Читать книгу Lahvatab leek - Suzanne Collins - Страница 12

Minu meelest peaks president Snow olema ainult marmorsammaste ja ülisuurte lehvivate lippude keskel. Kuidagi imelik on näha teda tavalises toas, tavalised asjad ümberringi. Samasugune tunne, nagu võtaks potil kaane pealt ja leiaks sealt hautise asemel hoopis mürgihammastega rästiku.

Mis põhjusel võiks ta ometi siin olla? Tõttan mõtetes tagasi teiste võidutuuride juurde. Olen näinud võitnud tribuute koos juhendajate ja stilistidega. Aeg-ajalt on end nende seltsis näidanud ka mõni kõrgem valitsuse ametnik. Aga president Snowd ei ole ma küll kunagi näinud. Tema osaleb Kapitooliumis toimuvatel pidustustel. Punkt.

Kui president on võtnud ette terve pika tee suurlinnast siia, saab see tähendada ainult üht: olen tõsises hädas. Ja kui mina olen hädas, on seda ka minu perekond. Värinad jooksevad üle selja pelgalt mõtte juures, kui lähedal on minu ema ja õde sellele mehele, kes mind põlgab. Jääb alatiseks põlgama. Sest ma kavaldasin tema sadistlikud Näljamängud üle, tegin Kapitooliumi naerualuseks ja ühes sellega õõnestasin tema autoriteeti.

Aga ma ju üritasin vaid enda ja Peeta elu eest võidelda. Ja mis tahes mässumeelne tegu oli kõige selle juures lihtsalt juhuslik. Ent kui Kapitoolium otsustab, et ellu võib jääda ainult üks tribuut ja kellelgi on jultumust seada see küsimärgi alla, ongi vist juba mässuga tegemist. Mu ainus kaitse oli teeselda, et kirglik armastus Peeta vastu võttis minult aru. Ja sellepärast jäeti meid mõlemaid ellu. Ja kuulutati võitjateks. Et saaksime minna koju, seda tähistada ja kaameratele hüvastijätuks lehvitada ning taas oma elu elama hakata. Kuni praeguse hetkeni.

Võib-olla on see meie maja uudsus või presidendi nägemisest tekkinud šokk või vastastikune mõistmine, et ta võib lasta mind iga sekund tappa, mis tekitab minus tunde, nagu oleksin sissetungija. Nagu see oleks tema kodu ja mina kõigest kutsumata külaline. Sellepärast ei tervita ma teda ega paku talle istumiseks tooli. Ma ei ütle midagi. Tegelikult reageerin nii, nagu ta olekski madu, mürgist liiki. Seisan liikumatult, silmad temale tardunud, otsin taganemisteed.

"Ma arvan, et teeme olukorra palju lihtsamaks, kui lepime kokku, et ei hakka teineteisele valetama," sõnab president. "Kuidas tundub?"

Mulle tundub, et mu keel on kangeks jäänud ja ma ei saa sõnagi suust, sellepärast tuleb mulle endalegi üllatusena, kui vastan kindla häälega: "Jah, ma arvan, et see hoiaks aega kokku."

President Snow naeratab ja ma märkan esimest korda tema huuli. Arvasin, et need on nagu maol, see tähendab olematud. Aga tema huuled on täidlased, nahk nende ümber liiga pingul. Mõtlen paratamatult, kas neid on korrigeeritud, et teda meeldivamaks muuta. Kui nii, siis on aega ja raha lihtsalt tuulde loobitud, sest ta ei näi sugugi meeldiv. "Minu nõunikud olid mures, et teiega saab keeruline olema, aga te ju ei taha kõike keeruliseks ajada, mis?" küsib president.

"Ei," vastan.

"Seda ütlesin ka mina neile. Ma ütlesin, et tüdruk, kes läheb oma elu päästmiseks nii kaugele, ei kavatse seda kindlasti kohe jälle kahel käel minema visata. Pealegi peab ta mõtlema oma perekonna peale. Oma ema, õe ja kõigi nende ... sugulaste peale." Selle järgi, kuidas ta viivitab enne sõna "sugulaste" lausumist, saan aru, et ta teab: ma ei põlvne Gale'iga samast sugupuust.

Olgu, ongi kõik kaardid laual. Võib-olla on nii paremgi. Häguste ähvardustega ei tule ma hästi toime. Eelistan pigem teada, mis seisus oleme.

"Istume." President Snow võtab istet suure poleeritud puidust laua taga, kus Prim tavaliselt oma koduseid töid teeb ja ema perekonna eelarvet koostab. Nagu tervele meie kodule, ei ole Snowl ka sellele kohale mingit õigust. Aga kokkuvõttes on tal sellele siiski kõik õigused. Istun teisele poole lauda ühele nikerdatud sirge seljatoega toolile. Tool on mõeldud pikematele inimestele kui mina, sestap ulatuvad põrandale ainult mu varbad.

"Mul on üks mure, preili Everdeen," sõnab president Snow. "Mure, mis tekkis selsamal hetkel, mil te tõmbasite areenil taskust need mürgised marjad."

See oli hetk, mil mulle tundus, et kui mängumeistrid peavad valima, kas vaadata pealt, kuidas me Peetaga sooritame enesetapu ja neil ei olekski võitjat, või lasta meil mõlemal ellu jääda, otsustavad nad viimase kasuks.

"Kui mängumeistrite ülemal Seneca Crane'il oleks vähegi aru peas olnud, oleks ta teid sealsamas pihuks ja põrmuks teinud. Aga õnnetuseks muutus ta sentimentaalseks. Ja sellepärast te seisategi siin. On teil aimu, kus ta ise praegu on?" küsib president Snow.

Noogutan, sest juba tema tooni järgi on selgemast selgem, et Seneca Crane on hukatud. Nüüd, kui meie vahele jääb ainult laud, muutub rooside ja vere lõhn tugevamaks. President Snow kuuerevääril ilutseb roos, mis annab vähemalt põhjuse oletada, kust tuleb lillelõhn, aga seda peab olema geneetiliselt võimendatud, sest ükski tõeline roos ei lõhna nii nagu see. Mis puudutab vere lõhna ... ma ei tea.

"Pärast seda ei jäänud midagi muud üle, kui lasta teil oma väikese stsenaariumi järgi edasi mängida. Ja teil tuli pööraselt armunud kooliplika osa päris hästi välja. Kapitooliumi elanikud jäid seda uskuma. Kahjuks ei läinud ringkondades kõik inimesed teie etenduse õnge," jätkab president.

Ilmselt peegeldub mu näol hämmastus, sest ta jätkab.

"Seda te muidugi ei tea. Teieni ei jõua informatsioon ringkondades valitsevate meeleolude kohta. On selgunud, et nii mõneski ringkonnas ei vaadatud teie väikesele marjatrikile mitte kui armastusest ajendatud sammule, vaid kui väljakutsuvalt trotslikule teole. Ja kui kõikide võimalike inimeste hulgast võib just 12. ringkonna tüdruk esitada Kapitooliumile väljakutse ja täiesti tervelt minema kõndida, mis peaks siis takistama teisi sedasama tegemast?" seletab ta. "Mis võiks takistada näiteks ülestõusu?"

Läheb hetk aega, enne kui tema viimane lause mulle kohale jõuab. Seejärel tabab see mind täie selgusega. "Kas on toimunud ülestõuse?" küsin ma, säärasest võimalusest ühest küljest ehmunud, kuid samas ka pisut elevil.

"Veel mitte. Aga küll need tulevad, kui asjad ei võta teistsugust pööret. Ja teadupärast viivad ülestõusud revolutsioonini." President Snow hõõrub pead vasaku kulmu kohalt, täpselt sealtsamast, kust mul endal pea mõnikord valutab. "Kas teil on üldse aimu, mida see tähendaks? Kui palju inimesi surma saaks? Millistes tingimustes peaksid edasi elama need, kes surma ei saa? Millised ka ei oleks kellegi tunded Kapitooliumi vastu, uskuge mind, kui see lõdvendaks oma haaret ringkondades isegi väga lühikeseks ajaks, laguneks kogu süsteem laiali."

Tema otsekohesus, isegi siirus lööb mind pahviks. Nagu oleks Panemi elanike heaolu tema peamine mure, kuigi tegelikult ei ole miski tõest kaugemal. Ma ei tea, kuidas ma julgen järgmisi sõnu lausuda, aga teen seda siiski: "Siis on see süsteem küll väga habras, kui üks peotäis marju võib selle laiali pillutada."

Tekib pikk paus ja president vaatab mind uurivalt. Siis ütleb ta lihtsalt: "See ongi habras, aga mitte sellisel moel, nagu teie seda ette kujutate."

Ukselt kostab koputus ja Kapitooliumi mees pistab pea sisse. "Ta ema tahab teada, kas te teed soovite."

"Soovin. Soovin küll teed," vastab president. Uks paotub rohkem ja seal seisabki mu ema, käes kandik portselanist teeserviisiga, mille ta abielludes Servale kaasa tõi. "Pange see palun siia." President asetab raamatu lauaservale ja osutab laua keskele.

Ema paneb kandiku lauale. Sellel seisavad portselanist teekann ja tassid, koor ja suhkur ja küpsisetaldrik. Küpsised on kaunistatud mahedates toonides glasuuritud lilledega. Niimoodi oskab glasuurida ainult Peeta.

"Küll see on tore. Veider, kui sageli inimesed unustavad, et presidendid peavad ka sööma," ütleb president Snow võluvalt. Tundub, et see rahustab ema vähemalt natuke.

"Saan ma teile veel midagi tuua? Võin midagi toekamat söögiks teha, kui teil on kõht tühi," pakub ema.

"Ei, see siin on juba väga hea. Aitäh," lausub president, vihjates selgelt, et ema võib minna. Ema noogutab, heidab mulle kiire pilgu ja läheb kabinetist välja. President Snow valab meile mõlemale teed, paneb enda tassi veel koort ja suhkrut ning segab seejärel kaua. Tunnen õhust, et tema on oma jutu lõpetanud ja ootab nüüd, et ma talle vastaksin.

"Ma ei tahtnud algatada ühtegi ülestõusu," ütlen talle.

"Usun teid. Aga sel pole tähtsust. Tuleb välja, et teie stilist oli teile rõivaid valides kaunis prohvetlik. Katniss Everdeen, lõõmav tüdruk, on lennutanud sädeme, mis järelevalveta jätmise korral võib lahvatada põrgutuleks ja hävitada terve Panemi," vastab president.

"Miks te mind kohe praegu ära ei tapa?" pahvatan mina.

"Avalikult?" küsib tema. "See valaks ainult õli tulle."

"Korraldage siis mingi õnnetus," lausun.

"Kes seda uskuma jääks?" küsib ta vastu. "Teie igatahes mitte, kui te oleksite pealtvaatajate hulgas."

"Öelge siis, mida te tahate, et ma teeksin. Ja ma teen seda," ütlen ma.

"Oleks see ainult nii lihtne." President võtab ühe lilleglasuuriga küpsise ja uurib seda. "Väga armas. Kas need on teie ema tehtud?"

"Peeta." Ja esimest korda tunnen, et ei suuda talle enam otsa vaadata. Sirutan käe teetassi järele, aga panen selle kohe jälle lauale tagasi, sest tass ja alustass hakkavad teineteise vastu kohutavalt klõbisema. Selle varjamiseks haaran kiiresti küpsise.

"Peeta. Kuidas teie elu armastusel läheb?" küsib Snow.

"Hästi," vastan.

"Millal tema aru sai, kui ükskõikne te olete?" küsib ta ja kastab küpsise teesse.

"Ma ei ole ükskõikne," sõnan mina.

"Vahest siis oma noormehest lihtsalt mitte nii sisse võetud, nagu terve riik võiks uskuda," jätkab ta.

"Kes ütleb, et ma ei ole sisse võetud?" küsin.

"Mina," vastab president. "Ja ma ei oleks siin, kui oleksin ainus, kes selles kahtleb. Kuidas läheb teie nägusal sugulasel?"

"Ma ei tea ... ma ei ..." Minu äkiline meelemuutus vestluse juures, mis sunnib mind president Snowga arutama oma tundeid kahe inimese vastu, kellest kõige rohkem hoolin, lööb mul hinge kinni.

"Rääkige, preili Everdeen. Tema võin ma väga kergelt tappa, kui me mingi rahuldava lahenduseni ei jõua," sõnab ta. "Te ei tee talle kuigi suurt teenet, kui igal pühapäeval koos temaga metsa kaote."

Kui ta teab isegi seda, siis mida ta veel teab? Ja kuidas ta seda teab? Paljud võiksid talle öelda, et käime Gale'iga pühapäeviti metsas jahti pidamas. Me ju ilmume iga pühapäeva lõpus jahisaagiga koormatult metsast välja! Oleme seda teinud juba aastaid! Tegelikult on küsimus selles, mis presidendi arvates 12. ringkonda ümbritsevates metsades toimub. Kindlasti ei ole nad meid seal jälitanud. Või on? Kas keegi on meid jälginud? Tundub võimatu. Vähemalt mitte inimesed. Kaamerad? Kuni praeguse hetkeni ei ole see mulle kordagi pähe turgatanud. Mets on alati olnud meie peidupaik, Kapitooliumi haardeulatusest väljas, koht, kus võime öelda, mida tunneme, ja olla, kes oleme. Vähemalt enne mänge oli nii. Kui meid on sellest ajast saadik jälgitud, mida nad siis näinud on? Kaks inimest peavad jahti, avaldavad reeturlikke mõtteid Kapitooliumi vastu, seda küll. Aga mitte kaht armunut, nagu president Snow näib vihjavat. Sellest süüst oleme puhtad. Kui just ... kui just ...

See juhtus ainult üks kord. Kiiresti ja ootamatult, aga ometi juhtus.

Kui Peetaga mängudelt koju jõudsime, läks mitu nädalat, enne kui Gale'i jälle nelja silma all nägin. Kõigepealt toimusid kohustuslikud pidustused. Võitjate bankett, kuhu olid kutsutud ainult kõige tähtsamad inimesed. Pidustused tervele ringkonnale, koos tasuta toidu ja meelelahutusega Kapitooliumist. Kingituste päev, esimene kaheteistkümnest, mil kõigile ringkonna elanikele jagati toidupakke. See oli mu lemmiküritus. Näha, kuidas kõik näljased Serva lapsed jooksevad ringi, lehvitades õunakastmepurkide, lihakonservide, isegi kommidega. Kodudes ootasid viljakotid ja õlikanistrid, liiga suured, et neid kaasa vedada. Teada, et kord kuus saavad kõik veel ühe paki ja nii terve aasta. See oli üks neid väheseid kordi, mil sain mängude võitmisest heameelt tunda.

Kõigi nende tseremooniate ja ürituste ja kaamerameeste juures, kes jälgisid iga mu sammu, kui ma esinesin ja tänasin ja pealtvaatajate pärast Peetat suudlesin, ei olnud mingit privaatsust. Pärast paari nädalat melu vaibus. Kaameramehed ja reporterid pakkisid oma asjad ja sõitsid koju. Peeta ja minu suhe muutus seejärel kaunis jahedaks. Meie pere asus elama Võitjate külla meie uude majja. Elu 12. ringkonnas pöördus tavapärastesse rööbastesse – töötajad kaevandustesse, lapsed kooli. Ootasin, kuni tundus, et õhk on tõesti puhas, tõusin siis ühel pühapäeval kellelegi sõnagi lausumata mitu tundi enne koitu üles ja suundusin metsa.

Ilm oli veel endiselt soe. Jakki polnud vaja. Pakkisin kaasa koti toiduga: külmad kanalõigud ja juust ning pagarileib ja apelsinid. Oma vanas kodus vahetasin jalanõud jahisaabaste vastu. Nagu tavaliselt, ei olnud aed ka seekord voolu all ning väga lihtne oli lipsata metsa ja võtta puuõõnest vibu ja nooled. Läksin meie tavalisse kohtumispaika, kus olime jaganud Gale'iga hommikusööki ka tolle lõikuspäeva hommikul, mil mind saadeti mängudele.

Ootasin vähemalt kaks tundi. Hakkasin juba mõtlema, et ta on kõigi nende möödunud nädalate jooksul mulle käega löönud. Või ei hooli minust enam. Isegi vihkab mind. Ja mõte sellest, et võiksin ta igaveseks kaotada, oma parima sõbra, ainsa inimese, kellele olin kunagi usaldanud oma saladusi, tabas mind nii valusalt, et ma ei suutnud seda taluda. Vähemalt mitte lisaks kõigele sellele, mis vahepeal oli juhtunud. Tundsin, kuidas pisarad tungivad silma ja klomp tõuseb kurku, nagu ikka, kui endast välja lähen.

Siis tõstsin pilgu ja seal ta oligi, kolme meetri kaugusel, ja lihtsalt vaatas mind. Pikemalt mõtlemata hüppasin püsti ja heitsin käed talle ümber kaela, tuues kuuldavale mingi veidra naeru-, lämbumis- ja nutuseguse häälitsuse. Ta hoidis mind nii tugevasti, et ma ei näinud ta nägu, ja läks tükk aega, enne kui ta mind lahti laskis. Lõpuks tal ei olnud paraku muud valikut, sest mind oli tabanud üks uskumatult tõsine luksumishoog ja ma pidin jooma.

Tegime tol päeval seda, mida ikka. Sõime hommikust. Küttisime ja püüdsime kala ning korjasime marju ja juurikaid. Rääkisime inimestest. Aga mitte meist endist, tema uuest elust kaevanduses, minu areenil veedetud ajast. Hoopis teistest asjadest. Selleks ajaks, kui jõudsime Hobile lähima aiaauguni, uskusin vist tõesti, et kõik võib jälle minna vana rada mööda. Et võime jätkata sealt, kus pooleli jäime. Andsin kogu saagi Gale'ile kauplemiseks, sest meil oli nüüd nii palju süüa. Ütlesin, et ei tule seekord Hobi, kuigi ootasin sinnaminekut juba väga, aga ema ja õde isegi ei teadnud, et olin hommikul jahile läinud, ning võisid hakata minu pärast muretsema. Ja korraga – siis, kui tegin ettepaneku, et võiksin igapäevase püüniste kontrollimise enda hooleks võtta – haaras ta mu näo käte vahele ja suudles mind.

Olin täiesti ette valmistamata. Võiks arvata, et pärast kõiki neid Gale'iga veedetud tunde, mil olen näinud, kuidas ta räägib ja naerab ja kulmu kortsutab, tean ka seda, mida on vaja teada tema huulte kohta. Aga ma ei oleks kunagi osanud ette kujutada, kui soojad need minu huulte vastas tunduvad. Või kuidas tema käed, mis oskasid seada kõige keerukamaid püüniseid, võivad mind nii kergesti lõksu püüda. Mulle tundub, et sügavalt mu kurgust pääses valla mingi häälitsus, ja ähmaselt mäletan ka oma sõrmi, kokku surutud, puhkamas tema rinnal. Siis laskis ta mind lahti ja ütles: "Pidin seda tegema. Vähemalt korra." Ja lahkus.

Hoolimata sellest, et päike hakkas juba loojuma ja pere minu pärast muretses, istusin aia kõrvale puu najale maha. Püüdsin mõelda, mis tundeid tema suudlus minus tekitas, kas see meeldis mulle või ei, aga kõik, mida suutsin tegelikult meenutada, oli Gale'i huulte surve ja apelsinilõhn, mis õhkus ikka veel ta nahalt. Mõttetu oli seda võrrelda nende suudlustega, mida olin jaganud Peetale. Ma ei olnud siiani jõudnud aru saada, kas ükski neist ka tegelikult arvesse läks. Viimaks naasin koju.

Nädala keskel käisin püüniseid kontrollimas ja viisin liha Hazelle'ile. Kuni pühapäevani ma Gale'i ei näinud. Olin valmis mõelnud terve kõne selle kohta, kuidas ma ei taha endale poissi ega kavatse kunagi abielluda, aga lõpuks ei läinud mul seda vaja. Gale käitus nii, nagu poleks mind kunagi suudelnud. Võib-olla ta ootas, et ütlen midagi. Või suudlen teda. Selle asemel teesklesin ka mina, et midagi polegi juhtunud. Aga oli ju. Gale oli purustanud meie vahel mingi nähtamatu barjääri ning koos sellega ka minu lootuse saada tagasi meie vana ja lihtne sõprus. Mida ma ka ei teeselnud, tema huuli ma enam samasuguse pilguga vaadata ei suutnud.

Kõik see käib mul hetkega peast läbi, kui president Snow silmad mind pärast Gale'i tapmise ähvardust puurivad. Kui rumal ma olin, kui arvasin, et kojujõudmise järel jätab Kapitoolium mind lihtsalt rahule, ignoreerib mind! Võib-olla ei olnud ma teadlik võimalikest ülestõusudest. Aga ma teadsin, et nad on mu peale vihased. Ja mida teen mina, selle asemel et käituda äärmiselt ettevaatlikult, nagu olukord nõudnud oleks? Presidendi mätta otsast tundub, et ignoreerin Peetat ja uhkeldan terve ringkonna ees Gale'i seltskonna eelistamisega. Ja sellega näitan selgesti, et tegelikult ainult mõnitan Kapitooliumi. Nüüd olen oma hooletusega seadnud ohtu Gale'i ja tema perekonna ning oma perekonna ja ka Peeta.

"Palun ärge tehke Gale'ile viga," sosistan. "Ta on kõigest sõber. On juba aastaid olnud sõber. Muud meie vahel ei ole. Pealegi mõtlevad nüüd kõik, et ta on mu sugulane."

"Mind huvitab ainult see, mis määral mõjutab Gale teie suhtumist Peetasse ja käitumist tema suhtes, mõjutades seeläbi meelolu teistes ringkondades," vastab president.

"Ringreisil jääb kõik samaks. Olen Peetasse täpselt samamoodi armunud, nagu olin," sõnan mina.

"Nagu praegugi olete," parandab president Snow.

"Nagu praegugi olen," kinnitan.

"Aga te peate käituma veel paremini, kui me tahame ülestõususid ära hoida," lisab ta. "See ringreis on teie ainus võimalus olukorda muuta."

"Ma tean. Ma käitun. Veenan ringkondades kõiki, et ei astunud Kapitooliumi vastu välja, vaid olin lihtsalt armastusest arust ära," vastan mina.

President Snow tõuseb ja tupsutab salvrätiga oma täidlasi huuli. "Seadke kõrgem siht, juhuks kui peaksite alt minema."

"Mida te sellega tahate öelda? Kuidas ma saan seada kõrgema sihi?" ei saa ma aru.

"Veenge mind," vastab ta, viskab salvräti käest ja võtab oma raamatu. Ma ei vaata ta poole, kui ta ukse juurde suundub, seepärast võpatan, kui ta mulle kõrva sosistab: "Muide, ma tean sellest suudlusest." Seejärel sulgub tema järel uks.