Читать книгу Piano pianissimo - Sven Kullerkupp - Страница 7

Heas seltskonnas

PEAN JUBA ETTE VABANDUST PALUMA, sest et inimesed, kellest nüüd juttu tuleb, olid väga kindlameelsed ega salanud oma põhimõtteid maha. Nad pidid Venemaal vangis istuma, sest ei löönud vankuma. Ei reetnud teisi ega iseennast. Kõige väärikamad inimesed. Kui minu jutt peaks kedagi solvama või ärritama, siis antagu mulle andeks, sest ma jutustan seda lugu nii, nagu ma seda lapsena nägin ja sellest aru sain. See kõik on mul nii hästi meeles, justkui oleks see eile olnud.

Inimesed, kes peavad oma kodu maha jätma ja põgenema maailma hulluse eest võõrale maale, kohtuvad peaaegu alati samasugustega nagu nad ise. Nii oli ka Rosaliega.

Üks neist, kelle juures põgenikud käisid teed joomas ja kohvitamas, oli proua Johanna. Nagu ma hiljem teada sain, rääkis proua Johanna inglise, prantsuse, saksa ja ladina keelt ning oli ladina ja saksa keelt ka õpetanud. Kõik, kes Johanna juures koos käisid, olid targad inimesed ja oskasid igasuguseid keeli. Tema juures käis juute, poolakaid, sakslasi, isegi üks prantslane. Aga vene värk oli selline, et kõik targad tuli vangi panna, muidu räägivad veel ei tea mida.

Rosalie Dietrich oli proua Johanna parim sõbranna. Küllap tahtis Rosalie oma õpilast ka teistele näidata ja võttis mind aeg-ajalt Johanna juurde kaasa. Niisiis käisin mitu korda elatanud daamide kokkusaamistel. Kui uued lood jälle selged, siis kohe Johanna poole. Kõik seal olid tähtsad tegelased, kes olnud arst, kes pianist. Kõige tähtsam oli aga kindraliproua Maria, kes käis proua Johannal suviti Haapsalust külas. Tema oli poolakas. Aga ka tema pidi lõpuks vangi minema, sest ta oli väga tähtsa kindrali proua. Selline oli vene värk ja midagi polnud teha. Ime, et ta Venemaal vangis ellu jäi. Kui tema kindral Venemaal ära suri, ei läinud Maria Poola tagasi, vaid tuli Eestisse ja jäi siia elama. Johannal oli Lossi tänavas ilus suur korter ja suur tiibklaver. Tiibklaveri avamine oli eriti pidulik sündmus. Kõigepealt võeti maha vildist klaverikate ja siis tehti kaas lahti. See oli kallis pill ja ma arvan, et iga pudrukäppa küll sellele ligi ei lastud. Pidi ikka mängida ka oskama. Beethoveni „Koopaorav“ oli mul hästi selge ja ma mängisin seda kohe mitu korda järjest. Kõik plaksutasid ja mina sain kommi. „Koopaorav“ oli väga ilus ja kurb lugu, seda oleksin tahtnud mängida veel ja veel. Ei tea, mida Beethoven küll mõtles, kui ta selle kirjutas? Aga pudrukäpad olid minu arust need, kes palumise peale, et mängi üks lugu, vastasid alati, et praegu küll ühtegi ei oska. Uued lood pole veel selged ja vanu ei mäleta. Kujutage ette: inimene õpib viis või kuus aastat, aga ühtegi lugu ei oska. Selline ongi tõeline pudrukäpp.