Читать книгу Magavad hiiglased. Themise failide esimene raamat - Sylvain Neuvel - Страница 2

Oli minu üheteistkümnes sünnipäev. Olin saanud isa käest uue ratta: valge-roosakirju, tutid käepidemete küljes. Tahtsin nii väga sellega sõitma minna, aga mu vanemad ei lubanud mul kodunt välja minna, kui mu sõbrad siin olid. Kuigi tegelikult nad ei olnudki õieti sõbrad. Ma ei osanud eriti sõpru leida. Mulle meeldis lugeda; mulle meeldis metsas jalutamas käia; mulle meeldis üksi olla. Ja ma tundsin ennast omavanuste laste seltskonnas alati kuidagi võõrikult. Nii et kui sünnipäev saabus, kutsusid mu vanemad tavaliselt naabrilapsed külla. Neid oli palju, mõnda teadsin vaevu nimepidi. Nad olid kõik väga viisakad ja tõid kingitusi. Niisiis jäin ma koju. Puhusin küünlad ära. Tegin kingitused lahti. Naeratasin üksjagu. Ma ei mäleta enam, mida ma kingiks sain, sest mulle ei mahtunud pähe muud mõtet kui ainult see, et ma tahan välja minna ja ratast proovida. Õhtusöögiaeg oli juba käes, kui külalised lõpuks ära läksid, ja mina ei jaksanud enam minutitki kannatada. Peagi läheb pimedaks; kui pime käes on, siis ei luba isa mind enne hommikut õue.

Hiilisin tagauksest välja ja väntasin tulistvalu tänava lõpus algavasse metsa. Kulus oma kümme minutit, enne kui ma hakkasin tempot vähendama. Võib-olla oli mugava sõidu jaoks juba natuke liiga hämar ja mu mõtted kaldusid tagasiminekule. Võib-olla väsisin lihtsalt ära. Igatahes peatusin korraks ja jäin kuulama, kuidas tuul oksi kiigutas. Sügis oli käes. Metsamaastik oli muutunud kirevaks ja künkanõlvadele oli tekkinud uutmoodi sügavus. Õhk läks korraga külmaks ja niiskeks, justkui ähvardaks vihma tulla. Päike loojus ja taevas oli puude taga niisama roosa nagu minu rattatutid.

Kuulsin selja taga praksatust. See võis olla jänes. Miski tõmbas mu pilgu oru põhja. Jätsin jalgratta rajale ja hakkasin aeglaselt alla laskuma, lükates oksi eest ära. Raske oli näha, kuna lehed polnud veel langenud, ent okste vahelt imbus läbi isevärki türkiissinist kuma. Ma ei saanud aru, kust see tuli. See polnud jõgi; vee kohinat oli kauguses kuulda, ja valgus paistis palju lähemalt. Tundus, nagu tuleks see igalt poolt.

Jõudsin oru põhja. Siis kadus maapind mu jalge alt.

Pärast seda ei mäleta ma suurt midagi. Olin tundide kaupa teadvuseta ja päike juba tõusis, kui ma meelemärkusele tulin. Isa seisis minust umbes viiskümmend jalga kõrgemal. Tema huuled liikusid, aga ma ei kuulnud ühtegi heli.

Auk, mille põhjas ma viibisin, oli täpselt ruudukujuline, umbes niisama suur kui meie maja. Seinad olid tumedad ja sirged ning seinte keerukatest mustritest kiirgas ilusat türkiissinist valgust. Valgust hoovas kõigest, mis mu ümber oli. Liigutasin natuke käsi. Lebasin mullast, kividest ja murdunud okstest asemel. Risu alla jääv pind oli pisut kaarjas, käe vastas sile ja külm nagu mingi metall.

Varem polnud ma neid tähele pannud, aga ülal liikus ka tuletõrjujaid, kes sagisid oma kollastes jakkides augu ümber ringi. Minu peast paari jala kaugusele laskus köis. Peagi kinnitati mind kanderaami külge ja vinnati üles päikese kätte.

Isa ei tahtnud sellest pärast üldse rääkida. Kui ma küsisin, kuhu ma kukkunud olin, siis leiutas ta lihtsalt uusi toredaid seletusi selle kohta, mis asi on auk. Umbes nädal aega hiljem andis keegi uksekella. Hõikasin isale, et ta avama läheks, kuid vastust ei tulnud. Jooksin trepist alla ja tegin ukse lahti. Seal seisis üks tuletõrjuja, kes oli mu august välja tõmmanud. Mees oli pilte teinud ja arvas, et ma tahan neid näha. Tal oli õigus. Seal ma olingi, pisike nääpsuke augu põhjas, selili keset hiiglasuurt metallist peopesa.