Читать книгу Veetlus - Susan Mallery - Страница 6

Walker ei jõudnud oma venna maja uksele koputada. Ta oli poolel teel ukse juurde, kui see lahti paiskus ja rase Penny tormas – pigem küll paterdas – teda tervitama.

“Sul on tööriistakast kaasas,” märkis ta meest nii kõvasti kallistades, kui suur kõht lubas. “Ütle, et selles on tööriistad. Tõelised tööriistad käepidemete ja metallist otstega tundmatute tööde jaoks?”

Walker pani ühe käe naise õlgadele ja võttis kasti teise kätte. “Jätsin mängutööriistad koju. Kui sa palusid mul tööriistad kaasa võtta, arvasin, et vajad tõelisi asju.”

“Tänan,” hingeldas Penny. “Vajan jah. Ma armastan Cali. Ta on geniaalne, võluv ja muudki veel, mida ma ei maini austusest teie kui vendade vastu, aga ta pole eriti osav töömees.”

“Ma kuulsin seda,” porises Cal ukselt. “Ma olen väga osav.”

“Loomulikult, kallis,” sõnas Penny temast mööda trügides. “Oled kindel, et sa saad seda teha?” küsis ta Walkerilt. “Meid aidata?”

Walker kummardus ja suudles naise põske, pigistas siis käe rusikasse ja lõi sellega vastu venna rusikat. “Teen seda hea meelega. Sa oled rase, teed veel tööd ja Cal juhatab impeeriumi. Minul on aega.”

Ta läks nende järel läbi kaste täis elutoa. Penny oli kolinud Cali juurde varsti pärast juuli alguses toimunud pulmi. Ehkki sellest oli möödas kuus nädalat, polnud ta eriti midagi lahti pakkinud.

“Sa arvustad mind,” heitis Penny üle õla. “Ma tunnen seda. Ma tean, et selline segadus riivab sinu sõjaväelist aukoodeksit, aga ära tee välja.”

“Kas ma ütlesin midagi?” küsis Walker muiates.

“Seda polnud vajagi.”

Penny lükkas oma punakaspruunid pikad lokid kõrva taha ja peatus köögi ees. “Mujal võib valitseda segadus, aga köök on täiuslik.”

“Miks see mind ei üllata?” Walker vaatas oma venda. “Mitu kasti sa pidid majja tassima?”

“Mul läks arvepidamine segi,” vastas Cal kergelt. “Kui kakskümmend viis täis sai, arvasin, et rohkem pole mõtet uurida.”

Penni oli peakokk Waterfrontis, mis oli üks neljast Buchanan Enterprise’ile kuuluvast restoranist. Teoorias oli see perefirma, aga tegelikult töötas selles vaid üks Buchanani vendadest.

“Mul on vaja õigeid töövahendeid,” teatas Penny kõrvale astudes ja andis Walkerile käega märku kööki astuda. “Rämpsuga suuri tegusid ei tee.”

“Peaksid selle lause oma visiitkaardile trükkima,” sõnas Walker, silmitsedes heledaid kreemikaid seinu ja suurt potiriiulit köögisaare keskel. Tumepunase värvita tundus köök suurem. ­Akendest paistis valgust ja need rõhutasid uue keraamilistest plaatidest seina värve.

“Sa lasid seinu plaatida, aga pole oma asju lahti pakkinud ega lastetoa mööblit ostnud?” päris Walker enne, kui suutis end takistada.

Cal vaatas teda kaastundlikult. “Sa ikka pidi seda mainima, mis?”

Penny pilk muutus teravaks. “Vabandust, aga kas sa kritiseerisid mind äsja? Kas sa tahtsid, et ma sulle täna süüa teen?”

“Ta ei mõelnud seda tõsiselt,” ütles Cal nende vahele astudes. “Kõik ei saa aru, kuidas sinu vapustav mõte töötab.” Ta tasandas häält. “Walker tõi tööriistad, mäletad?”

Penny naeris. “Tean, tean. Pole viga. Aga ära tekita minus süümepiinu. Mu selg valutab.”

“Anna andeks,” vabandas Walker, nautides nende omavahelist tögamist. Cal ja Penny olid talle koos meeldinud ning tal oli hea meel, et nad uuesti kokku said. “Ja nüüd lastetuppa.”

“See on siin,” lausus Penny ees minnes. “Me lõpetasime värvimise eelmisel nädalal. Õieti küll Cal. Mina juhendasin.”

“Kaugelt eemalt,” tuletas Cal meelde.

Naine ohkas. “Jah. Mul ei lubatud värvi lõhna sisse hingata. Kardinad on ka ees. Nüüd on vaja vaid mööblit. Kõik on olemas – kummut, mähkimislaud, voodi –, aga kõik on kastides.”

“Väga ilusates kastides,” torkas Cal.

“Oo jaa. Need on vapustavad. Aga kujuta ette, kui meil oleks kapid, kuhu asjad panna.”

Lastetuba asus maja tagumises osas, vaatega aiale. Toa keskel oli mitu suurt kasti. Seinad olid helerohelised ja liistud valged. Akendel olid ees nii ribakardinad kui ka läbipaistvad kangast kardinad.

“Kiiktool on kabinetis,” selgitas Penny. “Kuni tuba korras ei ole, pole siin ruumi. Mul on suur vaip ka olemas, aga Cal arvas, et me peaksime sellega ootama.”

“Kui mööbel on kokku pandud, koristame ära ja siis paneme vaiba,” lausus Cal.

Walker noogutas ja pani tööriistakasti puitpõrandale. “Vaatame siis, mida te ostnud olete.”

Penny astus koridori. “Ma hakkan lõunat valmistama. Söögiks on mereandidega täidetud pannkoogid kerge koorekastmega, mingisugune pasta ja magustoiduks värskete marjadega šokolaadikreemikook.”

Walkeri kõht hakkas korisema. “Kõlab hästi.” Ta ootas, kuni Penny ära läks ja vaatas siis oma venna poole. “Kas sa sööd kogu aeg niimoodi?”

Cal ägas. “Ma pidin jõusaalis käima hakkama.”

“See on seda raha väärt.”

“Penny söökide nimel? Kindel see.”

Nad tõstsid kastid seina äärde ja otsustasid alustada kummutist.

“Aitäh, et appi tulid,” ütles Cal, kui nad pappkasti lahti rebisid.

“Teen seda hea meelega.”

“Kas sa ei peagi ennast sisse seadma?”

Walker raputas pead. “Mul kulus oma korterisse kolimiseks ja asjade lahtipakkimiseks täpselt kaks tundi.”

“Sul oli ju laos asju?”

“Mitte eriti.” Mööblit polnud. Ainult mõned isiklikud asjad, millest ta ilma ei tahtnud jääda. Ta oli pidanud ostma diivani, teleri ja voodi.

“Kas sulle meeldib seal?” uuris Cal.

“Praegu on see sobiv koht.”

Tema vend võttis kastist kasutusjuhendi ja viskas selle kappi. “Aga miks korter? Sa oleksid võinud maja osta.”

“Ma ei tea veel, kus ma elada tahan,” tunnistas Walker. Või mida ülejäänud eluga peale hakkan. Ta oli arvanud, et töötab mereväes kuni erruminekuni. Aga ühel päeval taipas ta, et on aega lahkuda. “Pole mõtet midagi püsivat osta, kuni ma koha osas otsusele pole jõudnud.”

“Sa jääd ju Seattle’isse?”

“Plaanis on küll.” Kui tal üldse mingi plaan oli.

“Kas tahad minu juurde tööle tulla?” päris Cal. “Suuraktsionärina oleksid sa teretulnud.”

“Tänan, aga ei. Kohv on sinu rida.”

Cal ja tema partnerid olid mitu aastat tagasi rajanud Daily Grindi. Esialgse kolme koha asemel oli neist saanud populaarne lääneranniku kett, mis laienes kiiresti üle kogu riigi. Walker oli investeerinud alguses oma säästud ja risk oli tasunud ära piraka aktsiapaki näol, mille väärtus oli vähehaaval kasvanud. Walker polnud nende täpset väärtust vaevunud välja arvutama, aga ta ei pidanud raha pärast töötama.

“Otsid ikka veel Ashleyt?” küsis Cal.

Walker kehitas õlgu. “Pidevalt. Ma vaatasin veel kolm üle, aga pole teda leidnud. Aga küll leian.”

“Kahtlemata. Ah jaa, Penny ütles, et Waterfronti värske juhataja läks töölt ära.”

“Täiesti usutav.” Pererestoranid olid edukad, aga juhtivtöötajatega oli keeruline. Perekonna matriarh ja tõeline nõid Gloria Buchanan peletas kõige andekamad minema. “Ega Gloria Pennyt ei kiusa?”

“Oo ei.” Cal muigas. “Ma koostasin selle lepingu ise. Gloria ei tohi tema loata kööki siseneda.”

Walker tõstis kummuti tükid põrandale laiali ja avas tööriistakasti. “Abielu sobib sulle.”

“Teisel korral läks meil pihta. Pool aastat tagasi poleks ma seda võimalikuks pidanud. Aga sina?”

“Mind ei huvita teine võimalus Pennyga. Ega ka esimene. Ta on sinu tüdruk.”

Tema vend müksas teda vastu õlga. “Saad aru küll. Sa ei saa igavesti üksikuks jääda.”

“Miks mitte? Ma ei vaja kedagi.”

“Me kõik vajame kedagi. Vahe on selles, et mõned meist tunnistavad seda varem kui teised.”

“See ei meeldi mulle mitte üks põrm,” porises Elissa pliidil podisevat tšillit segades. “Mulle ei meeldi manipuleerimine, isegi kui seda teeb mu oma süütunne. See on mitmes mõttes vale.”

See kõik on Walkeri süü, mõtles ta kausi juurde astudes ja maisileiva tainast võiga määritud klaaspannile kallates. Elissa tundis end ikka veel rumalana, et oli arvanud, nagu tahaks Walker temaga “vahetuskaubaks” magada. Mehe kommentaar tema söögilõhnade kohta oli talle ajju kinnistunud ja nüüd valmistas ta tšillit just nimelt vabandamise eesmärgil. Lisaks oli vaja mehele ära anda viis dollarit, millest ta nii osavalt piruka saamise ajal oli mööda vingerdanud.

Kakskümmend minutit hiljem koputas Elissa enda ja proua Fordi korterit ühendavale uksele.

“Ma tunnen tšilli lõhna,” sõnas vanaproua rõõmsalt. “Võtsin ennist kõhurohtu ja olen nüüd valmis topeltportsu sööma.”

“Tore. Kõik on valmis. Ma lippan üles ja ütlen Walkerile, et söök on valmis.”

Proua Ford kergitas kulme. Elissa ohkas.

“Asi pole nii, nagu sina arvad. Ma pean talle esimese tagasimakse ära andma ja ma tahan heastada... no tead küll, mida.”

Ta oli naabrile kogu eksituse loo ära rääkinud. Proua Ford oli rõhutatult selgitanud, et daam magab härrasmehega ainult armastusest või väga tugeva seksuaalse külgetõmbe ajel. Isegi neeru andmisest ei piisa. Nagu Elissa ise poleks seda teadnud.

“Tšilli on suurepärane valik,” tähendas proua Ford. “Väga mehelik söök. Ei mingeid plikalikke köögivilju ega tofuüllatusi. Suurepärane lüke.”

“See pole lüke.”

“Aga peaks olema. Kallis Elissa, ta on väga kena mees.”

Elissa avas suu, aga ei öelnud midagi. Milleks vaielda?

“Ma tulen kohe tagasi,” lausus ta ja hüüdis elutuppa: “Zoe, söök on valmis. Palun mine käsi pesema.”

“Olgu, emme.”

Elissa ronis taas trepist üles. Ta läks kärmelt üle kitsa koridori ja koputas kindlalt uksele. Ta ei kavatsenud mehel lasta aimata, et ta tundis nende eelmise jutuajamise pärast piinlikkust. Ta küll tegi Walkerile süüa, aga muus osas kavatses ta teha näo, et seda jutuajamist polnud olnudki.

Walker avas ukse. “Tere, Elissa.”

Viimase kolme-nelja päevaga oli Elissa mehe välimuse unustanud. Mõistagi oleks ta mehe teiste hulgast ära tundnud ja olnud kindel, et see on tema naaber, aga pisiasjad oli ununenud.

Ta ei mäletanud, et mehe tumedad silmad näisid uurivat kõike, reetmata midagi enda kohta. Ja mehe nägu sundis Elissat teda koheselt usaldama. Walkeri suu oli üheaegselt karm ja paeluv.

Mees oli nii tugev, rahulik... usaldusväärne. Kõik need olid väga võluvad omadused, eriti arvestades Elissa minevikku meeste osas.

“Tere. Sa ei võtnud raha.” Elissa sirutas rahatähe ette ja hoidis seda seni, kuni mees selle vastu võttis.

“Aitäh. Sa ei pidanud...”

Elissa katkestas teda käeliigutusega. “Pidin küll. Ma magan nii paremini. Tahtsin ka selle arusaamatuse pärast vabandust ­paluda. Ma kiirustasin mitte just kõige meeldivamate järelduste tegemisega, ehkki poleks tohtinud seda teda.”

“Seda võib igaühega juhtuda.”

Elissa arutles, kas see oli tõsi või oli mees lihtsalt viisakas. Ja siis mõtles ta, mis tunne oleks mehe käsivart puudutada. Kas tema nahk on kare või pehme? Kas lihased vetruvad või...?

Ta raputas end neist mõtetest lahti ja naeratas säravalt, et mees ei aimaks, millele ta mõtles. Issand jumal, mis mul viga on? Elissa oli varemgi kenasid mehi näinud. Mõnesid koguni silmast silma. Aga ta polnud kunagi nii reageerinud. See oli hullem kui süütunne. Mis tähendas, et tuli asja kallale asuda.

“Ma tegin tšillit,” sõnas ta. “Sa rääkisid, et tunned toidu lõhna ja tahtsid seda vahetada minu võla vastu. See sobib mulle. Täna tegin ma tšillit ja küpsetasin maisileiba. Pirukat on ka järel, aga sul on ilmselt enda omagi veel alles, nii et mustikapirukas pole ehk kõige huvitavam. Aga mul on jäätist. See oli soodusmüügis. Šokolaaditükkidega. Meile Zoega meeldib selline.”

Kui Elissa taipas, et ta jahvatab tühja, surus ta huuled tugevasti kokku ja köhatas siis.

“Ma tahtsin öelda, et sa võiksid meiega ühineda.” Hmm, see ei kõlanud hästi. “Proua Ford on juba kohal. See on kõigest võla tagasimakse. Ma ei kutsu sind kohtama ega midagi. Ma ei käi kohtamas. Mitte kellegagi. Ma ei tee ka midagi muud. See pole väljakutse. Ma tean, et mõned mehed võtavad üksikut naist kui väljakutset. Minuga pole nii. Mind ei huvita suhe ega flirt ega muu sarnane. Aeg pole minu jaoks sobiv. Zoe on väga noor ja on muidki probleeme.”

Suuri probleeme, mõtles ta endamisi, sest Neil oli vähemalt sada kaheksakümmend sentimeetrit pikk ega kavatsenud kusagile kaduda.

“Sa väidad siis, et ei taha minuga käia ega magada,” kordas Walker.

“Just,” kinnitas Elissa enne, kui mehe sõnad talle õieti kohale jõudsid.

“Seda on hea teada.”

Mehe pilk ei värahtanud ja midagi tema ilmes ei muutunud. Elissa soovis, et ta võiks sama väita enda kohta. Ta tundis, kuidas veri kerkib näkku. Ta muutus kahtlemata tulipunaseks. Võib-olla sellepärast, et vaene mees polnud kordagi mõista andnud, nagu oleks ta Elissast huvitatud. Ta oli soovinud süüa, mitte kirglikku seksi.

“Oh taevas,” hingeldas Elissa. “Sa ju ei tahtnudki midagi. Ma lihtsalt...”

Walker tõstis tema vaigistamiseks käe. “Elissa. Lõpeta, muidu oled omadega päris mülkas.”

“Hea mõte.”

“Ma sain juba aru.”

“Juhhei.”

“Ma mõistan ka, miks sa seda ütlesid. Ja ma hindan su ausust. Sa võid rahulikult magada. Ma ei kavatse sulle ligi tikkuda.”

See oleks pidanud Elissale rõõmu tegema, aga ta polnud kindel, kas mees nõustus temaga või heitis tema üle nalja. Kui ta ainult saaks minema hiilida ja päeva otsast alustada.

Elissa köhatas. “Kas sa siis soovid tšillit ja maisileiba?”

“Jah, aga ma võtan taldrikutäie kaasa. Ma ei taha sinu plaane segi lüüa.”

“Sa tahad süüa, aga mitte meiega koos?”

“On sellest midagi?”

Üllatav, aga ei. “Nagu ise soovid.”

“Olgu. Ma võtan kausi ja taldriku ning tulen alla.”

“Pole vaja. Mul on taldrikuid.”

“Siis ei pea ma neid tagasi tooma hakkama.”

Elissa võpatas. Walker pilkab mind, mõtles ta süngelt. Tõtt-öelda oli ta selle ära teeninud. Ta pöördus ja läks oma korterisse.

Lihtne lahendus, mõtles ta. Ta ei räägi selle mehega enam kunagi. Nii ei saa ta end enam lolliks teha. Ja tema “järgmise elu” nimekiri saab täiendust. Lisaks rahale peab ta tõsiselt mõtlema võimalusele, kuidas pisut vähem suud pruukida.

Äratuskell helises kell neli hommikul nagu alati tööpäevadel. Elissa tõusis kohe – ta oli avastanud, et tema organism on koidueelsel tunnil šokiseisundis leplikum. Kui ta vajutab kellanupu kinni, võib ta vabalt uuesti magama jääda.

Elissa käis duši all, mähkis juuksed rätikusse ja tegi kerge meigi. Tooniv näokreem, ripsmetušš ja huuleläige. Ta pani selga oma Eggs’n’Stuff vormi ja föönitas juukseid, kuni need olid veel vaid niisked. Siis kammis ta neid ja kinnitas hobusesabasse. Kell pool viis läks ta kööki ja hingas sisse värske kohvi lõhna.

Inimene, kes mõtles välja kohvimasinate taimeri, vääris auhinda või vähemalt omanimelist tähte taevalaotuses. Kui Elissa käe kruusi järele sirutas, kuulis ta lae pealt selget mütsu.

See heli oli vali ja ebaharilik. Sellele järgnenud oie pani ta värisema.

Ülakorrusel toimus midagi. Ta ei tohiks sellest välja teha. Aga siis kostis teine müts ja valjem oie.

Mis siis, kui Walker komistas ja end vigastas? Ta oli selleks küll liiga heas vormis, aga ta võis täis peaga libastuda või kukkuda.

Elissa kõhkles, sest ei tahtnud end asjasse segada, ent ta teadis ka, et ta saa Zoet üksi jätta, kui pole kindel, et kõik on korras. Ta vaatas korra tütre tuppa. Laps magas sügavalt. Elissa võttis esikukapist oma truu pesapallikurika ja tõttas trepist üles.

Ta koputas teravalt ja ütles siis oma nime, juhuks kui mees oli mingi sõjamälestustest põhjustatud hallutsinatsiooni küüsis. Ta ei tahtnud, et Walker ta segasest peast maha laseks või vigaseks lööks.

Kui mees kohe ei vastanud, koputas Elissa uuesti, seekord tugevamini ja võpatas, kui kile heli öövaikust lõhestas.

Lõpuks uks avanes. Walker seisis uksel, jalas vaid kortsus pidžaamapüksid. Tema rind oli paljas, nägu habemetüükas ja seekord ei varjanud tema pilk midagi. Ta oli põrgulikult lõbusas meeleolus.

“Nii et nüüd tahad sa siis minu voodisse trügida,” tähendas ta.

Elissa põrnitses teda. “Sa tümpsutasid ja oigasid. Kell on pool viis hommikul. Mida ma pidin mõtlema?”

Lõbusus kadus. “Tõsiselt või?” uuris mees.

“Ma ei mõtle selliseid asju välja.”

Walker vaatas pesapallikurikat. “Kas see on minu uimaseks löömiseks või kaitsmiseks?”

“Ma ei tea veel.”

“Mind pole ammu keegi päästa tahtnud.” Mehe huuled tõmblesid, nagu muiet alla surudes.

Hahaa. Jah, tõeliselt naljakas. Elissa ei suutnud uskuda, et mehel pole midagi häda.

Ta pöördus, et lahkuda, aga mees haaras tal käest. Kui ta Walkeri poole vaatas, polnud tolle näol äsjasest lõbususest jälgegi.

“Anna andeks,” ütles mees sellise näoga, nagu mõtleks ta seda tõsiselt. “Ma nägin halba und. Ärkasin põrandal. Ma vist rabelesin voodis seni, kuni kukkusin maha. Kena, et sa minu pärast muretsed.”

Elissa ohkas. “Aga tarbetult.”

“Ma saaksin peaaegu igaühest jagu.”

“Nagu soovid.”

“Aga aitäh, et mulle appi tulid.”

Elissa tõmbas end lahti. “Nüüd sa pilkad mind.”

“Natukene.”

Sel hetkel ärkas Elissa hormoonsüsteem ellu ja nägi poolpaljast meest endale väga, väga lähedal seismas. Elissa tundis, kuidas kemikaalid läbi keha voogavad. Tema sees lahvatas iha ning tema naiselikud kehaosad muutusid kõvaks või niiskeks, olenevalt asukohast. Ja ta polnud veel kohvigi joonud.