Читать книгу Sinuga üks - Sylvia Day - Страница 2

NEW YORK OLI LINN, mis iial ei maganud – see ei jäänud kunagi isegi uniseks. Mu korter Upper West Side’il oli mürakindel, mis oli mitme miljoni dollarilise kinnisvara puhul ootuspärane, kuid siiski imbusid linna hääled sisse – autorataste rütmiline müdin kulunud tänavatel, väsinud õhkpidurite protestimine ja taksode lakkamatu signaalitamine.

Kui ma astusin nurgakohvikust välja alati kiirustavale Broadwayle, uhtus minust üle linna rutt. Kuidas olin ma varem elanud ilma Manhattani kakofooniata?

Kuidas olin ma elanud ilma temata?

Gideon Cross.

Ma hoidsin tema lõuga oma pihus, tundsin, kuidas ta mu kätt ninaga hõõrus. See haavatavuse ja kiindumuse näitamine lõikas minust läbi. Vaid mõned tunnid varem olin mõelnud, et ta ei muutu kunagi, et ma pean tegema liiga palju kompromisse, et oma elu temaga jagada. Nüüd seisin silmitsi tema julgusega ja kahtlesin enda omas.

Kas ma olin nõudnud temalt rohkem kui endalt? Mul oli häbi, et olin võib-olla sundinud teda arenema, jäädes ise jonnakalt muutumatuks.

Ta seisis minu ees, pikk ja tugev. Teksades ja T-särgis, pesapalli-müts tõmmatud madalale kulmude kohale, ei tuntud teda ära kui ülemaailmset magnaati, kuid loomupäraselt võluvana mõjus ta igaühele, kes mööda kõndis. Silmanurgast märkasin, kuidas lähedal olevad inimesed talle pilgu heitsid ja siis pikemalt piidlema jäid.

Ükskõik kas Gideonil olid seljas vabaajarõivad või kandis ta ekstra talle valmistatud kolmeosalist ülikonda, mis oli tema lemmik, oli tema tugeva lihaselise keha jõud äratuntav. Kehahoiak, autoriteetsus, mida ta valitses laitmatu kontrolliga, tegid võimatuks selle, et ta iial tagaplaanile jääks.

New York neelas endasse kõik, mis sellesse sattus, kuid Gideonil oli linn raudses ohjes.

Ja ta oli minu. Hoolimata sellest, et mu sõrmus oli tema sõrmes, ei suutnud ma seda ikka mõnikord uskuda.

Ta ei olnud kunagi lihtsalt mees. Ta oli elegantsiga ümbritsetud metsikus, vigadega põimitud täiuslikkus. Ta oli mu maailma ühenduslüli, selle maailma ühenduslüli.

Ometi oli ta just tõestanud, et ta painduks ja alistuks murdepunktile, et olla koos minuga. Mis jättis mulle uuenenud otsuse tõestada, et olin väärt valu, millega sundisin teda silmitsi seisma.

Meie ümber Broadwayl hakkasid poed uksi taas lahti tegema. Liiklusvool hakkas tihenema, mustad autod ja kollased taksod põrkusid metsikult üle ebatasase pinna. Elanikud tilkusid kõnniteedele, viies koeri jalutama või suundudes Central Parki varahommikuseks jooksuks, kasutades vähest aega, mida sai, enne kui tööpäev halastamatult algas.

Benz tõmbas kõnniteeäärele just siis, kui selleni jõudsime, Raúl suure ähmase kujuna rooli taga. Angus libises Bentleyga selle taha. Minu sõiduk ja Gideoni oma, suundumas erinevatesse kodudesse. Kuidas sai seda abieluks nimetada?

Oli fakt, et see oli meie abielu, kuigi kumbki meist ei tahtnud, et see nii oleks. Ma pidin tõmbama piiri, kui Gideon palkas enda heaks tööle mu bossi reklaamiagentuurist, kus töötasin.

Ma mõistsin oma abikaasa soovi, et liituksin Cross Industriesiga, aga üritada mind sundida, tegutsedes mu selja taga …? Ma ei saanud seda lubada, mitte sellise mehega nagu Gideon. Me olime kas koos – tehes otsuseid koos – või olime liiga eraldi, et panna oma suhe toimima.

Ajasin pea kuklasse ja vaatasin üles tema oivalisse näkku. Seal oli kahetsust ja kergendust. Ja armastust. Nii palju armastust.

Ta oli hingetukstegevalt ilus. Tema silmad olid sama sinised kui Kariibi meri, tema juuksed paks ja must läikiv lakk, mis paitas tema kraed. Jumaldav käsi oli vorminud iga pinna ja nurga tema näos nii täiuslikuks, et see oli hüpnotiseeriv ja muutis mõistlikult mõtlemise raskeks. Ma olin lummatud tema välimusest esimesest hetkest, kui teda nägin, ja avastasin endiselt, et suvalistel hetkedel mu närvirakud särisesid. Gideon lihtsalt pimestas mind.

Aga see oli mees tema sees, tema vaibumatu energia ja võim, tema terav intelligentsus ja karmus ühendatuna südamega, mis võis olla nii õrn …

„Tänan sind.“ Mu sõrmeotsad silitasid üle tema kulmu tumeda joone, pakitsedes nii nagu alati, kui need puudutasid tema nahka. „Et mulle helistasid. Et mulle oma unenäost rääkisid. Et minuga siin kokku said.“

„Ma saaksin sinuga kokku ükskõik kus.“ Sõnad olid vanne, lausutud kirglikult ja ägedalt.

Kõigil olid deemonid. Gideoni omad olid kinni raudses puuris, kui ta oli ärkvel. Kui ta magas, piinasid need teda vägivaldselt, metsikud luupainajad, mida ta oli keeldunud minuga jagamast. Meil oli nii palju ühist, aga ahistamine lapsepõlves oli ühine trauma, mis köitis meid kokku kui ka lükkas lahku. See pani mind võitlema kõvemini Gideoni ja selle eest, mis meil oli. Meie ahistajad olid meilt juba niigi palju võtnud.

„Eva … Sa oled ainus jõud maakeral, mis suudab mind eemal hoida.“

„Tänan sind ka selle eest,“ pomisesin, rinnus pitsitamas. Meie viimane lahusolek oli meie mõlema jaoks olnud julm. „Ma tean, et sul polnud lihtne mulle ruumi anda, aga me vajasime seda. Ja ma tean, et sundisin sind kõvasti …“

„Liiga kõvasti.“

Mu suu kõverdus tema sõnades kostva jäise tooni pärast. Gideon polnud harjunud, et talle keelati seda, mida ta tahtis. Aga kui palju ta ka vihkas minust eraldatust, olime me nüüd koos just tänu sellele, et see eraldatus oli viinud teda edasiarenemiseni. „Ma tean. Ja sa lasid mul seda teha, sest sa armastad mind.“

„See on enamat kui armastus.“ Tema käed olid mu randmete ümber, pinguldudes nõudlikul viisil, mis pani kõik mu sees alistuma.

Ma noogutasin, kartmata enam tunnistada, et me vajasime üksteist üle mõistuse palju. See oli see, mis meil oli, millised me olime. Ja see oli hindamatu.

„Me sõidame doktor Peterseni juurde koos.“ Ta lausus need sõnad ilmeksimatu käsklusega, aga tema pilk otsis minu oma, nagu oleks ta esitanud küsimuse.

„Sa oled nii kamandav,“ õrritasin ma, tahtes meile mõlemale jätta hea enesetunde. Lootusrikka. Meie iganädalane kokkusaamine doktor Lyle Peterseniga oli vaid mõne tunni pärast ja see poleks saanud olla enam sobivamalt ajastatud. Me olime ummikus. Meil oli vaja veidi abi, et välja mõelda, millised peaksid olema meie järgmised sammud.

Tema käed olid ümber mu piha. „Sulle meeldib see.“

Ma haarasin käega tema särgi palistusest, hoides pehmet riiet rusikas. „Ma armastan sind.“

„Eva.“ Tema värisev hingeõhk pahises kuumana mu kaelale. Manhattan ümbritses meid, kuid ei suutnud segada. Kui me olime koos, polnud midagi muud.

Minust väljus madal näljane hääl. Ma janunesin tema järele ja ihal-dasin teda, värisesin rõõmust, et ta oli taas minu vastu surutud. Ma tõm-basin teda sisse sügavate hingetõmmetega, mu sõrmed mudisid tema jäikasid seljalihaseid. Sööst, mis minust läbi liugles, oli uimastav. Ma olin temast sõltuvuses – süda, keha ja hing – ja ma olin veetnud päevi ilma oma rohuta, olin nõrk ja tasakaalust väljas, võimetu korralikult toimima.

Ta neelas mu alla, tema keha oli nii palju suurem ja kõvem. Ma tundsin end tema embuses turvaliselt, armastatuna ja kaitstuna. Miski ei suutnud mind kätte saada ega mulle haiget teha, kui tema mind hoidis. Tahtsin, et ta tunneks samasugust turvalisust minuga. Ma tahtsin, et ta teaks, et ta võib oma kaitse alla lasta, hinge tõmmata ja ma kaitseksin neid mõlemat.

Ma pidin olema tugevam. Targem. Hirmutavam. Meil olid vaenlased ja Gideon tegeles nendega üksinda. Talle oli loomuomane olla kaitsev, see oli üks tema iseloomujoontest, mida ma sügavalt imetlesin. Aga ma pidin inimestele näitama, et võin olla sama heidutav vastane kui mu abikaasa.

Veelgi tähtsam oli seda tõestada Gideonile.

Ma naaldusin tema vastu, imasin endasse tema soojust. Tema armastust. „Kohtume kell viis, tuus.“

„Mitte minutitki hiljem,“ käskis ta pahuralt.

Ma naersin enda kiuste, kiindunud igasse tema tahumata külge. „Või muidu?“

Tagasi tõmbudes saatis ta mulle pilgu, mis pani mu varbad krõnksu tõmbuma. „Või ma tulen sulle järele.“

Ma oleks pidanud oma kasuisa katusekorterisse sisenema kikivarvul ja hinge kinni hoides, kuna sel kellaajal – veidi pärast kuut hommikul – oli tõenäoline jääda tagasi hiilides vahele. Selle asemel astusin pika sammuga ja kindla sihiga tuppa, mu mõtted olid hõivatud muutustega, mida ma pidin tegema.

Mul oli aega duši all käia – napilt – , aga otsustasin seda mitte teha. Gideon polnud mind nii kaua puudutanud. Liiga kaua polnud tema käed mu olnud minu omadel, tema keha minu sees. Ma ei tahtnud mälestust tema puudutusest veega minema uhtuda. Ainuüksi see andis mulle jõudu teha seda, mida oli vaja teha.

Laualamp süttis. „Eva.„

Ma hüppasin: „Jeesus.„

Ümber pöördudes leidsin oma ema istumas ühes elutoa tugitoolidest.

„Sa ehmatasid mu poolsurnuks!„ ütlesin süüdistades, hõõrudes käega oma puperdava südame kohal.

Ta seisis, tema maani ulatuv elevandiluukarva satiinhommikumantel sädelemas kergelt päevitunud jalgade ümber. Ma olin tema ainus laps, aga me nägime välja nagu õed. Monica Tramell Barker Mitchell Stantoni kinnisideeks oli oma välimuse eest hoolitsemine. Tema karjääriks oli olla trofeenaine – tema nooruslik ilu oli tema müügiartikkel.

„Enne kui sa alustad,“ ütlesin, „jah, me peame rääkima pulmadest. Aga ma pean tõesti end tööle minekuks valmis sättima ja pakkima oma asjad, et täna õhtul koju minna saaksin …„

„Kas sul on armuke?“

Tema otsekohene küsimus šokeeris mind rohkem kui varitsus. „Mida? Ei!“

Ta hingas välja, oli näha, kuidas pinge tema õlgadelt maha langeb. „Tänu jumalale. Kas sa räägid mulle, mis toimub? Kui hull see vaidlus sul Gideoniga oli?“

Hull. Mõnda aega olin mures, et ta oli tehtud otsusega meie suhte lõpetanud. „Me lahendame asju, ema. See oli vaid takistus teel.“

„Takistus, mis pani sind teda vältima päevade kaupa? See pole viis, kuidas oma probleemidega tegeleda, Eva.“

„See on pikk jutt …„

Ta ristas oma käed. „Mul pole kiiret.“

„Noh, minul on. Ma pean tööle minema hakkama.“

Üle tema näo libises haavumine. Ma tundsin otsekohe kahetsust. Kord olin tahtnud suureks saada, et olla samasugune nagu mu ema. Ma veetsin tunde, pannes tema rõivaid selga, koperdades tema kontsakingadega, määrides oma nägu tema kallite kreemide ja kosmeetikaga. Ma proovisin järele aimata tema kähedat häält ja sensuaalseid maneere, olin kindel, et mu ema on kõige kaunim ja täiuslikum naine terves maailmas. Ja tema käitumine meestega, kuidas nood teda vaatasid ja teenindasid … noh, ma tahtsin samuti seda maagilist sarmi.

Lõpuks olin ma kasvanud tema koopiaks, kui välja arvata meie juuksed ja minu silmavärv. Aga see oli vaid väline. Naistena poleks me saanud olla erinevamad ja olin hakanud selle üle uhkust tundma. Ma olin lõpetanud tema käest nõu küsimise, välja arvatud kui asi puudutas riideid ja sisustamist.

See oli muutumas. Kohe.

Olin proovinud oma suhet Gideoniga suunata mitut moodi, aga ma polnud küsinud abi ühelt mulle lähedaselt inimeselt, kes teadis, kuidas on olla abielus tuntud ja võimsa mehega.

„Mul on su nõu vaja, ema.“

Mu sõnad rippusid õhus ja siis nägin, kuidas ema silmad mõistmise ja üllatuse tõttu pärani läksid. Hetk hiljem vajus ta tagasi diivanile, justkui oleks tal põlved nõrgaks läinud. Tema šokk oli raske löök, mis ütles mulle, kui täielikult olin ma ta oma elust välja lülitanud.

Mul oli sisimas valus, kui ma istusin tema vastu diivanile. Ma olin õppinud olema ettevaatlik selle suhtes, mida oma emaga jagasin, andes oma parima, et hoiduda rääkimast midagi, mis võiks algatada jutuajamise, mis mind hulluks ajab.

Ma polnud alati selline olnud. Mu kasuvend Nathan oli võtnud mu sooja, lihtsa suhte emaga minult ära nagu ka minu süütuse. Pärast seda, kui ema sai minu ahistamisest teada, muutus ta ülikaitsvaks, kuni selleni välja, et jälitas ja lämmatas mind. Ta oli ülimalt enesekindel kõige suhtes oma elus, välja arvatud mina. Minuga oli ta murelik ja toppis end minu asjadesse, vahel oli see hüsteerilisuse piiri peal. Aastate jooksul sundisin end liigagi tihti tõest mööda hiilima, hoides saladusi kõigi eest, keda armastasin, et lihtsalt rahu säilitada.

„Ma ei tea, kuidas olla selline naine, keda Gideon vajab,“ tunnistasin.

Tema õlad läksid taha, kogu tema kehahoiak väljendas raevu. „Kas temal on armuke?“

„Ei!“ Minust pääses valla tõrkuv naer. „Kellelgi pole armukest. Me ei teeks seda teineteisele. Me ei suudaks. Ära selle pärast muretse.“

Ma mõtlesin, kas mu ema hiljutine truudusemurdmine mu isaga oli tema mure tõeline põhjus. Kas see vaevas teda? Kas ta kahtles selles, mis tal Stantoniga oli? Ma ei teadnud, mida sellest arvata. Ma armastasin oma isa väga, aga ma uskusin ka, et mu kasuisa on emale täiuslikult sobiv, just selline abikaasa, nagu mu ema vajas.

„Eva … “

„Me abiellusime salaja Gideoniga mõned nädalad tagasi.“ Oh jumal, oli tore see endast välja saada.

Ta pilgutas silmi. Kord, kaks. „Mida?“

„Ma pole veel isale öelnud,“ jätkasin. „Aga ma helistan talle täna.“

Tema silmad sädelesid purskuvatest pisaratest. „Miks? Jumal, Eva … kuidas me nii lahku kasvasime?“

„Ära nuta.“ Ma tõusin üles ja läksin tema juurde, istudes tema kõrvale. Tahtsin võtta tema käed, aga selle asemel tõmbas ta mind kõvasti oma embusse.

Hingasin sisse tema tuttavat lõhna ja tundsin sellist rahu, mida leidsin ainult ema käte vahelt. Vähemalt mõned minutid. „See polnud planeeritud, ema. Me läksime nädalavahetuseks ära ja Gideon küsis, kas ma tahan, ja ta korraldas kõik … See oli spontaanne. Kantud hetkest.“

Ta tõmbus tagasi, nähtavale tuli pisaratest triibuline nägu ja tuli tema silmades. „Ta abiellus sinuga ilma abieluvaralepinguta?“

Ma naersin, ma pidin. Loomulikult alustas mu ema rahalistest üksikasjadest. Raha oli pikka aega olnud tema elus edasiviiv jõud. „Varaleping on olemas.“

„Eva Lauren! Kas sa ikka vaatasid selle läbi? Või oli ka see spontaanne?“

„Ma lugesin iga sõna.“

„Sa pole jurist! Issand, Eva … Ma kasvatasin su sellest targemaks!“

„Sellest oleks aru saanud ka kuueaastane,“ tulistasin tagasi, olin ärritunud tõelise probleemi pärast oma abielus: Gideonil ja minul oli liiga palju inimesi, kes meie suhtesse sekkusid, segades meid nii, et meil polnud aega keskenduda asjadele, mis olid tõesti olulised. „Ära muretse varalepingu pärast.“

„Sa oleks võinud paluda Richardil seda lugeda. Ma ei näe põhjust, miks sa poleks pidanud. See on nii vastutustundetu. Ma lihtsalt ei …“

„Ma nägin seda, Monica.“

Me mõlemad pöörasime ringi minu kasuisa hääle peale. Stanton sisenes tuppa, päevaks valmis. Ta nägi meresinises ülikonnas ja kollase lipsuga äkiline välja. Kujutasin ette, et Gideon oleks samas vanuses paljuski mu kasuisa moodi: füüsiliselt heas vormis, väljapaistev, endiselt alfamees.

„Nägid või?“ küsisin üllatunult.

„Cross saatis selle mulle mõned nädalad tagasi.“ Stanton tuli üle toa mu ema juurde ja võttis tema käe enda pihku. „Ma poleks paremaid tingimusi osanud välja kaubelda.“

„Alati on paremad tingimused, Richard!“ ütles mu ema teravalt.

„Seal on preemiad selliste verstapostide puhuks nagu aastapäevad ja laste sünd, ja ei mingeid karistusi Eva jaoks, peale abielunõustamise. Lahutuse korral oleks rohkem varade jaotamine juba ebavõrdne. Mul oli kiusatus küsida, kas Crossi asutusesisene nõustaja vaatas selle läbi. Ma kujutan ette, et nad vaidlesid sellele visalt vastu.“

Ema oli hetke vait, seedides seda. Seejärel hüppas ärritunult jalgele. „Aga sa teadsid, et nad plaanivad salaja abielluda? Sa teadsid, aga ei öelnud midagi?“

„Loomulikult ma ei teadnud.“ Ta tõmbas ema oma käte vahele, ümisedes pehmelt, nagu räägiks ta lapsega. „Ma oletasin, et ta mõtleb ette. Sa tead, et nende asjade läbirääkimine võtab tavaliselt mõned kuud aega. Kuigi sellel juhul polnud midagi enamat soovida.“

Ma seisin. Pidin kiirustama, kui tahtsin õigel ajal tööle jõuda. Kõikidest päevadest just täna ei tahtnud ma hilineda.

„Kuhu sa lähed?“ Mu ema tõmbus Stantonist eemale. „Me pole seda jutuajamist lõpetanud. Sa ei või visata sellist pommi ja siis lahkuda!“

Olin näoga tema suunas samal ajal tagurpidi kõndides. „Ma pean tõesti end valmis sättima. Sööme koos lõunat ja räägime siis edasi?“

„Sa ei saa olla …“

Ma katkestasin teda. „Corinne Giroux.“

Mu ema silmad laienesid, siis tõmbusid pilukile. Üks nimi. Ma ei pidanud midagi rohkemat ütlema.

Gideoni eks oli probleem, mis ei vajanud pikemat selgitamist.

Harva, kui Manhattanile sattus inimene, kellele see paik tuttavlik ei tundunud. Linna siluett oli tehtud surematuks lugematutes filmides ja telesarjades, jagades armastust New Yorgi vastu kõigi maailma elanikega.

Mina polnud mingi erand.

Ma jumaldasin Chrysleri hoone art deco elegantsi. Ma võisin Empire State Buildingu järgi oma elupaiga asukoha saarel täpselt ära määrata. Ma tundsin aukartust Freedom Toweri hingetuksvõtva kõrguse ees, mis nüüd valitses all-linna. Aga Crossfire’i hoone oli klass omaette. Ma arvasin nii enne, kui üldse armusin mehesse, kelle nägemus oli selle loomiseni viinud.

Kui Raúl tõmbas Benzi kõnniteeserva, imetlesin ma iselaadset safiirsinist klaasi, mis kattis Crossfire’i obeliskikujulist hoonet. Mu pea läks kuklasse, pilk libises mööda säravat kõrgust päris üles välja, kus asus Crossfire Industriesi valgusküllane kontor. Jalakäijad sõelusid mu ümber, kõnnitee kubises ärimeestest ja – naistest, kes tööle tõttasid, ühes käes kohver või käekott ja teises aurav kohvitops.

Ma tundsin Gideoni enne, kui teda nägin, mu terve keha surises teadlikkusest, kui ta Bentleyst välja astus, mis oli Benzi taga peatunud. Õhk mu ümber oli elektrit täis, pragisevat energiat, mis alati kuulutas tormi lähenemist.

Ma olin üks neist vähestest, kes teadsid, et see oli Gideoni piinatud hinge rahutus, mis tormile jõudu andis.

Tema poole pöörates ma naeratasin. Polnud mingi kokkusattumus, et me jõudsime samal ajal. Ma teadsin seda enne, kui nägin kinnitust tema silmis.

Ta kandis söekarva ülikonda koos valge särgi ja hõbedase pikeeriidest lipsuga. Tema tumedate juuste seksikalt, stiilselt langevad salgud paitasid ta lõuga ja särgikraed. Ta vaatas mind endiselt kuuma seksika metsikusega, mis algul mind põletas, aga säravsinistes silmades oli nüüd õrnust ja avatust, mis tähendas minu jaoks rohkem kui kõik muu, mis ta mulle iganes annaks.

Sammusin talle vastu, kui ta lähenes. “Tere hommikust, Tume ja Ohtlik!”

Tema huuled kõverdusid lustlikult. Lõbusus soojendas tema pilku veelgi.

”Tere hommikust, abikaasa.”

Sirutasin käe tema poole ja tundsin end rahulikult, kui ta tuli mulle poolele teele vastu ja haaras kindlalt mu käe. “Rääkisin hommikul oma emale … et oleme abielus.”

Üks tume kulm tõusis üllatusest, aga siis kaardus tema naeratus võidukaks rõõmuks. “Tore.”

Naerdes tema häbenematu omandihimu peale, tõukasin teda kergelt õlast. Ta liikus välgukiirusel, püüdis mu kinni ja suudles mu naeratava suu nurka.

Tema rõõm oli nakkav. Tundsin, kuidas see mu sees pulbitses, täites valgusega kõik kohad, mis eelmistel päevadel olid olnud nii pimedad. “Ma helistan esimese puhkepausi ajal oma isale. Annan talle teada.”

Ta tõsines. “Miks nüüd ja mitte enne?”

Ta rääkis pehmelt, tema hääl oli madal, et meid ei kuuldaks. Kontoritöötajate mass voolas meist jätkuvalt mööda, pöörates meile väga vähe tähelepanu. Siiski kõhklesin ma vastates, tundes end liiga haavatavana.

Seejärel … tõde tuli lihtsamalt kui kunagi varem. Ma olin inimeste eest, keda armastasin, varjanud nii palju asju. Väikseid asju, suuri asju. Püüdnud säilitada hetkeseisu, samal ajal lootes ja vajades muutust.

“Ma kartsin,” ütlesin talle.

Ta astus lähemale, pilk intensiivne. “Ja enam sa ei karda.”

“Ei.”

“Sa räägid mulle põhjustest täna õhtul.”

Ma noogutasin. “Ma räägin sulle.”

Tema käsi kaardus mu kukla ümber, haare oli samaaegselt nõudlik ja õrn. Tema nägu oli ilmetu, see ei reetnud midagi, aga tema silmad … need sinised, sinised silmad … neis möllasid tunded. “Me saame sellega hakkama, inglike.”

Armastus uhtus soojalt minust läbi nagu hea veini surin.

“Täiesti kindlasti.”

Oli veider kõndida sisse Waters Field & Leamani ustest, lugedes oma peas kokku päevi, mis ma olin prestiižses reklaamifirmas töötanud. Megumi Kaba lehvitas oma vastuvõtulaua tagant ja koputas oma peakomplektile, andes teada, et tal on kõne ja ta ei saa praegu rääkida. Ma lehvitasin vastu ja kõndisin otsustaval sammul oma laua juurde. Mul oli vaja palju ära teha, saada veerema uus algus.

Aga esmatähtis kõigepealt. Panin oma käekoti ja kandekoti alumisse sahtlisse, siis istusin toolile ja läksin oma tavapärase floristi veebilehele. Ma teadsin, mida ma tahan. Kaks tosinat valget roosi sügavas punases kristallvaasis.

Valge tähistamaks puhtust. Sõprust. Igavest armastust. See oli ka allaandmise valge lipp. Ma olin alustanud lahingut, kui olin sundinud Gideoni ja end lahus olema, ja lõpuks olin ma võitnud. Aga ma ei tahtnud oma abikaasaga sõdida.

Ma isegi ei proovinud lillede juurde käivale kaardikesele kirjutada midagi vaimukat, nagu olin teinud varem. Ma kirjutasin lihtsalt südamest.

Sa oled imeline, hr Cross.

Ma hindan ja armastan sind nii väga.

Pr Cross.

Veebileht küsis, kas tahan tellimuse lõpetada. Ma vajutasin „Nõustu“ ja kujutlesin hetkeks, mida Gideon mu kingitusest arvaks. Lootsin, et ühel päeval saan vaadata, kuidas ta saab minult lilli. Kas ta naeratas, kui tema sekretär Scott need talle tõi? Kas ta katkestas käimasoleva koosoleku, et mu kirja lugeda? Või kas ta ootas, kuni saabus harv paus tema ajakavas, kui sai olla omaette?

Mu suu kaardus, kui ma võimalusi kaalusin. Mulle meeldis teha Gideonile kingitusi.

Ja varsti on mul nende valimiseks rohkem aega.

„Sa lähed ära?“

Mark Garrity tõstis uskumatust täis pilgu mu lahkumisavalduselt ja vaatas mulle otsa.

Mu kõht tõmbus krampi, kui nägin ilmet oma bossi näol. „Jah. Mul on kahju, et ma pikemalt ette ei teatanud.“

„Homme on sinu viimane päev?“ Ta nõjatus toolileenile. Tema silmad olid šokolaadipruunid ja varjundi võrra heledamad kui tema nahk ja neis oli nii üllatust kui mõistmatust. „Miks, Eva?“

Ohates naaldusin ettepoole ja asetasin küünarnukid põlvedele. „Ma tean, et on ebaprofessionaalne niimoodi lahkuda, aga … ma pean oma prioriteedid ümber seadma ja hetkel … ma ei saa sellele täielikult pühenduda, Mark. Mul on kahju.“

„Ma …“ Ta hingas välja ja lükkas käega üle tumedate tihedate lokkide. „Saadanas … Mida ma saan öelda?“

„Et sa andestad mulle ega ole mu peale vihane?“ Ma tõin kuuldavale rõõmutu naeru. „Seda on palju palutud, ma tean.“

Ta naeratas virilalt. „Ma ei taha sinust ilma jääda, Eva, sa tead seda. Ma pole kindel, kas olen üldse öelnud, kui palju sa oled panustanud. Sa paned mu paremini töötama.“

„Tänan sind, Mark, ma hindan seda.“ Issand, see oli raskem, kui ma arvasin, isegi teades, et see oli parim ja ainus otsus, mille teha sain.

Mu pilk liikus mu nägusa bossi taha olevale vaatele. Nooremkontohaldurina oli ta kabinet väike ja vaadet takistas üle tee olev hoone, aga see oli ikkagi sama tüüpiliselt New York, kui oli Gideon Crossi suur kabinet ülakorrusel meie kohal.

Mitmeski mõttes peegeldas see korruste jaotus seda, kuidas ma üritasin määratleda oma suhet Gideoniga. Ma teadsin, kes ta oli. Teadsin, mis ta oli: mees omaette klassist. Mulle meeldis see tema juures ja ma ei tahtnud, et ta muutuks; tahtsin lihtsalt tema tasemele jõuda oma väärtuste abil. Aga ma polnud arvestanud, et keeldudes põikpäiselt leppimast sellega, et meie abielu muutis plaani, tõmbasin ma teda alla enda tasemele.

Ma ei saa tuntuks selle poolest, et jõuan oma alal tippu tänu iseendale. Mõnede inimeste jaoks saan edukaks abielu kaudu. Ja ma pidin sellega lihtsalt elama õppima.

„Ja kuhu sa siit edasi lähed?“ küsis Mark.

„Ausalt … ma veel mõtlen selle üle. Ma lihtsalt tean, et ei saa jääda.“

Mu abielu suutis taluda vaid teatud hulka survet, enne kui murdub, ja ma olin lubanud sel libiseda ohtlikule äärele, püüdes leida veidi distantsi. Püüdes panna ennast esimeseks.

Gideon Cross oli niisama sügav ja tohutu kui ookean ning ma olin kartnud temasse uppumist esimesest hetkest, kui teda nägin. Ma ei saanud enam karta. Mitte pärast mõistmist, et temast ilma jäämist kardan ma rohkem.

Püüdes jääda neutraalseks, oli mind tõugatud ühest äärest teise. Ja kuigi see oli mind vihastanud, ei olnud ma võtnud aega mõistmiseks, et kui tahtsin kontrolli, pidin ma selle vaid võtma.

„LanCorpi asja pärast?“ küsis Mark.

„Osaliselt.“ Ma silusin oma peenetriibulist pliiatsseelikut, püüdes peast pühkida pahameelt selle pärast, et Gideon Marki palkas. Asja algatajaks oli LanCorp, kes tuli Waters Field & Leamani, erilise sooviga Markile – ja seega ka mulle –, teguviis, mis Gideonile kahtlane tundus. Geoffrey Crossi Ponzi skeem oli suures osas hävitanud Landoni perekonna varanduse ja kuigi nii Ryan Landon kui Gideon olid taastanud selle, mille nende isad oli kaotanud, siis ihkas Landon endiselt kättemaksu. „Aga enamasti isiklikel põhjustel.“

Ta ajas selja sirgu, asetas küünarnukid lauale ja naaldus minu poole. „See pole minu asi ja ma ei urgitse, aga sa tead, et Steven, Shawna ja mina oleme kõik sinu jaoks olemas, kui sa meid vajad. Me hoolime sinust.“

Tema siirus pani mu silmad pisaratest kipitama. Tema kihlatu Steven Ellison ja Steveni õde Shawna olid mulle New Yorgis elatud aja jooksul kalliks saanud, osaks uuest sõprade võrgustikust, mille olin rajanud oma uude ellu. Ma ei tahtnud mingil juhul neid kaotada.

„Ma tean.“ Naeratasin läbi oma kurbuse. „Kui ma sind vajan, ma helistan, luban seda. Aga see on parim. Meie kõigi jaoks.“

Mark rahunes ja naeratas mulle vastu. „Steven läheb endast välja. Ehk ma peaksin sundima sind talle ütlema.“

Mõtlemine tugeva ja sõbraliku peatöövõtja peale pühkis mu kurbuse minema. Steven pahandab mu peale, et ma tema partnerit alt vedasin, aga ta teeb seda heast südamest. „Oh, ole nüüd,“ narrisin ma vastu. „Sa ei teeks seda ju mulle, eks ju? See on niigi raske.“

„Ma pole vastu, et seda raskemaks teha.“

Ma naersin. Jah, ma hakkan Marki ja oma tööd igatsema. Väga.

Kui tuli mu esimene paus, oli aeg Oceanside’is Californias endiselt varajane, seega saatsin isale helistamise asemel sõnumi.

Anna teada, kui üleval oled, eks? Ma pean sulle midagi rääkima. Ja kuna ma teadsin, et nii võmmiks kui isaks olemine tegid Victor Reyesist muretseja, lisasin: mitte midagi halba, lihtsalt mõned uudised.

Ma olin oma telefoni vaevalt pannud puhkeruumi lauale, et minna tassi kohvi võtma, kui see helisema hakkas. Ekraanil lõi särama mu isa kena nägu, pildil ilutsemas hallid silmad, mis ma temalt pärinud olin.

Järsku olin närvipundar. Mu käsi värises, kui selle telefoni järele sirutasin. Ma armastasin mõlemat oma vanemat väga, aga olin alati arvanud, et mu isa tunnetas asju sügavamalt kui ema. Ja kui mu ema ei kõhelnud kunagi osutamast viisidele, kuidas ma oma vigu saaksin parandada, siis isa ei paistnud taipavatki, et mul neid üldse on. Talle pettumuse valmistamine … haiget tegemine … oli jõhker sellele mõelda.

„Tere, isa. Kuidas sul läheb?“

„See on minu küsimus, kullake. Mul läheb tavaliselt. Aga sul? Mis lahti on?“

Ma läksin lähima laua juurde ja istusin toolile, et end maha rahustada. „Ma ütlesin, et see pole midagi halba, aga sa oled ikka murelik. Kas ma ajasin sul üles?“

„Minu töö on muretseda,“ ütles ta, sügavas hääles soe lõbusus. „Ja olin enne tööpäeva algust jooksma minemas, seega ei, sa ei ajanud mind üles. Räägi mulle, mis uudised sul on.“

„Uh …“ Pisarad nöörisid kõri ja ma neelatasin raskelt. „Jeesus, see on raskem, kui ma arvasin. Ma ütlesin Gideonile, et ma muretsen ema pärast, et sina lepid sellega, ja nüüd ma siin üritan …“

„Eva.“

Hingasin sügavalt sisse. „Gideon ja mina abiellusime salaja.“

Liin jäi kõhedusttekitavalt vaikseks.

„Isa.“

„Millal?“ Karedus ta hääles lõi mulle südamesse.

„Paar nädalat tagasi.“

„Enne, kui sa mind vaatama tulid?“

Ma köhisin hääle puhtaks. „Jah.“

Vaikus.

Oh, jumal. Täiesti jõhker. Vaid mõned nädalad tagasi olin talle rääkinud Nathani ahistamisest, mis ta peaaegu murdis. Nüüd see …

„Isa – Sa ajad mulle hirmu nahka. Me olime ühel saarel ja see oli kaunis, nii kaunis. Kuurort, kus me peatusime, korraldab pulmi kogu aeg, nad teevad selle lihtsaks … nagu Las Vegases. Seal on täiskohaga ametnik ja inimene, kes tegeleb lubadega. See oli lihtsalt täiuslik hetk, tead. Täiuslik võimalus.“ Mu hääl murdus. „Isa … palun ütle midagi.“

„Ma … Ma ei tea, mida öelda.“

Kuum pisar langes mööda mu põske alla. Ema oli valinud jõukuse armastuse asemel ja Gideon oli ehtne näide sellisest mehest, kelle mu ema oli mu isa välja vahetanud. Teadsin, et see oli tekitanud eelarvamuse, millest mu isa pidi üle saama, ja nüüd oli meil see takistus.

„Pulmad tulevad sellegipoolest,“ ütlesin talle. „Me tahame, et meie sõbrad ja perekond on koos meiega, kui me ütleme oma tõotused …“

„Seda ma ootasingi, Eva.“ Ta torises. „Kurat küll. Tunnen, nagu oleks Cross minult midagi varastanud! Ma peaksin su üle andma, ma valmistusin selleks ja tema lihtsalt jookseb minema ja võtab su ära? Ja sa ei rääkinud mulle? Sa olid siin, minu majas ja sa ei öelnud mulle midagi? See on valus, Eva. See on valus.“

Pärast seda polnud mingit võimalust pisaraid kinni hoida. Need tulid kuuma joana, ähmastades mu nägemise ja nöörides kõri.

Võpatasin, kui uks avanes ja Will Granger astus sisse. „Ta on ilmselt siin,“ ütles mu kolleeg. „Ja seal ta …“

Tema hääl vaibus, kui ta mu nägu nägi, naeratus kadus tema silmist piklike prillide taga.

Ilmus tumedasse riietatud käsi ja lükkas ta kõrvale.

Gideon. Ta seisis ukseavas, tema silmad puurisid mind ja muutusid jäiseks. Ta oli äkitselt nagu kättemaksuingel, tema peen ülikond andis talle võimuka ja ohtliku välimuse, nägu kivistunud ilusaks maskiks.

Pilgutasin silmi, mu aju üritas aru saada, kuidas ja miks oli ta siin. Enne kui sain, oli ta minu ees ja mu telefon tema käes, tema pilk libises korraks ekraanile, enne kui ta selle oma kõrva juurde tõstis.

„Victor.“ Mu isa nimi kõlas nagu hoiatus. „Tundub, et sa oled Eva endast välja ajanud, seega räägid sa nüüd minuga.“

Will taganes uksest välja ja sulges selle.

Hoolimata Gideoni sõnade teravusest, olid tema sõrmeotsad, mis mu põske paitasid, lõpmata hellad. Pilk oli mulle kinnitunud, sina täis jäist viha, mis mu peaaegu värisema pani.

Püha müristus, Gideon oli alles vihane. Ja ka mu isa. Kuulsin, kuidas ta karjus, sealt, kus ma istusin.

Ma haarasin Gideonilt randmest, raputades pead, olles äkitselt paanikas, et kaks meest, keda ma enim armastasin, lõpetavad nii, et ei salli üksteist – võib-olla isegi vihkavad.

„Kõik on korras,“ sosistasin ma. „Minuga on kõik hästi.“

Tema pilk ahenes ja ta vormis suuga sõnad ei ole.

Kui ta uuesti mu isaga rääkis, oli Gideoni hääl kindel ja vaoshoitud – ja seda enam hirmutavam. „Sul on õigus olla vihane ja haavunud, ma saan aru. Aga ma ei lase oma naisel selle pärast pöördesse minna … Ei, ilmselgelt ei suuda ma ette kujutada, kui mul pole endal lapsi.“

Kikitasin kõrvu, lootes, et hääle madaldamine tähendab, et mu isa oli maha rahunenud, selle asemel et veelgi rohkem ärrituda.

Äkitselt Gideon jäigastus, tema käsi lasi minu omast lahti. „Ei, ma poleks õnnelik, kui mu õde abielluks salaja. Aga tema poleks see, kelle peal ma end välja elaks …“

Ma võpatasin. See oli mu isal ja mu abikaasal ühine joon: nad olid mõlemad ülimalt kaitsvad nende suhtes, keda armastasid.

„Ma olen kättesaadav igal ajal, Victor. Ma tulen isegi sinu juurde, kui sa seda tahad. Kui ma abiellusin sinu tütrega, siis võtsin täieliku vastutuse nii tema kui tema õnne eest. Kui sellel on tagajärgi, millega tuleb silmitsi seista, siis mul pole sellega mingit probleemi.“

Tema pilk ahenes, kui ta kuulas.

Siis istus Gideon toolile minu vastu, pani telefoni lauale ja lülitas kõlari sisse.

Mu isa hääl täitis ruumi. „Eva?“

Ma tõmbasin sügavalt, värisevalt hinge ja pigistasin Gideoni kätt, mis minu poole oli sirutatud. „Jah, ma olen siin, isa.“

„Kullake …“ Ka tema hingas sügavalt sisse. „Ära ole ärritunud, eks? Ma lihtsalt … ma pean seda veidi seedima. Ma ei oodanud seda ja … Ma pean selle enda peas kokku panema. Kas me saame hiljem õhtul rääkida? Kui mu vahetus läbi on?“

„Jah, muidugi.“

„Hästi.“ Ta peatus.

„Ma armastan sind, issi.“ Mu hääles oli kuulda pisaraid ja Gideon tõmbas oma tooli ligemale, tema reis puutus minu oma vastu. See oli hämmastav, kui palju jõudu ma temalt sain, milline kergendus oli, et sain temale toetuda. See oli erinev Cary toetusest. Mu parim sõber oli mu proovikivi, ta oli ergutaja, jalaga tagumikku andja. Gideon oli kilp.

Ja ma pidin olema piisavalt tugev ja tunnistama, kui ma seda vajasin.

„Ma armastan sind ka, lapsuke,“ ütles mu isa, hääles valu ja lein, mis torkas mind südamesse. „Ma helistan sulle hiljem.“

„Olgu. Ma …“ Mida enamat ma oleks saanud öelda? Ma ei osanud enam asju korda teha. „Nägemist.“

Gideon lõpetas kõne, siis võttis mu värisevad käed enda omadesse. Tema silmad olid minule kinnitunud, jää sulas õrnuseks. „Sul pole häbi, Eva. Kas see on selge?“

Ma noogutasin. „Mul pole.“

Ta hoidis mu nägu käte vahel, tema pöidlad pühkisid mu pisarad minema. „Ma ei talu seda, kui näen sind nutmas, inglike.“

Ma surusin maha esiletükkiva peavalu, lükkasin selle nurka, kus sellega hiljem tegeleda saan. „Miks sa siin oled? Kuidas sa teadsid?“

„Ma tulin sind lillede eest tänama,“ pomises ta.

„Oh, kas need meeldisid sulle?“ Ma suutsin naeratada. „Ma tahtsin panna sind minu peale mõtlema.“

„Kogu aeg. Iga minut.“ Ta haaras mul puusadest ja tõmbas mind lähemale.

„Sa oleksid võinud lihtsalt teate saata.“

„Ah.“ Tema peaaegu naeratuse peale jättis mu süda löögi vahele. „Aga see poleks seda hõlmanud.“

Gideon tõmbas mu omale sülle ja suudles mind oimetuks.

Kas me läheme täna ikka koju? Cary saatis sõnumi, kui ootasin keskpäeval lifti, mis mind alla fuajeesse viiks. Mu ema juba ootas mind seal ja üritasin oma mõtteid koondada. Meil oli paljust rääkida.

Issand, ma lootsin, et ta aitab mul selle kõigega toime tulla.

Selline on plaan, vastasin oma armastusväärsele vahel-pind-tagumikus-toakaaslasele trükkides, kui lifti astusin. Mul on kohtum. pärast tööd, pärast õhtusöök Gideoniga. Võin jääda hilja peale.

Õhtusöök? Pead mulle rääkima.

Ma naeratasin. Loomulikult.

Trey helistas.

Ma hingasin kiiresti välja, just nagu oleksin hinge kinni hoidnud. Mõnes mõttes vist olingi.

Ma ei saanud süüdistada Cary kokku-lahku-kallimat selles, et ta astus suure sammu tagasi, kui sai teada, et Cary seksisõbranna on rase. Treyl oli niigi raske leppida Cary biseksuaalsusega ja nüüd tähendas laps, et nende suhtes on alati kolmas inimene.

Polnud mingit küsimust selles, et Cary oleks pidanud juba varem Treyle pühenduma selle asemel, et oma valikud vabad hoida, aga ma mõistsin hirmu Cary tegude taga. Ma teadsin liigagi hästi mõtteid, mis jooksid peast läbi, kui olid üle elanud selliseid asju nagu mina ja Cary olime ja ikkagi leidsime end silmitsi imeliste inimestega, kes sind armastas.

Kui see oli liiga hea, et tõsi olla, kuidas see siis sai olla tõeline?

Tundsin ka Treyle kaasa ja kui ta oleks helistanud, et anda teada oma loobumisest, siis ma austaksin tema otsust. Aga ta oli parim asi, mis Caryga üle pika aja juhtunud oli. Ma oleksin väga õnnetu, kui neil midagi välja ei tuleks. Mida ta ütles?

Ma räägin, kui kohtume.

Cary! See on õel.

Ta vastas alles siis, kui ma läbi fuajee pöördväravate läksin. Jah, räägi mulle sellest.

Mu süda vajus saapasäärde, sest sellest ei saanud kohe kuidagi head uudist välja lugeda. Astusin kõrvale, et teised mööda lasta, ja kirjutasin vastu: ma armastan sind kohutavalt, Cary Taylor.

Armastasin sind ka, musike.

„Eva!“

Mu ema ületas meievahelise vahemaa madalakontsalistel sandaalidel, ta oli naine, keda oli raske märkamata jätta isegi keset lõunaaja tunglemist, kui inimesed voorisid Crossfire’ist sisse ja välja. Oma väikse kasvu tõttu oleks Monica Stanton pidanud ülikonnamerre kaduma, kuid ta tõmbas liiga palju tähelepanu, et see iialgi juhtuda saaks.

Karisma. Sensuaalsus. Haprus. See oli põrutav kombinatsioon, mis tegi Marilyn Monroest staari, ja see ilmestas ka mu ema. Riietatuna meresinisesse pükskostüümi, nägi Monica Stanton oma vanusest hoolimata välja noorem ja enesekindlam, kui ta tegelikult oli. Cartieri pantriga ehted kaela ja käe ümber ütlesid vaatlejale, et tal oli kallis maitse.

Ta tuli otse minu juurde ja võttis mind kõvasti oma embusse, mis mind üllatas.

„Ema.“

„Kas kõik on korras?“ Tagasi tõmbudes uuris ta mu nägu.

„Mida? Jah. Miks sa küsid?“

„Su isa helistas.“

„Oh.“ Ma vaatasin teda ettevaatlikult. „Ta ei suhtunud sellesse uudisesse hästi.“

„Ei suhtunud.“ Ta võttis mul käe alt kinni ja me läksime välja. „Aga ta tegeleb sellega. Tal on veel raske sul minna lasta.“

„Sest ma meenutan talle sind.“ Mu isa jaoks oli mu ema see, kes põgenes. Ta armastas teda ikka veel, isegi pärast kahtkümmet lahusoldud aastat.

„Rumalus, Eva. Sarnasus on olemas, aga sina oled palju huvitavam.“

See pani mind naerma. „Gideon ütleb, et ma olen huvitav.“

Ta naeratas säravalt, pannes mööduva mehe omaenda jalgade otsa koperdama. „Loomulikult. Ta tunneb naisi. Kuigi sa oled imekaunis, oli vaja sellest enamat, et ta sinuga abielluks.“

Me peatusime, et pöördustest välja minna ja lasin emal esimesena minna. Mind tabas umbse kuumuse puhang, kui jõudsin tema juurde kõnniteele, see tõi mu nahale kohe higikorra. Oli aegu, kui ma kahtlesin, kas ma iial selle niiskusega ära harjun, aga see oli hind, mida tuli maksta elamise eest linnas, mida armastasin nii väga. Kevad oli olnud ilus ja ma teadsin, et sügis tuleb samasugune. Täiuslik aastaaeg, et uuendada oma vandeid mehega, kes omas nii mu südant kui hinge.

Ma tänasin jumalat konditsioneeri olemasolu eest, kui märkasin Stantoni turvaülemat ootamas mustas autos kõnniteeservas.

Benjamin Clancy tervitas mind kerge, enesekindla peanoogutusega.

Tema käitumine oli nii ametlik nagu tavaliselt, samas kui mina tundsin sellist tänutunnet, et mul oli raske end tagasi hoida temast kinni krabamast ja musi andmast.

Gideon oli Nathani tapnud minu kaitsmiseks. Clancy oli taganud, et Gideon ei peaks kunagi selle eest maksma.

„Tere, sina,“ ütlesin talle, mu naeratus peegeldus tema peegelkattega piloodipäikseprillidelt.

„Eva. Tore sind näha.“

„Ma mõtlesin sinu kohta just sama.“

Ta ei naeratanud väliselt, see polnud temalik. Aga ma tundsin seda sellegipoolest.

Mu ema libises enne sisse ja seejärel istusin tema kõrvale tagaistmele. Enne veel, kui Clancy jõudis ümber auto minna, pöördus ema mind vaatama ja võttis mu käe. „Ära muretse oma isa pärast. Tal on äge ladina temperament, aga see ei kesta kunagi kaua. Ta tahab vaid kindel olla, et sa oled õnnelik.“

Ma pigistasin õrnalt tema sõrmi. „Ma tean. Aga ma tõesti tahan, et Gideon ja isa omavahel läbi saaksid.“

„Nad on mõlemad väga põikpäised mehed, kullake. Vahetevahel nad põrkuvad.“

Ta ei eksinud. Ma tahtsin unistada, et nood kaks veedavad aega nii nagu kutid ikka, sõbrunevad läbi spordi või autode, mille juurde käib mänguline norimine ja seljale patsutamine, mis tavaliselt selliste asjadega kaasas käis. Aga ma pidin tegelema reaalsusega, milliseks iganes see siis kujunes.

„Sul on õigus,“ nõustusin. „Nad on mõlemad suured poisid. Nad lahendavad selle.“ Loodetavasti.

„Loomulikult nad teevad seda.“

Ohkasin ja heitsin pilgu välja. „Ma arvan, et olen välja mõelnud lahenduse Corinne Giroux’ jaoks.“

Vaikus. „Eva, sa pead selle naise unustama. Tema peale mõeldes annad talle võimu, mida ta väärt ei ole.“

„Me lasime tal probleemiks muutuda, olles nii salatsevad.“ Ma vaatasin emale otsa. „Maailmal on tohutu isu kõigi Gideoni asjade järele. Ta on imekena, rikas, seksikas ja tark. Inimesed tahavad temast kõike teada, aga ta on kaitsnud oma privaatsust sellisel määral, et nad ei tea midagi. See andis Corinne’ile võimaluse kirjutada oma biograafia Gideoniga oldud ajast.“

Ta vaatas mind kahtlevalt. „Mida sa kavatsed?“

Kaevusin kotti ja tõmbasin välja väikse tahvelarvuti. „Me vajame rohkem seda.“

Ma pöörasin ekraani ümber ja näitasin talle pilti Gideonist ja endast, mis oli tehtud vaid mõned tunnid enne, kui me seisime Crossfire’i ees. Viis, kuidas ta minu kuklast kinni hoidis, oli ühteaegu õrn ja omastav, samas kui minu nägu, mis oli tema poole kaldu, paljastas mu armastuse ja jumaldamise. See pani mul kõhus keerama, näha sellist isiklikku hetke jagatuna tervele maailmale jõllitamiseks, aga ma pidin sellest üle saama. Ma pidin andma neile enamat.

„Gideon ja mina peame enda peitmise lõpetama,“ selgitasin. „Me peame olema nähtaval. Me veedame liiga palju aega siseruumidesse sulgudes. Avalikkus tahab miljardärist playboy’d, kellest on viimaks saanud Prints Võluv. Nad tahavad muinasjutte, ema, ja õnnelikke lõppe. Ma pean andma inimestele loo, mida nad tahavad, ja tehes seda, näevad Corinne ja tema raamat välja haletsusväärsed.“

Mu ema õlad vajusid längu. „See on kohutav mõte.“

„Ei, ei ole.“

„See on õudne, Eva! Sa ei vaheta rängalt välja teenitud privaatsust mitte millegi vastu. Kui sa toidad avalikku nälga, siis see vaid kasvab. Jumala pärast, sa ei taha olla sopalehtede esikaantel!”

Mu lõug jäigastus. „See ei lähe nii.“

„Miks sa sellega riskida tahad?“ Tema hääl tõusis ja muutus kiledaks. „Selle Corinne Giroux’ pärast? Tema raamat tuleb ja läheb ühe silmapilguga, aga sa ei pääse iial tähelepanust, kui selle endale tõmbad!“

„Ma ei saa sinust aru. Pole võimalik olla abielus Gideoniga ja mitte tähelepanu saada! Sama hästi võin ma ohjad enda kätte võtta ja ise näitelava paika seada.“

„On vahe, kas sa oled tuntud või TMZ pealkirjas!“

Ma urisesin sisimas. „Ma arvan, et sa dramatiseerid üle.“

Ta raputas pead. „Ma ütlen sulle, see on vale viis olukorraga toime tulla. Kas sa oled seda Gideoniga arutanud? Ma ei usu, et ta sellega nõustuks.“

Ma vahtisin teda, tema reageering jahmatas mind. Ma arvasin, et ta on kahe käega selle poolt, arvestades seda, mida ta arvas jõukast abielust ja mis sellega kaasnes.

Siis nägin, kuidas hirm tema suu pingule tõmbas ja silmi varjutas.

„Ema.“ Ma pehmendasin oma häält, sisimas nahutades end selle eest, et ma varem ei taibanud. „Me ei pea enam Nathani pärast muretsema.“

Ta vaatas mulle otsa. „Ei,“ nõustus ta, aga ei muutnud rahulikumaks. „Aga lastes kõike, mida sa teed … kõike, mida ütled või otsustad, lahata maailmal nende meelelahutuseks, see võib muutuda omaette õudusunenäoks.“

„Ma ei lase teistel inimestel maailmas öelda, kuidas mind ja mu abielu tajutakse!“ Ma olin väsinud olemast nagu … ohver. Ma tahtsin olla see, kes ründab.

„Eva, sa pole … “

„Anna mulle siis alternatiiv, mis ei tähenda istumist ja mitte midagi tegemist, või jätame selle jutu, ema.“ Ma pöörasin pea kõrvale. „Me ei nõustu üksteisega ja ma ei muuda oma meelt, kui sul pole just mingit muud tegutsemisplaani välja pakkuda.“

Ta tegi pettunud häält ega öelnud siis rohkem midagi.

Ma väänutasin sõrmi, tahtes saata Gideonile sõnumi ja selle endast välja valada. Ta oli mulle ükskord öelnud, et ma olen kriisisituatsioonides hiilgav. Ta oli teinud ettepaneku, et ma laenaksin oma annet Cross Industriesile asjaajajana.

Miks mitte alustada millegi isiklikuma ja tähtsamaga?