Читать книгу Piano pianissimo - Sven Kullerkupp - Страница 6

Päästeingel Saksamaalt

KOPUTASIN MIS MA KOPUTASIN, aga välja koputasin selle, mis lõpuks vaja. Õieti koputasin küll sisse. Nimelt tuleb muusikakooli sisseastumiseksamil kõigepealt koputada, mitte küll muusikakooli välisukse peale, nagu teeb viisakas inimene, kes tahab kusagile sisse saada. Muusikakooli välisukse peale koputamisest ei piisa kooli tõeliselt sisse saamiseks. Järele tuleb koputada! Nagu õpetaja ees, nii sina järel. Kui väga hästi koputad, siis oledki päriselt sees ja hakka aga õppima. Seda järele koputamise oskust nimetatakse rütmitundeks ja ilma selleta muusikat õppida ega õpetada ei saa. Mõned lapsed jäid ukse taha ka, sest nad ei osanud koputada.

MUUSIKAKOOL, kuhu ma olin sisse astunud, oli väga edumeelne kool – kõige moodsam. Koolidirektor Kalle oli tohutu muusikasõber ega lahkunud koolist hetkekski. Minu arust ta elaski vahetpidamata koolis, kuigi tal oli oma päris kodu ka, naine ja väikesed lapsed. Ta muudkui ehitas ja ehitas. Kopsis siin ja kopsis seal, ja lõpuks oli sel tulemus ka: kopsis koolile näidiskooli aunimetuse välja. Teiste koolide direktorid ja ajakirjanikud olid meie koolis pea igapäevased külalised.

Kooli ülakorrusel, pööningul oli varanduste salakamber. Seal sündisid kõik need saladuslikud leiutised, mis olid ühest tavalisest koolist teinud erilise. Sattusin sinna mõnel korral koos vana leiutaja Papa Kallega. Enamasti ikka temaga koos, aga mõnikord isegi üksinda, kui ta oli palunud, et too seda või teist. Pööningu uks oli suurema osa ajast siiski lukus.

Papa Kalle ütlen ma nüüd sellepärast, et ta oli väga soe ja isalik koolidirektor ja õpetaja. Esmapilgul paistis tema imede laboratoorium küll rohkem prügimäe või kolikambri moodi. Traadikerad, valjuhääldid, magnetid, vanad televiisorid ja veel palju sellist kraami, millest mina ja võib-olla Kalle isegi ei teadnud, mis sellest kõigest lõpuks saab.

Nii ma siis hakkasingi kõige moodsamas koolis klaverit õppima. Kuigi akordioni ma omast arust juba oskasin ja oleksin võinud sellega jätkatagi, arvas ema, et see on üks külamoosekantide pill.

Minu esimeseks õpetajaks sai Lilian Bulgakova, minu ema sõbranna, kes oli just sellesse toredasse näidiskooli tööle asunud. Kena ja noor inimene, mis ma muud oskan öelda, aga võib-olla ka liiga noor, sest tasapisi hakkasid jamad peale.

Klaver tuli osta. „Kuidas muidu laps klaverimängu selgeks saab, kui kodus oma pilli pole. Harjutada peab saama kogu aeg, kui aga vaim peale tuleb,“ ütles õpetaja Bulgakova. Ega see kogu aeg harjutada saamine mulle nii väga mokkamööda polnudki. Parem juba vaimu peale loota. Aga kui vaimu peale ei tule, jäävad lood õppimata, ja nii ka juhtus.

Alguses arvati, et kui klaver on kodus olemas, küll siis lähevad asjad paremaks. Klaver oli kallis asi ja ega seda raha ju väga polnud. Ema läks klaveriraha korjamisega kohe kõhnemaks. Ausalt öeldes kulus see talle päris ära. Leidis oma riidekapist jälle hulga ilusaid riideid, mis enne klaveriostu selga ei mahtunud. Pidage meeles: klaveriost on tegelikult kokkuhoid!

Vanaisa andis raha juurde ja ühel päeval oligi klaver kodus. Elevus oli suur, sest kõla oli palju suursugusem ja pidulikum kui lõõtsal. Ja kui õpetaja Bulgakova isa meie klaveri lõpuks häälde pani, oli asi veel uhkem.

Tegelikult mängisin ma ka lõõtspilli edasi. See oli ikka kindel teenistus, kommid ja puha. Ema vedas mind tihti oma sõbrannade ja tuttavate poole kaasa, lõõts kaenlas. Mängisin kõike, mida oskasin. Enamik lugusid, mida raadiost võis kuulda, tuli mul lõõtsa peal päris hästi välja, ja kuulajad võisid ka soovilugusid nõuda. Mängu lõpuks poetas mõni tädike pisara ja ohkas: „Oskaks mina niimoodi mängida“, või „Pisike põnn, lõõts lohiseb mööda maad, aga kuidas mängib!“. Ühel päeval sain aru, et on suur vahe, kas lõõts lohiseb mööda maad kolme-nelja-aastasel või... enam ei lohise. Parimad ajad olid möödas ja sära kadunud, kuigi mängisin seitsmeaastaselt paremini kui kolme-neljasena. No mis sa teed? Enam ma lõõtsaga väljas käia ei tahtnud. Muusikapuudust sellegipoolest ei tulnud, muusikakool pressis peale ja uusi palasid tuli isegi ülearu palju õppida.

Kas muusikaarmastus või sunnitöö? Tempo oli kogu aeg peal. Ei ole siin midagi, et ootad, kuni vaim peale tuleb, või mängid siis, kui tahad. Küll heliredelid, küll etüüdid, siis jälle uued palad, jälle etüüdid. Kogu aeg kas valed noodid või vähemalt valed sõrmed. Korralik hullumaja! Teised lapsed mängivad õues palli, aga sina istu toas ja muudkui harjuta.

EI TEA, millega see kõik oleks võinud lõppeda, kui ühel päeval poleks sündinud ime. Meie kodu uksest astus sisse Rosalie Dietrich, Saksamaal väljakoolitatud klaverikunstnik ja õpetaja. „Mina sind enam õpetada ei oska. Kutsusin Rosalie,“ ütles ema, kui uus klaveriõpetaja oma vihmakeepi nagisse riputas. „Ehk hakkab nüüd ometi ka paremini minema.“

Pooled sõnad saksa, pooled eesti keeles, läks meie kodus lahti saksa dressuur, ja nii kolm korda nädalas. Tegelikult harjutasime salaja, sest minu päris õpetajale Bulgakovale poleks kindlasti meeldinud, et tema õpilast õpetab keegi teine veel, justkui ei saaks ta ise õpetamisega hakkama. Õpetaja Bulgakova oli minu ema sõbranna ja sellepärast hoidsime selle asja veel eriti suures saladuses. Aga Rosalie oli tuntud „laste käimatõmbaja“. Mark Soosaar, Peeter Konovalov, doktor Pärli lapsed – nimekiri oli pikk ja aukartust äratav, ja kõiki tema õpilasi võib-olla ei tohtinudki avalikustada.

Saksa kord on kõva asi. Kõik käis kella pealt, kolm korda nädalas. Mõnikord, kui Rosalie oli pisut hilinenud – seda juhtus küll üliharva –, lootsin, et tund jääb ära ja saab õue mängima minna, aga kus sa sellega. Enne võinuks ära jääda igahommikune päikesetõus kui et Rosalie ilmumata. Ja tulemus: muusikakooli õpetajad ei jõudnud ära imestada, mis küll juhtunud on. Puha viied äkki! Kolm korda nädalas saksa mutti ja head hinded muudkui lendasid. Rosaliest oli saanud salarelv.

Õieti polnud Rosalie Dietrich päris sakslane, vaid saksa juut, kes oli kolmekümnendatel aastatel, kui Hitler oli ahjud juba kütte pannud, Berliinist põgenema pääsenud. Ta ei tahtnud ahju minna. Rosalie oli siis, kui Berliinis koledad asjad juhtusid, särtsu täis noor naine. Mis see juut tähendab, sellest ma siis küll aru ei saanud, Rosalie oli inimene nagu iga teine, ainult et oskas hästi klaverit mängida ja ka õpetada. Ja hea, et ta Saksamaalt nende hullude käest tulema sai, muidu oleks minu pianistikarjäär lõppenud kolmandas klassis. Kuidas ta Eestisse oskas tulla, unustasin tema käest küsida. Siis, kui ta mind õpetas, oli ta juba õige vana, ja see, mis ma nüüd ütlen, on kõige kohutavam, sest ta põles ikkagi ära. Süttis põlema. Justkui oleks Hitler ta lõpuks ikka kätte saanud. Aga siis oli ta juba üheksakümneaastane ja Hitler ammu surnud. Õnnetus! See on tõestisündinud lugu ja ma ei pane midagi juurde. Nimelt oli Rosaliel ahiküttega korter ja tema, nagu üks saksa kasvatusega inimene ikka, oli väga korralik ja hoolikas. Põleng ei olnud hooletus ega vanainimese hajameelsus. See oli saatus. Ühel päeval küttis ta ahju nagu tavaliselt, ja ahjusuust paiskus välja leegihõlm, mis pani ta riided põlema. Läks nagu säraküünal, sest riided olid odavast kunstmaterjalist. Kui tuli lõpuks kustutati, olid Rosalie põletushaavad nii suured, et ta suri haiglas. Tuletõrjujad ütlesid, et sellist asja on ennegi juhtunud: tuulekeeris lööb korstnasse ja sealt survega otse ahju nagu leegiheitja.

Aga särtsu oli Rosaliel veel seitsmekümneseltki, kui ta mind õpetas, küllaga. Kui ta klaveritundi andma tuli, oli tal alati kaasas väike puust joonlaud. Kui sattus mõni vale sõrm või noot, sain kohe siraka vastu näppe. Aga koolis läks nüüd väga hästi.

Nõnda siis oli Rosalie Dietrich Eestisse tulnud ja siin kohe tööd saanud. Saksa asjast peeti siin lugu.