Читать книгу Ahvatlev - Susan Mallery - Страница 5

Dani kõndis läbi Bella Roma suure söögisaali. Lauad olid lõunasöögiks valgete linadega kaetud ja vaasides olid värsked lilled. Dani peatus siin-seal, võttis mõne klaasi ja vaatas neid vastu valgust. Need särasid just nii, nagu vaja.

Ta oli siin ainult paar nädalat töötanud, mis tähendas, et tal oli veel palju õppida. Õnneks oli Bella Roma suurepärase personali ja imelise menüüga korralikult juhitud restoran. Veel parem oli see, et tema ülemuse Berniega oli imetore koos töötada.

Dani pani klaasid lauale ja astus kööki, kus valitses vaikne kaos. Tõeline töö algas alles siis, kui nad uksed lõunastajatele kahekümne minuti pärast lahti teevad. Praegu tehti ettevalmistustöid. Penny – Dani vennanaine ja ilmselt Seattle’i parim kokk, ehkki Dani ei kavatsenud seda siinsele peakokale Nickile kunagi öelda -, ütles alati, et köögi elu ja surm sõltus ettevalmistustöödest.

Tagumistel põletitel podises kolm suurt puljongipotti. Õhus hõljus küüslaugu- ja vorstilõhn. Üks kokk hakkis salatite jaoks juurvilju, teine lõikas võileibade ja eelroavaagnate jaoks liha.

“Tere, Dani,” hüüdis üks kokkadest. “Tule maitse mu kastet.”

“Ta ei taha sulle mitte kastet pakkuda,” hüüdis teine kokk. “Ta on sinu jaoks liiga ilus, Rico. Ta tahab tõelist meest nagu mina.”

“Sina pole tõeline mees. Kui ma viimati sinu naisega olin, siis ta ütles.”

“Kui mu naine sind alasti näeks, teeks ta endale naermisega liiga.”

Dani naeratas tuttavaid solvanguid kuuldes. Restoranide köögid olid tavaliselt lärmakad hullumeelsed paigad, kus pidev pinge tähendas, et kõik pidid meeskonnana töötama. Keskmise naise jaoks muutis fakt, et enamik töötajaist olid mehed, olukorra väljakutseks. Dani oli üles kasvanud erinevates köökides ja Buchanani restoranides aega viites, nii et ta oli šokeerimiskatsete suhtes immuunne. Ta viipas meestele, kontrollis eripakkumiste valikut, mille Nick oli tänase menüü juurde pannud.

“Panini kõlab maitsvalt,” ütles ta peakokale. “Ma ei jõua ära oodata, millal seda maitsta saan.”

“Mul on sulle midagi paremat, kaunitar,” ütles üks meestest.

Dani ei vaevunud ringi pöörama, et rääkijat näha. Ta võttis hoopis suure lõikamisnoa. “Mul on endal ka üks komplekt neid.”

Mõned mehed oigasid.

Nick muigas. “Kui sa ainult neid kasutada oskad.”

“Oskan küll.”

See sunnib kokad mõneks ajaks tagasi tõmbuma. Dani teadis, et kuni ta oma tööd tegi ja nemad said aru, et võivad loota tema austavale suhtumisele ning sellele, et ta nende tööd kuidagi raskemaks ei muuda, hakkavad nad teda austama. Köögipersonaliga hea suhte loomine võttis aega ja ta oli enam kui valmis selle nimel pingutama.

“Kas sa tahad eripakkumistes midagi muuta?” küsis Nick muuseas.

Dani oleks tahtnud selle naeruväärse küsimuse peale naerda, kuid hoidis ilme neutraalse. Nick ei vajanud tegelikult tema arvamust. Kui Dani oleks püüdnud seda avaldada, rebiks Nick tal pea otsast... tõenäoliselt küll ainult verbaalselt. Tööjaotus oli väga selge. Peakokk juhtis kööki, restorani juhataja kõike muud. Dani autoriteet lõppes niipea, kui ta üle köögiukse astus.

“Ei,” ütles ta viisakalt. “Need paistavad suurepärased olevat. Head lõunasööki.”

Ta astus läbi ukse oma mängumaale. Ta pidi Nickiga koos töötama. Mõlemad võisid teise elu painajaks muuta. Uue inimesena oli Dani asi end tõestada ja ta oli rõõmuga nõus seda tegema.

Üks tema uue töö eelistest oli vajadus keskenduda. Pärast kohtumist Mark Canfieldiga avastas Dani, et enne tööletulekut ei suutnud ta keskenduda millelegi. Alex Canfield oli hakanud talle närvidele käima ja tema mõtted täielikult hõivanud. Ta püüdis end veenda, et mees oli täiesti ebahuvitav, mitte sugugi atraktiivne. Inimene, kelle peale ta küll oma aega ei raiskaks, aga ta teadis, et valetas endale. Mehes oli midagi, mis naist köitis. Tõsiasi, et Alex oli tema bioloogilise isa lapsendatud poeg, muutis asja nii keeruliseks, et Dani andis endale aru vajadusest vastassuunas jooksu pista. Arvestades viimast aastat tema armuelus, oli see nõuanne, mida oleks tulnud kuulda võtta.

Dani läks läbi söögisaali oma kabinetti. Teel möödus ta veinikeldrist, kus ta kiiresti kahe erineva veini varusid kontrollis. Pudelite arv kastis klappis arvuga tema arvutis.

“Suurepärane,” pomises ta koridori tagasi minnes. Seni oli töö Bella Romas nagu unenägu. Oli midagi, mida ta tahtis...

“Dani?”

Ta keeras ringi ja nägi oma venda Walkerit. Dani muigas. “Tulid vaatama, kuidas asju korralikult teha?” küsis naine, kui vend ta enda vastu tõmbas ja pealaele suudles.

“Unista aga.”

Endine merejalaväelane Walker oli hiljuti üle võtnud Buchanani impeeriumi, sellisena, nagu see parajasti oli. Ta juhtis firmat, millele kuulus perekonna neli restorani. Ta oli juhipositsioonile lükatud, kui Buchanani perekonna matriarh ja Dani kolme venna vanaema Gloria oli saanud infarkti ja murdnud puusaluu. Paar nädalat pärast töö alustamist oli Walker avastanud, et see oligi tema kutsumus.

Dani tundis venna üle uhkust. Walker oli suurepärane mees ja ta tegi fantastilist tööd. Dani ise polnud tegelikult kunagi firmat juhtida tahtnud, ta oli lihtsalt igatsenud võimalust end üht restoranidest juhtides tõestada. Gloria pani ta küll Burger Heaveni etteotsa, kuid ei lasknud tal üldse edasi liikuda. Pärast aastatepikkust pingutust olla meele järele naisele, kes paistis teda vihkavat, oli Danile tõtt räägitud. Gloria oli Danile karmide sõnadega selgitanud, et Dani polnud tõeline Buchanan. Et tema emal oli armulugu ja Dani oli selle tulemus.

Gloria oli perekonna matriarh ning Dani polnud temaga üldse suguluses. Kuna Gloria oli tema suhtes alati kriitiline ja jahe olnud, oleks Dani pidanud kergendust tundma.

Aga ei tundnud. Veresideme puudumisest hoolimata teadis Dani, et Gloria jääb alati tema vanaemaks – vähemalt Dani südames. Gloria käitumine minevikus tähendas, et lähedased suhted ei olnud tõenäolised.

Dani ütles endale, et ta ei hooli sellest. Vähemalt oli asjal hea külg.

Nüüd, kui ta teadis, et Mark Canfield võis tema pärisisa olla, oli tal uus perekond, kellega end siduda. Halvem pool oli see, et ta oli kogu elu Buchanan olnud ja ta ei tahtnud keegi teine olla.

Walker lasi ta embusest lahti. “Kuidas läheb?”

“Suurepäraselt. Mulle meeldib siin. Bernie on parim ja köögipersonal terroriseerib mind ainult natuke. See tähendab, et ma hakkan neid enda poole võitma. Kui nad mind üldse ei kiusaks, tähendaks see, et nad vihkavad mind, nii et see on õrn tasakaal. Mida sina siin teed? Tulid vahelduseks korralikku toitu otsima?”

See torge pani Walkeri muigama. “Arvad, et pasta punase kastmega suudab ühegi Penny vaimusünnitisega võistelda?”

Penny oli abielus nende kõige vanema venna Caliga. Ta oli erakordne kokk ning ta töötas Buchananite kalarestoranis Waterfront.

“Kui sa seda nii väljendad,” urahtas Dani, teades, et Penny oli geenius. “Aga meil on palju häid asju, mida teie ei paku. Kui ma järele mõtlen, siis peame Itaalia restorani avama. See on väga populaarne ja kasumimarginaal oleks fantastiline.”

Walker vahtis teda. “Ma ei tulnud siia äriasju arutama.”

“Aga Itaalia restoran on hea mõte.”

“Suurepärane, kui sa ei tee välja sellest, et üritad meelitada mind võistlema oma praeguse ülemusega.”

Oih. Dani vaatas ringi, veendudes, et keegi polnud teda kuulnud. Neetud. Millal tal küll meelde jääb, et ta polnud enam Buchanan? Et ta ei pidanud neile lojaalne olema ja et ta ei peaks kogu oma energiat Bella Romasse suunama?

“Hea küll,” pomises ta. “Saan aru. Kui sa küüslauguleiva pärast ei tulnud, mille pärast siis?”

“Asi on Elissas,” ütles Walker.

Dani haaras vennal käsivarrest. “Kas temaga on kõik korras? Kas juhtus midagi?”

“Temaga on kõik korras. Me jätkame pulmaplaanide tegemist. Ta tahab muinasjutupulma hulga lillede ja vilkuvate tuledega. Ma tahan, et ta õnnelik oleks.”

Selle hetkeni oli Danil raske ette kujutada, et tema suur karm vend räägib tõsise näoga vilkuvatest tuledest. Ta oleks võinud kihla vedada, et vend ei teadnudki, mis need olid. Aga Elissasse armumisest saadik oli Walker nagu teine inimene. Avatum, kokkukuuluvam, teadlikum vilkuvatest tuledest.

“Ma olen kindel, et pulmad tulevad imekaunid,” ütles Dani.

“Ta tahab, et sa osaleksid. Tal ei ole peapruutneitsit. Ilmselt on see liiga keerukas. Selle asemel on tal palju saatjaid ja ta soovib, et sina oleksid üks neist. Aga ta ei tahtnud sulle survet avaldada, nii et ta palus minul sinult küsida, et sul oleks mugavam ära öelda.”

Dani naeratas. “Tõesti? Ta tahab mind pulmas osaliseks?”

“Muidugi tahab. Sa meeldid talle. Pealegi kuulud sa perekonda ja ära vaidle vastu. Ma olen sellest vestlusest tüdinud. Sa oled sama palju Buchanan nagu meie kõik. Sa oled minu õde. Sa võiksid ka kosmoselaevalt alla hüpanud tulnukas olla, aga sa oleksid ikka minu õde.”

Walkeri tulisus oleks võinud võõrast inimest ehmatada, aga Dani nägi selles venna siirast viisi öelda, et ta hoolis väga. Dani võis kahelda oma kohas universumis ja oma perekonnanimes, aga see oli tema jaoks selge, kui oluline ta oma vendadele oli.

“Sa ei saa minust lahti,” ütles ta. “Ära muretse.”

“Ma pean muretsema. Ma olen vanem. See on ametijuhendis. Kas sa siis tahad pulmas osaleda või mitte?”

“Nii sujuv,” ütles Dani vennale. “Nii veenev. Nii elegantne suhtleja.”

Walker vaatas teda altkulmu. “Oli see jah?”

“See oli jah. Mulle meeldiks Elissa saatja olla.”

“Tore. Kuidas su kohtumine senaatoriga läks?”

Dani juhatas venna laua juurde ja võttis istet. “See oli huvitav. Kummaline. Ma ei tundnud mingit sidet ega midagi.”

Ta jutustas vennale, et Mark oli valmis tema lugu uskuma.

“Alex nõuab DNA-analüüsi, mis on minu meelest hea mõte. Siis saame mõlemad kindlad olla.”

“Alex on tema poeg?”

“Lapsendatud, aga jah.”

“Kas ta tekitab probleeme?”

Dani muigas. “Sa pakud võimalust ta ära koristada, kui ta seda teeb?”

“Ma sekkun.”

Danile meeldis see žest, ehkki ta ei saanud venna pakkumist vastu võtta. “Ma saan Alexiga hakkama.” Ta meenutas mehe otsusekindlat pilku. “Või vähemalt suudan teda korralikult jooksutada. Pealegi ma ei taha, et sa talle praegu peksa annaksid. Ta on teatud mõttes sümpaatne.”

Walker krimpsutas nägu. “Mind ei huvita.”

“Ära muretse. Midagi ei juhtu. Ma sain oma õppetunni. Ei mingeid suhteid enam. Aga ta äratas mu tähelepanu. Ehkki see pole oluline. Tema meelest olen ma tüütu. Ebamugav putukas, kes võib tema isa presidendivalimiste kampaania ära rikkuda.”

“Mida sina arvad?”

“Et ta teeb sääsest elevandi. Ma tahan lihtsalt teada, kas Mark Canfield on mu isa või mitte. Kui on, tahaksin teda tundma õppida. See ongi kõik... ehkki Mark kutsus mind täna enda juurde õhtusöögile, et mind oma naisele tutvustada.”

“Mida tema sinust arvab?”

Dani krimpsutas nägu. “Pole aimugi, aga vaevalt see midagi head on.”

Katherine Canfield astus garaažist majja, endine minia kannul. Nagu tavaliselt, kandis Fiona oma saledat figuuri ja ideaalseid punaseid juukseid rõhutavat kostüümi. Katherine heitis pilgu oma disainerikostüümile. Karmist treeningkavast ja toitumise pidevast jälgimisest hoolimata oli tema keha muutuma hakanud. Mõte vananemisest polnud talle kunagi vastumeelne olnud, aga nähes reaalsuses oma tüsedamaks muutuvat vöökohta ja ebameeldivat järeldust, et gravitatsioon polnud tema sõber, meenutas ta igatsevalt nooruse kerget vetruvust.

“Mul on külaliste nimekiri valmis,” ütles Fiona asjalikult. “Kõik peale kolme moekunstniku on vastanud ja ma avaldan viimasele kolmele survet, kuni nad alla annavad. Ma olen kindel, et ületame eelmise aasta tulusid vähemalt kahekümne viie protsendi võrra.”

“Nii mina kui haigla hindame sinu innukust,” ütles Katherine kingi jalast võttes. Ta oli tutvustanud oma plaane heategevuslikuks moedemonstratsiooniks ja seejärel tegelenud sellele järgneva hilise pärastlõunase teejoomisega. Ta oli mitmeid tunde jalgadel olnud ja jalad andsid sellest märku – veel üks vananemise märk. Fiona vanusena oli ta pärast sellist päeva olnud võimeline veel kogu öö tantsima.

“Me peaksime lihtsalt tšeki saatma,” ütles Katherine endale vett valades ja Fionale pakkudes. “Palju vähem tööd.”

Fiona naeratas. “Sa ütled alati nii, aga sa ei mõtle seda tõsiselt.”

“Sul on õigus.” Töö heategevusprojektidega täitis suure osa Katherine’i ajast ning talle meeldis teadmine, et kogutud rahast on kasu.

Tema tähelepanu köitis jooksumüdin. Tervitust oodates pani Katherine klaasi käest, kükitas ja ajas käsivarred laiali.

Paari sekundi pärast tormas Sasha tuppa ja lendas üle laudpõranda.

“Emme, emme, sa oled tagasi. Ma igatsesin nii väga sinu järele. Yvette luges mulle ette ja me vaatasime Bailey’ga printsessi filme ja ma sõin lõunaks juustuga makarone, siis luges Ian meile ühe loo ja tegi hääli.”

Katherine ajas end sirgu ja kallistas väikest tüdrukut. “Sul oli tore päev.”

“Oli küll.” Sasha naeratas.

Ta oli alles viiene, piimakohvi värvi naha ja tumedate silmadega. Tema juuksed rippusid lokkide sasipuntras. Katherine arvas, et tema mitmekesine päritolu ja klassikaline luustik tähendasid, et tüdrukust kasvab tõeline iludus. Temal ja Markil tuleb poistega palju varem probleeme, kui nad arvasid. Aga järgmise paari aasta jooksul pidid nad ainult selle pärast muretsema, et nende noorim laps tugevaks saaks.

“Kas sa tahad Fionale tere öelda?” küsis Katherine.

Sasha krimpsutas kergelt nina ja ütles kohusetundlikult: “Tere, Fiona. Kuidas sul läheb?”

“Hästi.” Fiona naeratas tüdrukule. “Sa oled nii suureks kasvanud.”

Sasha ei vastanud. Millegipärast polnud ta Alexi endise naisega kunagi läbi saanud ja see oli kummaline. Sasha oli ebatavaliselt kiinduv laps.

Yvette astus kööki. “Ma teadsin, et su ema peab kodus olema, kui sa minema tuiskasid. Ütle, et ma ei kuulnud sind trepist alla jooksmas.”

Sasha muigas. “Ei kuulnud.”

“Tore. Kuidas esitlus läks?” küsis Yvette Katherine’ilt.

“See oli väsitav, aga edukas. Ja siin?”

“Metsik, hullumeelne, lärmakas?”

“See tähendab, nagu tavaliselt?”

“Sa tead, millised su lapsed on,” vastas Yvette muiates. “Nad muudavad mind enneaegu vanaks.”

“Sa oled minust noorem,” õrritas Katherine. “Mina jään enne vanaks.”

“Eks me näe.”

Yvette sirutas käed ja Sasha läks rõõmsalt tema sülle. Väikest kasvu tumedapäine naine viis tüdruku köögist ära.

“Ta saab lastega nii hästi hakkama,” ütles Fiona. “Sul vedas, et sa ta leidsid.”

“Ma tean. Tema pärast me Markiga saimegi nii palju lapsi lapsendada.”

Ilma abita oleksid nad pidanud kolme või nelja lapsega piirduma. Katherine ei tahtnud sellele mõeldagi. Ta armastas kõiki oma kaheksat last ega suutnud kujutleda, et üht neist poleks olemas olnud.

“Sul on täiuslik elu,” pomises Fiona.

Katherine mõtles oma valutavatele jalgadele ja kuumahoole, mis teda eelmisel ööl kaks tundi üleval hoidis. “Täiuslik mitte, aga see teeb mu õnnelikuks.”

“Sinu lapsed on nii suur õnnistus.”

Katherine heitis pilgu Fionale ja nägi valusähvatust tema silmades. Tema rind tõmbus kaastundest kokku. Fional peaks nüüd juba oma laps olema. Võib-olla kakski. Kui kõik oleks hästi läinud... Aga ei läinud. Kõik muutus, kui Alex teatas, et soovib lahutust. Ta polnud Katherine’ile kunagi põhjust öelnud ja Fiona väitis, et on sellest ootamatust meelemuutusest samuti segaduses.

Katherine teadis, et mingi põhjus pidi olema. Alex oli tema vanim poeg ja südame laps. Nad olid koos nii palju läbi elanud. Alex polnud sedasorti mees, kes lihtsalt põhjuseta minema kõnnib. Ta polnud kaugeltki südametu ega julm. Miks ta siis oma naise maha jättis?

Katherine tahtis sõpra kuidagi lohutada, kuid ei suutnud midagi välja mõelda. Fiona naeratas vapralt.

“Anna andeks. Ma ei tahtnud tundeliseks muutuda. Ma tean, et sa oled niigi ebamugavas olukorras, ja ma ei taha asju keerulisemaks teha. Ma tahan ainult, et sa teaksid, kui väga ma hindan seda, et lased mul heategevuses kaasa lüüa. See on minu jaoks kõik. Sa oleksid võinud mind lihtsalt oma elust ära lõigata.”

“Ei iial,” ütles Katherine. “Mis iganes sinu ja Alexi vahel juhtus, pole see meie sõprusega kuidagi seotud.” Katherine lootis endiselt, et tema poeg saab aru, mida ta tegi, ja läheb Fiona juurde tagasi.

Fiona tõmbas hinge. “Ma lipsan tunnikeseks sinu kabinetti, kui sobib. Ma tahan eelmise kümne aasta moedemonstratsioonide menüüd alla laadida. Viimane asi, mille pärast me muretsema peaksime, on korduv eelroog.”

“Aitäh, et sa seda teed. Ma lähen üles ja viskan lastele pilgu peale. Tule enne äraminekut minu juurest läbi.”

“Kindlasti.”

Fiona lahkus. Katherine pöördus trepi poole, aga enne kui ta end liigutada jõudis, kuulis ta garaažiukse avanemise heli. See sai ainult üht asja tähendada – Mark oli kodus.

Katherine teadis, et see oli täiesti rumal, aga isegi pärast kahtekümmet seitset aastat hakkas tema süda kiiremini lööma mõttest, et ta näeb peagi oma abikaasat. Nii paljud sõbrannad rääkisid, kuidas nende abielust kadus säde ning miski polnud enam põnev ega uus. Katherine’iga see nii polnud – polnud kunagi olnudki. Tema armastus Marki vastu oli ainult kasvanud. Filmide ja televisiooni klišeede keeles oli Mark tema prints. Katherine armastas oma lapsi, aga tegelikult kuulus tema süda Markile.

Ta tõmbas käega läbi juuste ja silus jaki rinnaesist. Tal polnud aega meiki värskendada, nii et ta hammustas huuli, et need punasemad oleksid ja tõmbas hinge. Marki jaoks ilus olemine oli tähtis. Paari hetke pärast avanes majapidamisruumi uks ja mees astus kööki.

Mark nägi välja täpselt samasugune nagu siis, kui naine teda esimest korda nägi. Pikk ja kena, tuhkblondide juuste ja sügavate siniste silmadega. Need silmad olid alati veidi kissis, nagu teaks mees väga naljakat saladust. Katherine’il jäi meest nähes ikka veel iga kord hing kinni.

“Tere, kullake,” ütles mees naise juurde tulles. “Kuidas sul läheb?”

“Hästi. Sa oled varakult kodus.”

“Ma tahtsin sind näha.”

Nende sõnade peale hakkas naise süda kiiremini lööma.

Mark kummardus ja suudles naist. Hetkel, mil tema huuled naise omi puudutasid, ärkas tuttav igatsus. Katherine peitis oma reaktsiooni kergesse suudlusse – selle nipi oli ta nende abielu esimestel kuudel selgeks õppinud. Aga see ei kaotanud igatsust.

Aastate eest oli ta lugenud artiklit suhetest. Autor väitis, et enamikus abieludes oli üks, kes imetles ja teine, kes lasi end imetleda. Katherine teadis, et nende puhul oli see tõsi. Mark armastas teda, kuid ei jumaldanud. Naine oli õppinud kontrollima metsikuid, romantilisi ja seksuaalseid tundeid, mis teda mehe seltskonnas alati valdasid, aga ta polnud neist kunagi lahti saanud. Mark oli tema jaoks ainus mees. Vähemalt oli tal niigi palju õnne olnud, et mees oli temaga abiellunud.

Mark võttis naise käe ja naeratas. “Tule. Lähme räägime.”

“Kas sa ei taha lastele tere öelda?”

“Hiljem. Ma tahan kõigepealt sinuga rääkida.”

Mark oli tüüpiline mees. Hoolimata oma võimest kampaania toetajatega tundide kaupa vaeva nägemata lobisema, oli tal tuhat pakilist toimetust ees iga kord, kui naine tegi ettepaneku rääkida. Millest korraga selline ootamatu muutus? Millest neil rääkida oli? Katherine väristas end kergelt.

Nad läksid mehe raamaturiiulitega vooderdatud kabinetti. Mark pani ukse nende selja taga kinni ja juhatas naise nahkdiivani juurde. Tema ilme oli läbitungimatu. Kas ta oli pahane? Ei, mitte seda. Pigem nukker. Mille pärast? Külm, kõva hirm tõmbus naise sisimas rusikasse.

Kas Mark kavatses ta maha jätta?

Naise mõistus viitas faktile, et isegi kui mees tahaks meeleheitlikult põgeneda, oleks naise mahajätmine ajal, mil ta kaalub võimalust presidendiks kandideerida, halb mõte. Katherine’i süda sosistas, et loomulikult armastas mees teda. Markil oli viimasel ajal tavalisest rohkem tegemist olnud, aga seda oligi ju arvata. Katherine ei tohiks ilmaasjata muretseda. Ometi värisesid tema käed kergelt, kui ta need kokku panduna sülle pani ja mehe poole vaatas.

“Milles asi?” küsis ta.

Katherine’i meelest oli ta väliselt täiesti rahulik ja kontrollis olukorda. Seda Mark näebki. Mida naine talle näidata tahtis.

“Üks noor naine tuli täna minu juurde,” alustas Mark. “Või ehk mitte nii noor. Ta on kakskümmend kaheksa. See tähendab vist, et ma hakkan vanaks jääma. Oled sa endiselt huvitatud vana mehega abielus olemisest? Lõppude lõpuks oled ju sina meie suhtes see kuum pool.”

Mees rääkis kergel toonil, naeratades, naise pilku jälgides. Katherine oleks pidanud rahulik olema. Aga ei olnud. Ta oli hirmul ega suutnud öelda, miks.

“Sa ei ole vana mees,” ütles ta ja andis oma parima, et mitte silmaga nähtavalt väriseda.

“Ma olen viiskümmend neli.”

“Mina olen viiskümmend kuus,” märkis naine. “Kas sa kavatsed mind noorema mudeli vastu vahetada?”

“Sa oled kõige ilusam naine maailmas,” ütles mees. “Sa oled minu naine.”

Rahustavad sõnad, mis oleksid pidanud naise enesetunnet parandama. Kuid ei teinud seda.

“Kes see noor naine siis on?”

“Tema nimi on Dani Buchanan. Dani nagu Danielle, ütles Alex mulle hiljem.”

“Alex? Mis temal sellega pistmist on?”

“Tegelikult mitte midagi. Ta oli kohal ja kohtus naisega. Üritas teda ära ajada. Su poeg on üsna hea valvekoer.”

“Ta hoolitseb oma perekonna eest.”

“Ma tean.” Mark puudutas naise põske. “Katherine, kas sa mäletada, kui me esimest korda kihlatud olime? Kuidas sa meie suhtele lõpu tegid?”

Katherine noogutas aeglaselt. Tema oli Idaranniku põlise rikka perekonna ainus laps. Tema vanemad ei kiitnud tüdruku suhet Seattle’ist pärit ninaka noormehega heaks. Markil oli küll sarmi ja energiat, aga mitte kõneväärset perekonda ja ei mingitki päritolu. Katherine oli teda sellest hoolimata armastanud ning perekonna enda poole võitnud. Mark oli talle abieluettepaneku teinud ja tema oli selle vastu võtnud. Aga kuus nädalat hiljem katkestas Katherine kihluse. Ta polnud suutnud Markile enda kohta tõtt rääkida. Selle asemel, et mees oleks teda haletsema hakanud ja maha jätnud, oli naine kihluse katkestanud ja mees oli Seattle’isse tagasi läinud.

“Ma tulin koju, et järele mõelda, mida oma eluga peale hakata,” jutustas Mark. “Seal olles kohtasin kedagi. Mul polnud midagi plaanis, aga see juhtus siiski.”

Hirm muutus teravaks, lõikas naist seestpoolt. Ta tundis korraga nii külma kui kuuma. Kogu tema keha tuikas ja ometi istus ta liikumatult otsusekindlalt erutust varjates.

“Sul oli selle naisega suhe?” küsis Katherine rahulikult.

“Jah. Ta oli abielus. Kumbki meist ei kavatsenud seda. Tema abikaasa pärast ei teadnud sellest keegi. Ma ei tahtnud kellelegi haiget teha. Ühel päeval see lõppes. Ma pole selle peale kunagi eriti mõelnud, kuni tänase päevani. Dani on tema tütar. Minu tütar.”

Katherine tõusis. Võib-olla pole valu nii hull, kui ta end liigutab. Võib-olla suudab ta siis hingata. Aga kuumavad orad torkisid teda üleni ja ruumikas kabinetis polnud kuhugi peitu pugeda.

“Ma muidugi ei teadnud,” selgitas mees nagu poleks ta taibanud, et midagi on lahti. “Alex tegi ettepaneku DNA-analüüs teha, et me kõik kindlad oleksime. See on hea mõte. Ta tundub suurepärane tüdruk olevat. Ta meenutab rohkem Marshat, aga ma näen temas veidike ka ennast. Kampaania pärast peame muidugi ettevaatlikud olema.”

Mark rääkis edasi, kuid Katherine ei kuulnud teda. Mehel oli laps. Oma laps. Laps, kellega mees oli kohtunud.

“Ma kutsusin ta õhtust sööma,” ütles Mark. “Ma tahan, et sa temaga kohtuksid. Me ei pea lastele kohe ütlema, kes ta on. Aga kunagi räägime.”

Katherine pöördus mehe poole. Tema nägu tundus kangestunud. Ta polnud kindel, et suudab rääkida. “Ta tuleb siia?”

“Täna õhtul.” Mark tõusis, tuli naise juurde ja võttis tema käed. “Ma tean, et ta hakkab sulle meeldima. Kas sa ei rääkinud, et tahad veel üht tütart?”

Mees ei mõelnud seda ometi tõsiselt. Ta ei saanud teada, mida ta naisele tegi. Ometi rääkis ta edasi, nagu oleks tema meelest kõik korras. Nagu polekski Katherine muserdatud, et üks teine naine oli suutnud anda mehele seda, milleks Katherine iialgi võimeline polnud.