Читать книгу Peegeldus - Sylvia Day - Страница 3

ARMASTASIN NEW YORKI teatud hullumeelse kirega, mille ma reserveerisin ainult ühe asja jaoks oma elus. See linn oli uue maailma võimaluste ja vana maailma traditsioonide mikrokosmos. Konservatiivid õlg õla kõrval boheemlastega. Veidrad asjad kõrvuti hindamatute rariteetidega. Linnas pulseeriv energia küttis rahvusvahelise äri kogukonda ja tõmbas ligi inimesi kogu maailmast.

Ja kogu selle vibratsiooni, kirglike ambitsioonide ja ilmakuulsa väe kehastus oli just keppinud mind kahe vapustava orgasmini.

Gideoni suure garderoobi poole sammudes heitsin pilgu seksimisest sassis voodile ja väristasin õlgu, kui hiljutist tohutut naudingut meenutasin. Mu juuksed olid veel pesemisest niisked ja pea ümber keeratud käterätik oli ainus kattev riidetükk. Pidin poolteise tunni pärast tööl olema, seega oli vaja kiirustada. Ilmselt pidin hommikusse rutiini seksiks rohkem aega eraldama, muidu jääksin kogu aeg rabelema.

Gideon ärkas, valmis maailma vallutama ja talle meeldis selles domineerimist koos minuga alustada.

Kas mul oli vedanud?

Kuna New Yorki hakkas juuli jõudma ja temperatuur tõusis, valisin õhukesed linased viigipüksid ja halli käisteta popliinpluusi, mis sobis mu silmavärviga. Kuna mul polnud soengu tegemise andi, tõmbasin pikad blondid juuksed taha lihtsasse hobusesappa, seejärel meikisin näo. Kui olin piisavalt esinduslik, lahkusin magamistoast.

Kohe kui koridori astusin, kuulsin Gideoni häält. Mind läbis kerge värin, kui taipasin, et ta oli endast väljas, kuna tema hääl kostis vaikse ja katkendlikuna. Gideon ei ärritunud kergelt… Kui ta just minu peale vihane polnud. Mina suutsin viia ta nii kaugele, et ta tõstis häält ja vandus, suskas isegi käed oma oivalistesse õlgadeni ulatuvatesse tintmustadesse juustesse.

Kuid enamuse ajast oli Gideon tunnistus vaoshoitud võimust. Tal polnud vajadust karjuda, kuna ta suutis inimesi vaid pilgu või nappide sõnadega hirmust värisema panna.

Leidsin Gideoni tema kodukontorist. Ta seisis seljaga ukse poole, Bluetooth’i kuular kõrvas. Käed ristis rinnal, vaatas ta oma Viienda Avenüü katusekorteri aknast välja, luues mulje väga üksildasest mehest, isikust, kes on eraldanud end ümbritsevast maailmast, kuid samal ajal täiesti võimeline seda valitsema.

Uksepiidale nõjatudes neelasin teda endasse. Kindlasti nägin mina horisondijoont rohkem aukartust äratavamana kui Gideon. Minu eeliseks oli näha teda ennast superimposantsena kõrguvate pilvelõhkujate kohal – sama vägev ja muljetavaldav. Ta oli käinud duši all, enne kui mina voodist välja ronisin. Tema tõsist sõltuvust tekitav keha oli riietatud kallihinnalise kolmeosalise rätsepaülikonna kahte ossa – minu jaoks kahtlemata kuum teema. Gideoni tagumine pool demonstreeris perfektset tagumikku ja laia vestis selga.

Seinal rippus suur kollaaž meie fotodest kui paarist ja üks väga intiimne, mis oli pildistatud, kui magasin. Enamik pilte oli tehtud paparatsode poolt, kes jälgisid iga Gideoni sammu. Ta oli Gideon Cross, Cross Industriest, ja naeruväärses eas, 28-aastasena, kuulus ta 25 maailma kõige rikkama inimese hulka. Olin täiesti kindel, et ta omas suurt tükki Manhattanist; olin veendunud, et ta oli planeedi seksikaim mees. Ja ta hoidis minu pilte igal pool, kus ta töötas, nagu oleks temal mind sama lõbus vaadata kui minul teda.

Gideon pöördus nõtkelt, et tabada mind oma jääsinise pilguga. Loomulikult teadis ta, et ma jälgisin teda. Õhk praksus, kui me teineteise lähedal viibisime – ootusärevus nagu vaikus enne kõuekärgatust. Eks ta vist ilmselt meelega ootas veidi, enne kui minu poole pöördus, andes mulle võimaluse end silmitseda, kuna teadis, kuidas see mulle meeldib.

Tume ja ohtlik. Ja üleni minu.

Jumal… Ma polnud ikka veel harjunud Gideoni näo mõjuga. Need voolitud põsesarnad ja tumedad kaardus kulmud, tihedate ripsmetega ümbritsetud sinised silmad, ja need huuled…täiuslikult joonistatud, nii sensuaalsed kui ka õelad. Mulle meeldis, kui need naeratasid seksuaalse kutsega ja võpatasin, kui need tõmbusid kitsaks rangeks jooneks. Ja kui ta surus need huuled mu ihule, tundsin tema järele põletavat nälga.

Jessas, no kuula ennast. Mu huuled kõverdusid, kui meenus, kuidas mind tavaliselt häiris, kui tuttavad oma peikade hea välimuse koha pealt väga poeetiliseks muutusid. Kuid siin ma olin, pidevalt võlutud sellest, kui imeline oli see keeruline, masendav, segane, patuselt seksikas mees, kellesse iga päev üha rohkem armusin.

Kuni me teineteist vahtisime, tema süngus ei vähenenud, samuti jätkas Gideon vestlust selle vaesekesega liini teises otsas, kuid tema pilk soojenes jahedast ärritusest kõrvetava kuumuseni.

Oleksin pidanud juba harjunud olema selle muutusega, mis toimus, kui Gideon mind vaatas, kuid see üllatas mind alati nii, et tegi mu põlved nõrgaks. See pilk andis edasi seda, kui väga ja kõvasti ta tahtis mind keppida – mida ta tegi igal võimalikul juhul – ja see andis mulle aimu tema toorest, väsimatust tahtejõust. Tugevuse ja autoriteedi märk oli kõigel, mida Gideon oma elus tegi.

„Näeme laupäeval kell kaheksa,” lõpetas ta kõne, enne kui kuulari kõrvast tõmbas ja lauale viskas. „Tule siia, Eva.”

Veel üks värin käis minust läbi, kui ma teda oma nime kuulsin ütlemas, sama mõjuvõimuga, mida ta kasutas, kui ütles Nüüd, Eva, kui ma olin tema all…teda täis…kui ma tahtsin meeleheitlikult tema jaoks tippu jõuda…

„Selleks pole aega, boss.” Taganesin koridori, kuna muutusin nõrgaks, kui asi puudutas Gideoni. Kui kuulsin tasast kähinat tema mahedas, lihvitud hääles, võisin ainuüksi sellest peaaegu orgasmi saada. Ja mil tahes Gideon mind puudutas, ma loobusin igasugusest vastuhakust.

Kiirustasin kööki meile kohvi valmistama.

Gideon pomises midagi omaette ja järgnes mulle, tänu oma pikkadele sammudele sai ta mu varsti kätte. Leidsin end peagi 190-sentimeetrise tugeva, seksika mehe poolt koridori seina vastu naelutatuna.

„Tead, mis siis saab, kui sa põgened, mu inglike?” Gideon näksas hammastega mu alahuult ja paitas kohe valusat kohta keeleotsaga. „Ma saan su kätte.”

Miski minu sees ohkas õnnelikult alla andes ja mu keha lõtvus naudingust, kui tundsin Gideoni nii lähedal enda vastas. Ihaldasin teda pidevalt, nii kohutavalt, et see tegi füüsilist valu. Tundsin tema vastu iha, kuid see oli ka midagi palju enamat. Midagi nii kallist ja sügavat, et Gideoni ihalus minu järele polnud selle ajendiks, nii nagu see oleksolnud mõne teise mehe puhul. Kui mõni teine oleks mind püüdnud oma keha jõuga alistada, oleksin hirmust segaseks läinud. Kuid Gideoniga polnud see kunagi probleemiks. Ta teadis, mida ma tahtsin ja palju ma suutsin vastu võtta.

Äkitselt lasi ta oma naeratusel välkuda ja see pani mul südame seisma.

Seistes silmitsi selle hingematvalt ilusa näoga, mida raamisid läikivad tumedad juuksed, tundsin põlvi nõtkumas. Gideon oli väga klanitud ja viisakas, välja arvatud nende siidiste salkude moraalitu pikkus.

Ta nuhutas ninaga vastu minu oma. „Sa ei saa mulle niiviisi naeratada ja siis minema jalutada. Ütle, mida sa mõtlesid, kui ma telefoniga rääkisin.”

Naeratasin virilalt. „Sellest, kui imeline sa oled. See pole normaalne, kui tihti ma sellest mõtlen. Oleks aeg sellest juba üle saada.”

Gideon haaras mu reie tagaosast ja tõmbas mind endale lähemale, õrritades mind oma oskusliku puusade hööritamisega minu omade vastas. Voodis oli ta kohutavalt andekas. Ja ta teadis seda. „Olgu ma neetud, kui ma seda sul teha lasen.”

„Ah nii?” Kuumus lookles veenides, keha oli liiga näljane tema puudutuste järele. „Ega sa taha ometi öelda, et sa igatsed veel üht suurte silmadega naist enda külge rippuma, härra Vihkab-Kõrgendatud-Ootusi.”

„See, mida ma tahan,” nurrus Gideon, võttes mu lõua pihku ja silitades pöidlaotsaga mu alahuult, „on see, et sa oled nii hõivatud mulle mõtlemisega, et sul pole muu jaoks aega.”

Hingasin värinaga sisse. Mind hukutas täielikult hõõguv pilk Gideoni silmis, provokatiivne toon hääles, tema keha kuumus ja suud vesistama panev naha lõhn. Ta oli minu narkootikum ja mul polnud soovi seda harjumust muuta.

„Gideon,” hingeldasin ma võlutuna.

Vaikse ohkega surus Gideon oma voolitud suu minu omale, peletades mahlaka, sügava suudlusega kaugemale mõtted sellest, mis kell juba oli… Suudlusega, mis peaaegu segas mul nägemast ebakindlust, mida Gideon äsja oli ilmutanud.

Surusin sõrmed tema juustesse, et teda paigal hoida, ja suudlesin teda vastu, keel libises üle tema keele, paitas seda.

Olime paar olnud väga lühikest aega. Vähem kui kuu.

Mis veel halvem – kumbki meist ei teadnud, mida tähendab olla sellises suhtes nagu meil oli ja mida püüdsime hoida – suhe, milles keeldusime teesklemast, et me ei ole tõsiselt katki.

Gideon pani käed mulle ümber ja embas mind omastavalt. „Tahtsin veeta nädalavahetuse koos sinuga Florida Keysis – paljalt.”

„Hmm, kõlab mõnusalt.” Rohkem kui mõnusalt. Kui väga poleks Gideon mulle kolmeosalises ülikonnas ka meeldinud, eelistasin teda rohkem ihualasti. Ei tahtnud mainida, et ma polnud sellel nädalavahetusel saadaval…

„Aga nüüd pean nädalalõpu hoopis äri ajades veetma,” pomises Gideon, huuled mu suud paitamas.

„Sa lükkaksid töö edasi, et koos minuga olla?” Gideon oli tihti varem töölt ära tulnud, et koos minuga aega veeta ja ma teadsin, et see läheb talle üht-teist maksma.

Mu ema oli kolmandat korda abielus ja kõik tema abikaasad olid edukad, üht või teist sorti rikkad mogulid. Teadsin, at ambitsioonide hinnnaks olid pikad tööpäevad.

„Maksan teistele inimestele piisavalt palka, et saaksin ise koos sinuga olla.”

Kaval haak, aga märgates Gideoni pilgus ärritatud helki, muutsin teemat. „Aitäh sulle. Teeme nüüd kohvi, enne kui aeg otsa saab.”

Gideon tõmbas keelega mööda mu alahuult ja laskis mu seejärel vabaks. „Tahaksin homme õhtul kell kaheksa õhku tõusta. Pakin midagi lahedat ja kerget kaasa. Arizonas on kuiv kuumus.”

„Mida?” Ma pilgutasin silmi Gideoni eemalduvale seljale, kui see kontorisse kadus. „Kas sa teed äri Arizonas?”

„Kahjuks küll.”

Uhh…oot. Selle asemel, et riskida kofeiinilaksust ilma jäämisega, lükkasin vaidluse edasi ja jätkasin teed kööki. Läksin läbi Gideoni avara korteri, mis oli suurepärase sõjaeelse arhitektuuriga ja kitsaste kaarakendega, kontsaklõbin vaheldumas – kord kajamas siledal parketil, kord summutatud Aubussoni vaipadel. Luksuslikud ruumid olid kujundatud tumeda puidu ja neutraalsete kangastega, kuid seda muutsid erksamaks kontrastsed detailid. Kuigi Gideoni kodus polnud rahaga koonerdatud, jättis see sooja ja külalislahke mulje – hubane paik, kus puhata ja end hellitatuna tunda.

Kui kööki jõudsin, ei raisanud ma aega ja torkasin termoskruusi ühe-tassi kohvimasina alla. Gideon järgnes mulle, pintsak käsivarrele visatud ja mobla käes. Panin tema jaoks teise kruusi tila alla, enne kui ta külmiku juurde koort võtma läks.

„Paistab, et mul siiski veab.” Pöördusin Gideoni poole ja meenutasin talle probleemi oma korterinaabriga. „Saan siis sel nädalavahetusel Caryga asju klaarima hakata.”

Gideon pistis mobla pintsaku põuetaskusse, seejärel riputas kuue köögileti äärde baaritooli leenile. „Sa tuled minuga kaasa, Eva.”

Pahinal välja hingates lisasin kohvile koort. „Mida tegema? Alasti ringi lippama ja ootama, millal sa töö lõpetad ja mind keppima hakkad?”

Gideoni pilk kinnitus mu silmisse, kui ta oma kruusi võttis ja liiga rahulikult mõttesse jäädes auravat kohvi rüüpas. „Kas me hakkame vaidlema?”

„Kas sa muudad asja keeruliseks? Me ju rääkisime sellest. Tead küll, et ma ei saa Caryt üksi jätta pärast seda, mis eile õhtul juhtus.” Mitmekehaline pundar, mille ma elutoast olin leidnud, andis uue tähenduse sõnale „grupiseks“.

Panin koorepaki külmikusse tagasi ja tundsin, kuidas Gideon tahtejõu abil mind pidurdamatult enda poole tõmbas. Nii oli olnud algusest saadik. Kui Gideon tahtis, suutis ta panna mind oma tahet tundma. Ja väga, väga raske oli ignoreerida seda osa minust, mis tahtis tema soovile järele anda. „Sina hoolitsed oma äri eest ja mina oma parima sõbra eest, seejärel saame jälle kokku ja hoolitseme teineteise eest.”

„Ma jõuan alles pühapäeva õhtuks tagasi, Eva.”

Oi… Tundsin kõhus teravat pistet, kui kuulsin, et peame nii kaua lahus olema. Enamik inimesi ei veetnud iga hetke koos, aga meie polnud nagu enamik. Meil mõlemal esines emotsionaalseid probleeme, ebakindlust ja teineteisest sõltuvust, mis vajas regulaarset kontakti, et hoida meid normaalselt funktsioneerimas. Mulle ei meeldinud Gideonist lahus olla. Suutsin harva rohkem, kui paar tundi olla temale mõtlemata.

„Ka sina ei suuda seda mõtet taluda,” ütles Gideon vaikselt, uurides mind pilgul, mis märkas kõike. „Pühapäevaks oleme mõlemad väärtusetud.”

Puhusin kohvile peale ja rüüpasin kiire sõõmu. Mind häiris see, et pean kogu nädalalõpu Gideonita mööda saatma. Mis veel halvem – vihkasin mõtet, et tema veedab nii palju aega ilma minuta. Tal oli eemal olles palju valikuid ja võimalusi – naisi, kes polnud omadega nii väga sassis ja kellega oli kõik palju lihtsam.

Mul õnnestus siiski öelda: „Me mõlemad teame, et see pole just tervislik, Gideon.”

„Kes seda räägib? Mitte keegi teine ei tea, mis tähendab meie nahas olla.”

Olgu, selles osas oli tal õigus.

„Me peame tööle minema,” ütlesin ma, teades, et see tupik ajab meid mõlemaid päev otsa hulluks. Pidime asja hiljem korda ajama, kuid praegu olime ummikus.

Gideon toetas puusa köögileti vastu, pani pahkluude kohal jalad risti ja jätkas kangekaelselt. „Meil on vaja seda, et sa tuled kaasa.”

„Gideon.” Mu jalg hakkas vastu põranda travertiinplaati kopsima. „Ma ei saa sinu pärast oma elust loobuda. Kui ma muutun trofeenaiseks, saab sul minust kiiresti villand. Põrgu päralt, ma ajaksin endal südame pahaks. See ei tohiks meid ära tappa, kui me paar päeva silume oma elu muid osi, isegi kui see meile ei meeldi.”

Gideoni tabas mu pilgu. „Sa oled trofeenaise jaoks liiga keeruline.”

„Pada sõimab katelt.”

Gideon ajas end sirgu, kehitas minema oma meeliskleva sensuaalsuse ja haaras mind koheselt oma karmi jõulisusega. Nii muutlik – nagu ma isegi. „Sul on viimasel ajal palju survet peal olnud, Eva. Pole mingi ime – see on ju New York. Ma ei saa sind siia jätta, kui ise ära olen. Võta Cary kaasa, kui tahad. Te võite sarvi ristata ajal, kui sa ootad, kuni töö lõpetan ja sind keppima hakkan.”

„Haa.” Kuigi ma tunnustasin Gideoni katset vähendada pinget huumori abil, taipasin ma, mis oli tema tegelik vastuväide meie lahusolekule – Nathan. Minu endine kasuvend. Elav õudusunenägu minu minevikust, ja Gideon näis kartvat, et see võib minu olevikku tagasi pöörduda. Möönsin ehmudes, et tal võis õigus olla. Anonüümsuse kilp, mis oli mind aastaid kaitsnud, oli purunenud, kuna minu suhe Gideoniga oli avalikkuse suure tähelepanu all.

Issand… meil ei olnud üldse aega selle jamaga tegelda, kuid ma teadsin, et see polnud asi, milles Gideon järele annab. Ta oli mees, kes täielikult nõudis enda omandit, ajas konkurendid minema halastamatu järjekindlusega ega lasknud minuga kunagi midagi halba juhtuda. Olin tema turvapaik, tema jaoks haruldane ja hindamatu.

Gideon heitis pilgu kellale. „Aeg minna, mu inglike.”

Ta haaras pintsaku, siis kutsus mind käeviipega oma luksuslikku elutuppa, kust ma krabasin ridiküli ja koti, kus olid sees mu tänavakingad ja muud vajalikud esemed.

Mõni minut hiljem olime juba Gideoni eraliftiga alumisele korrusele laskunud ja tema Bentley linnamaasturi tagaistmele maandunud.

„Tere, Angus,” tervitasin ma autojuhti, kes puudutas oma vanamoelise sohvrimütsi serva.

„Tere hommikust, preili Tramell,” vastas ta naeratades. Ta oli vanem härrasmees, kelle punastesse juustesse oli ohtralt halli lisandunud. Ta meeldis mulle paljudel põhjustel, üks neist, mitte vähetähtis, oli fakt, et ta oli sõidutanud Gideoni ringi põhikoolist alates ja tema eest südamest hoolitsenud.

Kiire pilk Rolexile, mille ema ja kasuisa olid mulle kinkinud, ütles mulle, et ma jõuan tööle õigeks ajaks… kui me liiklusummikusse kinni ei jää. Jõudsin sellele vaevalt mõelda, kui Angus osavalt tänavale taksode ja autode merre libises. Pärast pingelist vaikust Gideoni korteris äratas Manhattani lärm mind sama tõhusalt kui kofeiinilaks. Signaalide tuututamine ja rehvide müdin üle kanalisatsiooniaukude kaante muutsid mu erksamaks. Kiirelt liikuvate jalakäijate ojad voolasid ummistunud tänava mõlemal küljel, hooned sirutusid ambitsioonikalt taeva poole, jättes meid varjudesse, kuigi päike tõusis üha kõrgemale.

Jumal, ma ikka tõsiselt armastasin New Yorki. Iga päev võtsin aega, et imada seda endasse, püüdsin tõmmata seda enda poole.

Toetasin selja vastu nahkistet, võtsin Gideoni käe pihku ja pigistasin seda. „Kas sa tunneksid end paremini, kui me Caryga nädalalõpuks linnast lahkuksime? Äkki teeme kiire süsti Vegasesse?”

Gideoni silmad tõmbusid kissi. „Kas ma ohustan kuidagi Caryt? Kas sellepärast ei taha sa Arizonasse tulla?”

„Mida? Ei. Mitte sellepärast.” Kergitasin end, nii et sain Gideonile otsa vaadata. „Vahel kulub terve õhtu, enne kui ta end mulle avama hakkab.”

„Mitte sellepärast?” kordas Gideon mu vastust, eirates kõike peale mu esimeste sõnade.

„Caryle vist tundub, et ta ei saa mind enam kätte, kui tal on vaja rääkida, sest ma olen kogu aeg sinuga,” selgitasin ma, hoides kahe käega kruusist, kui me teeaugust läbi sõitsime. „Kuule, sa pead tema suhtes armukadedusest üle saama. Kui ma ütlen, et ta on mulle nagu vend, Gideon, siis ma ei tee nalja. Ta ei pea sulle meeldima, aga sa pead mõistma, et ta on minu elu püsiv osa.”

„Kas sa ütled talle sama asja minu kohta?”

„Ma ei pea seda tegema. Ta teab. Ma püüan praegu kompromissile jõuda…“

„Ma ei tee kunagi kompromisse.”

Ma kergitasin kulme. „Äris sa kindlasti ei tee. Aga see on suhe, Gideon. See nõuab andmist ja…“

Gideoni urin katkestas mu lause. „Minu lennuk, minu hotell ja kui sa territooriumilt lahkud, võtad turvameeskonna kaasa.”

Tema äkiline vabatahtlik allaandmine üllatas mind ja ma vaikisin pika minuti. Piisavalt pika, nii et Gideoni kulmud kerkisid läbitungivate siniste silmade kohal ja tema pilk ütles, et muud valikut pole.

„Kas sa ei arva, et see on veidi äärmuslik?” suskasin ma. „Cary on ju koos minuga.”

„Sa annad mulle andeks, kui ma pärast eilset õhtut ei usalda sinu turvalisust tema kätte.” Kohvi rüübates andis Gideoni hoiak selgelt mõista, et tema jaoks oli vestlus läbi. Ta oli omale vastuvõetavad valikud välja käinud.

Ma oleksin võinud sellise isemeelsuse pärast õelaks muutuda, kui poleks mõistnud, et Gideoni motivatsiooniks oli minu eest hoolitsemine. Minu minevikus oli kurje luukeresid ja suhe Gideoniga oli mind asetanud meedia kõrge tähelepanu alla ning see võis meelitada Nathan Barkeri otse minu ukse taha.

Lisaks see, et kontroll kõige üle, mis teda ümbritses, moodustas osa sellest, milline mees Gideon oli. See oli kaubaga kaasas ja ma pidin sellega kohanema.

„Olgu,” nõustusin ma. „Milline hotell sulle kuulub?”

„Mul on neid mitu. Võid ise valida.” Ta pööras pead ja vaatas aknast välja. „Scott saadab sulle meiliga nimekirja. Kui oled otsusele jõudnud, anna talle teada ja ta korraldab kõik ära. Me lendame koos välja ja tuleme koos tagasi.”

Toetasin õla vastu istet, rüüpasin kohvi ja märkasin, kuidas Gideoni käsi oli reiel rusikas. Tumendatud klaasi peegeldusel näis tema nägu rahulik, kuid ma tunnetasin tema pahameelt.

„Aitäh sulle,” pomisesin ma.

„Ära hakka. Mul pole selle kõige üle hea meel, Eva.” Tema lõualihas tõmbles. „Su korterikaaslane keerab sita kokku ja mina pean nädalavahetuse ilma sinuta mööda saatma.”

Vihkasin, seda, et ta peab õnnetu olema, võtsin tal kohvi käest ja pistsin kruusid tagaistme topsihoidjatesse. Seejärel ronisin talle sülle, jalad harkis. Põimisin käed talle kaela ümber. „Hindan väga, et sa järele andsid, Gideon. See tähendab mulle palju.”

Gideon heitis mulle põletava pilgu. „Ma teadsin kohe, kui sind nägin, et sa ajad mu hulluks.“

Naeratasin, meenutades meie esimest kohtumist. „Kui ma perseli Crossfire’i fuajee põrandal lösutasin?”

„Enne. Väljas.”

Kulmu kortsutades küsisin: „Kus väljas?”

„Kõnniteel.” Gideon haaras mul puusadest ja pigistas neid omastaval, käskival viisil, mis tekitas minus iha tema järele. „Ma olin koosolekule minemas. Minut veel ja ma poleks sind näinud. Olin just autosse istunud, kui sa nurga tagant välja ilmusid.“

Mäletasin küll, kuidas üks Bentley tol päeval kõnnitee ääres ootas. Tulles olin olnud liiga ametis hoone imetlemisega ega märganud läikivat sõidukit, aga olin seda lahkudes tähele pannud.

„Sa lajatasid mulle nagu puuga pähe kohe, kui ma sind nägin,” tunnistas Gideon pahuralt. „Ma ei suutnud silmi sinult ära pöörata. Tahtsin sind kohe saada. Tohutult. Peaaegu, et raevukalt.”

Kuidas ma ei teadnud, et meie esimene kohtumine tähendas palju rohkem, kui ma algul arvasin? Mina mõtlesin, et me koperdasime juhuslikult teineteise otsa. Kuid Gideon oli hoonest selleks päevaks lahkumas… mis tähendas, et ta tuli meelega sisse tagasi. Mulle järele.

„Sa seisatasid just Bentley kõrval,” jätkas Gideon, „ja kallutasid pea kuklasse. Sa vaatasid hoonet alt ülesse ja ma kujutasin sind ette põlvili, mulle samamoodi otsa vaatamas.”

Vaikne urin Gideoni hääles sundis mind tema süles nihelema. „Mismoodi?” sosistasin ma, võlutuna tema leegitsevast pilgust.

„Põnevusega. Väikse aukartusega… väikse alandlikkusega.” Ta haaras mul tagumikust ja tõmbas mind endale lähemale. „Mitte keegi poleks suutnud mind takistada sulle järgnemast. Ja seal sa olid, just nii nagu ma sind tahtsin, peaaegu mu ees põlvitamas. Tol hetkel käis mul peast läbi pool tosinat fantaasiat sellest, mida ma sinuga teeksin, kui sa alasti mu ees oleksid.”

Ma neelatasin, kui mulle meenus samasugune reaktsioon teda nähes. „Kui ma sind esimest korda nägin, mõtlesin kohe seksist. Karjuvast, linu kraapima panevast seksist.”

„Ma märkasin seda.” Gideon libistas kätega üle mu selja. „Ja ma tean, et sa said minust samuti sotti. Nägid, mis ma olen… mis mul sees on. Sa nägid minust otse läbi.”

Ja see oligi, mis mind perseli kukutas – sõna otseses mõttes. Olin vaadanud Gideoni silmisse ja taibanud, kui kõvasti ohjeldatud ta oli, milline sünge hing tal oli. Nägin võimu ja nälga ja kontrolli ja vajadust. Kusagil oma sisemuses teadsin, et see saavutab mu üle võimu. Suur kergendus oli teada saada, et ta oli tundnud sama murrangut seoses minuga.

Gideoni käed embasid mu abaluusid ja tõmbasid mind lähemale, kuni meie otsmikud kokku puutusid. „Mitte keegi pole varem seda näinud, Eva. Sa oled ainus.”

Mu kõri tõmbus valusalt kokku. Mitmes mõttes oli Gideon karm kutt, kuid ta oskas mu vastu nii armas olla. Peaaegu et lapsikult, mis mulle väga meeldis, kuna see oli puhas ja siiras. Kui teised ei vaevunud vaatama tema hämmastavalt ilusa näo ja muljetavaldava pangaarve taha, siis polnud nad seda väärtki, et teda tunda. „Mul polnud sellest aimugi. Sa olid nii… jahe. Näis, et ma ei mõjunud sulle mitte kuidagi.”

„Jahe?” küsis ta halvustavalt. „Ma põlesin su järele. Sellest ajast saadik olen omadega täiesti läbi.”

„Jessas. Tänan väga.”

„Sa panid mind ennast vajama,” kähises ta. „Nüüd ei talu ma mõtet, et pean kaks päeva ilma sinuta hakkama saama.”

Hoides Gideoni lõuga oma pihkudes suudlesin teda õrnalt, huuled meelitavad ja vabandavad. „Ma armastan sind samuti,” sosistasin ma vastu tema ilusat suud. „Ka mina ei suuda sinust eemal olla.”

Gideon suudles mind vastu ahnelt, õgivalt, kuid hoidis mind enda vastas õrnalt ja aupaklikult. Nagu oleksin ma kallis. Kui ta tagasi tõmbus, olime mõlemad hingetud.

„Ma pole isegi sinu tüüp,” narrisin ma, püüdes enne tööle jõudmist õhustikku pingevabamaks muuta. See, et Gideon brünette eelistas, oli hästi teada ja dokumenteeritud.

Tundsin, et Bentley tõmbas kõnnitee äärde ja jäi seisma. Angus astus autost välja, et meil lasta omaette olla, jättes mootori ja kliimaseadme tööle. Vaatasin aknast välja ja nägin kõrval Crossfire’i hoonet.

„Kui nüüd tüübist rääkida…“ Gideon lükkas pea kuklasse ja toetas selle vastu istme seljatuge. Ta hingas sügavalt sisse. „Corinne oli üllatunud, kui sind nägi. Ta lootis hoopis teistmoodi naist näha.”

Mu lõug tõmbus krampi, kui Gideon oma endist kihlatut mainis. Kuigi ma teadsin, et nende suhe oli pigem sõprus, milles puudus armastus ja tekitas Gideonis üksindustunnet, ei takistanud see kadeduseussil minu sees edasi närida. Armukadedus oli üks minu mürgisemaid puudusi. „Kuna ma olen blond?”

„Kuna… sa pole üldse tema moodi.“

Mul jäi hing kinni. Ma polnud selle peale tulnud, et Corinne oli Gideonile standardiks olnud. Isegi Magdalene Perez – üks Gideoni sõpradest, kes soovis, et tähendaks talle rohkemat – oli tunnistanud, et kasvatas juuksed pikaks, kuna tahtis Corinne’iga sarnaneda. Kuid ma polnud taibanud selle tähelepaneku keerulisust. Issand… kui see osutus tõeks, siis oli Corinne’il Gideoni üle tohutu võim, palju suurem, kui ma suutsin välja kannatada. Mu süda hakkas kiiremini peksma ja kõhus keeras. Ma vihkasin seda naist täiesti mõistmatul kombel. Vihkasin, et ta oli kunagi isegi Gideoniga seksinud. Vihkasin kõiki naisi, kes olid tunda saanud Gideoni puudutust… tema iha… tema kütkestavat keha.

Hakkasin end tema sülest maha libistama.

„Eva.” Gideon hoidis mind paigal, haarates mu reitest kõvemini kinni. „Ma ei tea, kas tal on õigus.”

Heitsin pilgu mind hoidvatele kätele ja kui ma nägin Gideoni parema käe sõrmes pühendumist tähistavat sõrmust – märki minu omandiõigusest – siis ma rahunesin. Samuti rahunes segadust täis pilk Gideoni näol, kui talle silma vaatasin. „Sa ei tea?”

„Kui ma seda tegin, siis ebateadlikult. Ma ei otsinud teda teistes naistes. Ma ei teadnudki, et üldse midagi otsisin, kuni sind nägin.”

Kui kergendus mu hinge täitis, libistasin peopesadega üle Gideoni kuuerevääride. Võib-olla polnud ta teadlikult Corinne’i otsinud ja isegi kui oli, erinesin ma temast väga nii välimuse kui temperamendi poolest. Olin Gideoni jaoks unikaalne; naine, kes oli igas mõttes teistsugune kui kõik ülejäänud. Soovisin, et sellest jätkuks, et armukadedusest võitu saada.

„Võib-olla see ei olnudki eelistus, pigem muster.” Paitasin sõrmeotsaga tema kulmujoont. „Peaksid dr. Peterseni käest küsima, kui täna sinna läheme. Soovin, et teaksin rohkem vastuseid pärast kõiki neid teraapia-aastaid, aga ma ei tea. Meie vahel on palju seletamatut, eks ole? Ma ei tea siiani, mida sa minus näed ja mis sind minu küljes kinni hoiab.”

„See on see, mida sina näed minus, mu inglike,” ütles Gideon vaikselt ja tema näojooned pehmenesid. „Et sa tead, mis minus on, aga tahad mind ikkagi sama palju kui mina sind. Igal õhtul magama jäädes kardan, et kui ärkan, oled sa läinud. Või et ma hirmutasin su minema… et ma nägin sind vaid unes…“

„Ei, Gideon.” Jeesus. Iga päev murdis ta mu südame. Raputas mind.

„Tean, et ma ei räägi sulle, mida su vastu tunnen, nii nagu sina mulle räägid, kuid ma olen sul olemas. Sa tead seda.”

„Jah, ma tean, et sa armastad mind, Gideon.” Hullupööra. Kohutavalt. Meeletult. Just sedasi, nagu olid minu tunded tema vastu.

„Ma olen sinuga seotud, Eva.” Pea ikka veel kuklas, tõmbas Gideon mind enda poole magusaimateks suudlusteks – tema tugevad huuled liikusid õrnalt minu omade all. „Ma tapaksin sinu pärast, kui vaja,” sosistas ta, „loobuksin kõigest, mis mul on, sinu pärast… aga ma ei loobuks sinust. Kaks päeva on piir. Ära palu rohkemat; ma ei saa seda sulle lubada.”

Ma ei võtnud tema sõnu kergelt. Gideoni rikkus eraldas teda, andis talle väe ja kontrolli, mis oli temalt mingil eluetapil varastatud. Ta oli kannatanud brutaalsust ja vägivalda, just nagu minagi. See, et ta pidas väärtuslikumaks kaotada meelerahu, et mind endale hoida, tähendas mulle rohkem kui sõnad ma armastan sind.

„Mul on neid kaht päeva vaja, boss ja ma teen sulle hiljem kõik tasa.”

Süngus Gideoni pilgus kadus ja selle asemele ilmus seksikas kuumus. „Ohoo? Kas plaanid mind seksiga maha rahustada, mu inglike?”

„Jah,” tunnistasin ma häbitult. „Rohke seksiga. Tundub, et sinu puhul toimib selline taktika hästi.”

Gideoni suu kiskus muigele, kuid tema pilgus peitus teravus, mis kiirendas mu hingetõmbeid. Sünge pilk, mille ta mulle heitis, meenutas mulle – nagu ma oleksin saanud seda unustada –, et ta pole mees, keda saab juhtida või taltsutada.

„Ah, Eva,” nurrus ta, lamaskledes autoistmel äsja hiire pessa meelitanud rammusa pantri röövelliku muretusega.

Tundsin kehas mõnusat värinat. Kui see oli Gideon, kes tahtis mind nahka panna, siis olin rohkem kui rahul.