Читать книгу Ahvatlev - Susan Mallery - Страница 4

“Laske ma teen selle teile lihtsaks,” ütles kallis rätsepaülikonnas mees Dani Buchananile. “Te ei saa enne senaatoriga rääkida, kui ütlete mulle, miks te siin olete.”

“Hämmastaval kombel ei tee see teadmine asja lihtsamaks,” pomises Dani Buchanan, tundes korraga nii pööritamapanevat hirmu kui põnevust. Ta oli end juba vastuvõtusekretärist ja kahest assistendist mööda rääkinud. Ta nägi juba Mark Canfieldi kabineti ust koridori lõpus. Aga tema ja laoruumi pika koridori vahel seisis suurt kasvu otsustava ilmega mees.

Dani mõtles temast möödatrügimise peale, aga mees oli temast oluliselt pikem. Rääkimata sellest, et naine kandis kleiti ja kõrgeid kontsi – see polnud tema jaoks tavaline. Kleit polnud veel midagi erilist, aga kontsad pidid ta peaaegu tapma. Valu jalapäkkades ja kerget pingetunnet jalavõlvides suutis ta taluda, aga kuidas suudab keegi neil asjadel tasakaalus seista? Kui ta veidigi kiiremini liikuda üritas, tekkis oht, et murrab jalaluu.

“Võite mind uskuda,” ütles mees. “Ma olen jurist.”

Ta tõi need sõnad isegi tõsise näoga kuuldavale.

Dani naeris. “Elukutse, mis on loodud usaldust äratama? Mina nii ei arva.”

Mehe huuled tuksatasid, nagu oleks ta naeratust alla surunud. Hea märk, mõtles Dani. Võib-olla pääseb ta oma võlusid kasutades sellest mehest mööda. Ta polnud meeste võlumises küll kunagi eriti osav olnud, aga tal polnud erilist valikut. Naine pidi teesklema.

Dani tõmbas hinge ja viskas pea kuklase. Tema juuksed olid lühikeseks lõigatud, nii et ta ei saanud neid üle õla heita. Sellega olid tema võrgutamisnipid ammendatud. Hea seegi, et ta oli vandunud kogu ülejäänud eluks kohtingutest loobuda.

“Võtke mind kui väravas istuvat draakonit,” ütles mees. “Te ei pääse minust enne mööda, kui ma teie tuleku põhjuse teada saan.”

“Kas teile pole räägitud, et draakonid on välja surnud?”

Nüüd naeratas mees küll. “Ma olen elav tõend selle kohta, et nad on elu ja tervise juures.”

Tore, mõtles Dani hajameelselt. Ta kavatses pingutada, et selle mehe vastu viisakas olla. Mehel oli kena nägu – tema vaatamisest ei muutunud keegi kiviks, aga mitte nii ilus, et tal poleks tarvis olnud iseloomu pärast muretseda. Tapvad sinisilmad. Tugev lõug, mis viitas kangekaelsusele.

“Ma olen siin isikliku asja pärast,” ütles Dani teades, et sellest ei piisa, kuid tundes tarvidust üritada. Mida ta siis oleks pidanud ütlema? Et ta sai hiljuti teada, et ta ei olegi ehk see, kelleks ta end pidas, ja vastused tema küsimustele olid selles majas?

Draakonimehe ilme tõmbus pingule, kui ta käsivarred rinnale risti pani. Danil oli tunne, nagu oleks ta korraga välja jäetud ja hukka mõistetud.

“Vaevalt küll,” ütles mees teravalt. “Senaator ei mängi selliseid mänge. Te raiskate aega. Kaduge siit kus kurat.”

Dani põrnitses meest. “Hm?” Kas mees... Oh. “Teie meelest vihjan ma sellele, et senaator ja mina...” Dani krimpsutas nägu. “Öak! Ei! Ei iial. Brrr.” Ta taganes sammu võrra, mis oli tema kingi arvestades ohtlik liigutus, kuid tal polnud valikut. Distants oli hädavajalik. “See on liiga vastik, et seda sõnadesse panna.”

“Miks?”

Dani ohkas. “Sest on olemas võimalus, et ma olen tema tütar.” Enam kui lihtsalt võimalus, kui Dani ärritatud sisikonna järgi otsustada.

Ülikonnamees ei pilgutanud silmagi. “Parem oleks olnud vihjata, et te magasite temaga. Siis oleks võimalus, et ma teid usun, suurem olnud.”

“Kes olete teie, et otsustada, mida Mark Canfield kakskümmend üheksa aastat tagasi teha võis või ei võinud?”

“Ma olen tema poeg.”

See köitis Dani tähelepanu. Ta teadis senaatori suurest perest. “Kas ma arvan õigesti, et Alex?”

Draakonipoiss noogutas.

Huvitav. Mitte et ta oleks senaatori vanima pojaga veresugulane olnud. Kõik Mark Canfieldi ja tema naise lapsed olid adopteeritud, kaasa arvatud Alex. Aga nad võisid ühest perekonnast olla.

Dani polnud kindel, kuidas sellesse suhtuda. Tema suhted oma peregagi olid piisavalt keerulised. Kas ta tahtis veel üht perekonda kaela võtta?

Ilmselt, arvas Dani. Ta oli ju siin.

Vajadus verekuuluvust tunda põletas piisavalt kuumalt, et sellele küsimusele vastata. Kui Mark Canfield oli tõesti tema isa, tahtis ta meest tundma õppida ja mitte keegi ei seisa sel juhul tal tee peal ees. Isegi mitte Marki adopteeritud poeg.

“Mul jätkus piisavalt kannatust ühe sekretäri ja kahe assistendi jaoks,” ütles Dani kindlal toonil. “Ma olen viisakas ja arusaaja olnud. Vähemalt olen ma selles osariigis registreeritud valija ja mul on täielik õigus oma senaatoriga kohtuda. Palun astuge kõrvale, enne kui ma olen sunnitud olukorra tõsiseks muutma.”

“Kas ta ähvardate mind?” küsis Alex peaaegu lõbustatult.

“Kas see toimiks?” küsis naine.

Mees mõõtis teda aeglaselt pilguga ülevalt alla. Viimase poole aasta jooksul oli Dani selgeks saanud, et mehelik tähelepanu ei olnud tema elus positiivne nähtus. See lõppes vältimatu katastroofiga. Aga ehkki Dani oli vandunud, et ei tee meestega tegemist, tundis ta kerget värinat, kui mehe rahulik pilk üle tema keha libises.

“Ei, aga see võiks lõbus olla,” vastas mees.

“Te olete ikka nii mees.”

“On see halb?”

“Teil pole aimugi. Nüüd astuge kõrvale, draakonipoiss. Ma lähen härra Canfieldi juurde.”

”Draakonipoiss?”

Lõbus hääl ei kuulunud tema ees seisvale inimesele. Dani pöördus hääle poole ja nägi avatud uksel seismas tuttavat meest.

Ta tundis senaator Mark Canfieldi ära, sest oli teda televiisoris näinud. Dani oli isegi teda valinud. Aga need asjad olid toimunud varem. Ta polnud mehes kunagi midagi enamat näinud kui poliitikut. Nüüd oli ta siin ning väga suure tõenäosusega oli tegemist Dani isaga.

Naine tegi suu lahti ja pani jälle kinni. Sõnad hajusid tema huultelt, nagu oleks ta kõnevõime kaotanud.

Senaator tuli nende juurde. “Alex, kas sina oled draakonipoiss?” küsis ta nooremalt mehelt.

Alex kehitas õlgu, tundes end veidi ebamugavalt. “Ma ütlesin talle, et olen draakon väravas.”

Senaator pani käe Alexi õlale. “Ja sa teed oma tööd hästi. Kas see noor daam tekitab tüli?” Ta pöördus Dani poole ja naeratas. “Te ei näe eriti ohtlik välja.”

“Ma ei olegi,” suutis naine kuuldavale tuua.

“Ära ole nii kindel,” ütles Alex isale.

Dani põrnitses Alexit. “Teil on minu suhtes kerge eelarvamus.”

“Te tekitate oma naeruväärsete väidetega pahandusi.”

“Miks need naeruväärsed on? Te ei saa selles ju veel kindel olla.”

“Kas teie saate?” küsis Alex.

Senaator vaatas ühe otsast teise otsa. “Kas ma tulen sobivamal ajal tagasi?”

Dani ei teinud Alexist välja ja pöördus senaatori poole. “Ma palun vabandust, et ma niimoodi sisse tormasin. Aga ma olen üritanud teie juurde aega kinni panna, ent iga kord, kui nad põhjust küsivad, olen sunnitud tõelist eesmärki varjama. Ma...”

Dani tajus korraga, kui tohutut uudist ta teatavaks tegemas oli. Kuidas ta saab endale räägitu lihtsalt välja pahvatada? Et kakskümmend üheksa aastat tagasi oli mehel tema emaga armulugu ja et tema oli tulemus? Mees ei usuks teda mingil tingimusel. Miks ta peakski?

Mark Canfield vaatas kulmu kortsutades naise poole. “Te näite tuttav. Kas me oleme varem kohtunud?”

“Ärge mitte mõelgegi selle peale,” ütles Alex Danile. “Te ei taha ju minuga tegemist teha.”

Dani ei teinud Alexist väljagi. “Ei ole, senaator, aga te tundsite mu ema. Marsha Buchanan. Ma meenutan veidike teda. Ma olen tema tütar. Ja, ma arvan, võib-olla ka teie oma.”

Mark Canfieldi näost ei paistnud peaaegu mingit reaktsiooni. Küllap tuleb see poliitilisest väljaõppest, mõtles naine, teadmata, mida ta ise tunneb. Lootust? Hirmu? Tunnet, et seisab kaljuserval, ega tea, kas hüpata?

Dani võttis end eitavat vastust oodates kokku, sest oli naeruväärne eeldata, et senaator tema sõnad niisama lihtsalt teatavaks võtaks.

Mark naeratas ja tema ilme leebus. “Ma mäletan teie ema väga hästi. Ta oli...” Tema hääl vaibus. “Me peaksime rääkima. Tulge minu kabinetti.”

Enne kui Dani jõudis end liigutada, tõkestas Alex tal tee. “Sa ei saa seda teha,” ütles ta senaatorile. “Sa ei saa temaga eraviisiliselt kohtuda. Kust sa tead, et ta pole ajakirjanik? Või opositsioonist? See võib lõks olla.”

Mark vaatas Alexi otsast Dani otsa. “Kas see on lõks?” küsis ta Danilt.

“Ei. Mul on isikuttõendav dokument, kui te tahate mu tausta kontrollida.” Viimane pakkumine oli Alexi pihta sihitud.

“Tahan küll,” ütles too jahedalt ja sirutas käe välja.

“Ta eeldate, et ma annan oma isiklikud andmed kohe praegu teie käsutusse?” küsis Dani teadmata, kas mehe tõhus tegutsemine peaks talle muljet avaldama või peaks ta oma terava kontsa mehele säärde virutama.

“Te soovite senaatoriga vestelda. Võtke seda julgeolekutagatisena.”

“Ma ei tea, kas see on vajalik,” ütles Mark rahulikult, kuid ei üritanud Alexit takistada.

Dani võttis käekotist rahakoti ja tõmbas sellest juhiloa.

“Teil ei juhtu passi kaasas olema?” küsis Alex.

“Ei, aga võib-olla tahate mult sõrmejäljed võtta?”

“Ma teen seda hiljem.”

Danil oli tunne, et mees ei teinudki nalja.

Mark vaatas ühe otsast teise otsa. “Olete lõpetanud?”

Dani kehitas õlgu. “Küsige draakonipoisilt.”

Alex noogutas. “Tulen teie juurde kohe, kui leian mõne IT-inimese, et tõendada selle ehtsust.” Ta lehvitas Dani juhiluba.

“IT-inimese?” küsis Dani senaatori järel viimase kabinetti minnes.

“Infotehnoloogia. Üllatav, mida kõike nad arvutiga teha suudavad.” Mees naeratas ja sulges Dani järel ukse. “Või ehk mitte. Sa oled arvutiasjades ilmselt väga kirjaoskaja. Ma soovin, et mina seda oleksin. Ma oskan nii palju, et hakkama saada, aga pean aeg-ajalt ikka Alexile helistama, et ta mind hädast välja aitaks.”

Mark viipas ruumi tagumises osas oleva puhkenurga poole. Seal oli kaks kulunud diivanit, paar tooli ja diivanilaud, mis nägi välja, nagu oleks see üliõpilas- korporatsiooni majas aega teeninud.

“Võta istet,” pakkus senaator.

Dani istus ühe diivani servale ja vaatas ruumis ringi.

See oli suur avatud akendeta ruum. Selles polnud midagi kummalist arvestades, et kampaania peakontor asus laohoones. Seninähtu põhjal ei pidanud senaator vajalikuks välistele asjadele suuri kulutusi teha. Kirjutuslaud oli vana ja kriimuline ning ainsaks värvilaiguks seinal olid riigi erinevaid piirkondi kujutavad suured kaardid.

“Kas sa kandideerid tõesti presidendiks?” küsis Dani. Et keegi, keda ta just oli kohanud, võiks seda teha, oli enam kui üllatav. See oli lihtsalt kummaline.

“Me uurime seda võimalust,” ütles Mark istudes diivani vastu toolile. “See siin on ajutine peatuspaik. Kui paistab, et mu kampaania saab hoo sisse, kolime paremini ligipääsetavasse kohta, aga miks praegu ilmaasjata raha raisata...”

“Asjalik mõte.”

Mark kummardus ja toetas käsivarred põlvedele. “Ma ei suuda uskuda, et sa oled Marsha tütar. Kui palju sellest ongi? Kolmkümmend aastat?”

“Kakskümmend kaheksa,” ütles Dani ja tundis, et punastab. “Ehkki sinu jaoks ilmselt pigem kakskümmend üheksa.”

Mark noogutas aeglaselt. “Ma mäletan viimast korda, mil ma teda nägin. Me sõime kesklinnas lõunat. Mäletan täpselt, kuidas ta välja nägi. Nii kaunis.”

Mehe pilgus oli vari, nagu oleks ta unustanud end minevikku, mida Dani ettegi ei osanud kujutada. Tal oli nii palju küsimusi ning ta ei suutnud ühtki neist esitada.

Mark polnud tol ajal abielus, aga tema ema oli. Dani mäletas vaevu oma vanemaid. Mees, keda ta alati – või vähemalt seni, kuni ta paar kuud tagasi vastupidist teada sai - oma isaks oli pidanud, oli vaevalt enamat kui hägune kujutis.

Ent Dani leidis end ikka temale mõtlemast, arutlemast, millal tema ema lakkas meest armastamast ja kas Mark Canfield oli seda otsust mõjutanud.

“Ma ei saanudki teada, miks ta asjale lõpu tegi,” ütles Mark vaikselt. “Paar päeva pärast seda lõunasööki helistas ta mulle ja ütles, et ei saa minuga rohkem kohtuda. Ta keeldus põhjust ütlemast. Üritasin temaga ühendust võtta, aga ta oli koos poistega minema sõitnud. Ta kirjutas mulle ja ütles, et mõtles suhte lõpetamist tõsiselt. Ta soovis, et ma oma eluga edasi läheksin, leiaksin kellegi, kellega mul võiks tõeline suhe olla.”

“Ta lahkus, sest ootas mind,” ütles Dani.

See hetk oli liiga ebareaalne, mõtles Dani. Ta oli mõelnud, milline saab olema tema esimene jutuajamine Markiga, aga nüüd, kui see käes oli, tundis Dani end peaaegu eemalolevana.

“Ma arvan sedasama,” ütles Mark.

“See tähendab, et sa oledki minu bioloogiline isa.”

Enne kui Mark vastata jõudis, avanes kabineti uks ja sisse astus naine. Ta heitis Danile kiire pilgu ja vaatas Markile otsa.

“Senaator, teile helistab härra Wilson. Ta ütleb, et teate, milles asi, ja et sellega on kiire.”

Mark raputas pead. “Tema ja minu definitsioonid kiirest on erinevad, Heidi. Ütle, et ma helistan talle hiljem.”

Veidi üle neljakümnene kaunis Heidi noogutas ja lahkus kabinetist.

Mark pöördus uuesti Dani poole. “Ma usun, et suure tõenäosusega olen ma sinu bioloogiline isa.”

Sekkumine oli Danit häirinud. Tal läks hetk aega, et end sisemuses mäslevast emotsionaalsest tormist koguda. Aga senaator paistis asjasse väga rahulikult suhtuvat.

“Sa ei teadnud minust varem?” küsis Dani.

“Sinu ema ei öelnud mulle midagi ja mul ei tulnud kunagi pähe, et ta oleks võinud rase olla.”

Ja kui oleks tulnud? Aga enne kui Dani jõudis selle küsimuse esitada, avanes uks uuesti ja Alex astus sisse.

“Ma tegin tema kohta esialgse taustakontrolli,” ütles ta üle kabineti tulles. Ta jäi Dani ette seisma ja vaatas tema poole. “Kuritegusid pole.”

“Sa tahad öelda, et süüdimõistev otsus eelmise nädala pangaröövi eest pole veel andmebaasi jõudnud? FBI-l on praegu käed tööd täis.”

“Mina ei leia selles olukorras midagi lõbusat,” ütles Alex.

Dani tõusis püsti. Ohtlikest kontsadest hoolimata oli ta Alexist ikka oma viisteist sentimeetrit lühem. “Arvad, et mina leian? Arvasin kogu elu, et olen üks inimene, ja järsku võin ma hoopis keegi teine olla. On sul aimu, mis tunne on kogu oma olemasolu kahtluse alla seada? Mul on kahju, kui minu isaotsingud sinu päevaplaani segavad.”

Dani oli vihane. Alex nägi tuld tema pilgus. Peale selle oli naine hirmul. Ta püüdis seda peita, aga see oli silmnähtav, vähemalt Alexile. Väga väikesena oli Alex kogenud, mida tähendas elada pidevas hirmus, ning võime seda teistes inimestes ära tunda polnud teda kunagi maha jätnud.

Kas naine oli see, keda ta väitis end olevat? Tema ajastus muutis Alexi tavalisest kahtlustavamaks , seda enam, et ta oli nii kasvatuse kui loomu poolest ettevaatlik inimene. Tema usaldus tuli ära teenida ja kui seda kord peteti, polnud seda võimalik tagasi saada. Ta kahtles, kas Dani Buchanan sai midagi teha, et tema usaldust ära teenida.

Alex uuris naist, otsis senaatoriga sarnaseid jooni. Need olid olemas nii naise naeratuses kui tema lõuajoones. Aga kui paljud suvalised võõrad meenutasid esmapilgul üksteist? Dani võis kogemata komistada mingi informatsiooni otsa senaatori armuloost Marsha Buchananiga ja otsustada seda enda huvides ära kasutada.

“Me peame DNA-analüüsi tegema,” ütles ta kiretult.

“Ma olen nõus,” ütles Dani tema pilgule rahulikult vastates. “Ma tahan kindel olla.”

“Mina olen kindel,” ütles Mark püsti tõustes. “Aga analüüs kinnitab seda. Vahepeal sooviksin ma, Dani, et me teineteist paremini tundma õpiksime.”

Dani naeratus oli ühtaegu lootusrikas ja kartlik. “Mina samuti. Me võiksime näiteks lõunale minna.”

“Ei mingeid avalikke kohtumisi,” ütles Alex.

Mark noogutas. “Tal on õigus. Ma olen avaliku elu tegelane. Lõuna kauni noore naisega tekitaks jutte. Seda me ei taha.” Ta mõtles veidi. “Sa võiksid täna õhtul meie juurde õhtusöögile tulla. Võid perekonnaga kohtuda.”

Dani taganes sammukese. “Vaevalt küll,” pomises ta. “Ma pole selleks valmis. Sinu naine ei tea minu olemasolust ja...”

“Rumalus. Katherine on imetlusväärne naine. Ta mõistab ja tahab sind perekonda kutsuda. Alex ja Julie ei ela kodus, aga sulle jääb veel kuus Canfieldi last, kellega kohtuda.” Ta kortsutas kulmu. “Nad pole muidugi veresugulased. Meie Katherine’iga lapsendasime kõik oma lapsed, aga sa ilmselt tead seda.”

“Ma uurisin perekonna kohta üht-teist,” tunnistas Dani.

Ja leidsid, et meil on palju raha, mõtles Alex küüniliselt.

“Te võite paar korda siin kohtuda,” pakkus ta. “Enne kui sa Dani koju kutsud.”

Aga senaator oli otsuse teinud ja teda õnnestus harva veenda seda muutma. “Ei, õhtusöök sobib. Dani, sa võid kohe teada saada, millisesse kaosesse sa end segad. Pealegi, Katherine hakkab sind jumaldama.” Ta vaatas kella. “Mul on kohtumine, kuhu ma ei saa hiljaks jääda. Alex, anna Danile aadress. Täna õhtul kell kuus?”

Alex noogutas. “Kas sina räägid emale või räägin mina?”

Mark mõtles küsimuse üle järele. “Ma teen seda ise. Ma lähen veidi varem ära.” Ta naeratas Danile. “Õhtul siis näeme.”

“Ma, hm, hea küll,” ütles Dani veidi ehmunult.

Mark lahkus kabinetist.

Dani haaras nii tugevasti käekotist kinni, et sõrmenukid läksid valgeks. “Perekond. seda ma ei oodanud.”

Ei, ilmselt mõtles naine, et nihverdab end Marki silmis heasse kirja, ilma et tal tarvitseks tema lastega kohtuda.

Dani pöördus Alexi poole. “Kuidas sinu emaga lood on? Kas see häirib teda?” Dani pani silmad korraks kinni ning avas need. “Rumal küsimus. Muidugi segab see teda. Ma tean, et nad polnud koos, kui su isal minu emaga suhe oli, aga ikkagi. Lapsega mehe minevikust pole lihtne leppida. Ma ei taha tüli tekitada.”

“Selle jaoks on juba hilja.”

Dani kallutas pea viltu. “Sa ei kiida minu teguviisi heaks.”

“Sa ei taha teada, mida ma sinust arvan.”

Üllataval kombel Dani naeratas. “Oh, ma võin ette kujutada.”

“Ma ei usu.”

Dani ei kartnud Alexit ja see häiris meest. Ta oli harjunud inimestes pelgu tekitama.

“Millal DNA-analüüs tehakse?” küsis Dani. “Ma eeldan, et sa palkad laboratooriumi?”

“Keegi tuleb õhtul koju.”

“Kas nad võtavad põsest proovi või eelistad sa jäsemete eemaldamist?”

“Ma ei taha sulle haiget teha,” ütles Alex.

“Ei. Sa tahad lihtsalt, et ma kaoksin.” Dani ohkas. “Sooviksin sind uskuma panna, et ma otsin ainult oma isa. Mul on seda sidet vaja. Ma ei taha temalt midagi muud peale selle, et temaga tuttavaks saada. Ma ei ole vaenlane.”

“See on ainult ühe inimese arvamus.” Alex astus naise poole lootuses teda uuesti taganema sundida. Dani ei teinud seda. “Sul pole aimugi, millesse sa end seganud oled, Dani Buchanan,” ütles ta külmalt. “See pole mäng. Minu isa on Ameerika Ühendriikide senaator, kes kavatseb presidendiks kandideerida. Kaalul on rohkem, kui sa suudad ette kujutada. Sul on keelatud teda mingilgi viisil kompromiteerida. Ma ei ole ainus draakon selles väravas, aga mina olen see, kelle pärast sa kõige rohkem muretsema pead.”

Dani kummardus Alexi poole. “Mind sa ei hirmuta.”

“Hirmutan küll.”

“Ei, seda sa ei tee. Sa eeldad, et ma tahan midagi, mis tähendab, et sul on minu üle võimu. Aga sa eksid.” Ta lükkas käekoti õlale. “Sellest pole midagi. Ma austan seda, mida sa teed. Sinu asemel teeksin ma sedasama. Perekonna kaitsmine on väga oluline. Aga ole ettevaatlik selles osas, kui kaugele sa lähed. Sa ei paista sedasorti mehena, kellele meeldiks vabandust paluda. Mulle ei meeldiks, kui sa peaksid roomates minu juurde tulema, kui avastad, kui tõsiselt sa minu suhtes oled eksinud.”

Naisel oli julgust. Alex pidi seda austama. “Sulle meeldiks, kui ma roomates sinu käest vabandust paluma tuleksin.”

Dani naeratas. “Ma tean, aga ma üritasin viisakas olla.”