Читать книгу Ohvriraba - Susanne Jansson - Страница 6

Kolm nädalat varem

KOPP-KOPP-KOPP.

Nathalie ärkas. Ta surus sõrmed oimukohtadele, et peas tuikavat koputamist vaigistada.

Kopp-kopp-kopp.

Kopp-kopp-kopp.

Pilk äratuskellale kinnitas, et õige ärkamisajani on veel üle kahe tunni aega. Teiste sõnadega: kõik oli nagu tavaliselt. Pole mingit mõtet üritada uuesti magama jääda.

Sellel polnud kunagi mingit mõtet.

Ta istus voodiservale ja mõtles hoopis, kas tal on vaja veel midagi teha. Ei. Korter oli koristatud, enamik tema asju ära viidud. Need kotid, mis veel autos ei olnud, seisid pakituna esikus. Kõik oli valmis.

Ta käis duši all ja sõi püstijalu hommikust, püüdes endast võimalikult vähe jälgi maha jätta. Ta kirjutas oma äraoleku ajaks sisse kolivale üürilisele väikese sedeli ja pani selle köögilauale.

Jätsin külmkappi mõned asjad, võib-olla kuluvad need sulle ära. Saatsin eile meili kontonumbriga, kuhu üür üle kanda. Loodetavasti tunned end siin mugavalt.

Tervitades

Nathalie

TÄNAV OLI PÜHAPÄEVAHOMMIKUSELT inimtühi ja vaikne. Ta tõstis viimased kotid pakiruumi, istus rooli taha ja sõitis minema.

Enne kui Göteborg ärgata jõudis, sõitis ta mööda neljakümne viiendat maanteed juba linnast välja, põhja poole. Oli samasugune tunne nagu üheöösuhte juurest minema hiilides.

Natukese aja pärast peatus ta bensiinijaamas, tankis, ostis tassi kohvi ja mõned toiduained, mille najal esimesed päevad toime tulla. Siis sõitis ta edasi. Peagi maastik muutus. See oli nüüd tumedam, sügavam.

Kõigest paari tunni jooksul oli ta ajas mitu aastat tagasi liikunud. Järvede ja metsa maale. Kohtadesse, mis olid tegelikult tema kodu.

Suures mereäärses linnas oli ta end alati võõrana tundnud. Muretu, rahutu, ebausaldusväärne meri. Ta ei sobinud inimeste hulka, kes ühtevalu purjetama kippusid, kellele meeldisid libedad kaljud ja silmapiir, kes jumaldasid päikest ja ihkasid võimalikult kuuma ilma. Ka temalt oodati sama suhtumist, mingit sisemist põlemist, tema loomusele võõrast, mida ta aga teatud määral oli tekitama õppinud.

Igal suvel, kui ta üle Bohusläni sooja graniidi vette läks, oli tal tunne, nagu tahaks meri teda puhtalt refleksist uuesti välja sülitada. Justkui teaks meri, et see pole tema loomulik keskkond.

Nüüd sadas tuuleklaasile septembrikuine vihm. Kobavalt, vaikselt. Nagu hiiliks sügis ettevaatlikult lähemale, tahtmata kedagi segada või vihastada.

Tule, mõtles ta. Tule aga tule.

Lihtsalt saja.

Sajame üheskoos.

TA MÖÖDUS ÅMÅLI teeotsast ja keeras Fengerskogi suunas. Teda läbis ebareaalsuse tunne, see oli kiire ja kõikehaarav ja ta küsis endalt, mida ta õieti teeb. Mida ta õigupoolest tahab veerema lükata? Samas taipas ta, et peagi on ta kohal ja tagasi pöördumiseks on juba liiga hilja.

Kunstikooli ja vana vabrikukontori juures võttis ta hoogu maha, ta teadis, et seal on nüüd ateljeed, galeriid ja töökojad. Teeristis, kus vanasti oli olnud vaid väike toidupood, oli nüüd ka pagaritöökoda ja kohvik, kus riidest kotte kandvad nooremapoolsed inimesed jõid suurtest klaasidest oma hommikust latet või teed. Seejärel algas jälle mets, enne kui tee mõne aja pärast mõisahoone juurde viivale kasealleele keeras.

Suurel kruusaplatsil seisid mõned autod. Ta tuli autost välja, jättes kohvrid pagasiruumi, ja hakkas üle kruusaväljaku peasissekäigu poole minema.

See oli uhke hoone, nelja torni, valge krohvitud fassaadi, pärnaõierohelise plekk-katuse ja suurte akendega. Hoone asus kõrgendikul nagu mõisad sageli. Enamasti ümbritseb neid ka kaunis maastik, need on ehitatud ilusa järve kaldale või kuppelmaastikule.

Ent see mõis siin oli teistsugune. Selle akendest avanes vaade vaiksele ja tagasihoidlikule maastikule. Maastikule, mida sageli katsid udu, kühmus männid ja laukad. Tundus, nagu ei puudutaks päikesevalgus kunagi maad, mis seetõttu ei jõuagi ära kuivada. Maa on kogu aeg niiske ja liikumises.

Ta oli siia vabatahtlikult tagasi tulnud.

„KAS SINA ÜÜRISID väikese maja?”

Naine, kes tutvustas end Agnetana, oli mõisa perenaine. Tal oli seljas kaftanit meenutav beež tikanditega kleit, mis muutis naise keha sambasarnaseks. Tumeblondid laia tukaga juuksed langesid sirgelt õlgadele.

„Jah, mina.”

Naise selja taga seisev abikaasa oli temast peajagu lühem ja kandis tumedat ülikonda, mehe valvas pilk liikus ruumis ühtevalu ringi.

Gustav, mõtles Nathalie. Täpselt nagu ihukaitsja. Just sellisena ma neid mäletangi.

„Tere tulemast Mossmarkeni mõisa. Loodetavasti sa ikka tead, et üürisid väga lihtsa majakese. Seda kasutatakse põhiliselt suvekuudel.”

„Jah, see pole arvatavasti mingi probleem. Seal on ju siiski kütmisvõimalus, kas pole?”

„Kaks küttekeha ja balloonigaasil töötav külmkapp. Aga see on ka kõik. Vett saad ämbritega siit keldrist, mobiili, arvutit ja muid aparaate saab laadida meie kabinetis. Dušš ja WC on ülemisel korrusel koridoris. Majakese taga on ka välikäimla. Mis veel ...,” ütles ta ja jäi mõttesse. „Õigus, jalgratas. Kui soovid, saad laenata ühte vana jalgratast. Muide, kust sa pärit oled?”

„Ma elan Göteborgis.”

FUAJEE SEINTEL RIPPUSID vanad portreed elegantsetest laia seelikuga daamidest ja uhketest sõjaväevormis meestest. Lapsena oli ta neist võlutud, eriti ühest maalist. See kujutas Sofia Hansdotterit, üheksateistkümnendal sajandil mõisas elanud prouat. Ta mäletas Sofia hernerohelist kleiti ja nukrat pilku.

Räägiti, et ta oli oma kaheksast lapsest seitse kaotanud. Et ta oli hull. Et ta oli salaja lapsed lämmatanud ja palunud seejärel oma mehel nad mõisa lähedale rabasse matta. Ta olevat öelnud, et tahab lapsi enda lähedal hoida. Mees tegi, nagu proua soovis, et tolle purustatud südant vähegi hoida. Kuni ühel päeval, kui kaheksas laps oli äsja sündinud, taipas mees järsku, kuidas kõik eelmised lapsed olid surnud, ja otsustas vastsündinud poisi ema käest ära võtta. Räägiti, et Sofia läks samasse kohta, kuhu kõik tema lapsed olid maetud, astus otse laukasse ja kadus.

Keegi ei teinud midagi tema päästmiseks.

Kaheksas laps kasvas terveks ja tugevaks meheks, kes hiljem mõisa enda kätte võttis. Ta oli praeguse mõisniku Gustavi vanavanaisa.

„Me oleme Gustaviga siin üle kolmekümne viie aasta pansionaati pidanud, enne seda oli mõis tema vanemate oma,” jätkas Agneta mõjukusega, mis vihjas, et see pole tal esimene kord mõisa ajaloost jutustada. „Mõis on alates seitsmeteistkümnendast sajandist Gustavi eellastele kuulunud. Siin on tema esiisade pildid.” Ta viipas käega maalide poole.

Sel hetkel tuli ülemiselt korruselt alla keegi naine.

„Tema on meie virtin Jelena, siinpool Vänernit teeb ta kõige paremat suitsusiiga – kui sul peaks tekkima tahtmine mõnikord siin süüa.”

Jelena oli kahvatu ja kõhn, õitsva virtina klišeest nii kaugel, kui veel võib olla.

„Ja tema on Alex, pansionaadi töömees,” jätkas Agneta, kui pikk musklis mees uksest sisse astus. „Sa võid teda kutsuda, kui midagi parandada on vaja.”

Alex peatus, pilk kuhugi kroonlühtritele naelutatud, ja noogutas lühidalt. Siis kadus ta tagumistesse ruumidesse.

„Mina ja Gustav oleme kättesaadavad tööpäeviti üheksast neljani, kui sul peaks mingeid küsimusi tekkima. Enamasti oleme siinsamas kabinetis, kui me just redeli peal ei seisa ja laudaust ei värvi või katkist traktorit ei paranda või midagi muud taolist ei tee. Muul ajal leiad meid mõisa idatiivast, meie korterist. Võid meiega vabalt ka väljaspool tööaega ühendust võtta.” Naine tegi pausi ja jätkas: „See oligi vast kõige tähtsam. Praegu on meil siin vaikne hooaeg, nagu öeldakse, midagi erilist ei toimu. Kas tohin küsida, oled sa siin mingil teatud põhjusel?”

„Jah, ma kirjutan doktoritööd. See puudutab globaalse soojenemise mõjusid märgalade lagunemisele. Ma olen bioloog.”

„Saan aru,” naeratas Agneta ja viipas akna poole. „Tulid siia raba pärast. Huvitav.”

„Jah, plaanisin lõpetuseks mõned katsed teha.”

„See raba on ju väga eriline,” jätkas Agneta. „Räägitakse, et kunagi nimetati seda ohvrirabaks.”

„Jah.”

„Oled sellest võib-olla kuulnud? Alates rauaajast olevat siia jumalatele ohvreid maetud. Koguni inimesi. Meil on kontoris selle kohta mõned brošüürid. Sajandivahetusel leiti siit üks säärane surnukeha, mis on pärit umbes aastast 300 enne Kristust. See on nüüd Karlstadi kultuuriloomuuseumis.”

Nathalie noogutas. „Jah, ma tean seda ...”

„Pohlatüdruk,” ütles Agneta.

„Okei,” vastas Nathalie.

„Jah, seda tüdrukut, kelle nad leidsid, kutsutakse Pohlatüdrukuks. Aga kui rabast rääkida, siis ma loodan, et oled sinna minnes ettevaatlik. Mõne koha peal on maa väga pehme ja praegusel aastaajal on laudteed väga libedad. Aga küllap sa oled sellega muidugi harjunud.”

VÄIKESES MAJAS MÕISA taga oli üks tuba ja köök. Köögis oli ilma veekraanita nõudepesukapp, suur puupliit ning köögidiivani ja kahe tooliga söögilaud. Toas oli voodi, riidekapp, lihtne kirjutuslaud ning kamina ees kaks vana tugitooli ja väike laud.

Sügisene jahedus tungis läbi paksude palkseinte sisse. Õhk majas oli niiske, kuid värske.

Toa ühes nurgas oli seina najale toetatud peegel. Nathalie vajus põrandale rätsepaistesse ja uuris peeglist oma nägu. Tema jaoks oli alati hämmastav, et ta nägi välja palju reipam, kui ta ennast tundis. Korra aastas lõigatud liivakarva juuksed olid samasugused nagu kaheksa aastat tagasi, kui üks staarjuuksur oli talle pildistamiseks seda soengut soovitanud. Lihtne, poolpikk paažisoeng, mida oli kerge hooldada.

Kui ta oli kaheksateist, „avastati” ta ühe kino eest ja talle pakuti modellilepingut, ehkki ta oli tegelikult liiga lühike – heasoovlikkus, mille eest ta oleks pidanud ilmselt lõputult tänulik olema.

Ta oli äsja lõpetanud gümnaasiumi ja lootis veidi kerget raha teenida, ent ta ei talunud ainitist kaamerasse jõllitamist. Ta ei kannatanud ninas torkivat juukselakilõhna, nägu puudutavaid puudripintsleid ja manitsusi kaamera ees – üsnagi järske käske, millega oodati temalt midagi erilist, ta ei saanudki kunagi täpselt aru, mida. Kahe kuu pärast sai tal sellest kõrini.

Soeng oli ainus oluline asi, mille ta sellest eluseigast endaga kaasa võttis. Minimaalse jõupingutusega aitas see kaasa hea välimuse säilitamisele, mida ta eelistas puhtpraktilistel kaalutlustel: ümbruskond oli temaga rahul ja piirdus vaid pinnapealsega.

ESIKUS OLI KAKS veekanistrit ja suur puukorv. Alustuseks tegi ta tule nii pliidi alla kui ka kahhelahju, siis tõi ta sisse toiduvarud ja pani riided kappi. Lõpuks rullis ta lahti piirkonna suure kaardi, kinnitas selle kirjutuslaua kõrvale seinale, pani jalga toasussid ja selga paksu kampsuni.

Ta käis natuke aega ringi ja uuris ümbrust. Tuli praksus, pliit ajas nii palju suitsu sisse, et ta pidi akna lahti tegema.

Natukese aja pärast tundus, et kõik toimib. Ta soojendas bensiinijaamast ostetud tortelliinikonservi ja sõi kõrvale sulatatud juustuga võileiba.

Maja taga oli väike aed, mida ääristasid metsikuks kasvanud kibuvitsapõõsad, maja ees kaks kulunud aiatooli. Mõni meeter kaugemal algas ümber raba kulgev terviserada.

Ta pani jope selga, istus ettevaatlikult ühele aiatoolile ja libistas pilgu üle maastiku. Tundus, et midagi pole muutunud, kõik oli täpselt samasugune nagu alati, mitte ainult viimased viisteist aastat, vaid juba sadu aastaid, alates iidsetest aegadest. Kühmulised hallid männid. Roheliste märgade mätaste vahel läikivad veesilmad. Üksinduse tuhm palett, ähmased säravad samblatutid peenikestel roostepunastel sügisestel tüvedel.

Koovitaja laul nagu flöödimäng, mis ikka veel kajas taeva all, ehkki linnud olid selleks aastaks juba ammu ära lennanud. Ta kuulis seda, kuigi polnud seda pulbitsevat, rõõmsat laulu nii kaua kuulnud – enne kui kõik muutus, oli ta seda nii väga armastanud, see oli enne seda, kui see tema mälus moondus kädistavaks irvituseks, hoiatusmärgiks eesootavast.

Kui ta mõtles, millega ta hakkama on saanud, tundis ta end julgena, peaaegu hulljulgena. Justkui oleks ta mingi sunni ajel ületanud piiri, olemata selleks siiski korralikult valmistunud.

Lääne poole vaadates nägi ta maastiku kohal kõrguvaid elektriposte. Samad elektripostid, mis olid seisnud tema toa akna all, need olid olnud talle suunanäitajaks ja päästjaks kõikidel neil kordadel, kui ta rabas ära oli eksinud. Teda tabas välguna peaaegu arusaamatu mõte: kui ta vaid postide järgi edasi läheb, jõuab ta lõpuks kohale, sinna, kust kõik algas ja kus kõik lõppes.

VÄLJAS OLI VEEL pime, kui ta järgmisel hommikul majakeses ärkas. Pimedus oli üks sügisemärkidest, mis talle ei meeldinud. Pimedad hommikud, pimedad õhtud, iga päevaga kasinamaks muutuv päevavalgus. Selles mõttes olid suved paremad, kella nelja paiku, kui koputamine peas ta tavaliselt äratas, oli väljas juba päev. Valgus tegi ärkamise raskuse kergemaks, lihtsam oli maha raputada tunnet, et midagi on valesti, samal ajal kui aju otsis sellele põhjuseid. Sügispimedusel oli vastupidine efekt. Näis, nagu tahaks see raskust endas hoida.

Ta pani voodi kõrval oleva petrooleumilambi põlema ja läks kahhelahju juurde. See oli veel soe. Ta kallistas ahju tasakesi nagu suurt kauaigatsetud sõpra, seisis suletud silmi tihedalt selle ligi ning lasi peopesadel, reitel ja põsel sooja ahju vastas puhata. Tal käis peast läbi sõna palve. Kas selline see ongi?

Miski kriipis vastu akent, tuba täitis kalk heli.

Mis see oli?

Ta läks aeglaselt akna juurde ja püüdis välja vaadata. Harakad?

Ta ei näinud midagi. Mitte midagi peale mõisa välisvalgustuse sada meetrit eemal, kaks väikest pimeduses hõõguvat kera.

Kui väljas oli nii pime, tegi petrooleumilambi valgus teda haavatavaks. Polnud kardinaid, mida ette tõmmata. Ent kõikide akende ülemistes nurkades olid naelad. Ta ronis toolile, sidus kaks paksu kootud kampsunit omavahel kokku ja püüdis üles riputada, nii et need kataksid voodile lähima akna. Tulemus oli kohmakas. Ta peab meelde jätma, et tuleb otsida mingi tekk. Või lina. Ka teiste akende jaoks.

Ta tõi kohvrist eelmise päeva ajalehe ja puges uuesti teki alla. Püüdis lugeda mingit energiapoliitikateemalist artiklit, kuid ei suutnud keskenduda. Aknad jõllitasid teda. Pimedus vahtis sisse.

Kurat küll. Kuidas see kõik peaks küll õnnestuma?

Ta polnud arvestanud, et tunneb end siin nii kaitsetuna. See polnud sugugi plaanis. Ei, minema kõik säärased mõtted. Nüüd keskendub ta kahele asjale: tööle ja tagaplaanil tuikavale ülesandele, mis ainuüksi teda ennast puudutab.

KEEGI EI TEADNUD, et ta on siin, Mossmarkenis. Mitte keegi peale tema juhendaja, kes oli samuti ära sõitnud.

Nathaliele meeldis mõte lihtsalt ära sõitmisest. Oma tavalisest keskkonnast kadumises oli midagi puhastavat, justkui peituks selles täielik vabadus.

Neliteist aastat tagasi oli ta siit sõnagi lausumata lahkunud. Kui ta nüüd tagasi tuli, oli see iseenda taaspeegeldus, lõngakera uuesti lahti harutamine, et kõik sõlmed selles lahti päästa ja uuesti otsast alustada.

Enamik tema sõpru ei pane ilmselt tähelegi, et ta Göteborgist ära sõitis, nad on teadlased nagu ta isegi, laiali puistatud üle terve maakera.

Ainsad, kes ehk imestavad, on tema kasuvanemad.

Viimaste aastate jooksul polnud Nathalie jaksanud nendega suhelda, mida hõredamaks kontaktid muutusid, seda tugevamaks läksid etteheited, eeskätt muidugi tema kasuema Harrieti poolt.

„Kas see on tänu selle eest, mis me sinu heaks oleme teinud?” küsis Harriet, kui nad viimati mingisugust vestlust püüdsid arendada. Kasuvanemad olid tulnud Nathaliele sünnipäeva puhul lilli tooma ja Harriet ei suutnud oma tundeid varjata.

Tema ümmargune nägu läks täiesti punaseks, tal oli tegemist, et mitte nutma pursata.

Nathalie kasuisa Lars istus kogu külaskäigu ajal toolil, üleriided seljas. Ta näppis vahetpidamata oma vuntse ja vahtis põrandale.

„Hakkame minema,” ütles ta lõpuks. „Jätame järele. Ta ju ei taha.”

See karm seisukoht tekitas Nathalies kasuisaga teatud ühtekuuluvustunde, ent muud ei tundnud ta midagi. Mitte midagi. Ilmselt pani Harriet seda tähele.

Enne lahkumist uuris Harriet teda kississilmi ja kaastundeta ning küsis murduva häälega:

„Kas sa tead, et sa oled kohutav? Mõtlesin kogu aeg, et sa käitud nii, nagu sa käitud, sellepärast, mis sinuga juhtus, aga nüüd pole ma enam milleski kindel. Võib-olla sa oledki selline: pealiskaudne, tundetu ja tänamatu.”

HOMMIKUMANTLIVÖÖ KÕVASTI PIHA ümber seotud, istus Nathalie keset tuba, justkui püüdes niimoodi taas kontrolli enda kätte saada ja kaitsetustundele vastu astuda. Ta laotas enda ette hunniku dokumente: mõõtmiste ja katsete tulemused, mis ta seni Saksamaal, Hollandis, Poolas ja Taanis oli kogunud.

Vaikus, mõtles ta ja vaatas ringi. Majas oli nii vaikne. See oli nõudlik vaikus. Võib-olla on tal vaja sellega lihtsalt harjuda.

Ta püüdis siiski kõiki ümbritsevaid helisid kuulata: uimast kärbest, kes köögiaknal oma viimaseid hingetõmbeid tegi, ahju praksumist ja tuule undamist korstnas, üsna lähedalt kostvat kaarna põrisevat häälitsust. Siis keskendus ta lõhnadele. See oli juba raskem: põlevad puud, pesuseep, tahm.

Ta võttis ette lämmastikuandmed ja jäi nende üle mõtlema. Miks näiteks olid lämmastikunäitajad Saksamaal kõrgemad kui Poolas? Kas see on kuidagi seotud aastaaegadega, ümbruskonna omaduste või hoopis globaalse soojenemisega?

Need eri maade kolleegid, kes olid seesuguste küsimustega töötanud, olid uurinud eeskätt polaaralasid, tohutuid piirkondi, kus maapind oli alati jäätunud. Kui need piirkonnad globaalse soojenemise tõttu sulama hakkasid, algasid maapinnas protsessid, mis eritasid atmosfääri veelgi rohkem kasvuhoonegaase. Küsimus oli, kui palju täpselt ja kuidas mõjutab see kliima soojenemist laiemas mõttes.

Nathalie oli varem osalenud Põhjamaade teadlastetiimis, mis uuris sama nähtust Rootsi tundrus. Kui tekkis võimalus spetsialiseeruda Põhjamaade ja Kesk-Euroopa soodele, haaras ta sellest otsekohe kinni – ja saigi selle töökoha.

Tema tööst kujuneb kindlasti oluline panus kliimauuringutes, mis on poliitikutele otsuste tegemisel nii olulised. Aga alles siis, kui käik Mossmarkenisse oli juba otsustatud, hakkas talle kohale jõudma arusaamine, et peale professionaalse huvi ajendab teda siia tulema ka miski muu. See oli tema isiklik motiiv, tema valik ja otsused tuginesid hoopis millelegi muule, kui ta algul oli arvanud.

Tagantjärele tundus see muidugi enesestmõistetav, ent kõik need mõtted rabasid teda. Need surusid ta vastu seina ja tahtsid olla kindlad, et seekord ta kuulab neid, vastasel juhul mõtted ei tagane. Ja ehkki ta polnud julgenud veel kuigi sügavale enda sisse vaadata, polnud ta vähemalt ka taganenud.

Ta oli kohale jõudnud, sellesse suhteliselt inimtühja rabasse Dalslandi ja Värmlandi vahel.

Ja see oligi võib-olla kõige tähtsam.

*

TA LAHKUS MAJAST ainult selleks, et duši all käia, vett tuua või arvutit ja mobiili laadida. Tal oli vaja majaga kontakt saavutada, leida stabiilne lähtepositsioon enne rabasse minekut.

Ta joonistas kaardile erinevate proovide võtmise umbkaudsed kohad. Ta kavatses võtta proove kokku kaheteistkümnest eri kohast rabas, usaldusväärse mõõtetulemuse saamiseks peab seda tegema kahel eri päeval. Hiljem võtab ta täpselt samad proovid uuesti novembris, kui maapind on külmemaks muutunud.

Esimestel päevadel ei rääkinud ta ühegi elava hingega. Aga igal pärastlõunal peaaegu ühel ja samal ajal nägi ta aknast, kuidas umbes temavanune mees terviserajal majast mööda jookseb. Mees piilus iga kord uudishimulikult maja poole.

Ühel päeval, kui mees parajasti mööda jooksis, tuli Nathalie õuekempsust. Mees jäi seisma, toetas käed reitele ja tõmbas hinge. Algul tegid nad näo, et ei märkagi teineteist, seejärel noogutas mees Nathaliele tervituseks.

„Tere,” ütles ta ikka veel hingeldades. „Kas sina elad siin majas?”

Nathaliele tundus, et ta on lõksus. Ta polnud arvestanud siin mingite külalistega, ta oli oodanud, et siin puudub igasugune mittevabatahtlik kontakt ümbritseva maailmaga.

„Jah, võib vist nii öelda küll,” vastas ta. „Ajutiselt. Ma olen siin kõigest üürnik.”

Ta pööras ringi, et sisse minna.

„Kena koht. Minu nimi on Johannes,” ütles mees ja tõstis tervituseks käe. „Kas ma ... tohiksin ehk paluda klaasi vett? Unustasin veepudeli maha. Mul on kohutav janu.”

„Loomulikult.” Nathalie läks sisse, tõi klaasi vett ja ulatas mehele.

„Aitäh,” ütles mees, tühjendas klaasi ühe sõõmuga ja andis selle tagasi. Ta pühkis särgisabaga näolt higi, sirutas siis selga ja tõmbas käega läbi läikivate juuste.

Ronkmust, käis Nathaliel läbi pea. Ilus.

„Kas siin on hea joosta?” küsis ta lihtsalt selleks, et midagi küsida.

„Täiesti fantastiline. Kogu see koht, ühesõnaga ...” Mees raputas pead, justkui ei leiaks ta sõnu. „Ma õpin Fengerskogi kunstikoolis ja mitte keegi, kellega ma olen rääkinud, pole nähtavasti siin käinud. Täiesti arusaamatu. Siin on nii ilus. Aga ega mul midagi selle vastu ei ole,” ütles ta ja naeratas. „Mõnus on siin üksi olla.”

Ta noogutas Nathalie poole.

„Ja sina? Mida sina siin teed?”

Nathalie kõhkles. Sõnad tema sees panid vastu, nad ei tahtnud sugugi välja tulla, nad tahtsid end peita või siis lihtsalt puhata. Nad olid tööst väsinud, lõputust mängu ülevalhoidmisest tüdinud. Samal ajal tõmbas miski mehes Nathalied tema poole.

Pealegi ei saanud ta eitada, et lähemalt uurides oli mehe nahk lausa hüpnootiliselt sile, seda nimetatakse vist oliivikarva. Tal polnud midagi selle vastu, et seda nahka salamahti veidi vaadelda ja arutleda, millised geenid ning rasvhapped suudavad naharakud nii ahvatlevaks kujundada.

„Ma mõõdan rabas kasvuhoonegaase,” ütles ta ja lükkas juuksesalgu kõrva taha. „Lisaks kõigele muule. Või õigemini ma alles hakkan seda tegema. Ma pole veel õieti alustanudki.”

„Kasvuhoonegaase?” küsis mees. „Kas sa töötad mingis firmas või?”

„Ei ..., ühesõnaga, ma kirjutan doktoritööd. Bioloogias.”

„Ahah, see on huvitav.” Mehe pilk muutus järsku teravaks. „Tore oleks sellest rohkem teada saada,” ütles ta ja vaikis otsekui olukorda kombates, ning jätkas siis „... aga ma ei taha sind rohkem segada. Kohtume kindlasti edaspidigi, ma käin siin peaaegu iga päev jooksmas.”

Ta tõstis taas käe ja jooksis edasi parkla poole.

Nathalie silmitses mehe reie- ja säärelihaseid, kui too kaugenes. Pikad ja nõtked, mõtles ta. Vastupidavad.

JÄRGMISTEL PÄEVADEL PÜSIS ta Johannese jooksuringide ajal toas. Aknast veidi kaugemal, ent siiski piisavalt lähedal, et meest salamahti jälgida.

Ühel õhtupoolikul andis ta hetkelisele tujule järele ja keetis kannutäie teed. Ta võttis teetassi ja istus maja ette aiatoolile, kui mees möödus.

„Kas tohin sulle natuke teed pakkuda?” hüüdis ta.

Mees peatus, tõmbas käega üle põse ja kergitas üllatunult kulmu. Nathalie ei saanud algul aru, kas ettepanek tuli Johannesele ootamatult või pidas ta kutset kummaliseks, ning kahetses seda otsekohe. Kuid siis vastas Johannes „Hea meelega!” ning tuli lähemale.

Nathalie oli elevil ja veidi närvis, kui ta piima, suhkru ja veel ühe tassi väikesele lauale tõi.

Mees istus. Tema liigutused olid rahulikud ja sujuvad, ta ei võtnud rohkem ruumi kui just parajasti vaja, aga ka mitte vähem. Igas mõttes avatud, tal ei ole midagi varjata, käis Nathaliel peast läbi ja samas läbistas ta rinda külma iilina mõte: nagu mina, ainult et vastupidi.

Mees kühveldas tassi mitu lusikatäit suhkrut. Nathalie skeptilist naeratust märgates pahvatas ta naerma.

„Ma tean. Minu isa oli marokolane, magusaisu on mul veres.”

Pärastlõunane päike laskus kiiresti allapoole.

„Kuidas siin õppimine edeneb?” küsis Nathalie.

„Täitsa kenasti. Head õpetajad. Toredad kursusekaaslased. Rahulik ja vaikne, nii et jõuab üsna palju teha.”

„Aga kas siin pole veidi üksildane? Kui lihtsalt õppimisest ära tüdined?”

„Jah, natuke võib-olla küll. Aga kui soovi on, siis leiab siit ka üsna palju sotsiaalset tegevust. Siin on ju kontserdid ja peod ja muud asjad.” Mees pöördus tema poole, justkui soovides tähelepanu endalt mujale suunata. „Aga räägi nüüd parem sina. Kuidas sa oled oma tööd kavandanud? Sa mõõdad ju kasvuhoonegaase, kuidas seda tehakse?”

Nathalie jutustas proovidest, mida ta nädalavahetusel võtta kavatseb. Mees kuulas huviga.

„Kas sa seltsi ei taha?” küsis ta siis. „See kõik kõlab põnevalt. Tahaksin hea meelega näha, kuidas seda tehakse. Ma võin abiks olla ja ... asju kanda. Või midagi taolist.”

Tekkis vaikus.

Miski liigatas Nathalies, siuglev ahvatlus ühte põimunud nüri järsu ohutundega. Ja selle kõrval mõte, kui palju kasu oleks veel kahest lisakäest.

„Kas tõesti?” Nathalie vaatas otse enda ette. „Jah, miks mitte. See kergendaks vaieldamatult minu tööd.”

TA PEAB KÕIGEPEALT üksi rabasse minema, mõtles ta, ilma Johanneseta. Tal tuleb rabaga omal käel, ilma teisteta kohaneda. Pealegi on tal vaja mõõtepunktid ette valmistada. Ta kavatses kaheteistkümnesse eri kohta parajaks saetud torujupid maha panna. Toru katab ta kaanega, selle kummiosast saab süstlanõela läbi suruda ja gaasid süstlasse imeda.

Sel hommikul ärkas ta ebatavaliselt hilja. Peas tuikavad koputused olid tavapärasest vaiksemad. Seevastu tundis ta rahutust, see liikus rinnast pähe ja sealt edasi kõhtu. Nüüd haaras see kogu keha. Ta tundis end nagu pohmeluse käes vaevlev narkomaan, tema uimastiks oli olnud mõtete eemaletõrjumine ja eitus. Milleks see hea peaks olema, küsis saatan tema paremal õlal, mida sul siin teha on, sõida parem koju tagasi. Vasakul õlal polnud aga ühtegi inglit, üksnes tühjus. Ärakustutatud laik. Laugude all hakkas kipitama, kui ta kuulis end mõtlemas: mina.

Ta viivitas hommikusöögiga. Tegi ukse lahti, et ilusat sügisilma sisse lasta, käis toas edasi-tagasi, kirjutas nimekirja asjadest, mida ei tohi mõõtma minnes maha unustada.

RADA VIIS RABASSE. Tal on vaja vaid minna, sammhaaval edasi liikuda. Muud keerulist siin polegi. Vähemalt ei peaks olema.

Lõpuks hakkas ta end liigutama, ilma mõtlemata, täpselt nagu siis, kui kavatsed ujuma minna, ehkki vesi on külm, sest see tundub mingil moel õigena, ja peaaegu alati on pärast seda kehas mõnus tunne.

Tema jalad rajal. Tema ihu taas sellel pinnal. Tookord ja nüüd, aeg on liblika õhukesteks tiibadeks kokku surutud, koosnedes mõnest üürikesest tiivalöögist.

Ta läks natuke maad mööda rada edasi. Keeras raba peale, kus viie kulunud laua laiune tee märkis maastikku poolitavat pikka ja kandilist joont. Nad pole laudadega viimasest korrast saadik nähtavasti suurt midagi teinud, kuigi mõnevõrra on nad siin hädapärast kindlasti parandanud, mõtles ta.

Viimasest korrast on ju ometi juba peaaegu viisteist aastat möödas.

Valgus oli hajus, õhk jahe. Lage maastik oli kolletamas, tuhmumas. Puud olid tema meelest alati olnud kössis ja küürus – nüüd tundusid need talle aupaklikena. Puud kummardasid ja noogutasid. Justkui tahaksid teda tervitada.

Ka tema tervitas puid, avanes ettevaatlikult, rahunes maha. Lasi end edasi juhatada. Aeg vabanes oma raamidest ja sulas tükkhaaval ühte, kuni ta tundis end osana maastikust. Ta liikus mosaiigis, milles tema killud segunesid ümbritseva looduse kildudega.

Ta jalutas kaua ja aeglaselt, enne kui astus ettevaatlikult kõvemate mätaste peale ja istus väikese männi juurde, toetades selja vastu puutüve.

Ta lihtsalt istus, sulgunud omaenda hingamise rütmi. Hakkas sadama kerget vihma. Piisad rabisesid vastu vihmajopet nagu hommikune uduvihm telgikatusel. Okaspuumets lõhnas. Märjad saapad olid kaetud poolenisti kolletunud porsalehtedega, need hakkasid nüüd okste küljest lahti tulema. Ta võttis mõned lehed kätte ja hõõrus neid ettevaatlikult sõrmede vahel, hingas sisse nende vürtsikat, teravat lõhna ja pani silmad kinni.

KULUS MÕNI MINUT. Võib-olla veerand tundi. Siis roomas udu lähemale nagu ebamääraste kavatsustega uudishimulik loom. Udu limpsis niisket maad, jõudis tema jalgadeni ja mähkis ta endasse.

Justkui tahaks öelda: Sina. See oled sina. Viimasest korrast on palju aega möödas.

Ta ei liigutanud ennast. Ta vaevu hingas. Istus lihtsalt liikumatult, silmad poolsuletud, ja ootas hetke möödumist.

Ilma et ta oleks seda märganud, pääses tema huulilt sosin. Ma tean. See võttis veidi aega. Aga nüüd olen ma siin.

KUI KELL LAUPÄEVA hommikul üheksa sai, istus ta Johannest oodates maja ees, tal olid jalas tööpüksid ja tugevad saapad, seljas tuulejakk. Seljakotti oli pakitud kohv, lõunasöök ja proovide võtmise varustus. Johannes pani jalgratta majaseina najale ja tuli lähemale, tal olid jalas teksased, sporditossud ja teksajaki all kapuutsiga pusa. Kui ta nägi, et Nathalie tema riietust vaatab, vehkis ta tõrjuvalt käega.

„Kas ei sobi?” küsis ta naerdes. „Küll ta sobib!” vastas ta ise. „Pole siin häda midagi, hakkame minema.”

„Rabas on üsna niiske,” vaidles Nathalie vastu.

„Seda mõnusam on hiljem tuppa pääseda ja ennast soojendada.”

Nad jagasid omavahel kandami ja hakkasid minema sama teed mööda, mille Nathalie oli eelmisel päeval läbi käinud. Ta orienteerus GPS-i abil ja peagi jõudsid nad esimesse punkti, kuhu ta oli torujupi maasse surunud. Ta võttis nüüd seljakotist kuus musta umbes kahekümnesentimeetrise läbimõõduga plastkaant, mille keskel oli kummist kork.