Читать книгу Laululindude ja madude ballaad - Suzanne Collins - Страница 4

12. ringkonna tüdruk? Nagu rusikaga vastu vahtimist. 12. ringkond, kõige väiksem ringkond, paras nali oma kängu jäänud ja paistes liigestega lastega, kes surid alati esimese viie minuti jooksul, ja nagu sellest oleks veel vähe … tüdruk pealekauba? Mitte et tüdruk ei oleks saanud võita, aga Coriolanuse meelest olid Näljamängud suuresti toore jõu mängud ning tüdrukud olid juba sünnipäraselt poistest väiksemad ja seetõttu kehvemate šanssidega. Dekaan Highbottom, kelle kohta Coriolanus ütles sõprade hulgas naljatamisi High-as-a-Kite-Bottom⁸, ei olnud poissi kunagi eriliselt sallinud, kuid Coriolanus polnud oodanud ka niisugust avalikku alandust. Kas hüüdnimi oli mehe kõrvu ulatunud? Või oli see kõigest kinnitus asjaolule, et uue maailmakorralduse juures muutuvad Snowd tähtsusetuks?

Coriolanus tundis, kuidas veri talle näkku tulvab ja põsed õhetama löövad, kuid ta püüdis enesevalitsust säilitada. Enamik õpilasi oli püsti tõusnud ja lobises üksteisega. Ta peab nendega liituma, teesklema, nagu poleks midagi juhtunud, kuid tundus, nagu ei suudaks ta liigutada. Ta suutis vaid pead paremale pöörata, seal istus Sejanus endiselt liikumatult tema kõrval. Coriolanus avas suu, et Sejanusele õnne soovida, ent vakatas, nähes poisi näos vaevu varjatud kannatust.

„Mis lahti?“ küsis ta. „Kas sa polegi õnnelik? 2. ringkond, poiss … üle prahi valik.“

„Sa unustad. Ma olen osa sellest prahist,“ vastas Sejanus karedalt.

Coriolanusele jõudis kohale. Kümme aastat Kapitooliumis ja privilegeeritud elu, mis sellega kaasnes, ei tähendanud Sejanusele midagi. Ta pidas ennast ikka veel ringkonna elanikuks. Sentimentaalne rumalus.

Sejanuse laup tõmbus kohkudes kipra. „Ma olen kindel, et isa nõudis seda. Ta püüab kogu aeg mu mõtlemist õigeks muuta.“

Kahtlemata, mõtles Coriolanus. Vana Strabon Plinthi sügavad taskud ja mõjuvõim pälvisid lugupidamist, isegi kui tema päritolu seda ei teinud. Ja kuigi juhendajakohad põhinesid väidetavalt teenetel, oli keegi siin ilmselgelt nööre tõmmanud.

Publik oli istekohad sisse võtnud. Poodiumi taga avanesid kardinad ja nähtavale tuli maast laeni ekraan. Lõikuspäeva kanti otse üle kõikidest ringkondadest, liikudes idarannikult lääne poole, ja ülekannet näidati terves riigis. See tähendas, et päeva avalöögi pidi andma 12. ringkond. Kõik tõusid, kui Panemi pitser täitis ekraani, saateks Kapitooliumi hümn.

Panemi pärl,

vägev linn,

läbi aegade särad sa uuena.

Mõned õpilased otsisid kobamisi sõnu, aga Coriolanus, kes oli aastaid kuulnud, kuidas vanaema seda päevast päeva solgib, laulis kõik kolm salmi jõulise häälega, teenides välja heakskiitvaid noogutusi. Täiesti haletsusväärne, aga ta vajas viimast kui heakskiidunooti, mis tal oli võimalik saada.

Pitser haihtus ja nähtavalt ilmus president Ravinstill, juustes hõbehall, seljas sõjaeelne munder nagu meeldetuletus sellest, et tema valitses ringkondade üle juba ammu enne ülestõusu Musti Päevi. President luges riigireetmise lepingust ette lõigu, mis sätestas sõjahüvitiseks Näljamängud – noored ringkondade elud kaotatud noorte Kapitooliumi elude eest. Ülestõusnute reeturlikkuse hind.

Mängumeistrid näitasid ekraanil 12. ringkonna trööstitut väljakut, kus kohtuhoone ette oli püstitatud ajutine lava, mida piirasid rahuvalvajad. Linnapea Lipp, jässakas tedretähnidega mees, kes kandis lootusetult vanamoodsat ülikonda, seisis kahe kotiriidest märsi vahel. Ta pistis käe sügavale endast vasakule jäävasse kotti, tõmbas sealt paberilipiku ja heitis sellele vaid vaevu pilgu.

„12. ringkonna tüdruktribuut on Lucy Gray Baird,“ lausus ta mikrofoni. Kaamerapilt libises üle halli rahvamassi, üle hallide näljaste nägude, vormitute riiete, otsides tribuuti. Seejärel peatus kaamera sagimisel: ülejäänud tüdrukud tõmbusid eemale õnnetust väljavalitust.

Publik mõmises tüdrukut nähes üllatunult.

Lucy Gray Baird seisis sirgelt, seljas vikerkaarevärviline voltidega seelik, kunagi kaunis, nüüd aga narmendav. Tema tumedad lokkis juuksed olid kinnitatud kuklale ja põimitud longuvajunud metsalilledega. See värviline komplekt tõmbas pilke, nagu räbaldunud liblikas koisid täis väljal. Ta ei suundunud otse lava poole, vaid hakkas endast paremale jäävate tüdrukute salgast põigeldes läbi sammuma.

Kõik käis väga kähku. Tüdruk pistis käe korraks puusa juurde seelikuvoltidesse, tõmbas taskust mingi erkrohelise vingerdise, pistis selle ühe irvitava punapea pluusikaelusest sisse ning läks seeliku kahinal edasi. Kaamera püsis ohvril, kelle irve moondus õuduseks näol ja kes seejärel kiljudes ja kätega riideid kobades maha kukkus. Kostsid linnapea hüüded. Taustal aga põikles ründaja endiselt läbi rahvahulga, liugles endiselt lava poole ega vaadanud kordagi tagasi.

Heavensbee saal lõi kihama, kui kõik kordamööda küünarnukkidega oma naabreid togima hakkasid.

„Kas sa nägid seda?“

„Mida ta sinna pluusi sisse pistis?“

„Sisaliku?“

„Ma nägin madu!“

„Kas ta tappis tüdruku?“

Coriolanus libistas pilgu üle rahvahulga ja tundis lootusesädet. Tema hukkumisele määratud tribuut, tema kõrvaleheidetu, tema solvang oli pälvinud Kapitooliumi tähelepanu. See oli ju hea? Coriolanuse abiga suudab tüdruk seda ehk hoida ja poiss võib pöörata teotuse imetlust pälvivaks esinemiseks. Ühel või teisel moel olid nende saatused pöördumatult seotud.

Ekraanil jooksis linnapea Lipp lavatrepist alla ja trügis tüdrukute vahelt läbi, et jõuda maas lamava tüdruku juurde. „Mayfair?! Mayfair?!“ hüüdis ta. „Mu tütar vajab abi!“ Ring tüdruku ümber oli avanenud, kuid paari loidu abistamiskatset takistasid tüdruku tõmblevad jäsemed. Linnapea jõudis tekkinud sõõri just sel hetkel, kui väike sillerdavroheline madu tüdruku kleidivoltide vahelt välja lipsas ning rahvahulka kadus, tuues kaasa karjeid ja rüselust, et teda vältida. Mao lahkumine rahustas Mayfairi, kuid tema häda asendus otsekohe häbitundega. Ta vaatas otse kaamerasse ja taipas, et kõik Panemi elanikud vaatavad teda. Ta püüdis ühe käega kohendada viltu vajunud lehvi juustes ja teisega sättida rõivaid, mis olid kõike katvast söetolmust räpased ning küüntega kraapimisest rebenenud. Kui isa ta püsti aitas, oli näha, et tüdruk on püksi teinud. Linnapea võttis kuue seljast, mässis tütrele ümber ja andis tüdruku üle rahuvalvajale, et see ta minema viiks. Seejärel pöördus ta tagasi lava poole, suunates 12. ringkonna uusimale tribuudile mõrvarliku pilgu.

Kui Coriolanus vaatas, kuidas Lucy Gray Baird lavale astus, läbistas teda rahutustunne. Kas tüdruk võis olla vaimselt tasakaalutu? Temas oli midagi ähmaselt tuttavat ja samas häirivat. Vaarikaroosade, sügavsiniste ja nartsisskollaste voltide read …

„Ta oleks nagu tsirkuseartist,“ märkis üks tüdrukutest. Teised juhendajad mõmisesid nõusolevalt.

Just nimelt. Coriolanus läks mõttes tagasi oma varasest lapsepõlvest pärit mälestustesse tsirkusekülastustest. Žonglöörid ja akrobaadid, klounid ja puhvis kleitides tantsutüdrukud, kes keerlesid ja keerlesid, samal kui tema ennast suhkruvatist uimaseks sõi. See, et tema tribuut oli valinud aasta süngeima sündmuse jaoks nii rõõmsavärvilise riietuse, näitas veidrust, mis oli midagi muud kui lihtne libastumine otsustamisel.

12. ringkonnale eraldatud aeg oli kahtlemata juba ammu läbi, kuid poisstribuuti neil ikka veel ei olnud. Sellest hoolimata ei teinud linnapea Lipp lavale tagasi jõudes nimedega märsist väljagi, vaid astus otsejoones tüdruktribuudi juurde ja virutas talle nii tugevasti vastu vahtimist, et tüdruk kukkus põlvili. Mees tõstis käe uueks löögiks, kuid paar rahuvalvajat sekkus, haarates tal kätest ja püüdes teda poolelioleva töö juurde tagasi suunata. Kui linnapea vastupanu osutas, sikutasid rahuvalvajad ta kohtuhoonesse ja kogu üritus jäi toppama.

Tähelepanu pöördus laval seisvale tüdrukule. Kui kaamera teda suures plaanis näitas, polnud Coriolanus ikka veel veendunud tema terves mõistuses. Tal polnud aimugi, kust tüdruk oli saanud jumestusvahendid, sest Kapitooliumis need alles hakkasid uuesti kättesaadavaks muutuma, kuid tüdruku silmad olid varjutatud siniseks ja neid ääristasid mustad jooned, ta põsed olid kaetud ruužiga ja huuled toonitud justkui võidunud punaseks. Siin, Kapitooliumis oleks seda peetud väljakutsuvaks. 12. ringkonnas tundus see mõõdutundetu. Tüdrukult oli võimatu pilku pöörata, kui ta seal istus ja käega nagu tahtmatult seelikut silus. Alles siis, kui voldid olid korda sätitud, tõstis tüdruk käe ja katsus põske. Tema alumine huul värises veidi ja silmis sätendasid pisarad, mis ähvardasid üle ta näo veereda.

„Ära nuta,“ sosistas Coriolanus. Ta sai sõnasabast kinni, vaatas närviliselt ringi ja nägi, et ülejäänud õpilaste pilgud on ekraanile naelutatud. Nende nägudelt peegeldus osavõtlikkus. Ta oli võitnud nende kaastunde, hoolimata oma veidrusest. Neil polnud aimugi, kes ta on või miks ta Mayfairi ründas, kuid kes poleks märganud, kui pahatahtlik see väike irvitav tüdruk oli ja milline jõhkard on tema isa, tehes peaaegu maatasa tüdruku, kelle ta oli just surma mõistnud?

„Ma võin kihla vedada, et nad lavastasid selle,“ sõnas Sejanus vaikselt. „Sellel lipikul ei olnud tema nimi.“

Samal hetkel, kui tüdruk hakkas oma võitlust pisaratega kaotama, juhtus midagi kummalist. Kusagilt rahvahulgast hakkas kostma lauluhääl. Noore inimese hääl, mis võis kuuluda nii poisile kui ka tüdrukule, aga sellise kõrgusega, et see kandus üle terve vaikse väljaku.

Minevikku mult ei saa võtta.

Minu lugu minuga jääb.

Tuuleiil puhus üle lava ja tüdruk tõstis aeglaselt pea. Kusagilt mujalt rahva hulgast liitus lauluga sügavam hääl, ilmselgelt mehe oma.

Mu isa te võisite võtta,

ta nimi kuid varjatuks jääb.

Lucy Gray Bairdi huulile ilmus naeratusevari. Korraga tõusis ta püsti, sammus lava keskele, haaras mikrofoni ja avas suu.

Miski, mida saate mult võtta, polnud kunagi hoidmist väärt.

Tüdruku vaba käsi haaras seelikust ja liigutas seda kahinal küljelt küljele ning kõik hakkas korraga paika loksuma – kostüüm, jumestus, juuksed. Kes iganes ta oli, ta oli algusest peale selleks etenduseks riietatud. Tal oli ilus hääl, hele ja puhas kõrgematel, kähe ja kõlav madalamatel nootidel, ja ta liikus laval enesekindlalt.

Mu sarmi ei saa mult võtta.

Mu naljasoon minule jääb.

Mu rikkust ei saa mult võtta,

seda polegi olnud sääl.

Miski, mida saate mult võtta, polnud kunagi hoidmist väärt.

Laulmine tegi tüdruku täiesti teistsuguseks ja ta ei tundunud Coriolanusele enam nii häiriv. Temas oli midagi põnevat, isegi lummavat. Kaamera lausa ahmis tüdrukut, kui see lava ette tuli ning end armsalt ja häbematult publiku poole kallutas.

Arvad, et oled nii peen.

Arvad, võid võtta, mis minu.

Arvad, et sinul on võim.

Arvad, et mind muudad või ümber teha suudad.

Mõtle veel, kui just seda sa tahad,

sest …

Ja siis oli ta jälle eemal, tantsides laval ringi, otse mööda rahuvalvajatest, kellest mitmel oli keeruline naeratust tagasi hoida. Ükski neist ei liigutanudki, et tüdrukut peatada.

Häbematust ei saa mult võtta.

Mu sõna – see minule jääb.

Oma sõrmi te lakkuda võite,

ja edasi läheb see päev.

Miski, mida saate mult võtta, polnud kunagi hoidmist väärt.

Kohtuhoone uksed paiskusid valla ja rahuvalvajad, kes linnapea ära olid viinud, tormasid tagasi lavale. Tüdruk seisis näoga rahva poole, kuid oli näha, et ta märkas nende tulekut. Ta suundus kaugeimasse lavaserva, et jõuda võiduka lõpuni.

Jah, härra,

kõik, mida saate mult võtta, tuhkagi väärt pole see.

Annan vabalt ära, see võtke. See sugugi haiget ei tee.

Miski, mida saate mult võtta, polnud kunagi hoidmist väärt!

Tal õnnestus saata ka õhusuudlus, enne kui nad temani jõudsid. „Minu sõbrad kutsuvad mind Lucy Grayks – loodan, et teie ka!“ hüüdis tüdruk. Üks rahuvalvaja rebis tal mikrofoni käest, samal ajal kui teine ta sülle haaras ja tagasi lava keskele viis. Tüdruk lehvitas, nagu ümbritseks teda kõrvulukustav aplaus, mitte hauavaikus.

Veidi aega vaikisid kõik ka Heavensbee saalis. Coriolanus mõtles, kas teised olid lootnud nagu temagi, et tüdruk edasi laulaks. Siis hakkasid kõik korraga rääkima, kõigepealt tüdrukust, seejärel sellest, milline õnneseen ta endale oli saanud. Teised õpilased vaatasid ringi, kaelad õieli, mõned tõstsid pöidlad heakskiitvalt püsti, mõned heitsid talle tigedaid pilke. Coriolanus raputas jahmunult pead, kuid sisimas ta säras. Snow on alati tipus.

Rahuvalvajad tõid linnapea uuesti kohtuhoonest välja ja jäid tema kõrvale seisma, et hoida ära edasisi arusaamatusi. Lucy Gray ei teinud linnapea saabumisest väljagi, olles silmanähtavalt oma esinemisest tasakaalu tagasi saanud. Linnapea põrnitses kaamerasse, torkas käe teise märssi ja tõmbas välja mitu lipikut. Mõned pudenesid lavale laiali ja ta luges näppu jäänud lipikult nime ette. „12. ringkonna poisstribuut on Jessup Diggs.“

Lapsed tammusid väljakul, tehes teed Jessupile, poisile, kelle esileküündivale laubale oli kleepunud must juuksetukk. 12. ringkonna tribuudi kohta oli tegu korraliku eksemplariga, keskmisest suurema ja pealtnäha tugeva poisiga. Tema räpasuse järgi võis arvata, et ta töötab juba kaevanduses. Tuim katse ennast pesta oli paljastanud kaunis puhta ovaali keset nägu, kuid see oli ümbritsetud mustaga ja poisi sõrmeküüsi kattis söetolm. Kohmakalt sammus ta trepist üles oma koha poole. Kui poiss linnapeale lähenes, astus Lucy Gray ette ja sirutas käe välja. Poiss kõhkles veidi, sirutas siis samuti käe ja surus tüdruku oma. Lucy Gray astus poisi eest läbi, vahetas parema käe vasaku vastu ja nad seisid külg külje kõrval, käest kinni, kui tüdruk tegi sügava kniksu, tõmmates poissi allapoole kummardama. Siitsealt publiku hulgast kostis plaksutamist ja üks üksildane hüüatus, enne kui rahuvalvajate ring koomale tõmbus ja lõikuspäeva ülekanne 8. ringkonda lülitus.

Coriolanus teeskles süvenemist ülekandesse, kui 8., 6. ja 11. ringkond oma tribuute teatasid, kuid ta mõtted keerlesid Lucy Gray Bairdi juhendajaks saamise mõjude ümber. See tüdruk oli kingitus, seda ta teadis, ja tal tuli teda kohelda nagu kingitust. Ent kuidas tüdruku muljetavaldavat etteastet kõige paremini ära kasutada? Kuidas lõigata kõige rohkem kasu tema kleidist, maost, laulust? Tribuutidele eraldatakse enne mängude algust hinnalised hetked publiku ees. Kuidas ta saaks ainult ühe intervjuuga teha nii, et publik investeeriks tüdrukusse ja pikemas plaanis ka temasse endasse? Teised tribuudid jäid talle vaid osaliselt meelde, enamik neist olid haletsusväärsed tegelased, kuid tugevamate kohta tegi ta mõttes märkmeid. Sejanus sai endale muljetavaldavalt pika tüübi 2. ringkonnast ja Livia 1. ringkonna poiss paistis ka võitleja moodi välja. Coriolanuse tüdruk tundus olevat üsna hea tervise juures, aga tema õbluke kehaehitus sobis pigem tantsimiseks kui käsitsivõitluseks. Ent Coriolanus võinuks kihla vedada, et tüdruk suudab kiiresti joosta, ja see oli tähtis.

Lõikuspäeva ülekande lõppedes oli tunda bufeelaua juurest üle publiku hõljuvaid toidulõhnu. Värskelt küpsetatud leib. Sibulad. Liha. Coriolanus ei suutnud vältida kõhukorinat ning riskis veel paari posca-lonksuga, et seda vaigistada. Ta tundis, et on ülesköetud, uimane ja hundiisuga. Kui ekraan välja lülitus, pidi ta kogu oma enesevalitsuse kokku võtma, et mitte laua juurde tormata.

Lõputu tants ümber nälja oli määratlenud tema elu. Mitte küll kõige varasemaid eluaastaid, aega enne sõda, kuid pärast seda oli päev päeva järel olnud vaid üks pidev võitlus, läbirääkimised ja mäng. Kuidas kõige paremini nälga vältida? Süüa kogu söök ühekorraga? Jagada toit palukestena päeva peale laiali? Kugistada kõik alla või mäluda viimne kui tükike pudruks? See kõik oli vaid mäng, mis pidi juhtima mõtted eemale asjaolult, et kunagi pole piisavalt. Keegi ei lasknud tal kunagi küllalt süüa.

Sõja ajal hoidsid ülestõusnud toitu tootvaid ringkondi oma kontrolli all. Kapitooliumi enda mängureeglite järgi toimides püüdsid nad linna alistamiseks kasutada toitu – või siis selle puudumist – relvana. Nüüd olid pooled jälle vahetunud ning Kapitoolium kontrollis tagavarasid ja läks sammukese kaugemalegi, keerates nuga ringkondade südames Näljamängude abiga. Mängude vägivaldsust suurendas vaikne agoonia, mida oli kogenud iga Panemi elanik: meeleheitlik toidu otsimine, et vedada välja järgmise päikesetõusuni.

Seesama meeleheide oli muutnud väärikad Kapitooliumi kodanikud koletisteks. Inimesed, kes tänavatel näljast kokku kukkusid, muutusid osaks võikast toiduahelast. Ühel talveõhtul olid Coriolanus ja Tigris korterist välja lipsanud, et otsida toitu puidust kastidest, mida olid varem ühes põiktänavas märganud. Oma teel möödusid nad kolmest laibast, tundes ühes ära noore naise, kes oli Crane’ide pärastlõunastel koosviibimistel nii toredasti teed serveerinud. Hakkas sadama rasket märga lund ja nad arvasid, et tänavad on inimtühjad, kuid koduteel ehmatas üks sissemässitud kogu nad heki taha peitu. Nad nägid, kuidas nende naaber, raudteetööstuse titaan Nero Price teenijannalt jala küljest lõikas, saagides oma kohutava noaga senikaua edasi-tagasi, kuni jäse otsast tuli. Mees mässis selle seelikusse, mille rebis teenijanna piha ümbert, ja jooksis siis mööda tänavat tagasi oma maja tagaukse juurde. Nõod ei rääkinud sellest kunagi, isegi omavahel mitte, kuid nähtu oli Coriolanuse mällu sööbinud. Price’i nägu moonutav metsikus, valge madala säärega sokk ja kulunud must king mahalõigatud jala otsas, ja täielik õudus teadmisest, et ka tema võib nüüd paista söödavana.

Coriolanus kirjutas nii oma otsese kui ka moraalse ellujäämise Grandmadami sõja alguse aegse ettenägelikkuse arvele. Tema vanemad olid surnud, Tigris samuti orvuks jäänud, ja mõlemad lapsed elasid vanaemaga. Ülestõusnud olid küll aeglaselt, ent järjekindlalt Kapitooliumile lähenenud, ehkki linnaelanikud ei tahtnud seda oma kõrkuses väga teadvustada. Toidunappus ajas isegi rikkaimad mustale turule teatud kaupu otsima. Ja nii leidis ka Coriolanus end ühel hilisel oktoobrikuisel pärastlõunal kunagi trendika ööklubi tagaukse juurest, ühes käes väikese punase vankri käepide, teine käsi Grandmadami kinnastatud käes. Õhus oli tunda lõikavat jahedust, mis hoiatas kurjakuulutavalt talve eest, ning pea kohal sõudsid ühtlase massina sünged hallid pilved. Nad olid tulnud kohtuma Pluribus Belliga, vananeva mehega, kellel olid kollaste klaasidega prillid ja vööni ulatuv valge puuderdatud parukas. Tema koos oma muusikust partneri Cyrusega oligi aknaluukidega kaetud klubi omanik, kes pidi nüüd ajama läbi tagaukse kaudu kaubitsemisega. Snowd olid tulnud kastitäie konservpiima pärast, sest värske kraam oli juba nädalaid tagasi märkamatult kadunud, kuid Pluribus ütles, et tal on piim otsas. Küll olid äsja saabunud kuivatatud liimaubade kastid, mille virnad kõrgusid tema selja taga peeglitega laval.

„Need säilivad aastaid,“ lubas Pluribus Grandmadamile. „Ma kavatsen umbes kakskümmend või midagi sinna kanti isiklikuks tarbeks kõrvale panna.“

Coriolanuse vanaema hakkas naerma. „Kui jube.“

„Ei, kullake. Jube on see, mis hakkab juhtuma ilma nendeta,“ sõnas Pluribus.

Ta ei lisanud rohkem midagi, aga Grandmadam ei naernud enam. Ta heitis pilgu Coriolanusele ja tema käsi pigistas hetkeks poisi kätt. See tundus tahtmatu, peaaegu nagu kramplik liigutus. Seejärel vaatas vanaema kaste ja näis midagi endamisi nuputavat. „Kui palju te anda saaksite?“ küsis ta klubiomanikult. Coriolanus vedas ühe kastitäie koju oma vankriga ja ülejäänud kakskümmend üheksa saabusid südaöösel, sest tagavarade soetamine oli sisuliselt lubamatu tegevus. Cyrus ja tema sõber vinnasid kastid trepist üles ja tõstsid rohke mööbliga sisustatud elutoa keskele virna. Virna tippu asetasid nad ühe piimapurgi tervitustega Pluribuselt ja soovisid siis head ööd. Coriolanus ja Tigris aitasid Grandmadamil kraami peita köögikappidesse, peentesse riidekappidesse ja isegi vana kella sisse.

„Kes need kõik ära sööb?“ küsis Coriolanus. Sel ajal leidus tema elus veel peekonit, kana ja aeg-ajalt ka röstsaia. Piima alati polnud, kuid juustu jagus ja õhtusöögi ajal võis loota ka mingisugusele magustoidule, isegi kui see oli ainult moosisai.

„Osa sööme ise. Osa saame võib-olla maha müüa,“ vastas Grandmadam. „See on nüüd meie saladus.“

„Mulle ei meeldi liimaoad.“ Coriolanus mossitas. „Vähemalt ma arvan, et ei meeldi.“

„Küll kokk leiab meile mõne hea retsepti,“ lausus Grandmadam.

Kuid kokk oli sõjateenistusse kutsutud ja suri hiljem grippi. Selgus, et Grandmadam ei tea isegi seda, millisest nupust pliiti sisse lülitada, retseptide järgimisest rääkimata. Nii sai kaheksa-aastase Tigrise ülesandeks keeta ubadest paksu hautist, siis suppi ja siis vedelat puljongit, mis pidi neid sõja ajal elus hoidma. Liimaoad. Kapsas. Leivaratsioonid. Nad elasid nendest päevast päeva, ja niimoodi aastaid. Kahtlemata oli see Coriolanuse kasvu pidurdanud. Kahtlemata olnuks ta pikem ja õlgadest laiem, kui ta oleks rohkem süüa saanud. Aga tema aju oli arenenud nagu kord ja kohus, vähemalt nii ta lootis. Oad, kapsas, sepik. Coriolanus oli hakanud seda kõike vihkama, kuid see hoidis neid elus, häbitundeta, ilma et nad oleksid pidanud sööma tänavail lebavate laipade liha.

Coriolanus neelas suhu valgunud sülje alla ja sirutas käe Akadeemia pitserit kandva kuldse servaga reljeefse taldriku poole. Isegi kõige viletsamatel aegadel polnud Kapitooliumis kunagi puudust peenetest nõudest ja Coriolanus oli nii mõnedki kapsalehed söönud kodustelt portselantaldrikutelt. Ta võttis linase salvräti, kahvli ja noa. Kui ta esimeselt hõbedaselt anumalt kaane tõstis, kerkis aurupilv ta huulteni. Sibulad koorekastmes. Ta võttis tagasihoidliku lusikatäie, jälgides, et suust sülge voolama ei hakkaks. Keedetud kartulid. Krõmpsuvad suvikõrvitsad. Küpsetatud sink. Kuumad kuklid ja võitükk. Lühikese mõtlemise järel teinegi võitükk. Terve taldrikutäis toitu, aga mitte liiga palju. Teismelise poisi jaoks mitte.

Coriolanus pani taldriku lauale Clemensia oma kõrvale ja läks magusroogade serveerimiskäru juurde enda portsu tooma, sest eelmisel aastal oli magustoit otsa saanud ja tema tapiokipudingust täiesti ilma jäänud. Ta süda jättis löögi vahele, kui ta nägi ridade kaupa õunakoogisektoreid, kõigi sisse torgatud Panemi pitseriga paberlipuke. Kook! Millal ta viimati seda maitsnud oli? Ta sirutas käe keskmise suurusega tüki järele, kui keegi torkas ta nina alla hiiglasliku tükiga taldriku. „Kuulge, võtke ikka suur tükk. Teiesugune kasvav poiss saab sellega hakkama küll.“

Dekaan Highbottomi silmad olid punased ja vesised, ent hommikune klaasistunud pilk oli kadunud. Tegelikult puurisid ta silmad Coriolanust enneolematult teravalt.

Coriolanus võttis koogitaldriku vastu naeratusega, mille lootis olevat poisilikult heatahtliku. „Tänan, härra. Koogi jaoks leidub ikka ruumi.“

„Jaa, naudingutele on alati kerge kohta leida,“ lausus dekaan. „Keegi ei tea seda minust paremini.“

„Ilmselt mitte, härra.“ Ent see kõlas valesti. Coriolanus oli kavatsenud nõustuda naudinguid puudutava lausega, kuid välja tuli üleolev märkus dekaani iseloomu kohta.

„Te arvate, et ilmselt mitte.“ Dekaan Highbottomi endistviisi ainiti Coriolanust vahtivad silmad tõmbusid vidukile. „Mis plaanid teil pärast mänge on, Coriolanus?“

„Ma loodan ülikooli edasi minna,“ vastas poiss. Milline imelik küsimus. Tema õppeedukuse juures peaks see ilmselge olema.

„Jah, ma nägin teie nime autasule pürgijate nimekirjas,“ ütles dekaan Highbottom. „Aga mis siis, kui te autasu ei saa?“

Coriolanus hakkas kokutama. „Siis, noh, me … me muidugi maksaksime õppemaksu.“

„Maksaksite või?“ Dekaan Highbottom hakkas naerma. „Vaadake ennast oma hädaabisärgis ja liiga kitsastes saabastes. Te püüate lihtsalt vastu pidada. Käite tähtsalt Kapitooliumis ringi, kuigi ma kahtlustan, et Snowdel pole pottigi, kuhu pissida. Isegi autasu saades tuleks teil kõvasti pingutada, ja selle saamine pole ju veel kindel? Huvitav, mis teist siis saaks? Mis?“

Coriolanus vaatas tahtmatult ringi, et näha, kes veel neid kohutavaid sõnu kuulis, kuid enamik inimesi oli hõivatud söögiaegse lobisemisega.

„Ärge muretsege … mitte keegi ei tea. Või peaaegu mitte keegi. Nautige oma kooki, poiss.“ Dekaan Highbottom jalutas minema, vaevumata iseendale koogitükki võtma.

Coriolanus oleks tahtnud koogi maha visata ja väljapääsu poole joosta, kuid asetas ülearu suure tüki hoopis kärule tagasi. Hüüdnimi. Ainus põhjus sai olla selles, et hüüdnimi oli ringiga dekaan Highbottomini tagasi jõudnud, ja Coriolanuse nimi sellega seoses. See oli temast rumal olnud. Dekaan oli liiga mõjuvõimas isik, praegugi veel, selleks et teda avalikult naeruvääristada. Aga kas see oli tõesti nii kohutav tegu? Igal professoril oli vähemalt üks hüüdnimi, mitmel palju jubedamad. Ja härra High-as-a-Kite-Bottom ei olnud ka väga pingutanud, et oma harjumust varjata. Paistis, nagu luniks ta pilkamist. Kas võis olla veel mõni põhjus, miks ta Coriolanust niimoodi vihkas?

Milles iganes asi oli, Coriolanusel tuli see korda ajada. Ta ei saanud sellise asja pärast oma autasuga riskida. Pärast ülikooli kavatses ta asuda mõnda tasuvasse ametisse. Kui tal haridust pole, millised uksed tema ees siis avatud on? Ta proovis silme ette manada tulevikku mõnel linna madalamal ametikohal … tehes mida? Juhtides söevarude jagamist ringkondade vahel? Puhastades geneetiliste ebardite puure mutantide laborites? Kogudes makse Sejanus Plinthilt tema kuninglikus korteris Corsol, elades ise mõnes rotiurus viiekümne kvartali kaugusel? Seda ka juhul, kui tal veab! Kapitooliumis oli raske töökohti leida, ja tema oleks kõigest puupaljas Akadeemia lõpetanu, ei midagi enamat. Kuidas ta siis elaks? Laenaks? Ajalooliselt tähendas Kapitooliumis võlgu olemine otseteed rahuvalvajaametisse ja sellega kaasnes kahekümneaastane teenistuskohustus jumal teab kus. Teda saadetaks mõnesse kohutavasse hüljatud ringkonda, kus inimesed pole kuigi palju paremad loomadest.

Päev, mis oli alanud nii paljutõotavalt, muutus Coriolanusele rõhuvaks. Kõigepealt oht jääda ilma korterist, siis kõige madalama tribuudi määramine – kes, kui pikemalt mõelda, oli kindlasti peast hull – ja nüüd veel paljastus, et dekaan Highbottom põlgab teda piisavalt palju selleks, et võtta temalt autasu ja saata ta elama kuhugi ringkonda!

Kõik teadsid, mis juhtub siis, kui asutakse elama ringkonda. Sind kantakse maha. Unustatakse. Kapitooliumi silmis oled sa sama hästi kui surnud.