Читать книгу Ohvriraba - Susanne Jansson - Страница 4

VALE OLEKS ÖELDA, et keegi ei näinud ega kuulnud midagi. Loomulikult oli nii mõnigi tunnistaja, kes kuulis sel ööl laske ja nägi seejärel autosse põgenenud varju.

Võib-olla pöördusid tunnistajad hiljem oma tegemiste juurde tagasi, või siis jälgisid nad hilisemaid sündmusi, kui tuli politsei ja surnukehad majast välja kanti. Aga nad ei rääkinud. Nad hiilisid põõsastes, ootasid puulatvades või hõljusid üle maapinna. Nad olid osa loodusest, sageli inimestele nähtamatud. Võibolla olid nad loomad, väikesed või suured, kiired või aeglased, teravapilgulised või poolpimedad.

Tõde selle kohta, mis tolles majas juhtus, hajus aga peagi ning kadus.

Täpselt nagu sageli paljud muudki asjad.