Читать книгу Magavad hiiglased. Themise failide esimene raamat - Sylvain Neuvel - Страница 3

Intervjuu Enrico Fermi instituudi vanemteaduri doktor Rose Frankliniga, PhD

Asukoht: Chicago ülikool, Chicago, IL

Kui suur oli käsi?

6,9 meetrit, umbes kakskümmend kolm jalga; ehkki üheteistaastase lapse jaoks tundus see palju suurem.

Mida te pärast seda juhtumit tegite?

Mitte midagi. Me ei rääkinud sellest kuigi palju. Käisin iga päev koolis nagu kõik teisedki minuvanused lapsed. Minu perekonnast polnud keegi varem kolledžis käinud, niisiis tahtsid nad, et ma edasi õpiksin. Valisin põhiaineks füüsika.

Ma tean, mida te nüüd ütlete. Tahaksin väga teile kinnitada, et jah, ma valisin teaduse tolle käe pärast, aga reaalained on mulle alati meeldinud. Mu vanemad said varakult aru, et mul oli selle peale annet. Olin vist umbes neljane, kui sain jõuluks oma esimese teaduskonstruktori. Oli mingi elektroonikakomplekt. Sellega sai ehitada telegraafi või muid sääraseid asju, kus traadid tuli väikesteks metallvedrudeks kokku kruttida. Ma ei usu, et oleksin midagi teisiti teinud, kui ma oleksin tol päeval isa sõna kuulanud ja koju jäänud.

Ühesõnaga, ma lõpetasin kolledži ja tegelesin edasi ainukese asjaga, mida ma teha oskasin. Läksin kooli. Oleks te vaid mu isa nägu näinud, kui me teada saime, et mind oli Chicago ülikooli vastu võetud! Ma pole elus teist nii uhket inimest näinud. Isegi miljoni dollari võitmine poleks talle rohkem rõõmu valmistanud. Pärast doktoriõppe lõppu palgati mind Chicago ülikooli tööle.

Millal te tolle käe uuesti leidsite?

Ega ma ei leidnudki. Sest ma ei otsinud. Kulus seitseteist aastat aega, aga võiks vist öelda, et käsi leidis mind.

Mis juhtus?

Käega? Sõjavägi võttis leiukoha üle, kui see avastati.

Millal?

Kui ma auku kukkusin. Umbes kaheksa tunni pärast jõudis sõjavägi kohale. Kolonel Hudson – nii oli vist ta nimi – määrati projekti eest vastutama. Ta oli kohalik mees, nii et tundis enam-vähem kõiki. Ma ei mäleta, et oleksin temaga kunagi kohtunud, aga need, kes temaga kokku puutusid, rääkisid tema kohta ainult head.

Sain hiljem tema märkmete riismeid lugeda – sõjaväe tsensuur oli neist üle käinud. Nende kolme aasta jooksul, mil Hudson operatsiooni juhatas, keskendus ta põhiliselt mustrite tähenduse uurimisele. Kätt ennast, mida nimetatakse enamasti artefaktiks, mainitakse möödaminnes vaid paar korda kui tunnistust sellest, et ruumi ehitajal oli nähtavasti küllaltki keerukas usundisüsteem. Ma usun, et tal oli päris selge ettekujutus, mis asi see tema meelest olema pidi.

Ja mis see siis olema pidi?

Pole aimugi. Hudson oli kaadrisõjaväelane. Ta ei olnud füüsik. Ta ei olnud arheoloog. Ta polnud kunagi õppinud midagi antropoloogia ega lingvistikaga seonduvat, üldse mitte midagi, millest oleks selles olukorras kasu olnud. Kõik tema varasemad teadmised olid ilmselt pärit popkultuurist, näiteks Indiana Jonesi filmidest. Õnneks koondusid tema ümber kompetentsed inimesed. Aga kindlasti on olukord üpris ebamugav, kui inimene on ülemus ja tal pole suurema osa ajast toimuvast halli aimugi.

Huvitav on see, et nad kulutasid hulga aega omaenda avastuste ümberlükkamisele. Esmane analüüs näitas, et ruum ehitati umbes kolm tuhat aastat tagasi. See ei tundunud neile loogiline, sestap üritasid nad käe pinnal leiduvat orgaanilist ainet radiosüsinikumeetodil dateerida. Katsed tõestasid, et see oli palju vanem, umbes viis-kuus tuhat aastat vana.

Kas see tuli neile ootamatult?

Võib öelda küll. Saate aru, see käib risti vastu kõigele, mida me Ameerika tsivilisatsioonidest teame. Vanim meile teadaolev tsivilisatsioon asus Peruus Norte Chico piirkonnas, aga käsi oli sellest oma tuhatkond aastat vanem. Ja kui ei olekski olnud, on ometi üsna selge, et keegi ei hakka mingit hiidkätt Lõuna-Ameerikast Lõuna-Dakotasse tassima, ning Põhja-Ameerikas tekkisid nii arenenud tsivilisatsioonid alles palju-palju hiljem.

Lõpuks ajas Hudsoni meeskond radiosüsiniku vea ümbritseva materjaliga saastumise kaela. Pärast paariaastast pistelist uurimistööd määrati leiukoha vanuseks tuhat kakssada aastat ja see klassifitseeriti Mississippi tsivilisatsiooni mingi kõrvalharu pühakojaks.

Vaatasin dokumendid oma tosin korda läbi. Seal ei leidu absoluutselt mingeid andmeid, mis seda teooriat kinnitaksid, ainus pluss on asjaolu, et niisugune seletus tundub loogilisem kui see, millest tõendid mõista annavad. Ma pakun, et Hudsoni jaoks ei olnud leius midagi militaarselt huvipakkuvat. Tõenäoliselt oli tal valus vaadata, kuidas tema karjäär mingis maa-aluses uurimislaboris kidub, ja ta tahtis ette näidata mingi tulemuse, kui tahes absurdse, et sealt lihtsalt minema pääseda.

Kas ta pääses?

Minema? Jah. Kulus veidi rohkem kui kolm aastat, aga lõpuks sai ta oma tahtmise. Ta sai koeraga jalutamas käies insuldi ja langes koomasse. Suri paar nädalat hiljem.

Mis pärast tema surma projektist edasi sai?

Mitte midagi. Midagi ei saanud. Käsi ja tahvlid kogusid neliteist aastat laos tolmu, kuni projekt demilitariseeriti. Siis võttis Chicago ülikool NSA1 rahaga uurimise üle ja mina sattusin miskitmoodi uurima kätt, kuhu olin lapsena sisse kukkunud. Ma ei usu tegelikult saatusse, ent seletusest, et maailm on väike, jääb justkui napiks.

Miks peaks NSA sekkuma mingisse arheoloogilisse projekti?

Mina küsisin endalt sedasama. Nad rahastavad igasuguseid uurimistöid, aga see ei lange nende harilikku huvisfääriga päris kokku. Võib-olla huvitas neid keel, krüptoloogilises mõttes; võib-olla huvitas neid materjal, millest käsi oli valmistatud. Igal juhul eraldasid nad meile päris kopsaka eelarve, nii et ma ei hakanud ülearu pärima. Mulle anti väike uurimisrühm täppisteadusega tegelemiseks, enne kui me kogu materjali antropoloogiateaduskonnale üle andsime. Projekt oli endiselt ülisalajane ja mind paigutati maa-alusesse laborisse nagu minu eelkäijagi. Te olete ilmselt mu aruannet lugenud, seega on kõik ülejäänu teile teada.

Jah, olen küll lugenud. Te esitasite oma aruande kõigest neli kuud hiljem. Võiks arvata, et see oli pisut ennatlik.

See oli esialgne aruanne, aga tõepoolest. Minu meelest ei olnud see ennatlik. Olgu, võib-olla veidike küll, kuid ma olin teinud märkimisväärseid avastusi ja olemasolevate andmete põhjal polnud võimalik enam edasi minna, nii et milleks oodata? Selles maa-aluses ruumis jätkub meil mõistatamist mitmeks inimpõlveks. Minu arvates pole meil piisavalt teadmisi, et sealt veel midagi olulist välja imeda, kui me just kusagilt uusi andmeid juurde ei saa.

Kellel meil?

Meil. Minul. Teil. Inimkonnal. Ükskõik kellel. Seal laboris on asju, mille mõistmiseni me praegu lihtsalt ei küüni.

Olgu, rääkige mulle siis sellest, millest te aru saate. Rääkige tahvlitest.

Kõik on minu aruandes kirjas. Neid on kuusteist, igaüks umbes kümme korda kolmekümne kahe jala suurune, peaaegu ühe tolli paksune. Kõik kuusteist tahvlit valmistati samal perioodil, ligikaudu kolm tuhat aastat tagasi. Me…

Kas tohib segada? Ma saan aru, et te ei poolda ristsaastumise teooriat?

Mis minusse puutub, siis ei näe ma mingit põhjust, miks me ei peaks radiosüsiniku dateeringut usaldama. Ja kui aus olla, on nende asjade vanus meie kõige väiksem mure. Kas ma mainisin, et need sümbolid on viimased seitseteist aastat helendanud, ilma et neil oleks mingit käegakatsutavat energiaallikat?

Iga sein koosneb neljast tahvlist, mille sisse on nikerdatud kaksteist rida sümboleid, kaheksateist kuni kakskümmend sümbolit igas reas. Read on kuue-seitsme sümboli kaupa rühmitatud. Kokku leidsime viisteist erinevat sümbolit. Enamikku on kasutatud mitu korda, mõned esinevad ainult ühel korral. Seitse on kaarjad, täpp keskel, seitse koosnevad sirgjoontest, üks on ainult täpp. Kujundus on lihtne, aga väga elegantne.

Kas eelmisel rühmal õnnestus neid märke kuidagi tõlgendada?

Tegelikult oli lingvistiline analüüs Hudsoni raportis üks väheseid kohti, mille sõjavägi tsenseerimata jättis. Nad olid võrrelnud sümboleid kõigi teadaolevate kirjasüsteemidega, nii minevikust kui ka olevikust, kuid ei leidnud ühtegi huvipakkuvat seost. Nad arvasid, et iga sümbolite rühm tähistas mingit väidet, umbes nagu ingliskeelset lauset, aga võrdlusmaterjali puudumisel ei saanud nad mingeid tõlgendusi välja pakkuda. Nende töö oli küllaltki põhjalik ja igal sammul dokumenteeritud. Ma ei näinud põhjust seda teist korda üle teha ja keeldusin, kui mulle pakuti võimalust kaasata töörühma lingvist. Kuna meil polnud märke millegagi võrrelda, siis polnud meil ühtki loogilist võimalust tähenduseni jõuda.

Võib-olla olin ma erapoolik – sest just mina olin selle otsa koperdanud –, aga mind tõmbas nimelt käe poole. Ma ei osanud seda seletada, kuid kogu mu olemus kisendas mulle, et käsi on see kõige tähtsam osa.

Risti vastupidi teie eelkäijale. Mida te oskate mulle käe kohta öelda?

Noh, see näeb jalustrabav välja, aga ma ei usu, et esteetika teid eriti huvitaks. Randmest keskmise sõrme otsani on käelaba pikkus 22,6 jalga. Tundub, et see on läbini metallist, sellestsamast materjalist, millest seinatahvlidki, ent sealjuures vähemalt kaks tuhat aastat vanem. See on tumehall, mõnevõrra pronksja varjundiga ja pärlmutrihelgiga.

Käsi on avatud, sõrmed koos, kergelt kaardus, justkui hoiaks see midagi väga väärtuslikku või näiteks peotäit liiva, et see maha ei pudeneks. Mõned kurrud on kohtades, kus inimese nahk loomulikult kurdub, teised aga nähtavasti puhtdekoratiivsed. Kõik kurrud helendavad ühtmoodi türkiissiniselt, mis toob esile metalli pärlmutriläike. Käsi näib tugev, kuid… rafineeritud on ainus sõna, mis mulle pähe tuleb. Minu meelest on see naisekäsi.

Mind huvitavad praegu pigem faktid. Millest see tugev, aga rafineeritud käsi valmistatud on?

Selgus, et seda oli tavapäraste meetoditega peaaegu võimatu lõigata või mõnel muul moel mõjutada. Alles mitmendal katsel õnnestus ühest seinapaneelist pisitilluke proov kätte saada. Massispektromeetria näitas, et käsi oli mitme raskmetalli sulam ning koosnes põhiliselt iriidiumist, umbes 10 protsendi ulatuses rauast ja väiksemas kontsentratsioonis osmiumist, ruteeniumist ja teistest plaatinametallidest.

Nii et see on väärt oma kaalu kullas?

Naljakas, et te seda mainisite. See ei kaalu nii palju, kui peaks, mistõttu ma ütleksin, et käsi on oma kaalust palju väärtuslikum, mis tahes vääringus.

Kui palju see siis kaalub?

Kolmkümmend kaks tonni… Ma tean, see on aukartustäratav mass, aga koostist arvestades on seda seletamatult vähe. Iriidium on üks tihedamaid elemente, väidetavalt kõige tihedam, ja isegi teatava rauasisalduse juures peaks käsi kaaluma tubli kümme korda rohkem.

Millega te seda selgitasite?

Ei selgitanudki. Ei selgita praegu ka. Ma ei oska arvatagi, millise protsessi abil oleks võimalik sellist tulemust saavutada. Tõtt-öelda ei häirinud eseme mass mind nii palju kui see üüratu iriidiumikogus, mis mulle vastu vaatas. Iriidium pole mitte ainult üks tihedamaid aineid, mida looduses leidub, vaid ka üks haruldasemaid.

Vaadake, selle rühma metallid – plaatina nende hulgas – armastavad ühineda rauaga. Enamik meie planeedil leiduvat iriidiumi on seda ka teinud, miljoneid aastaid tagasi, kui maakera pind oli veel vedelas olekus, ja oma raskuse tõttu on see vajunud tuuma juurde, tuhandete miilide sügavusele. Maakoorde on jäänud väga väike osa, mis on tavaliselt segunenud teiste metallidega, ja nende eraldamiseks läheb vaja keerukat keemilist reaktsiooni.

Kui haruldane on see teiste metallidega võrreldes?

Üliharuldane. Ütleme nii, et kui koguda kokku kogu puhas iriidium, mida planeedil aasta jooksul toodetakse, saab kõigest paar tonni. Ehk umbes ühe suure kohvritäie. Tänapäeva tehnoloogia juures kulub aastakümneid, et sellise eseme valmistamiseks vajalikku hulka kokku kaapida. See on Maal lihtsalt liiga haruldane ja kondriite meil siin ka ülearu palju ei vedele.

Ei saanud aru.

Vabandust! Meteoriite; kivimeteoriite. Iriidium on Maa kivimites nii haruldane, et seda ei õnnestu sageli leidagi. Suurem osa iriidiumi, mida meil kaevandatakse, pärineb meteoriitidest, mis ei ole atmosfääris täielikult ära põlenud. Selle kambri ehitamiseks – ja võib vabalt oletada, et see pole ainus asi, mille nad ehitasid – tuleb tuua seda kusagilt, kus leidub tunduvalt rohkem iriidiumi kui maakoores.

Reis maakera südamesse?

Jules Verne on üks võimalus. Et hankida massilises koguses seda tüüpi metalli, tuleb seda kaevandada kas tuhandete miilide sügavuselt või kosmosest. Täie lugupidamise juures härra Verne’i vastu pean tunnistama, et meie kaevandamisvõime ei ulatu veel kaugeltki nii sügavale. Meie sügavaimad kaevandused paistavad löökaukudena selle kõrval, mida tarvis läheks. Kosmos tundub hoopis kättesaadavam. Juba praegu leidub eraettevõtteid, kes loodavad lähitulevikus kosmosest vett ja vääriskive koguda, aga kõik need projektid on esialgu alles varases planeerimisjärgus. Ent kui meil õnnestuks kosmosest meteoriite koguda, saaks sealt juba rohkem iriidiumi kätte, tublisti rohkem.

Mida te mulle veel öelda oskate?

Ongi enam-vähem kõik. Kui me olime seda paar kuud kõigi inimkonnale teada olevate vahenditega jõllitanud, hakkas mulle tunduma, et me ei jõua kuhugi. Teadsin, et me esitasime valesid küsimusi, aga õigeid küsimusi ma esitada ei osanud. Saatsin esialgse aruande ära ja palusin puhkust.

Värskendage mu mälu. Mis järeldusele te oma aruandes jõudsite?

Meie seda ei ehitanud.

Huvitav. Ja kuidas sellele reageeriti?

Anti puhkust.

Ja oligi kõik?

Jah. Ju nad lootsid, et ma ei tule tagasi. Ma ei kasutanud just sõna „tulnukad”, kuid küllap nad seda mu aruandest välja lugesid.

Aga te ei pidanud seda silmas?

Mitte just täpselt. Võimalik, et on olemas palju maalähedasem selgitus, mille peale ma ei ole lihtsalt tulnud. Teadlasena oskan ma öelda ainult seda, et tänapäeva inimestel ei ole vahendeid, teadmisi ega tehnoloogiat, et midagi niisugust ehitada. On täiesti mõeldav, et mingi muistne tsivilisatsioon tundis metallurgiat palju paremini kui meie, ent iriidiumi polnud ka tollal rohkem saadaval, olgu viis, kümme või kakskümmend tuhat aastat tagasi. Nii et vastuseks teie küsimusele võin ma öelda: ei, ma ei usu, et need asjad on inimeste ehitatud. Järeldage sellest, mida ise tahate.

Ma ei ole loll; ma teadsin küll, et see ilmselt hävitab minu karjääri. NSA silmis kaotasin ma kindlasti igasuguse usaldusväärsuse, aga mis mul muud üle jäi? Valetada?

Mida te pärast aruande esitamist edasi tegite?

Läksin koju tagasi, sinna, kust kõik alguse sai. Ma polnud peaaegu neli aastat kodus käinud, mitte kordagi pärast isa surma.

Kus teie kodu on?

Ma olen pärit ühest väikesest asulast, mille nimi on Deadwood, Rapid Cityst umbes tunniajase teekonna kaugusel loode suunas.

Seda Kesk-Lääne osa ma ei tunne.

See on üks kullapalaviku ajal ehitatud väikelinn. Vanasti sai seal kärtsu ja mürtsu nagu filmides. Viimased bordellid suleti alles siis, kui mina laps olin. Kui HBO kanalil jooksnud lühike telesari välja arvata, oleme kuulsad Wild Bill Hickoki mõrva poolest, mis toimus nimelt Deadwoodis. Linn elas üle kullapalaviku lõpu ja paar suurt tulekahju, aga rahvaarv kuivas kokku umbes tuhande kahesajale.

Deadwood just ei õitse, kuid püsib siiski jalul. Ja maastik on hingematvalt kaunis. Linn asub otse Black Hillsi rahvuspargi serval, kus on imeliku kujuga kaljud, ilusad männimetsad, kaljupaljandid, kanjonid ja ojad. Ma ei tea terves maailmas teist nii kaunist kohta kui see. Ma saan täitsa aru, miks sinna ehitada taheti.

Kas te peate seda endiselt oma koduks?

Jah. See on osa minu olemusest, ehkki minu ema arvaks kahtlemata teisiti. Ta oli otsekui kahevahel, kui ukse lahti tegi. Me polnud vahepeal peaaegu kordagi vestelnud. Sain aru, et ta pani pahaks, et ma tagasi ei tulnud, isegi mitte isa matustele, ja jätsin ta kaotusvaluga üksipäini. Meil kõigil on valust ülesaamiseks omad moodused ning ma usun, et kusagil sügaval sisimas mõistis ema, et see oli lihtsalt minu moodus, ent tema hääles oli viha, oli asju, mida ta kunagi välja ei öelnud, aga mis rikkusid meie suhted igaveseks. Minul polnud sellest midagi. Ta oli küllalt kannatanud; tal oli õigus vimma pidada. Esimese paari päeva jooksul me suurt ei rääkinud, kuid peagi tekkis meil teatav rutiin.

Oma vanas toas magamine äratas mälestusi. Kui ma veel laps olin, siis hiilisin sageli öösel voodist välja ja istusin akna alla ning vaatasin, kuidas isa kaevandusse tööle läks. Ta tuli iga kord enne öövahetust minu tuppa ja lasi mul valida mõne mänguasja, mille ta söögikarbiga kaasa võttis. Ta ütles, et mõtleb minu peale, kui karbi lahti teeb, ja tuleb unenäos minu juurde sööma. Ta ei rääkinud just eriti palju, ei minu ega ka emaga, aga ta teadis, kui tähtsad võivad niisugused pisiasjad lapse jaoks olla, ja leidis iga kord enne tööleminekut aega, et mulle tekk peale panna. Ma soovisin nii väga, et isa oleks siin ja ma saaksin temaga vestelda. Ta ei olnud teadlane, kuid tal oli asjadest selge arusaam. Emaga ma sellest rääkida ei saanud.

Olime emaga paaril viimasel päeval põgusalt, aga mõnusalt juttu ajanud ja see oli meeldiv vaheldus, sest alguses olime vahetanud ainult viisakaid kommentaare toidu kohta. Ent minu töö oli salastatud ja ma juhtisin vestluse südamel kripeldavatelt asjadelt kõrvale, nii kuidas oskasin. Iga mööduva nädalaga edenes see aina hõlpsamini, kuna ma tegelesin pigem lapsepõlves tehtud vigade meenutamise kui käe peale mõtlemisega.

Alles kuu aja pärast jalutasin sinna, kus olin kätt esimest korda näinud. Auk oli ammugi täis aetud. Mulla ja kivide vahel tärkasid juba väikesed puud. Seal polnud enam midagi näha. Uitasin kuni öö tulekuni sihitult ringi. Miks olin just mina esimene, kes käe leidis? Kindlasti oli olemas teisigi sarnaseid ehitisi nagu see, kuhu ma olin sisse kukkunud. Miks polnud keegi neid leidnud? Miks pidi see juhtuma nimelt tol päeval? Käsi oli tuhandeid aastaid maamullas maganud. Miks see just siis ärkas? Mis selle käivitas? Mis oli kahekümne aasta eest teisiti kui kõigi eelnenud aastatuhandete jooksul?

Siis mul plahvatas. See oli õige küsimus. Ma pidin välja uurima, mis käe tööle lülitas.