Читать книгу Peegeldus - Sylvia Day - Страница 4

JUST ENNE, KUI ma astusin 20. korrusel liftist välja, Waters Field & Leamani – selle reklaamifirma, kus ma töötasin – vestibüüli, sosistas Gideon mulle kõrva: „Mõtle minust päev otsa.”

Pigistasin rahvast täis liftikabiinis salaja tema kätt. „Kogu aeg.”

Gideon jätkas sõitu ülemisele korrusele, kus asetses Cross Industries peakorter. Crossfire kuulus temale, see oli üks paljudest kinnisvaradest, mida ta suurlinnas omas, kaasa arvatud kortermaja, kus mina elasin.

Ma proovisin sellele mitte tähelepanu pöörata. Minu ema oli karjääri- ja trofeenaine. Ta oli loobunud minu isa armastusest küllusliku elustiili kasuks, millest mina hästi aru ei saanud. Mina oleksin armastust iga kell tähtsamaks pidanud kui rikkust, kuid oletan, et mul oli seda kerge öelda, sest mul oli oma raha – suur investeerimisportfell. Mitte et ma seda kunagi puudutanud oleksin. Ma ei kavatsenud seda kunagi kasutama hakata. Olin maksnud liiga kõrget hinda ega suutnud ette kujutada, et miski suudaks seda kinni maksta.

Megumi, administraator, laskis mind klaasist turvauksest sisse ja tervitas mind laia naeratusega. Ta oli ilus naine, sama noor kui mina, stiilse bob-soenguga – läikivad mustad juuksed raamisid tema kauneid asiaatlikke näojooni.

„Tere,” ütlesin ma tema laua juures peatudes. „Lõunaks plaane on?”

„Kohe teen.”

„Super.” Mu naeratus oli lai ja siiras. Kuigi ma armastasin Caryt ja nautisin temaga koos veedetud aega, vajasin ma sõbrannasid. Cary oli juba hakanud looma endale tuttavate ja sõprade võrgustikku meie poolt omaks võetud linnas, kuid mina olin tõmmatud Gideoni pöörisesse peaaegu algusest saadik. Kuigi mulle meeldis iga vaba minutit temaga veeta, teadsin, et see on ebaterve. Sõbrannad rääkisid tavaliselt kõike otse ja ausalt, kui mul seda vaja oli ning ma pidin toitma ka selliseid sõprusi.

Jätkasin teed ja läksin mööda pikka koridori oma boksi. Kui ma laua juurde jõudsin, panin koti ja ridiküli alumisse sahtlisse, kuid nutitelefoni jätsin välja, et see hääletuks panna. Leidsin sõnumi Carylt:

Anna andeks, beibi.

„Cary Taylor,” ohkasin ma. „Ma armastan sind… isegi, kui sa mu närvi ajad.”

Ja ta oli mu ikka täiesti endast välja viinud. Ükski naine ei tahaks jõuda koju ja leida end keset grupiseksi elutoa põrandal. Eriti mitte siis, kui oled tülli läinud oma uue peikaga.

Saatsin talle sõnumi vastu:

Kui saad, pane näd lõpp mu jaox kinni.

Saabus pikk paus ja ma kujutasin ette, kuidas Cary mu palvet seedib.

NEETUD, kirjutas ta lõpuks vastu. SUL ON VIST MISKIT ÄGEDAT PLAANIS.

„Võib-olla tõesti,” pomisesin ma ja väristasin õlgu, kui meenutasin… orgiat, millele ma peale olin sattunud. Kuid esmalt leidsin, et pean Caryga koos kvaliteetaega veetma. Me polnud just kaua Manhattanil elanud. Meile mõlemale oli see uus linn, uus korter, uued töökohad ja kogemused, mõlemal uued sõbrad. Me polnud omas elemendis ja rabelesime ning kuna meil mõlemal oli minevikust kaasa võetud raskeid koormaid, siis ei saanud me oma võitlustega hästi hakkama. Tavaliselt toetasime teineteist tasakaalu säilitamiseks, kuid viimasel ajal polnud meil selleks aega jätkunud. Me lihtsalt pidime selleks aega võtma.

Valmis tripiks Vegasesse? Kahekesi?

Kurat, jep!

Oki… pärast täpsemalt.

Kui ma telefoni hääletuks sättisin ja ära panin, heitsin põgusa pilgu kahele fotokollaažile monitori kõrval – ühes raamis olid fotod minust koos vanematega ja üks Caryga, teine oli täis pilte minust ja Gideonist. Gideon oli pannud selle kollektsiooni ise kokku, ta tahtis, et mul oleks meeldetuletus temast, just nii nagu temal minust oma laual. Nagu mul oleks seda vaja läinud…

Mulle meeldis, kui armsate inimeste pildid olid läheduses: ema kuldsete kiharate ja seksika naeratusega, kurvikas keha nappide bikiinidega vaevalt kaetud, nautimas Prantsusmaa Rivierat minu kasuisa jahil; kasuisa Richard Stanton näis kuningliku ja väärikana, hõbedased juuksed veidralt rõhutamas endast palju noorema naise välimust; ja Cary, kes oli üles võetud kogu oma fotogeenilises hiilguses, sädelevate pruunide juuste ja säravate roheliste silmadega, naeratus lai ja ulakas. See miljoni-dollari-nägu hakkas juba siin-seal ajakirjades ilmuma ja pidi varsti kaunistama reklaamtahvleid ja bussipeatusi, reklaamides Grey Islesi riideid.

Heitsin pilgu üle koridori läbi klaasseina, mis ümbritses Mark Garrity väga väikest kabinetti ning märkasin tema pintsakut Aeroni tooli leenil, kuigi meest ennast polnud näha. Ma polnud sugugi üllatunud, kui leidsin ta puhketoast kohvikruusi põrnitsemas – me mõlemad olime suured kohvisõltlased.

„Ma arvasin, et õppisid selle ära,” ütlesin ma, vihjates sellele, et tal oli ühe-tassi kohvimasina kasutamisega probleeme.

„Õppisingi, tänu sinule.” Mark tõstis pilgu ja kinkis mulle võluvalt kavala naeratuse. Tal oli tume särav nahk, pügatud kitsehabe ja pehmed pruunid silmad. Lisaks sellele, et ta oli kütkestava välimusega, oli ta ka suurepärane ülemus – innukalt valmis harima mind reklaamiäri vallas ja kiire taipama, et ta ei pidanud mulle midagi kaks korda seletama. Meie koostöö sujus ja ma lootsin, et see jätkub veel kaua aega.

„Proovi seda,” ütles Mark ja sirutas käe teise aurava tassi järele, mis letil ootas. Ta ulatas tassi mulle ja ma võtsin selle tänulikult vastu, hinnates seda, et ta oli lisanud koort ja magusainet, sest just nii ma kohvi tavaliselt jõin.

Võtsin ettevaatlikult sõõmu, kuna jook oli kuum, siis köhatasin, kuna maitse oli ootamatu – ja mitte eriti hea. „Mis see on?”

„Mustikamaitseline kohv.”

Nüüd olin mina see, kes kulmu kortsutas. „Kes põrgu päralt seda juua tahaks?”

„Tead… nüüd on meie töö see välja uurida ja siis see neile maha müüa.” Mark tõstis oma kruusi toostiks. „Meie viimase projekti terviseks!”

Nägu krimpsutades lõin selja sirgu ja võtsin veel ühe sõõmu.

* * *

Olin päris kindel, et tundsin kunstmustikate veidrat magusat maitset keelel veel kaks tundi hiljemgi. Kuna oli lühikese puhkepausi aeg, otsustasin netist otsida infot dr. Terrence Lucase kohta, sest tema oli mees, keda Gideon oli silmnähtavalt ärritanud, kui me eelmisel õhtul koos söögilauas istusime. Jõudsin vaevalt doktori nime otsingukasti toksida, kui lauatelefon helises.

„Mark Garrity kontor,” vastasin ma. „Eva Tramell kuuleb.”

„Kas sa mõtled seda Vegase värki tõsiselt või?” küsis Cary ilma sissejuhatuseta.

„Loomulikult.”

Cary jäi vait. „Kas sa kavatsed mulle seal teatada, et kolid oma miljonärist peikaga kokku ja mina pean uttu tõmbama?”

„Misasja? Ei. Hull oled või?” Pigistasin silmad kinni, mõistes, kui ebakindel Cary oli, kuigi meie sõprus oli piisavalt pikk ja meil poleks tohtinud mingeid kahtlusi olla. „Sa oled eluks ajaks minuga seotud, tead ju seda väga hästi.”

„Ja sa lihtsalt lambist otsustasid, et lähme Vegasesse?”

„Enam-vähem. Mõtlesin, et võiksime paar päeva basseini ääres mojito’t limpsida ja lasta end toateenindajatel poputada.”

„Ma ei tea, kui palju ma saan selle tarbeks oma osa panustada.”

„Ära muretse, Gideon teeb välja. Tema lennuk, tema hotell. Me maksame vaid toidu ja jookide eest.” Väike vale, kuna ma kavatsesin katta kõik kulud peale lennu, kuid Cary ei pidanud sellest midagi teadma.

„Ja tema ei tulegi meiega?”

Toetasin selja vastu leeni ja jäin üht Gideoni fotot vahtima. Tundsin temast juba puudust, kuigi viimasest nägemisest oli möödas alles mõni tund. „Tal on Arizonas mõned äriasjad ajada, nii et sinna ja tagasi lendame koos, kuid Vegases oleme meie sinuga kahekesi. Arvan, et meile on seda vaja.”

„Jep.” Cary hingas sügavalt välja. „Mulle kuluks ära keskkonnavahetus ja kvaliteetaeg parima sõbratariga.”

„Olgu siis. Ta tahab homme õhtul kell kaheksa välja lennata.”

„Hakkan pakkima. Tahad, et ma sinu jaoks ka koti kokku panen?”

„Kas sa viitsid? See oleks küll vahva!” Cary oleks sobinud stilistiks või isiklikuks šoppajaks. Tal oli riietuse osas väga hea maitse.

„Eva?”

„Jah?”

Cary ohkas. „Aitäh, et sa minu kokku keeratud paska nii rahulikult suhtud.”

„Ole vait.”

Kui kõne lõpetasime, vahtisin tükk aega telefoni, vihates seda, et Cary oli nii õnnetu, kuigi kõik tema elus läks väga hästi. Ta oli ekspert enesele kahju tekitamises, ta ei uskunud kunagi tõsiselt, et on õnne väärt.

Kui ma tähelepanu jälle tööasjadele suunasin, meenutas Google arvutimonitoril, et olin hakanud huvi tundma dr. Terry Lucase isiku vastu. Veebi olid postitatud temast mõned artiklid, pildid juures, ja see lisas kindlust.

Pediaater. 45-aastane. Kakskümmend aastat abielus olnud. Närviliselt toksisin otsingusse „dr. Terrence Lucas abikaasaga,” sisemiselt pingul, kartes, et näen kuldse nahaga pikajuukselist brünetti. Hingasin kergendusega, kui avastasin, et proua Lucas oli lühikeste säravpunaste juustega kahvatu naine.

Kuid see tekitas veel rohkem küsimusi. Olin arvanud, et kahe mehe vahelise tüli põhjus on naine.

Tegelikult ei teadnud me Gideoniga teineteisest suurt midagi. Teadsime koledaid asju – vähemalt tema teadis minu kohta; mina olin tema minevikust peamiselt järeldusi teinud ilmselgete vihjete põhjal. Teadsime vajalikke kooselu detaile teineteise kohta, kuna olime veetnud palju öid kas ühe või teise korteris. Gideon oli kohtunud pooltega minu perekonnast ja mina kõikide tema perekonna liikmetega. Kuid me polnud veetnud piisavalt kaua aega koos, et puudutada erinevaid elulisi teemasid. Ja ausalt öeldes ma arvan, et me polnud nii avameelsed ega uudishimulikud, kui oleksime võinud olla, justkui oleksime kartnud üles kaevata veel rohkem sitta meie niigi keerulises suhtes.

Olime koos, kuna olime teineteisest sõltuvuses. Ma polnud kunagi nii joobunud kui siis, kui olime koos õnnelikud ja ma teadsin, et Gideoni jaoks kehtis sama. Surusime end nagu läbi pesuväänamisrulli, et nautida täiuslikke hetki koos, kuid need olid nii harvad ja ainult meie kangekaelsus, enesekindlus ja armastus hoidsid meid nende eest võitlemas.

Aitab küll enese hulluks ajamisest.

Kontrollisin meilipostkasti ja leidsin Google’i märguande „Gideon Crossi“ kohta. Päevane linkide ülevaade juhatas peamiselt fotode juurde, tehtud Gideonist mustas ülikonnas ilma lipsuta ja minust Waldorf Astorias eelmisel õhtul heategevusõhtusöögil.

„Issand.” Ennast Vera Wangi šampanjakarva kokteilikleidis vaadates meenus mulle paratamatult ema. Mitte ainult sellepärast, kui sarnased me välimuselt olime – välja arvatud see, et minu juuksed olid pikad ja sirged –, aga ka megamoguli tõttu, kelle käevangu ma kaunistasin.

Monica Tramell Barker Mitchell Stanton oskas ülihästi trofeenaisena esineda. Ta teadis täpselt, mida temalt oodati ja ta pakkus seda pettumust valmistamata. Ema oli kaks korda lahutatud, kuid mõlemal korral tema enda valikul ja mõlemad lahutused olid jätnud eksmehed tema kaotuse pärast rusutuna maha. Ma ei mõelnud emast halvasti, sest ta tegi kõike nii hästi, kui oskas ega pidanud kedagi enesestmõistetavaks, kuid mina olin kasvanud, püüeldes iseseisvuse poole. Minu õigus „ei“ öelda oli mu kõige väärtuslikum omand.

Muutsin e-posti akna väiksemaks, panin isikliku elu kõrvale ja hakkasin uuesti otsima turuvõrdlusi marja- ja puuviljamaitseliste kohvide kohta. Korraldasin mõned esmased kohtumised strateegide ja Marki vahel ning aitasin Marki gluteenivaba restorani kampaaniaga. Keskpäev lähenes ja ma olin juba üsna näljane, kui telefon helises. Vastasin tavapärase tervitusega.

„Eva?” ütles rõhutatud naisehääl. „Olen Magdalene. Kas sul on minut aega?”

Valvsana naaldusin tooli seljatoe vastu. Korra jagasime Magdalenega lähedust, kui väljendasime kahjutunnet seetõttu, et Corinne oli ootamatult ja soovimatult Gideoni ellu tagasi pöördunud, kuid mul ei läinud kunagi meelest, kui õel Magdalene oli olnud, kui me esimest korda kohtusime. „Ikka. Mis lahti?”

Ta ohkas ja hakkas seejäel kiiresti rääkima, sõnad lausa tormasid suust välja. „Istusin eile õhtul Corinne’i selja taga lauas. Ma kuulsin veidi, millest nad õhtusöögi ajal Gideoniga vestlesid.”

Mu kõht tõmbus krampi, valmistudes emotsionaalseks löögiks. Magdalene teadis täpselt, kuidas mu ebakindlust Gideoni suhtes ära kasutada. „Sitta üles keerata, kui ma tööl olen, on sinust väga alatu,” teatasin ma jahedalt. „Ma ei…“

„Ta ei ignoreerinud sind.”

Mu suu jäi hetkeks lahti ja Magdalene täitis kiiresti vaikushetke.

„Ta püüdis Corinne’i ohjata, Eva. Corinne tegi Gideonile ettepanekuid, kuhu sind võiks New Yorgis viia, kuna see on sinu jaoks ikkagi uus linn, aga ta tegi seda, mängides vana mäletad-kui-me-seal-käisime mängu.“

„Jalutuskäik mööda mälestuste radu,” pomisesin ma, tänulik selle eest, et ma ei olnud eriti palju kuulnud Gideoni vaiksest vestlusest oma eksiga.

„Just.” Magdalene tegi sügava hingetõmbe. „Sa lahkusid, kuna arvasid, et Gideon ignoreeris sind tema pärast. Tahan, et sa teaksid, et ta näis ainult sinule mõtlevat ja püüdis hoiduda sellest, et Corinne sind muretsema paneks.”

„Mis sinul sellest?”

„Kes ütles, et mul midagi on? Ma olen sulle vabanduse võlgu, Eva, selle eest, kuidas ma end sulle tutvustasin.”

Mõtlesin selle üle. Jep, ta oli mulle võlgu selle eest, kuidas ta mind tualetis oma õela armukadeda jamaga ründas. Loomulikult ma ei uskunud, et see oli Magdalene ainus motiiv. Võib-olla, et mina olin ainult kahest halvast parem. Võib-olla hoidis ta vaenlasi oma külje all. „Okei. Aitäh sulle.”

Ega ma vastu vaielnud – ma tundsin end paremini. Raskus, mille olemasolust mul aimugi polnud, oli äkki kadunud.

„Üks asi veel,” jätkas Magdalene. „Gideon tuli sulle järele.”

Haarasin kõvemini telefonitorust kinni. Gideon tuli mulle alati järele… kuna ma kogu aeg põgenesin. Mu paranenud seisund oli nii õrn, et olin õppinud seda iga hinna eest kaitsma. Kui miski mu stabiilsust ähvardas, ma põgenesin.

„Gideoni elus on olnud teisi naisi, kes on samasuguseid ultimaatumeid proovinud, Eva. Nad tüdinesid või tahtsid rohkem tähelepanu või mingit suurt žesti… Nad kõndisid minema ja lootsid, et Gideon neile järele jookseb. Tead, mida ta tegi?”

„Mitte midagi,” ütlesin ma vaikselt, kuna tundsin oma meest. Meest, kes ei veetnud kunagi vaba aega naistega, kellega keppis ega keppinud kunagi naisi, kellega sotsiaalselt suhtles. Mina ja Corinne olime selle reegli ainukesed erandid ning see oli veel üks põhjus, miks Gideoni eks mind kohutavalt armukadedaks tegi.

„Ei midagi rohkemat, kui laskis Angusel nad turvaliselt koju viia,” tunnistas Magdalene, sundides mind mõtlema, et see oli taktika, mida ta ise oli mingil ajal tunda saanud. „Aga kui sina lahkusid, tuli ta sulle kohe järele. Ja ta oli nagu teine inimene, kui hüvasti jättis. Ta oli nagu… eemal.“

Sest Gideon kartis. Sulgesin silmad, kui end mõttes jalaga tagusin. Kõvasti.

Gideon oli mulle rohkem kui korra öelnud, et teda kohutas see, kui ma põgenesin, kuna ta ei suutnud leppida mõttega, et ma ei tule enam tagasi. Mis kasu sellest oli, kui ma ütlesin, et ei oska elu ilma Gideonita ette kujutada, kui ma talle tegudega muud näitasin? Mis ime siis, et ta ei avanud end mulle ega rääkinud midagi oma minevikust?

Ma pidin põgenemisele lõpu tegema. Me mõlemad Gideoniga pidime seisma ja sellega võitlema meie endi pärast, kui tahtsime loota, et meie suhe kestab edasi.

„Kas nüüd olen mina sulle võlgu?” küsisin ma ükskõikselt, lehvitades Markile vastu, kui ta lõunale läks.

Magdalene hingas sügavalt välja. „Me Gideoniga oleme teineteist juba kaua aega tundnud. Meie emad on parimad sõbrannad. Me puutume aeg-ajalt kokku, Eva ja ma loodan, et leiame viisi, kuidas saame ebamugavusi vältida.”

See naine oli mulle ligi astunud ja öelnud, et kohe, kui Gideon „mulle oma riista sisse paneb“, on minuga „kõik“. Ja ta oli sellega välja tulnud just siis, kui ma olin eriti haavatav.

„Kuule, Magdalene, kuni sa draamasid ei tekita, saame me läbi.” Ja kuna ta oli nii otsekohene… „Ma suudan ise ka suhte Gideoniga kihva keerata, usu mind. Mul pole abi tarvis.”

Magdalene naeris vaikselt. „Arvan, et minu viga oli see, et olin liiga ettevaatlik ja liiga leplik. Sinuga peab ta palju vaeva nägema. Mis siis ikka… Ma olen juba minuti ära kulutanud. Lasen sul nüüd minna.“

„Kena nädalavahetust,” ütlesin ma tänu asemel. Ma ei suutnud ikkagi tema motiivi usaldada.

„Sulle samuti.”

Kui ma telefonitoru hargile asetasin, libises mu pilk enda ja Gideoni fotole. Järsku haaras mind kadedus ja omanditunne. Ta oli minu, kuid ikkagi polnud ma päevast päeva kindel, et ta jääb minu omaks. Ja mõte sellest, et mõni teine naine ta endale saab, ajas mind hulluks.

Tõmbasin alumise sahtli lahti ja otsisin nutitelefoni kotist välja. Ajendatud vajadusest, et Gideon võiks tunda sama kirge minu vastu, saatsin talle sõnumi oma äkilisest meeletust näljast ta tervenisti alla neelata:

Annaksin mis iganes, et saaksin praegu su riista imeda.

Mõtlesin, milline Gideon oli, kui ma tal suhu võtsin… need metsikud hääled, mida ta tegi, kui tal tulema hakkas…

Püsti seistes kustutasin teksti kohe, kui nägin, et see oli saadetud, seejärel viskasin telefoni kotti tagasi. Kuna oli keskpäev, sulgesin kõik arvutiaknad ja läksin Megumit otsima.

„Kas sa tahad midagi konkreetset süüa?” küsis ta, kui püsti tõusis ja ma sain imetleda tema lavendlikarva vööga ja käisteta kleiti.

Köhatasin, kuna Megumi küsimus tuli liiga vara pärast mu tekstisõnumit. „Ei. Sinu valik. Ma ei ole viriseja.”

Astusime läbi klaasuste ja suundusime liftide poole.

„Ma olen nii valmis nädalalõpuks,” ütles Megumi oiates, kui ta akrüülküünega kutsunginupule vajutas. „Veel poolteist päeva.”

„Sul on midagi vahvat plaanis?”

„Seda me veel vaatame.” Megumi ohkas ja lükkas juuksed kõrva taha. „Pimekohting,” selgitas ta murelikult.

„Ah nii. Kas sa usaldad seda inimest, kes selle korraldas?”

„Mu korterikaaslane. Loodan, et kutt on vähemalt füüsiliselt atraktiivne, kuna ma tean, kus korterikaaslane magab ja kättemaks saab vastasel korral magus olema.”

Ma naeratasin, kui lift saabus ja me sisse astusime. „Noh, tundub, et sul saab mõnus aeg olema.”

„Ei tea midagi, korterikaaslane leidis selle kuti, kui käis ise pimekohtingul. Ta ütleb küll, et on lahe sell, rohkem minu kui tema enda tüüp.”

„Hmm.”

„Eks ole?” Megumi vangutas pead ja jälgis liftiuste kohal liikuvat vanaaegset dekoratiivset osutit, mis näitas mööduvaid korruseid.

„Sa pead mulle pärast rääkima, kuidas sul läks.”

„Oh, ikka. Hoia mulle pöialt.”

„Loomulikult.” Olime just fuajeesse astunud, kui tundsin kotti käevarre all vibreerimas. Pöördväravatest läbi minnes õngitsesin telefoni välja ja tundsin, kuidas kõhus õõnsaks muutus, kui Gideoni nime märkasin. Ta helistas, mitte ei saatnud sõnumit vastu.

„Vabanda mind,” ütlesin Megumile enne vastamist.

Too tegi ükskõikse liigutuse. „Võta vastu.”

„Hei,” tervitasin ma vallatult Gideoni.

„Eva.”

Peatusin hetkeks, kui kuulsin, kuidas ta mu nime ägises. Tema kähedas hääles oli külluslikult lubadusi.

Sammu aeglustades leidsin, et olen sõnatu, lihtsalt kuuldes Gideoni oma nime ütlemas sellise pingega, mida ma igatsesin – terav kähvatus, mis näitas, et ta soovis olla mu sees rohkem, kui ta soovis midagi muud.

Samal ajal, kui inimesed mu ümber sagisid, sisenedes hoonesse ja sealt väljudes, peatas mind raske vaikus telefonis. Välja ütlemata ja peaaegu vastupandamatu nõudmine. Gideon ei teinud ühtki häält – ma isegi ei kuulnud tema hingetõmbeid –, kuid ma tunnetasin tema nälga. Kui Megumi poleks mind rahulikult oodanud, oleksin tormanud lifti ja sõitnud ülemisele korrusele rahuldama Gideoni hääletut käsku, et ta saaks mu pakkumise ära kasutada.

Mälestus ajast, mil ma Gideonil tema kontoris lahti imesin, väreles minust läbi ja mul hakkas suu vett jooksma. Ma neelatasin. „Gideon…“

„Sa tahtsid mu tähelepanu – nüüd sul see on. Tahan kuulda, et sa ütled mulle neid sõnu.”

Tundsin, et mu nägu hakkas õhetama. „Ma ei saa. Mitte siin. Ma helistan sulle hiljem.”

„Astu samba juures kõrvale, teelt ära.”

Ehmunult vaatasin Gideoni otsides ümber. Siis mulle meenus, et ta helistab kontori lauatelefonilt. Tõstsin pilgu ja otsisin turvakaameraid. Kohe tundsin endal Gideoni silmi, kuumi ja ihalevaid. Sees hakkas erutus paisuma, kannustatud Gideoni ihast.

„Tee kähku, mu inglike. Su sõber ju ootab.”

Astusin samba varju, hingasin kiiresti ja kuuldavalt.

„Nüüd ütle seda. Su sõnum ajas mul kõvaks, Eva. Mida sa selles suhtes ette võtad?”

Tõstsin käe kaelale, pilk libises abitult Megumile, kes jälgis mind imestunud ilmel. Tõstsin ühe sõrme üles, paludes temalt ühe minuti, siis pöörasin talle selja ja sosistasin telefoni: „Tahan sind oma suus tunda.“

„Miks? Et minuga mängida? Et õrritada mind nagu sa praegugi teed?” Gideoni hääles polnud kuumust, ainult rahulik karmus.

Teadsin, et pean hoolikas ja tähelepanelik olema, kui Gideon seksi suhtes tõsiseks muutus.

„Ei.” Tõstsin näo lae poole toonitud kuplile, mis peitis lähimat turvakaamerat. „Et sa tippu jõuaksid. Mulle meeldib, kui sa orgasmi saad, Gideon.”

Ta hingas kähedalt välja. „Et siis kingitus?”

Ainult mina teadsin, mida tähendas Gideoni jaoks näha seksuaalakti kui kingitust. Tema jaoks oli seks varem olnud valu ja alandamine või lõbu ja vajadus. Nüüd, minuga, oli see nauding ja armastus. „Alati.”

„Tore. Kuna ma pean sind kalliks, Eva ja seda, mis meil on. Isegi meie alatine vajadus teineteist pidevalt keppida on mulle väärtuslik, kuna see on tähtis.”

Vajusin samba vastu, tunnistasin endale, et olin kukkunud vana hävitava harjumuse auku – olin kasutanud seksuaalset atraktiivsust, et oma ebakindlust vähendada. Kui Gideon mind himustas, ei saanud ta kedagi teist ihaldada. Kuidas ta alati teadis, mis mul mõtteis toimus?

„Jah,” hingeldasin ma, silmad kinni. „See on tõesti tähtis.”

Minu elus oli olnud aeg, mil ma pöördusin seksi poole, et tunda armastust, ajades segamini hetkelise iha ja tõelise hoolimise. Just sellepärast käisin peale, et enne mehega voodisse minekut peaks paigas olema mingi sõbralik raamistik. Ma ei tahtnud enam kunagi armsama voodist välja veereda, tundes end väärtusetu ja räpasena.

Ja mitte mingil juhul ei soovinud ma odavaks teha seda, mida ma Gideoniga jagasin, ainult sellepärast, et ma mõistmatult kartsin teda kaotada. Siis taipasin, et hakkan tasakaalu kaotama. Kõhus oli iiveldamapanev tunne, nagu midagi kohutavat hakkaks juhtuma.

„Pärast tööd saad, mida tahad, mu inglike.” Gideoni hääl muutus süngemaks ja käredamaks. „Vahepeal head isu, kolleegile samuti. Ma mõtlen su peale kogu aeg. Ja su suule.”

„Armastan sind, Gideon.”

Hingasin paar korda sügavalt sisse ja välja, enne kui end kokku võtsin ja uuesti Megumi juurde astusin. „Anna palun andeks.”

„Kõik korras?”

„Jah. Kõik on kombes.”

„Kõik on ikka alles kuum ja tormine sinu ja Gideon Crossi vahel?” Ta heitis mulle põgusa pilgu ja muigas kergelt.

„Hmm…“ Oh jaa. „Jah, see on ka korras.” Ja ma soovisin meeleheitlikult sellest rääkida. Soovisin, et saaksin avada ventiili ja pahinal Megumile oma ülemäära suured tunded Gideoni vastu teatavaks teha. Kuidas mind valdasid mõtted temast, kuidas tema puudutamine mind hulluks ajas, kuidas tema piinatud hinge kirg lõikas mind nagu kõige vahedam nuga.

Aga ma ei saanud. Mitte kunagi. Gideon oli liiga nähtaval, liiga kuulus. Tema eraelulised suutäied olid väärt väikest varandust. Ma ei saanud riskida.

„Kindlasti,” nõustus Megumi. „Neetult tore. Kas sa tundsid teda juba enne siia tööle tulemist?”

„Ei. Kuigi ma oletan, et me oleksime viimaks ikkagi kohtunud.” Meie mineviku pärast. Mu ema annetas suuri summasid paljudele ahistatud laste heategevusühingutele ja Gideon samuti. Minu ja Gideoni teed oleksid mingil ajal vältimatult ristunud. Mõtlesin, et huvitav, milline see kohtumine oleks olnud – tema mingi kütkestava brünetiga käevangus ja mina Caryga? Kas meil oleks olnud samasugune instinktiivne reaktsioon teineteise suhtes eemalt, kui meil oli olnud Crossfire’i fuajees lähedalt?