Читать книгу Lahvatab leek - Suzanne Collins - Страница 10

1

Оглавление

Pigistan kõvasti plaskut oma käes, kuigi teest õhkav soojus on ammugi jäisesse õhku auranud. Sõrmed liibuvad tugevasti vastu külma metalli. Kui praegu peaks kusagilt ilmuma metsikute koerte kari, ei oleks mul kuigi suurt šanssi enne nende rünnakut puu otsa jõuda. Peaksin püsti tõusma, ringi liikuma ja kangestunud jäsemeid lõdvestama. Aga selle asemel istun tardunult kivil, samal ajal kui koidukuma hakkab juba metsa valgustama. Päikesega ma võidelda ei saa. Jääb üle ainult abitult pealt vaadata, kuidas see lohistab mind algavasse päeva – päeva, mida olen kartnud juba mitu kuud.

Lõunaks jõuavad kõik Võitjate külla minu uue maja juurde. Reporterid, kaameramehed, isegi Effie Trinket, minu vana saatja, on leidnud selleks ajaks tee Kapitooliumist 12. ringkonda. Huvitav, kas Effie kannab endiselt seda totakat roosat parukat või uhkeldab ta mõne teise ebaloomuliku, spetsiaalselt võidutuuri jaoks mõeldud värviga? Rahvast tuleb veelgi. Personal, kes hoolitseb pika rongireisi ajal kõigi mu vajaduste eest. Ettevalmistusmeeskond, kes mind avalike esinemiste tarvis üles lööb. Minu stilist ja sõber Cinna, kes kavandas silmipimestavad kostüümid, mis tõmbasid Näljamängudel pealtvaatajate pilgud esimest korda minule.

Kui see oleks minu teha, püüaksin Näljamängud lõplikult unustada. Mitte kunagi neist rääkida. Teha nägu, et see oli kõigest üks halb unenägu. Aga võidutuur muudab selle võimatuks. Tuur toimub strateegiliselt iga-aastaste mängude vahepeal ning võimaldab Kapitooliumil hoida oma hirmuvalitsust värske ja vahetuna. Kapitoolium ei sunni meid oma raudset haaret ringkondade üle ainu üksi igal aastal meeles pidama, vaid käsib meil seda ka tähistada. Ja sel aastal olen mina üks selle show staare. Pean reisima ringkonnast ringkonda, seisma juubeldava rahvahulga ees, kes mind salamisi põlgab, vaatama näkku perekondadele, kelle lapsed ma olen tapnud ...

Päike aga kerkib aina kõrgemale ja ma sunnin end püsti tõusma. Kõik liigesed kaeblevad ja vasak jalg on täiesti surnud, sellepärast pean mitu minutit edasi-tagasi kõndima, enne kui jalga uuesti tundma hakkan. Olen kolm tundi metsas olnud, aga et ma ei ole kordagi teinud katsetki küttida, ei ole mul ka midagi ette näidata. Emal ja väikesel õel Primil pole sellest nagunii enam sooja ega külma. Nemad võivad nüüd linnas lihuniku juures käia, kuigi meile kõigile meeldib värskelt kütitud saak palju rohkem. Kuid mu parim sõber Gale Hawthorne ja tema perekond sõltuvad minu tänasest noosist ja ma ei saa neid alt vedada. Alustan poolteist tundi kestvat reidi, mis kulub püüniste ülevaatamiseks. Kui me veel koolis käisime, oli meil pärastlõunati aega püüniseid kontrollida ja jahti pidada, juurikaid ja marju korjata ning ikka veel õigeks ajaks linna kaupa vahetama jõuda. Aga nüüd, mil Gale töötab söekaevanduses – ja minul ei ole päevad läbi midagi teha –, olen selle töö üle võtnud.

Selleks kellaajaks on Gale ammu kaevandusse jõudnud, südant pööritama paneva liftisõiduga maasügavustesse sukeldunud ning raiub juba söekihti. Ma tean, mismoodi seal all välja näeb. Kooli ajal pidime igal aastal söekaevanduses ekskursioonil käima. Kui ma veel väike olin, tundus seal lihtsalt ebameeldiv. Klaustrofoobiat tekitavad tunnelid, vastik õhk, lämmatav pimedus igal pool. Pärast seda, kui mu isa koos mitme teise söekaevuriga plahvatuses surma sai, suutsin hädavaevu sundida end lifti astuma. Iga-aastasest reisist sai õudus. Kahel korral jäin reisiärevusest nii haigeks, et ema ei lasknudki mind kodust välja, arvates, et mul on gripp.

Mõtlen Gale'ile, kes tegelikult elab ja hingab ainult metsas, värskes õhus ja päikesepaistes, puhta voolava vee ääres. Ma ei tea, kuidas ta suudab seda taluda. Tegelikult ... tean küll. Ta talub seda, sest see on ainus viis toita oma ema, õde ja kaht nooremat venda. Ja siin seisan mina, taskud raha täis, palju rohkem, kui oleks vaja meie mõlema perekonna toitmiseks, aga tema ei võta sellest sentigi vastu. Tal on raske minu käest isegi liha võtta, kuigi tema oleks kindlasti mu ema ja Primi toiduga varustanud, kui oleksin mängudel surma saanud. Korrutan talle pidevalt, et ta teeb sellega mulle teene, et päevad läbi tegevusetult istumine ajaks mind lihtsalt hulluks. Sellest hoolimata ei vii ma kunagi neile süüa siis, kui ta kodus on. Polegi eriti raske ülesanne, sest ta töötab nagunii kaksteist tundi päevas.

Ainus aeg, mil nüüd Gale'i näen, on pühapäeviti, kui me saame metsas kokku ja peame koos jahti. See on endiselt parim päev nädalas, aga paraku mitte enam selline nagu vanasti, mil võisime teineteisele kõigest rääkida. Mängud on isegi selle ära rikkunud. Loodan endamisi ikka, et aja möödudes hakkame jälle vabalt suhtlema, kuid tükike minust teab, et see lootus ei täitu kunagi. Tagasiteed enam ei ole.

Saan püünistest korraliku saagi – kaheksa jänest, kaks oravat ja kop ra, kes ujus Gale'i meisterdatud traadist riistapuu sisse. Püünistega on ta täielik võlur: kinnitab neid noore võsa külge nii, et saak jääb kiskjate haardeulatusest väljapoole, sätib peenelt kokkuseatud vitspüüniste oksi hoolikalt tasakaalu, punub korve, millest kalad enam plehku ei saa panna. Püüniseid kontrollides üritan kõik jälle hoolega uuesti üles seada, kuigi tean, et mul ei ole selle jaoks tema silma ega vaistu, mis ütleb, kus või millal jahisaak tee peale sattub. See on midagi enamat kui lihtsalt kogemus. See on kaasasündinud anne. Nagu minu oskus lasta looma peaaegu kottpimedas ja tabada sellest hoolimata ühe noolega.

Kui ma 12. ringkonda ümbritseva aia juurde tagasi jõuan, on päike juba kõrgel. Kuulatan hetke, nagu ikka, aga traataiast ei kosta elektrivoolu reetlikku undamist. Seda kostab üldse väga harva, kuigi tegelikult peaks aed kogu aeg voolu all olema. Vingerdan aiaalusest avausest läbi ja jõuangi Aasale, kodust kiviviske kaugusele. Vanast kodust. Maja on meil ikka veel alles, sest see on ametlikult mu emale ja õele määratud eluase. Kui peaksin kohe siinsamas surnult maha kukkuma, tuleks neil uuesti siia elama asuda. Aga praegu on nad mõlemad end Võitjate küla uues majas õnnelikult sisse seadnud ja mina olen ainus, kes veel kasutab seda kokkuvajunud väikest onni, kus ma üles kasvasin. Minu jaoks on see päris kodu.

Käin siin nüüd riideid vahetamas. Panen isa vana nahkjaki asemel selga peene villase mantli, mis tundub õlgadest liiga kitsas. Võtan oma pehmed kantud jahisaapad jalast ja panen asemele kallid masinaga valmistatud kingad, mis ema arvates sobivad minu seisuses inimesele paremini. Vibu ja nooled jätsin metsa puuõõnde. Kuigi aeg muudkui läheb, luban endale veel mõne hetke ja lihtsalt istun köögis. See näeb välja mahajäetud: koldes ei põle tuli, laudlina pole laual. Tulime küll vaevu ots otsaga kokku, aga ma teadsin, kuhu kuulun, kus on minu koht meie tihedalt kokkukootud elukangas. Tahaksin uuesti tagasi pöörduda, sest kõik varasem tundub nii turvaline võrreldes praegusega, mil olen nii rikas ja kuulus ning Kapitooliumi võimukandjate poolt nii vihatud.

Tagaukse juurest kostev kaeblik hääl äratab mind mõtetest. Teen ukse lahti ja näen Primi vana ja räsitud kõutsi Buttercupi. Kass ei salli meie uut maja rohkem kui mina ning lahkub sealt alati, kui Prim kooli läheb. Me ei ole teineteisele kunagi eriti meeldinud, aga nüüd seob meid vähemalt seegi. Lasen kõutsi tuppa, annan talle tüki koprarasva ja isegi sügan teda natuke kõrva tagant. "Tead ka, kui võigas sa välja näed?" küsin kassilt. Buttercup nügib ninaga mu kätt, et teda veel silitaksin, aga tuleb teele asuda. "Lähme nüüd." Haaran kõutsi kaenlasse, võtan teise kätte saagikoti ja vinnan mõlemad välja tänavale. Kass rabeleb end vabadusse ja kaob põõsastesse.

Kingad pigistavad varvaste pealt, kui krudiseval sammul mööda söetolmust tänavat edasi astun. Põiktänavate ja tagahoovide kaudu lõigates jõuan mõne minutiga Gale'i majani. Gale'i ema Hazelle näeb mind köögi kraanikausi kohalt aknast. Ta pühib käed põlle sisse kuivaks, kaob aknalt ja ongi mõne hetke pärast mul ukse peal vastas.

Hazelle meeldib mulle. Pean temast lugu. Plahvatus, mis tappis mu isa, võttis temalt mehe ja jättis ta kolme poisi ja õige pea sündiva titega omapäi. Vähem kui nädal pärast lapse sündi otsis ta juba tänavatel tööd. Kaevandus ei tulnud kõne allagi, sest vastsündinu eest tuli hoolitseda, kuid tal õnnestus paari kaupmehega pesupesemise asjus kokkuleppele jõuda. Gale'ist kui vanimast lapsest sai neljateistaastaselt pere peamine ülalpidaja. Ta oli juba tessera saajate nimekirja kantud; see võimaldas neile kasinat teravilja- ja õlitagavara selle eest, et tema nimi pandi tribuutide loosirattasse mitu korda. Lisaks oli Gale juba tollal osav püüniseseadja. Ent kõigest sellest ei piisanud viieliikmelise perekonna toitmiseks, nii et Hazelle pidi sõrmenukid pesulaual veriseks nühkima. Talvel läksid ta käed nii punaseks ja katki, et hakkasid iga väiksema ärrituse peale verd jooksma. Ilmselt oleksid need veel praegugi sellised, kui ema ei oleks talle üht salvi kokku seganud. Aga Hazelle ja Gale on kindlalt pähe võtnud, et teised poisid – kaheteistaastane Rory ja kümneaastane Vick – ja pesamuna – nelja-aastane Posy – ei pea ennast kunagi tessera saamise jaoks kirja panema.

Hazelle'i suu läheb naerule, kui ta jahisaaki näeb. Ta võtab kopral sabast kinni ja tunneb, kui raske see on. "Sellest saab korraliku hautise." Erinevalt Gale'ist ei ole temal meie jahipidamissüsteemi vastu midagi.

"Nahk on ka korralik," sõnan. Hazelle'iga koos on siin väga mõnus seista. Hindame saagi vooruseid, nagu ikka. Ta valab kruusitäie taimeteed ja ma haaran külmunud sõrmedega tänulikult kruusi ümbert kinni. "Tead, ma mõtlesin, et kui ringreisilt tagasi jõuan, võiksin Rory mõnikord endaga kaasa võtta. Pärast kooli. Õpetaksin teda laskma."

Hazelle noogutab. "See oleks tore. Gale plaanib seda kogu aeg, aga tal on ainult pühapäevad vabad ja mulle tundub, et talle meeldib neid sinu jaoks hoida."

Ma ei saa põskedele tekkiva õhetuse vastu midagi teha. Muidugi on see rumal. Hazelle tunneb mind ilmselt kõige paremini. Ta teab, mis meid Gale'iga seob. Olen kindel, et paljud inimesed arvasid, et me abiellume lõpuks, kuigi mina ei ole selle peale kunagi mõelnud. Aga see kõik oli enne mänge. Enne seda, kui minu kaastribuut Peeta Mellark teatas, et on minusse kõrvuni armunud. Romantilisest armu loost sai areenil meie ellujäämise võtmestrateegia. Ainult et Peeta jaoks ei olnud see pelgalt strateegia. Ma ei ole päris kindel, mis see minu jaoks oli. Tean nüüd vähemalt seda, et Gale'ile polnud see midagi muud kui piinarikas vaatemäng. Mu süda tõmbub rinnus kokku, kui mõtlen eelseisvale võidutuurile, mille ajal peame end Peetaga jälle armastajatena esitlema.

Kulistan tee alla, kuigi see on liiga kuum, ja tõusen laua tagant püsti. "Hakkan parem minema. Sean end kaamerate jaoks valmis."

Hazelle embab mind. "Naudi siis toitu!"

"Seda teen ma kindlasti," vastan mina.

Järgmine peatus on Hobis, kus ma olen harilikult ikka kauplemas käinud. Aastaid tagasi oli seal veel vana söeladu, aga tühjaks jäädes sai sellest illegaalse kaubavahetuse paik, mis puhkes lõpuks õitsele täieõigusliku musta turuna. Kui on tõsi, et see tõmbab ligi teatud määral kriminogeenset elementi, kuulun ilmselt üleni siia. Küttimine

12. ringkonda ümbritsevates metsades on vastuolus vähemalt tosina seadusega ja surmaga karistatav.

Kuigi seda ei mainita, olen Hobi igapäevastele külastajatele võlgu. Gale rääkis mulle, et Greasy Sae, vana naine, kes suppi müütab, hakkas mängude ajal minu ja Peeta jaoks toetusi koguma. Esialgu pidi see olema ainult Hobi asi, kuid ka paljud teised inimesed, kes sellest kuulsid, andsid oma panuse. Ma ei tea täpselt, kui palju nad kogusid, aga areenil oli mis tahes kingituse hind pööraselt kõrge. Ja ma tean, et sellest sõltus minu elu.

Tühja saagikotiga, mille abil ei saa mingit kaupa teha, tundub Hobi ukse avamine endiselt veider. Veel veidram on vastu puusa rõhuv raske rahakott. Üritan käia võimalikult paljude lettide juures, ostan kohvi, kukleid, mune, lõnga ja õli. Pärast lühikest järelemõtlemist ostan veel kolm pudelit valget märjukest ühekäeliselt naiselt nimega Ripper – kaevandusõnnetuse ohvrilt, kellel on piisavalt nuppu, et ennast ära elatada.

Märjuke ei ole meie perele. See on Haymitchile, minu ja Peeta juhendajale mängude ajal. Muidugi on ta enamiku ajast vägivaldne ja purjus. Aga ta on oma töö teinud – isegi rohkem kui oma töö, sest esimest korda mängude ajaloos lubati võita kahel tribuudil. Seega pole vahet, missugune Haymitch on. Võlgnen talle sellegipoolest. Igavesti. Ostan valget märjukest, sest mõni nädal tagasi sai tal kõik otsa ja osta polnud ka kusagilt ning teda tabas selline hoog, et ta värises ja karjus nende hirmsate asjade peale, mida ainult tema nägi. Prim oli surmani hirmunud ja ausalt öeldes ei olnud minulgi eriti lõbus teda sellisena vaadata. Sellest ajast peale olen tasapisi tagavarasid soetanud, juhuks kui tal endal peaks jälle kõik otsa saama.

Rahuvalvajate ülem Cray kortsutab kulmu, kui mind pudelitega näeb. Ta on vanem meesterahvas, paar halli juuksesalku punetava näo kohal külje peale kammitud. "See kraam on sinu jaoks liiga kange, tüdruk." Tema juba teab. Cray joob rohkem kui keegi teine, keda tunnen, peale Haymitchi muidugi.

"Ah, ema kasutab seda rohtude valmistamisel," vastan talle ükskõikselt.

"No see tapab küll kõik haigused," lausub Cray ja lajatab pudeli eest raha letile.

Kui Greasy Sae juurde jõuan, vinnan end leti peale istuma ja tellin kausitäie suppi. Paistab olevat mingi pudelkõrvitsa ja oa segu. Rahuvalvaja nimega Darius tuleb leti juurde ja ostab ka kausitäie. Seadusesilmade hulgas on tema üks mu lemmikutest. Ta ei kasuta oma võimu kunagi ülemäära ja viskab tavaliselt head nalja. Ilmselt on ta pisut üle kahekümne aasta vana, kuid ei paista minust eriti vanem. Tema naeratuses ja eri suunas turritavates juustes on midagi, mis lisab talle tublisti poisilikkust.

"Kas sa ei peaks praegu rongis istuma?" küsib ta minult.

"Mulle tullakse keskpäeval järele," vastan.

"Kas sa ei peaks parem välja nägema?" pärib ta valju sosinaga. Nigelast tujust hoolimata naeratan ta narritamise peale. "Võib-olla paelake juustes või midagi?" Ta lööb mu patsi käega kiikuma ja ma tõukan ta eemale.

"Ära muretse. Kui nad minuga ükskord lõpetavad, ei tunne mind enam keegi ära," lausun.

"Tore," sõnab Darius. "Näitame vahelduseks pisut oma ringkonna uhkust, preili Everdeen. Ah?" Ta raputab Greasy Sae poole teeseldud pahameelega pead ja jalutab oma sõprade juurde.

"Kaussi tahan ma tagasi!" hüüab Greasy Sae talle järele, aga et naine samal ajal naerab, ei kõla see just eriti rangelt. "Kas Gale tuleb sind saatma?" pöördub ta minu poole.

"Ei, teda ei olnud nimekirjas," vastan mina. "Aga ma nägin teda pühapäeval."

"Arvan, et ta oleks võinud nimekirjas olla. Ikkagi sugulane ja puha," sõnab Greasy Sae irooniliselt naeratades.

See on veel jupike valet, mille Kapitoolium on minu kohta sepitsenud. Kui me Peetaga Näljamängudel kaheksa hulka jõudsime, saadeti reporterid meie eludest lugusid tegema. Kui nad küsisid minu sõprade kohta, juhatasid kõik neid Gale'i juurde. Aga areenil etendatava romantilise armulooga ei sobinud kuidagi see, et Gale on minu parim sõber. Ta nägi liiga hea välja, oli liiga mehine ega nõustunud kaamerate ees kriipsu võrragi naeratama või head nägu tegema. Samas oleme üsna sarnased. Meis mõlemas on Serva elanikele omaseid jooni. Tumedad sirged juuksed, pruunikas nahk, hallid silmad. Nii mõtleski üks geenius välja, et Gale on minu sugulane. Mul ei olnud sellest aimugi, enne kui koju jõudsime ja ema mulle rongijaama perroonil lausus: "Sugulased ei jõua sinuga kohtumist ära oodata!" Pöörasin ringi ja nägin Gale'i ja Hazelle'i ja kõiki lapsi, kes mind ootasid. Mis mul muud üle jäi, kui kaasa mängida?

Greasy Sae teab, et me ei ole sugulased, aga tundub, et mõned inimesed, kes tunnevad meid juba aastaid, on selle unustanud.

"Ma ei jõua ära oodata, millal see kõik ükskord läbi saab," sosistan vastuseks.

"Ma tean," lausub Greasy Sae. "Aga kõigepealt peab selle läbi tegema, et sellega ühele poole saada. Vaata, et sa hiljaks ei jää."

Kui ma Võitjate küla poole sammun, hakkab sadama kerget lund. Linna keskväljakult on külla vähem kui kilomeeter maad, kuid ometi on see juba täiesti teistsugune maailm. See on eraldi kogukond, mida ümbritsevad rohelus ja õitsevad põõsad. Kokku on külas kaksteist maja, kõik piisavalt suured, et mahutada umbes kümme sellist maja, milles mina üles kasvasin. Üheksa maja seisvad tühjalt nagu ikka. Kolm maja kuuluvad Haymitchile, Peetale ja mulle.

Meie pere ja Peeta majast õhkab elu ja soojust. Valgustatud aknad, suitsevad korstnad, välisustele kinnitatud erksavärvilised viljakimbud saabuva lõikuspeo puhul. Haymitchi majast – kuigi krundivalvur kannab selle eest hoolt – immitseb aga mahajäetuse ja hüljatuse hõngu. Tõmbun Haymitchi ukse taga pingule, sest tean, kui räpane seal sees on, ja astun siis sisse.

Nina tõmbub kohe vastikusest krimpsu. Haymitch ei lase kedagi koristama, vaid teeb seda kuidagimoodi ise. Aastate jooksul on alkoholi ja okse, keedetud kapsa ja kõrbenud liha, pesemata riiete ja hiiremusta hais segunenud selliseks lehaks, et mul hakkavad silmad vett jooksma. Kahlan läbi mahavisatud pakendite, klaasikildude ja kontide selles suunas, kuhu Haymitch peaks jääma. Ta istub köögis, käed laiali laua peal, nägu alkoholiloigus, ja norskab nii, et seinad värisevad.

Raputan teda õlast. "Tõuse üles!" ütlen valjusti, sest olen selgeks saanud, et tasakesi ei ole võimalik teda äratada. Norskamine lakkab hetkeks kõhklevalt ja jätkub siis taas. Raputan kõvemini. "Tõuse üles, Haymitch. Ringreisipäev on käes!" Lükkan akna lahti ja hingan sisse sügava sõõmu värsket õhku. Lohistan jalgadega läbi põrandal vedeleva prügi, leian plekist kohvikannu ja lasen selle kraanist vett täis. Tuli pliidi all ei ole veel päriselt ära kustunud ja mul õnnestub see uuesti leegitsema puhuda. Valan kannu kohvipulbrit, piisavalt palju, et jook saaks hea ja kange, ning panen selle pliidile keema.

Haymitch on ülejäänud maailma jaoks endiselt surnud. Kuna millestki muust ei ole abi, lasen kaussi jääkülma vett, valan selle talle pähe ja hüppan tee pealt eest. Haymitchi kurgust pääseb valla loomahääl. Ta hüppab püsti, lüües tooli jalaga kolme meetri kaugusele ja hakates noaga vehkima. Mul läks meelest, et ta magab alati, nuga kindlalt peos. Oleksin pidanud selle ta sõrmede vahelt välja kangutama, aga mõtted on nii hajevil. Vandesõnu pursates raiub ta noaga natuke aega õhku, enne kui mõistusele tuleb. Ta pühib särgivarrukaga nägu ja pöördub aknalaua poole, kus ma põgenemisvalmilt kükitan.

"Mida sa siin teed?" pudrutab ta.

"Sa käskisid mul ennast äratada tund aega enne kaamerate saabumist," vastan.

"Mida?" küsib tema.

"See oli sinu mõte," ei anna ma järele. Paistab, et talle meenub. "Miks ma üleni märg olen?"

"Ma ei suutnud sind raputades üles ajada," selgitan. "Kuule, kui sa tahtsid, et sind nunnutataks, oleksid pidanud paluma seda Peetal teha."

"Paluma mida minul teha?" Isegi tema häält kuuldes hakkab mul kõhus keerama ja ma tunnen ebameeldivat segu süüst, kurbusest ja hirmust. Ja igatsusest. Võin sama hästi ka tunnistada, et minus peitub tibake sedagi tunnet. Ainult et tal on liiga palju võistlejaid, et ta üldse kunagi võidule pääseks.

Vaatan, kuidas Peeta laua juurde sammub, aknast tulvav päikesevalgus heledatele juustele sadanud värskel lumel vilkumas. Ta näeb välja tugev ja terve, täiesti erinev haigest ja nälginud poisist, kellega koos areenil olin, ja lonkamist ei ole enam peaaegu üldse märgata. Ta paneb otse ahjust tulnud leivapätsi lauale ja sirutab Haymitchi poole käe.

"Paluma sul mind äratada, ilma et ma pärast seda kopsupõletikku jääksin," sõnab Haymitch ja annab noa Peeta kätte. Ta tõmbab räpase särgi seljast, paljastades sama määrdunud alussärgi, ja hõõrub end kuivema poolega.

Peeta naeratab ja valab Haymitchi noa põrandalt leitud pudelist valge märjukesega üle. Ta pühib noatera särgisabaga puhtaks ja lõikab leiva lahti. Peeta varustab meid kõiki värskete küpsetistega. Mina käin jahil. Tema küpsetab. Haymitch joob. Meil kõigil on aja sisustamiseks oma viis, peaasi et mõtteid Näljamängudel osalemisest kõrvale tõrjuda. Alles siis, kui Peeta on ulatanud Haymitchile leivakannika, vaatab ta esimest korda ka minu poole. "Tahad tükikest?"

"Ei, ma sõin Hobis," vastan. "Aitäh." Mu hääl kõlab võõralt, ametlikult. Täpselt nii nagu kõikidel nendel kordadel, mil olen Peetaga rääkinud pärast seda, kui kaamerad lõpetasid meie õnneliku kojusaabumise filmimise ja me pöördusime tagasi tegeliku elu juurde.

"Pole tänu väärt," vastab Peeta jäiselt.

Haymitch lennutab oma särgi ülejäänud segaduse hulka. "Brrr. Te kaks peate enne etendust küll kõvasti sooja tegema."

Muidugi on tal õigus. Pealtvaatajad ootavad armunud tuvipaari, kes Näljamängud võitis. Mitte kaht inimest, kes suudavad hädavaevu teineteisele otsa vaadata. Aga ma lausun vaid: "Mine pesema, Haymitch." Seejärel hüppan aknast välja, maandun pehmelt ja sammun üle rohuvälja oma majja.

Lumi on kleepuma hakanud ja minust jääb maha jäljerada. Välisukse juures jään seisma ja klopin märja lume kingadelt, enne kui sisse astun. Ema on ööd ja päevad vaeva näinud, et kaamerate saabumise ajaks paistaks kõik täiuslik, sestap ei oleks praegu just kõige õigem tema läikimalöödud põrandatele jälgi maha jätta. Jõuan vaevalt tuppa astuda, kui ema on juba kohal ja haarab mul käest, nagu tahaks mind peatada.

"Ära muretse, kohe võtan jalast ära," sõnan mina ja jätan kingad mati peale.

Ema naerab kohmetult ja võtab mu õlalt saagikoti. "See on kõigest lumi. Kas oli tore jalutuskäik?"

"Jalutuskäik?" Ta teab, et olin juba poolest ööst saadik metsas. Siis märkan ema selja taga köögiuksel võõrast meest. Piisab ühest pilgust tema rätsepaülikonnale ja kirurgiliselt täiuslikele näojoontele ning ma tean, et ta tuleb Kapitooliumist. Midagi on viltu. "See oli rohkem nagu uisutamine. Väljas läheb juba tõesti libedaks."

"Sulle on külaline," lausub ema. Ta nägu on liiga kahvatu ja ma kuulen tema hääles ärevust, mida ta varjata üritab.

"Ma arvasin, et nad jõuavad alles keskpäeval." Teen näo, et ei märka, kuidas ema mind ainiti vaatab. "Kas Cinna tuli ka varem, et aidata mul end valmis seada?"

"Ei, Katniss, need ..." alustab ema.

"Palun astuge edasi, preili Everdeen," sõnab mees. Ta viipab käega koridori poole. Tundub veider, kui keegi sulle su oma kodus teed juhatab, aga ma parem ei hakka seda kommenteerima.

Minnes naeratan emale julgustavalt üle õla. "Vist veel mõned juhised ringreisi asjus." Nad on saatnud mulle igasugust kraami marsruudi ja selle kohta, missugust etiketti ühes või teises ringkonnas järgitakse. Kuid astudes kabineti ukse poole – ukse, mida ma kuni praeguse hetkeni pole kunagi näinud suletuna –, tunnen, kuidas mõtted hakkavad peas jooksma. Kes seal on? Mida nad tahavad? Miks on ema nii kahvatu?

"Astuge sisse," lausub mees Kapitooliumist, kes mulle koridori mööda järgnes.

Pööran poleeritud vasknuppu ja astun kabinetti. Tunnen ninaga vastuolulist rooside ja vere lõhna. Väike lumivalgete juustega mees, kes paistab ähmaselt tuttav, loeb raamatut. Ta tõstab sõrme, nagu tahaks märku anda: "Üks hetk." Seejärel pöörab ta ringi ja mu süda jätab löögi vahele.

Vaatan otse president Snow maosilmadesse.

Lahvatab leek

Подняться наверх