Aga te peate ootama. Ma toon kõrvarõngad.”

“Randyle?” Mees kergitas kulme.

“Randy õele. Tal on sünnipäev.” Elissa hingas sisse, soovimata midagi selgitada. “Nii tasun ma tema töö eest.”

Ta ootas, et mees teda halvustaks või vähemalt midagi teravat ütleks. Walker kehitas õlgu.

“Tooge need siis siia.”

Randy töökotta sõiduks kulus kolm minutit ja kui Walker autot parkis, avastas ta lühikest kasvu õllekõhuga vanema mehe end ootamas.

Randy isiklikult, arvas Walker ust avades.

“Kas tõite Elissa ratta?” küsis mees.

“See on taga.”

Randy piidles Walkeri BMW X5 maasturit. “Te käite sellega kindlasti müüjafirma töökojas,” tähendas ta.

“Veel pole vajadust olnud, aga üldiselt küll.”

“Kena käru.” Randy läks maasturi taha ja avas luugi. Kõnealust ratast nähes hakkas ta ägama. “Mis sel Elissal viga on? Tema töökoha lähedal käib ehitus. Ausõna, ta leiab üles kõik tee peal vedelevad naelad. Ja alati seesama kumm. Siin on rohkem lappe kui terveid kohti.”

Rohkem lappe kui kangast, mõtles Walker kulunud rehvi silmitsedes. “Ta peaks uue kummi ostma.”

Randy vaatas teda. “Arvate või? Asi on selles, et kivist verd välja ei pigista. Meil kõigil on raske, eks ole? Kas kõrvarõngad tõite?”

Walker võttis särgitaskust väikese ümbriku ja ulatas selle Randyle. Randy kiikas sisse ja vilistas. “Väga ilusad. Janice lausa armub neisse. Olgu siis, oodake kümme minutit ja ongi valmis.”

Walker polnud tahtnud oma naabrit üldse aidata. Ta oli üürinud korteri lühiajalise rendilepinguga, et üksinda ja rahus välja mõelda, mida ülejäänud eluga peale hakata. Ta ei tundnud oma naabreid ega tahtnud neid tunda.

Peale kiire, ent üllatavalt tulemusliku ülekuulamise allkorruse proua poolt, oli Walker peaaegu kuus nädalat omaette saanud olla. Kuni nägi Elissat mutritega võitlemas.

Ta polnud tahtnud naisest välja teha. Selline oli olnud tema kavatsus. Aga ta ei saanud sinna midagi parata – ja see oli iseloomu­viga, mille kallal oli vaja vaeva näha. Nüüd oli tal silme ees kulunud rehv, mis maanteel suurema kiiruse peal otsekohe puruneks, ja Walker avastas, et ei suuda selga pöörata.

“Andke mulle uus,” pomises ta.

Randy kergitas oma puhmaskulme. “Te ostate Elissale rehvi?”

Walker noogutas. Parimal juhul oleks ta ostnud mõlemad tagumised rehvid. Aga tal oli kaasa vaid üks ratas.

Vanem mees ajas rinna kummi. “Kust te Elissat ja Zoet tunnete?”

Zoe? See nimi lõi Walkeri pea hetkeks tühjaks ja siis meenus talle tüdruk, keda ta aeg-ajalt oli näinud. Elissa tütar.

Ta ei pidanud sellele sellile midagi selgitama. Ometi kuulis ta end ütlemas: “Ma elan nende maja teisel korrusel.”

Randy kissitas silmi. “Elissa on minu sõber. Vaadake, et te temaga jändama ei hakka.”

Walker teadis, et ta suudaks ka pärast terve öö kestnud joomingut vanale mehele tuule alla teha ja pärast seda veel nelja minutiga terve miili joosta. Randy ähvardus oleks võinud naljakas tunduda, aga see oli siiras. Ta hoolis Elissast.

“Ma teen talle vaid teene,” tähendas Walker. “Me oleme lihtsalt naabrid, ei muud.”

“Olgu siis. Aga Elissa on pidanud palju kannatama ega ole halba kohtlemist ära teeninud.”

“Nõus.”

Walkeril polnud õrna aimu, millest jutt käib, aga ta tahtis vestlust sellelt teemalt kõrvale juhtida. Randy võttis katkise kummi ja viis selle garaaži.

“Mul on siin paar korralikku rehvi, mis on sellest nirust hulga turvalisemad. Kuna see läheb Elissale, saate soodsalt.”

“Tänan väga.”

Randy heitis talle viltuse pilgu. “Ma määrin selle natuke poriseks, siis ehk ei saa Elissa arugi, mida te tegite.”

Walkerile meenus, et naine oli tagavararattast rääkides väga tõrjuvaks muutunud. “See on ilmselt hea mõte,” nõustus ta.

“Sa taod seda, kullake,” ütles proua Ford rahulikult kohvi rüübates. “Nii ei tule krõbe koorik.”

Elissa lõi tainarulli tainale ja teadis, et naabril on õigus. “Ma ei saa sinna midagi parata. Ma olen tige. Kas ta tõesti peab mind lolliks ja arvab, et ma ei saa aru, et ta ostis mu vana rehvi asemele uue? On see mingi meeste värk? Kas kõik mehed arvavad, et naised ei tea rehvidest midagi? Või kehtib see vaid tema kohta? Kas ta peab ainult mind lolliks?”

“Ta kindlasti uskus, et on abiks.”

“Kes tal palus mind aidata? Ma ei tunnegi teda. Ta on siin kuu aega elanud. Me polnud enne seda poolt sõnagi vahetanud. Ja nüüd järsku ostab ta mulle rehvi? See ei meeldi mulle sugugi.”

“Minu meelest on see romantiline.”

Elissa püüdis mitte silmi pööritada. Vanaproua meeldis talle väga, aga jumala eest, proua Fordi arvates oli ka rohu kasvamine romantiline.

“Ta haaras ohjad enda kätte. Ta tegi otsuse minuga aru pidamata. Jumal teab, mida ta vastutasuks ootab.” Elissa kinnitas endale, et mees ei saa temalt midagi.

Proua Ford raputas pead. “Asi pole nii, Elissa. Walker on väga tore inimene. Endine merejalaväelane. Ta nägi, et sa vajad abi ja aitas.”

See ajas Elissa kõige rohkem endast välja. See “abi vajamine”. Tal võiks kas või üks kordki olla natuke üleliigset raha raskete aegade või katkise rehvi väljavahetamise tarvis.

“Mulle ei meeldi talle võlgu olla.”

“Sulle ei meeldi kellelegi võlgu olla. Sa oled väga iseseisev. Aga ta on mees, kullake. Meestele meeldib naisi aidata.”

Proua Ford oli peaaegu üheksakümnene, pisike ja kasutas pitsservaga taskurätikuid. Ta oli sündinud ajal, mil mehed tegelesid eluraskuste lahendamisega ning naiste ülesandeks oli hästi süüa teha ja samal ajal kena välja näha. Asjaolu, et selline elu ajas paljud naised jooma või hulluks, oli lihtsalt kahetsusväärne kõrvalmõju, millest viisakas seltskonnas ei räägitud.

“Ma helistasin Randyle,” teatas Elissa pirukatainast küpsetusplaadile surudes. “Ta ütles, et rehv maksis nelikümmend dollarit, aga ta valetas kindlasti minu pärast, nii et pigem oli see summa viiskümmend dollarit.”

Elissal oli rahakotis täpselt kuuskümmend kaks dollarit ja enamus sellest oli mõeldud pärastlõunaseks poeskäiguks. Pangaarvel oli tal umbkaudu null dollarit, aga ta peaks kahe päeva pärast palka saama, nii et asi seegi.

“Kui ma oleksin saanud uut rehvi endale lubada, oleksin ma selle ise ostnud,” pomises ta.

“Aga see on praktilisem kui lilled,” arvas proua Ford. “Või kommid.”

Elissa naeratas. “Usu mind, Walker ei piira mind.”

“Sa ei tea seda.”

Elissa oli selles üpris kindel. Mees aitas teda, sest... Sest... Ta kortsutas kulmu. Tegelikult ta ei teadnud, miks mees talle appi tuli. Ilmselt sellepärast, et ta nägi vastupunnivate mutritega maadeldes hale välja.

Elissa rullis teise tainaplaadi lahti. Mustikad olid Yakima letis naeruväärselt odavad olnud. Ta oli sealt pärast Zoe peole viimist läbi sõitnud. Tal oli aega täpselt kolme pirukaaluse plaadile sättimiseks, enne kui tütrele järele peab minema.

“Ma lõpetan pirukatega siis, kui poest tagasi tulen,” ütles Elissa pigem endale kui naabrile. “Võib-olla viin ühe piruka Walkerile...”

Proua Ford naeratas. “Suurepärane mõte. Kujuta ette, mida ta siis mõtleb, kui sinu küpsetisi maitsta saab.”

Elissa ägas. “Sa püüad meid paari panna, eks ole?”

“Sinuvanune naine üksi? See on ebaloomulik.”

“Mulle meeldib ebard olla. See hoiab mu kahe jalaga maa peal.”

Proua Ford vangutas kohvi lõpuni juues pead. Ta pani kruusi lauale ja ajas end vaevaliselt püsti. “Ma pean koju minema. QVC-l algab “Beauty by Tova” tund. Mul hakkab tema parfüüm otsa lõppema.”

“Anna minna, tüdruk,” sõnas Elissa.

Proua Ford läks ukseni, mis ühendas nende kortereid ja peatus. “Kas ma ikka jätsin sulle oma nimekirja?”

Elissa noogutas. “Jah, see on mul kotis. Kui tagasi tulen, toon kõik sulle ära.”

Vana naine naeratas. “Sa oled hea laps, Elissa. Ma oleksin sinuta kadunud.”

“Mina sinuta ka.”

Proua Ford astus oma kööki ja sulges enda järel ukse.

Elissa oli sisse kolides olnud pisut hämmeldunud, avastades, et naaber pääseb tema koju, aga see tunne oli peagi kadunud. Proua Ford võis ju olla vana ja vanamoodne, aga ta oli terane, hooliv ja jumaldas Zoet. Nad olid kolmekesi kiiresti sõpradeks saanud ning Elissa ja proua Ford mõtlesid välja süsteemi, millest oli kasu neile mõlemale.

Proua Ford pani Zoe hommikuti lasteaiaks valmis ja andis talle hommikusöögi. Elissa käis naabri eest poes, viis teda arsti juurde ja käis regulaarselt vaatamas. Kuigi proua Ford polnudki väga palju kodus. Ta käis sageli pensionäride keskuses ja mõni tema paljudest sõpradest oli alati valmis teda viima bridži mängima, indiaanlaste kasiinosse või väljalõigete albumit koostama.

“Mina tahan vanaks saades samasugune olla,” ütles Elissa kolme pirukapõhja ahju juurde viies.

Aga praegu tuli välja mõelda, kust saada raha uue rehvi eest tasumiseks ja mida öelda oma naabrile tegemaks talle selgeks, et Elissa ei ole mitte kunagi, mitte mingil tingimusel temast huvitatud.

Isegi mitte kihlveo peale. Isegi mitte siis, kui mees paljalt tema ette ilmuks. Ehkki viimasel juhul Elissa ilmselt vaataks teda, sest ta polnud mitu aastat paljast meest näinud. Ja Walker oli üpriski kobeda kehaga.

“Ma ei vaja meest,” pomises Elissa taimerit seadistades. “Ma saan ise hakkama. Ainult kolmteist aastat veel, siis on Zoe suur ja läheb ülikooli. Siis võin jälle seksida. Seni mõtlen ma puhtaid mõtteid ja olen hea ema.”

Ja väga võimalik, et unistan ka oma uuest paljast naabrist. Sest kui keegi üldse pidi teda ahvatlema, siis võis see samahästi olla Walker.

Zoe oli kell kaheksa voodis ja pool üheksa ta juba magas. Elissa võttis ühe mustikapiruka ja oma viimased viis dollarit ning läks trepist üles Walkeri korteri ukse taha.

Ehkki seal valitses täielik vaikus, oli mehe maastur maja ees, nii et ta pidi kodus olema. Elissa polnud näinud kedagi talle järele tulemas. Ega ta ju ei jälginud. Muidugi ei jälginud! Ta võis ­vaadata, kes tuleb ja läheb, aga ainult selleks, et pätte märgata ja olla tubli kodanik. See, et ta oli Walkeri üksiolemises suhteliselt kindel, oli kõigest tema ligimesearmastusest tingitud kodanikukohuse täitmise tulemus.

Ega sellest midagi poleks olnudki, kui mehel oleks sõbratar – Elissat see ei huvitanud. Aga piruka ja viie dollariga ukse taha ilmumist oli ainult mehele piisavalt kummaline selgitada ning ta ei tahtnud seal mõnd naist kohata. Loomulikult ei peaks ükski Walkerile sobiv naine teda eriliselt ohtlikuks. Elissa teadis täpselt, milline ta välja näeb – tavaline naabritüdruk. Sellest polnud midagi. Tänu sellisele välimusele püüdsid kliendid teda pigem kaitsta kui talle külge lüüa, mis tegi elu tunduvalt lihtsamaks.

“Viivitad või?” küsis Elissa endalt, sundides mõtteid eesootava ülesande juurde tagasi pöörduma. Ta seisis Walkeri trepimademel, mõne sentimeetri kaugusel mehe uksest. Kui mees teda trepist tulemas kuulis, võib ta teda praegu jälgida ja arutleda, miks Elissa ei koputa.

Nii ta siis koputas, ootas kuni uks avanes ja seal mees seisiski, otse tema ees.

Walker oli väga kena. T-särk oli laiade õlgade ja lihaselise rinna peal pingul. Kahtlemata oli ta suutnud just tänu neile lihastele Elissa auto rataste mutrid higistama hakkamata lahti keerata. Mehe teksad olid kulunud, laiad ja vanad. Tema tumedad silmad tundusid ilmetud, aga mitte kirvemõrvari jubedal moel. Pigem hoidis ta nii muu maailma endast eemal.

“Tere,” ütles Elissa, kui mees midagi ei öelnud. “Ma, hmm, küpsetasin piruka.” Ta kergitas seda. “Mustikatega,” lisas ta juhuks, kui Walkeri tardumuse põhjuseks oli teadmatus selles osas, millise pirukaga on tegu.

“Sa küpsetasid mulle piruka?” küsis mees madalal häälel. Selles kõminas oli kuulda kerget hämmeldust ja veelgi rohkem oletust, et Elissa on peast segi läinud. See naisele ei meeldinud. Tema ju ei rikkunud esimesena reegleid.

“Jah, piruka.” Ta sirutas selle ettepoole, kuni mees piruka kätte võttis, ja ulatas talle siis ka viiedollarilise.

“Sa maksad mulle, et ma su pirukat sööksin?”

“Muidugi mitte. Ma maksan sulle...” Elissa vakatas ja hingas sügavalt sisse. Kahe sekundiga oli tänulikkus asendunud pahameelega. “Sa ostsid mulle rehvi. Kas sa tõesti arvasid, et ma ei märka läikivat kummipinda? Kas asi on minus või kõigis naistes? Ma tean, et see on meeste värk. Sa poleks seda teinud, kui ma oleksin mees.”

“Sa poleks abi vajanud, kui sa oleksid mees.”

“Võimalik.” Ilmselt. Aga see polnud asja tuum. “Sa hiilid tagasi ja paned rehvi alla siis, kui ma ei näe. Sa määrisid selle koguni poriseks, et see ei tunduks uus. Ja tead mis, see on väga imelik.”

Mees naeratas. See oli vaevumärgatav muie – hambad ei paistnud, aga see muutis ta kuidagi avatuks ja ligipääsetavaks. “See oli Randy mõte.”

“Kõlab sedamoodi jah.”

Walker taganes sammukese. “Kas tuled sisse rääkima või tahad koridoris seista?”

“Koridor sobib hästi. Ma ei tulnud viisakusvisiidile.”

Naeratus kustus. “Elissa, ma saan aru. Sulle ei meeldi, et ma sulle rehvi ostsin. Sinu oma oli nii lapitud, et see oli ohtlik. Ma oleksin pidanud käega lööma, aga ei saanud. Ma ei kavatse oma teo pärast vabandust paluda. Ma ei teinud seda mingi tagamõttega. Ma ei taha midagi.” Ta kergitas pirukat. “Välja arvatud seda. See lõhnab imehästi.”

Elissale meeldis, et mees ei määrinud rehvi ostmist talle nina alla. Jestas, mitu korda ta oli enne elus seda tõdeda võinud?

“Ma tean, et sa tegid enda arust heateo,” venitas ta. “Aga sul pole õigust minu ellu sekkuda. Ma helistasin Randyle ja uurisin, palju see maksis. Arvan, et ta ütles umbes kümme dollarit väiksema summa, nii et ma maksan sulle tagasi viiskümmend dollarit. See võtab aega, aga pirukas tähendab seda, et ma mõtlen seda tõsiselt ja see on esimene osamaks.”

Walker vaatas räbaldunud rahatähte. “Ma ei taha su raha.”

“Mina ei taha sulle võlgu olla.” Elissal ei olnud küll kunagi palju sularaha olnud, aga ta maksis oma arved õigeks ajaks ja kasutas krediiti ainult erijuhtudel, näiteks surma- või vigaseks jäämise ohu puhul.

“Sa oled kangekaelne,” tähendas mees.

“Tänan. Ma olen selle nimel palju vaeva näinud.”

“Aga kui ma ütlen, et raha ei oma minu jaoks tähtsust?” küsis Walker.

Mida see tähendab? Et tal on seda palju? Elissa ohkas selle mõtte peale. Järgmises elus on ta kindlasti rikas. See oli tema soovide nimekirja esimene punkt. Aga selles elus...

“Minu jaoks omab,” vastas ta.

“Olgu. Aga sa ei pea maksma sularahas. Teeme vahetuskaupa.”

Raev muutis Elissa sisemuse kuumaks. Siin see oli – tõde. Kena näo taga oli vastik, õel ja südametu kaabakas. Täpselt nagu kõik teised mehed.

Loomulikult. Miks ta üldse üllatus? Ta oli korraks Walkeri vastu tõmmet tundnud ja arvestades Elissa minevikku, tähendas see, et mehel pidi mingi viga olema. Elissa oli osanud mingit suurt viga oodata. Aga ta polnud arvanud, et see on selline.

“Isegi siis mitte, kui sa oleksid viimane elus olev mees pärast tuumatalve,” sisistas ta kokkupigistatud hammaste vahelt. “Ma ei suuda uskuda, et sa arvad, nagu võiksin ma nõustuda...” Ta tahtis meest lüüa. “See oli kõigest üks rehv. Ega sa mulle neeru ei andnud.”

Mees julges veel muiata. “Kas sa magaksid minuga, kui ma sulle neeru annaksid?”

“Sa saad aru küll, mida ma öelda tahan. Mulle aitab. Ma saadan ülejäänud raha postiga.”

Elissa pöördus, aga järsku oli mees tema ja trepi vahel. Jumal hoidku, kuidas ta nii kiiresti liikuda oskas?

Walkeri tumedate silmade pilk kinnitus tema näole ja lõbusus kadus.

“Õhtusöök,” ütles ta vaikselt. “Ma pidasin silmas paari õhtusööki. Sa teed igal õhtul süüa ja ma tunnen neid lõhnu. Mina olen söönud peamiselt külmutatud valmistoitu ja nuianud midagi vennanaiselt. Vahetuskaubast rääkides pidasin ma silmas seda. Mitte midagi muud.”

Mees ei puudutanud teda, aga Elissa tundis tema lähedust. Ta oli naisest nii palju suurem – Elissa oleks pidanud kartma. Ta oli küll närvis, aga see oli teine asi.

Või õhtusöök? Nojah, see oli loogiline. Mida rohkem ta sellele mõtles, seda loogilisem asi tundus. Sest tõepoolest, kes tahaks seksi vastutasuks odava rehvi ostmise eest?

“Anna andeks,” lausus Elissa, langetades pilgu mehe rinnale. “Ma mõtlesin, et sa...”

“Sain isegi aru. Aga ei, seda ma ei teeks.”

Mida? Ei seksiks Elissaga? Mõistagi polnud Elissa ammu kellegagi maganud ja seda ei juhtu ka lähitulevikus, aga miks mees ta nii kergekäeliselt kõrvale heitis? Elissa võis ju olla ­pisut täidlane, aga ta oli üsna kena. Ja tark. See ju luges ka, eks ole?

Võib-olla oli mehel sõbratar olemas. Või oli ta kihlatud. Või hoopis homo.

Viimane mõttevälgatus ajas ta muigama. Ta ei uskunud tegelikult, et Walker võiks homo olla.

“Alustame otsast peale,” ütles mees. “Ma ostsin rehvi, kuna kartsin, et sinu vana ei pea vastu enam ühtki lappi. Randy võttis selle eest nelikümmend viis dollarit. Ma võtan vastu piruka ja raha. Edaspidi võid sa tagasi maksta sellises tempos, mis sulle sobib. Unusta õhtusöök. Raha sobib ka.”

Mees tegi kõike õigesti. Miks Elissa siis talle vastu vaielda tahtis?

“See sobib mullegi,” nentis ta.

“Siis oleme kokku leppinud.”

Walker pani piruka vasaku käe peale ja sirutas parema ette.

Elissa surus oma peopesa tema oma vastu ja noogutas. “Tore.”

Mehe sõrmed olid soojad ja tugevad. Elissa tundis alakõhus kerget värinat. Ootamatu reaktsioon sundis teda kätt ära tõmbama ja sammukese taganema.

Oht varitses kõikjal ja kõiges. Antud hetkel suures, tugevas ja tema jaoks liigagi seksikas mehes. Teda ootas ees veel kolmteist aastat tsölibaati. Walkeri läheduses viibimine ei tee seda lihtsamaks.

Tegelikult nad ju polnud koos. Ei. Sugugi mitte.

“Ma pean tagasi minema,” poetas Elissa ümber mehe nihkudes ja trepist alla minnes. “Head isu.”

“Aitäh, Elissa.”

Elissa jooksis oma koju ja sulges kähku enda järel ukse. Siis nõjatus ta vastu puitu ja ootas, kuni süda taas normaalses rütmis lõi.

Alles siis märkas ta, et viis dollarit on ikka peos. Täna ta enam üles tagasi ei lähe. Ta paneb selle hoopis mehe postkasti.

Oli piinavalt selge, et ta peab Walkerit iga hinna eest vältima. Pealtnäha oli mees igati tore, aga Elissa esialgne mõte oli õige. Kui ta oli mehest sisse võetud, pidi tollega midagi väga valesti olema. Hetkel ei saanud Elissa endale lubada järjekordset katastroofi meestega. Ta maksis veel siiani eelmise eest.

Sõna otseses mõttes.