Читать книгу Uhkus ja nauding - Sylvia Day - Страница 2

London, Inglismaa, 1818

Jasper Bond oli vargapüüdja ja temalt oli nõu küsitud paljudes ebaharilikes kohtades, aga täna oli tema esimene konsultatsioon kirikus. Mõned tema klientidest tundsid end hästi agulis, kus tema meeskond sageli viibis. Teistel oli kõige mugavam kohtuda lossis. See konkreetne tulevane klient tundus olevat sügavalt usklik, kuna oli määranud nende salajase kohtumise asukohaks St. George’i. Jasper kahtlustas, et seda peeti „turvaliseks“ paigaks, mis ütles talle, et see inimene tundis end ebamugavalt, kui palkas kaheldava moraaliga isiku. See sobis Jasperile. Tõenäoliselt makstakse talle hästi ja hoitakse eemale – selline oli tema lemmiktellimus.

Jasper väljus kaarikust ja jäi hetkeks seisma, et paremini hinnata kiriku fassaadi muljetavaldavat portikust ja korintose sambaid. Hoonest heljus välja summutatud laulmist, mis oli meeldivaks kontrastiks kutsarite väsinud hõigetele ja hobusekapjade plaginale tema taga. Jasperi jalutuskepp tabas tänavat mütsatusega, kinnastatud käsi hoidis lõdvalt kotkapeakujulist otsa. Tal oli müts käes ja ta viipas kutsarile, et see minema sõidaks.

Tänase kohtumise oli korraldanud hr Thomas Lynd, mees, kes jagas Jasperi tegevusala ja usaldust mitmel põhjusel, millest sugugi kõige vähemtähtsam ei olnud asjaolu, et tema oli Jasperile ametit õpetanud. Jasper poleks kunagi söandanud end kutsuda moraalseks meheks, aga ta tegutses eetikakoodeksi järgi, mida Lynd oli talle õpetanud: aita neid, kes seda tõesti vajavad. Ta ei pressinud välja katuseraha, nagu tegid teised vargapüüdjad. Ta ei varastanud ühe käega kaupu, et teisega nende tagastamise eest raha nõuda. Jasper lihtsalt leidis selle, mis oli kadunud, ja kaitses neid, kes tahtsid turvalisust, mis ärgitas küsima, miks Lynd selle tööotsa edasi andis. Neil olid nõnda sarnased põhimõtted, et mõlemad oleks pidanud olema töö jaoks ühtmoodi sobivad.

Kuna Jasper oli väga kiindunud igasugu mõistatustesse ja müsteeriumidesse, siis äratas temas väga huvi Lyndi motiiv asja ise mitte lõpule viia. Vaatamata sellele, et asukoht eeldas, et Lynd tegeleb juurdlusega isiklikult, mida ta harva tegi. Lynd eelistas töötada usaldusväärsete alluvate kaudu, et säilitada anonüümsus, mis oli vajalik suuremate isiklike plaanide jaoks.

Jasper ronis trepist üles ja sisenes St. George’i, ta jäi seisma, et imada endasse muusikalainet, mis temast üle rullus. Tema lähedal, ees paremal oli kõrgemal asuv ehiskatusega kantsel, vasakul kahetasapinnaline lugemislaud. Kirikupingid olid usklikest tühjad. Ruumi täitis vaid koor, nende hääled kerkisid muusikalises ülistuses.

Jasper tõmbas oma uuri välja ja vaatas kella. Täpselt täistund. Ta leidis, et tema ametis oli väga kasulik olla täpsuse ori. Jasper liikus trepi juurde, mis pidi viima üles parempoolsesse galeriisse, kus toimus kohtumine.

Kui ta trepimademele jõudis, jäi ta seisma. Tema pilgu tõmbas endale ja hoidis kinni metsik valge juuksepahmakas, mis eiras gravitatsiooni. Üks lootusetult kulunud must pael ei suutnud taltsutada seda massi rohkemaks kui sassis, ebaühtlaseks patsiks. Kui ta vaatas, tõstis selle hirmsa frisuuri omanik käe ja kraapis selle veel rohkem sassi.

Jasper oli juuste koletuslikkusest nii lummatud, et tal läks hetk aega, et märgata nende omaniku kõrval väikest kuju. Aga kui ta seda viimaks tegi, siis oli ta huvi vangistatud. Naine oli oma kaaslase täielik vastand, teda oli õnnistatud läikivate lokkidega, mis olid nii haruldast punakasblondi tooni, et see oli pilkupüüdev. Nad olid ainsad kaks inimest galeriis, kuid kumbki polnud ootusärev, mis oli omane neile, kes ootasid teist inimest või sündmust. Selle asemel olid nad märkimisväärselt keskendunud koorile all.

Kus oli see isik, kellega ta oli tulnud kohtuma?

Tajudes, et teda silmitsetakse tähelepanelikult, pööras naine pead ja ta silmad kohtusid Jasperi kaalutleva pilguga. Naine oli köitev. Mitte nii erakordselt tähelepanuväärsel viisil kui tema juuksed, aga siiski meeldiv. Sügavsinised silmad vahtisid meest tihedate ripsmete alt. Naisel oli esiletungiv nina ja kõrged põsesarnad. Kui ta hammustas oma alumist huult, tulid nähtavale kenad valged hambad ja kui ta huuli prunditas, paljastus väike lohuke. See nägu oli pigem võluv kui ilus ja oli ilmne, et naine ei tundnud Jasperit nähes rõõmu.

„Hr Bond,“ ütles naine pärast väikest viivitust. „Ma ei kuulnud teid lähenemas.“

Selles oleks võinud süüdistada koori laulmist. Kuid tõde oli siiski see, et Jasper kõndis vaikselt. Ta oli selle oskuse omandanud kaua aega tagasi. See oli toona ta elu päästnud ja ta jätkas seda ka edaspidi.

Naine tõusis püsti ja liikus otsusekindla sammuga tema poole ning torkas käe ette. Lauljad all lõpetasid oma hümni, nagu oleks neile märku antud, jättes maha äkilise vaikuse, millesse naine ütles: „Mina olen Eliza Martin.“

Tema hääl üllatas meest. Pehme nagu suvetuul, segatud terasega. Selle kõla püsis, ergutades Jasperi kujutlusvõimet rändama suunda, kuhu poleks pidanud.

Jasper võttis jalutuskepi teise kätte ja ulatas naisele käe: „Preili Martin.“

„Ma hindan teie viisakust minuga kohtudes. Kuid te olete just selline, nagu ma kartsin, et olete.“

„Oi?“ Hämmastunud naise otsekohesest lähenemisest leidis Jasper, et teda hakkab asi rohkem huvitama. „Mil moel?“

„Igal moel, sir. Ma võtsin hr Lyndiga ühendust, sest meil on tarvis teatud tüüpi isikut. Mul on kahju öelda, et teie pole tema.“

„Kas oleksite vastu mu palvele täpsustada?“

„Neid asju on liiga palju,“ väitis naine.

„Sellegipoolest, minu ametis olev mees otsib etteaimatavust teistes, aga kardab seda endas. Kuna te ütlete, et ma olen selle kehastus, mida te ei tahtnud, siis tunnen, et pean nõudma kirjeldust kriteeriumide kohta, mis on teie arvamuse aluseks.“

Preili Martin tundus oma vastust hetke kaaluvat. Lühikese sisekaemuse ajal võttis Jasper kokku selle, mille mehe instinktid olid esimesel pilgul ära tundnud: Eliza Martin oli mehest vägagi teadlik. Ilma et naine ise sellest teadlik oleks, reageerisid tema meeled Jasperile üsna samamoodi, nagu tema omad naisele: tundlikud ninasõõrmed laienesid, hingamine kiirenes, keha kõikus varjatud rahutuse käes nagu hirv, kes tunnetab läheduses jahimeest.

„Jah,“ ütles naine, tema hääl oli katkendlik. „Ma saan aru, miks see võib tõsi olla.“

„Loomulikult on see tõsi. Ma ei valeta klientidele kunagi.“ Ta ei läinud nendega ka kunagi voodisse, aga see oli kohe muutumas.

„Teid pole veel palgatud,“ tuletas Eliza meelde, „seega ma pole klient.“

Hirmuäratavate juustega mees segas vahele. „Eliza, abiellu Montague’iga ja lõpeta see komejant.“

Piisas selle ühe nime kuulmisest, et Jasper teaks, miks oli pöördutud tema poole ja kui vähe võimalusi oli Eliza Martinil temast lahti saamiseks.

„Ma ei lase end kiusata, mu lord,“ ütles naine kindla häälega.

„Kutsu siis hr Bond istuma.“

„See pole vajalik.“

Jasper läks naise tagant läbi ja sättis end istuma kirikupingile selle taga, mille nemad olid hõivanud.

„Hr Bond …“ Preili Martin ohkas alla andes. „Mu lord, kas ma tohin teile tutvustada hr Jasper Bondi? Hr Bond, see on minu onu, Melville’i krahv.“

„Lord Melville.“ Jasper tervitas krahvi kerge peanoogutusega. Ta teadis, et Melville on Tremaine’ide perekonna pea, kes olid kuulsad oma ekstsentrilisuste poolest. „Ma usun, et leiate, et olen väga sobilik mis iganes ülesande jaoks, mille jaoks vargapüüdjat vaja on.“

Preili Martin kissitas tema poole oma siniseid silmi, mis heitsid mehele vaikides ette katset teda petta. „Sir, ma olen kindel, et olete enamikel juhtudel võimekas. Kuid …“

„Rääkides neist paljudest asjadest …?“ segas Jasper vahele, minnes ringiga tagasi. Talle ei meeldinud edasi minna, kui oli veel lahendamata asju.

„Te olete üleliia visa.“ Naine jäi seisma, nagu oleks valmis ta välja juhatama.

„Suurepärane iseloomujoon, mida minu ametis omada.“

„Jah, aga see ei pehmenda ülejäänut.“

„Mida ülejäänut?“

Krahvi pilk liikus kord ühele, kord teisele.

Naine raputas pead. „Kas me ei võiks seda lihtsalt sinnapaika jätta, hr Bond?“

„Ma eelistaks, kui ei jätaks.“ Jasper asetas oma mütsi istmele enda kõrval. „Ma olen alati olnud uhke oma võime üle saada hakkama mis tahes olukorraga, mis mulle ette tuleb. Kuidas saan ma pakkuda eeskujulikku teenust, kui ma seda enam väita ei saa?“

„Tõesti, sir,“ protesteeris preili Martin. „Ma ei öelnud, et olete ebasobiv oma ametisse tervikuna, vaid ainult seoses meie olukorraga …“

„Milleks on …?“

„See on veidi delikaatne asi.“

„Ma ei saa teid aidata, kui ma ei tea üksikasju,“ juhtis Jasper tähelepanu.

„Ma ei taha teie abi, hr Bond. Te ei ole sellest aru saanud.“

„Sellepärast, et te keeldute selgitamast. Hr Lynd arvas, et ma olen sobiv ja te usaldasite tema hinnangut piisavalt, et kokku leppida see kohtumine.“ Jasper maksab Lyndile selle soovituse eest heldelt. Liiga kaua aega oli möödunud sellest, kui ta viimati tundis sellist huvi millegi vastu peale oma kättemaksuiha.

„Hr Lynd ei pea arvestama nende asjadega, mis mina.“

„Ja need on …?“

„Sir, te olete vihaleajav.“

Ja naine oli kütkestav. Tema silmad sädelesid ärritusest, parem jalg kopsis vastu põrandat ja rusikasse surutud käed liikusid palju kordi justkui puusadele puhkama. Aga naine pani tungile vastu. Mees leidis, et naise vastupanu on äärmiselt veetlev. Mida läheks vaja, et see murda ja näha tema sundimatut olekut? Jasper tahtis väga seda teada saada.

„Ma maksan teile täna kulutatud aja eest,“ ütles naine, „seega pole kõik teie jaoks asjatu. Pole vajadust seda vestlust jätkata.“

„Te unustasite võimaluse, et mul võib olla kavas määrata teie juurde oma meeskonna liige, preili Martin. Kuid mul on vaja teada, mis teie olukord on, et saaksin otsustada, kelle oskused teie nõuetele kõige paremini vastavad.“ Jasper kavatses naist ise teenindada, aga kuna preemia oli nii isuäratav, siis polnud tal midagi veidikese luiskamise vastu.

„Ah.“ Ta hammustas taas oma alumist huult. „Ma polnud seda kaalunud.“

„Seda ma märkasin.“

Preili Martin istus viimaks väljapaistva graatsilisusega kirikupingile. „Et oleks selge, et teie ise ei sobi.“

„See pole selge.“ Jasper pani jalutuskepi oma jalgade vahele ja asetas käed sellele, üksteise peale. „Vähemalt mitte mulle.“

Naine heitis pilgu lordile, siis – vastumeelselt – uuesti Jasperile. „Te sunnite mind ütlema seda, mida ma parema meelega ei ütleks, hr Bond. Ausalt öeldes olete te ülesande jaoks liiga nägus.“

Jasper vaikis hetke hämmastunult. Seejärel nautis ta sisemist naeratust. Kui veetlev naine oli, isegi pahaselt.

„Hr Lynd on vähem silmatorkav kui teie,“ jätkas ta. „Te olete liiga suur ja, nagu ma ütlesin, kaugelt liiga nägus.“

Lynd oli paarkümmend aastat vanem ja keskmise kasvu, näojoonte ja kehaehitusega. Jasper vaatas krahvi poole ja leidis, et mees jõllitab segaduses olles oma vennatütart. „Ma ei saa aru, mis on mu näol pistmist mu uurimisoskustega.“

„Lisaks …“ naise hääl muutus tugevamaks, kui ta jätkas mehe vigade teemal „… oleks võimatu varjata seda sarmi, mis teid eristab.“

„Palun öelge mulle, mis see on.“ Jasper tundis, et tal on raske varjata oma kasvavat naudingut, mida see jutuajamine tekitas.

„Te olete kiskja, hr Bond. Teil on kiskja välimus ja te peate end sellena üleval. Otse öeldes olete te ilmselgelt võimeline olema ohtlik mees.“

„Ma saan aru.“ Veetlus süvenes võluks. Võib-olla ei olnudki naine nii süütuke. Jasper kulutas oma riietusele ebasündsal hulgal münte, kujundades meelega nii klanitud välimuse, et väga vähesed nägid selle all tahumata servi.

„Ma kahtlen, kas oleksite oma ametis osav, kui teil poleks nii röövellikke kui ka ohtlikke omadusi,“ täpsustas naine lepitaval toonil.

„Ja palju teisi,“ pakkus Jasper.

Preili Martin noogutas. „Jah, ma kahtlustan, et äri nõuab, et oleksite mitmesuguste oskustega hästi kursis.“

„See on kindlasti abiks.“

„Kuid teie mehelik ilu nullib selle kõik.“

Jasper oli valmis edasi liikuma. „Kas te jõuaksite asja tuumani, preili Martin? Mille jaoks – täpsemalt – te kavatsesite mu palgata?“

„Üsna paljuks, tegelikult. Kaitseks, uurimiseks ja … et te tegutseksite minu kosilasena.“

„Kuidas palun?“ Bondi hääl kajas läbi õhu nende vahel.

Eliza oli segaduses ja tujust ära ning tema seisund oli täiesti mehe süü. Ta ei olnud eeldanud, et Jasper on nii visa või nii uudishimulik. Ja ta ei olnud kindlasti oodanud sellise välimusega meest. Bond oli kõige nägusam mees, keda ta oli kunagi näinud, riietatud aadlikule sobivaisse rõivaisse ja tema laiaõlgne keha liikus sujuva, kiskjaliku graatsilisusega.

Mees pööras talle ka tähelepanu viisil, mis tooks kaasa vaid probleeme.

Oli väga murettekitav võtta vastu sellist tähelepanu mehelt, kes nägi välja nagu Jasper Bond. Temasugused mehed heitsid tavapärase välimusega naised kõrvale sel hetkel, kui nad neid nägid. See oli põhjus, miks Eliza nägi sellist vaeva omale võimalikult tagasihoidliku riietuse valimisega. Miks julgustada reageeringuid, millega tegelemiseks polnud tal vahendeid?

Võib-olla oli mehe huvi äratanud naise juuksevärv? Eliza ema oli väitnud, et mõnedel meestel oli iseäralik eelistus naise keha konkreetsete osade ja teatud tooni juuste suhtes.

„Korrake palun, preili Martin,“ ütles Bond, vaadates naist oma tumedate ja läbitungivate silmadega.

Oma needuseks tundis Eliza, et on sunnitud otse silma vaatama inimesele, kellega ta rääkis. Tal oli raske mõelda kiiresti, kui tundis aukartust Jasper Bondi täiuslikkuse ees. Mees oli õlgadest allapoole oivaline, aga veelgi rohkem õlgadest ülespoole. Tema juuksed olid paksud ja tumedad nagu naise lemmiktint, ja õnnistatud sarnase läikega. Ehk veidi liiga pikad juuksed raamisid täiuslikult tema näojooni: väljapaistvat nina, sügaval asetsevaid silmi, tõredat, ent sensuaalset suud. Viis, kuidas Bond käitus, andis tunnistust sellest, et ta võib olla nii hirmuäratav sellise ilusa näoga. Ta ei olnud kindlasti selline mees, kellega oleks soovinud mõõgad ristata.

„Mul on vaja kaitset,“ ütles Eliza uuesti.

„Jah.“

„Uurimistegevust.“

„Ma kuulsin seda osa.“

„Ja,“ tema lõug tõusis, „kosilast.“

Jasper noogutas, nagu olnuks see igav palve, kuid sära tema silmis oli ootusärev. „Seda ma arvasingi, et te ütlesite.“

„Eliza …“ Krahv vaatas oma kokkupandud käsi ja raputas pead.

„Mu isand,“ alustas Bond tavalisel tooni. „Kas te olite teadlik preili Martini palve olemusest?“

„Need on rasked ajad,“ pomises isand Melville. „Rasked ajad.“

Bondi läbitungiv pilk liikus tagasi Elizale. Tema kulm kerkis.

„Kas ta on nõrgamõistuslik?“ päris Bond.

„Tema aju on nii arenenud, et trambib keskpärasuse jalge alla.“

„Või ehk on teie põhjendus sellele ettevõtmisele selle segi ajanud?“

Naise õlad vajusid tagasi. „Minu põhjendus on mõistlik. Ja sarkasm on ebaproduktiivne, hr Bond. Palun hoiduge sellest.“

„Ah nii?“ Tema hääletoon võttis ohtliku varjundi. „Ja mida te kosilast hankides loodate saavutada?“

„Mul ei ole paaritusteenust vaja, sir. Ainult kõlbeliselt rikutud mõistus tuleks sellisele järeldusele.“

„Paaritusteenust …“

„Kas see pole mitte see, mida te mõtlete?“

Nurjatu naeratus tuli Jasperi huultele. Eliza oli kindel, et tema süda jättis seda nähes löögi vahele. „Ei ole, ei.“

Soovides lõpetada seda kohtumist nii kiiresti kui võimalik, tormas naine jutuga edasi. „Kas teil on kedagi, kes saab mind aidata, või ei?“

Bond turtsatas vaikselt, kuid mõnitav heli tundus olevat suunatud sissepoole ja mitte naisele. „Algusest peale, kui te oleksite nii kena palun, preili Martin. Miks te vajate kaitset?“

„Ma olen viimasel ajal korduvalt sattunud erinevate kahetsusväärsete – ja kahtlaste – sündmuste ohvriks.“

Eliza ootas, et Jasper naerma hakkaks või ehk vaataks teda umbuskliku pilguga. Ta ei teinud kumbagi. Selle asemel nägi naine, kuidas mehest pühkis üle muutus. Bond oli olnud saabumisest alates raevukalt keskendunud ja oli seda enam, kui ta tehti probleemiga tuttavaks. Eliza leidis, et hindab meest rohkema kui vaid hea välimuse pärast.

Jasper kummardus veidi ettepoole. „Milliste sündmuste?“

„Mind tõugati Serpentine’i järve. Minu sadul oli rikutud. Madu oli lahti lastud minu magamistuppa …“

„Ma saan aru, et see oli detektiiv, kes mainis teid hr Lyndile, kes omakorda mainis teid mulle.“

„Jah. Palkasin detektiivi kuuks ajaks, kuid hr Bell ei avastanud midagi. Rünnakuid ei toimunud sel ajal, kui tema asjaga tegeles.“

„Kes tahaks teid vigastada, ja miks?“

Naine kinkis Jasperile kerge naeratuse, väikse tänuavalduse tõsisuse eest, mida too välja näitas. Anthony Bellil olid head soovitused, kuid ta polnud kunagi võtnud Elizat tõsiselt. Tegelikult olid talle naise jutud lõbu pakkunud ja Eliza polnud kunagi tundnud, et mees oli ülesandele pühendunud. „Ausalt öelda, ma ei ole kindel, kas nende kavatsus on mulle viga teha, või nad lihtsalt tahavad õhutada mind abielluma, et saavutada mingit püsivat turvalisust. Ma ei näe sellel kõigel mingit mõtet.“

„Kas te olete jõukas, preili Martin? Või saate selleks?“

„Jah. Mistõttu ma kahtlen, kas nad tõesti kavatsevad mind tõsiselt vigastada – olen rohkem väärt elusana. Kuid on mõned, kes arvavad, et mul pole onu majapidamises turvaline. Nad väidavad, et ta pole rahuldav eestkostja, et ta on nõrgamõistuslik ja Bedlami1 kandidaat. Ükski kaastundeks võimeline inimene ei paneks hulkuvat koera sellisesse kohta, rääkimata armastatud sugulasest.“

„Jamps,“ irvitas krahv. „Ma olen terve nagu härg, nii kehalt kui vaimult.“

„Sa oled, mu lord,“ nõustus Eliza, naeratades talle hellalt. „Ma olen teinud kõigile selgeks, et lord Melville elab tõenäoliselt saja-aastaseks.“

„Ja te loodate saavutada minu lisamisega oma kosilaste hulka mida, täpsemalt?“ küsis Bond. „Heidutada süüdlast?“

„Ma loodan, et lisades ühe teie töökaaslastest,“ parandas ta, „saan ma vältida edasisi juhtumeid järgmise kuue nädala jooksul. Lisaks, kui tajutakse, et minu uus kosilane on ohtlik, siis ehk pöörab lurjus oma pahatahtliku tähelepanu talle. Siis võib-olla saame pahareti kätte. Tõesti, ma tahaksin teada, millise tagamõttega ta selle plaani koostas ja mida lootis sellega võita.“

Bond naaldus istmele ja paistis sügavalt mõttes olevat.

„Ma ei soovitaks kunagi sellist ohtlikku rolli kellelegi, kes on väljaõppeta,“ ütles naine kiiresti. „Aga vargapüüdja, mees, kes on harjunud läbi käima kurjategijate ja muude õnnetutega. Ma arvan, et need, kes on teie erialal tegevad, peaks olema rohkem kui sobivad nurjatut kullakaevajat etendama.“

„Ma saan aru.“

Eliza kõrval pomises tema onu endamisi, töötades oma mõtteis välja mõistatusi ja võrrandeid. Nagu nainegi, nii tundis ka tema end kõige mugavamalt sündmuste ja reaktsioonidega, mida sai mõõta või mingi kindlusega ennustada. Tegelemine mõistusevastaste asjadega oli liiga koormav.

„Mis tüüpi inimene oleks teie arvates ideaalne mängimaks seda kosilase, kaitsja ja uurija rolli?“ küsis Bond lõpuks.

„Ta peaks olema vaikne, tasakaalukas ja oskama tantsida.“

Kulmu kortsutades küsis Jasper: „Kuidas on igavus ja oskus tantsida võimaliku mõrvari kinnipüüdmisel olulised?“

„Ma ei öelnud „igav“, hr Bond. Palun ärge pange mulle suhu sõnu, mida ma ei ole rääkinud. Selleks et teda peetaks tõeliseks rivaaliks minu tähelepanu eest, peab ta olema keegi, kellest igaüks usub, et ma olen huvitatud.“

„Te ei ole huvitatud kenadest meestest?“

„Hr Bond, mulle ei meeldi olla ebaviisakas. Kuid te ei jäta mulle muud võimalust. Fakt on, et te pole ilmselgelt selline mees, kelle iseloom on sobilik abieluks.“

„Ma tunnen üsna suurt kergendust, et kuulen naist seda tunnistamas,” venitas Jasper.

„Kuidas saab keegi selles kahelda?“ Eliza tegi käega pühkiva liigutuse. „On kergem kujutleda teid mõõga- või rusikasvõitlust pidamas, kui et nautimas pärastlõunast kroketimängu, malet peale õhtusööki või vaikset õhtut kodus koos pere ja sõpradega. Ma olen intellektuaal, sir. Ja kuigi ma ei taha vihjata vaimse teravuse puudumisele, siis olete te ilmselgelt loodud rohkem füüsiliselt pingutava ajaviite jaoks.“

„Ma saan aru.“

„Oh, piisab vaid pilgust teile, et kindlaks teha, et te ei ole üldse nagu teised! See oleks kohe ilmne, et ma ei kaaluks kunagi teiesugust meest veidigi tõsiselt. On üsna ilmne, et teie ja mina ei sobi kõige põhilisematel viisidel, ja igaüks teab, et ma olen liiga tähelepanelik, et seda mitte näha. Ausalt öeldes, sir, te ei ole minu tüüpi mees.“

Pilk, millega mees teda vaatas, oli lõbustatud, kuid ilma eneseimetluseta, mis oleks muutnud selle ärritavaks. Bondist õhkus enesekindlust, kuid ta polnud ennast täis. Naine leidis jahmunult, et imetleb seda.

Ta tooks kaasa pahandusi. Elizale ei meeldinud eriti pahandused.

Jasper heitis pilgu krahvile. „Andke andeks, mu lord, kuid ma pean rääkima sellest asjast keerutamata. Eriti kuna see küsimus on seotud preili Martini füüsilise heaoluga.“

„Päris õige,“ nõustus Melville. „Otse asja juurde, ma ütlen alati. Aeg on liiga väärtuslik, et raisata seda tühjale-tähjale.“

„Nõus.“ Bond pööras pilgu tagasi Elizale ja naeratas. „Preili Martin, andke andeks, aga ma pean ütlema, et kogenematus piirab teie arusaama olukorrast.“

„Kogenematus millega?“

„Meestega. Täpsemalt, õnneküttidest meestega.“

„Et te teaksite,“ nähvas naine, „kuue hooaja jooksul seltskonnas on mul olnud rohkem kui piisavalt kogemust härradega, kes on rahajahil.“

„Aga miks siis,“ ütles Jasper venitades, „ei ole te teadlik, et nad on edukad põhjustel, mis on kaugel sotsiaalsest sobivusest?“

Eliza pilgutas silmi. „Kuidas palun?“

„Naised ei abiellu õnneküttidega sellepärast, et nad oskavad tantsida ja vaikselt istuda. Nad abielluvad nendega välimuse ja füüsilise osavuse pärast – kaks omadust, mis te juba tuvastasite, et mul on.“

„Ma ei näe …“

„Ilmselgelt te ei näe, nii et ma selgitan.“ Jasperi naeratus muutus laiemaks. „Kullakaevajad, kellel asjad hästi laabuvad, ei pinguta, et rahuldada naise intellektuaalseid vajadusi. Neid saab täita ka sõprade ja tuttavate kaudu. Nad ei püüa pakkuda seda tüüpi seltsi, mida nauditakse seltskondlikel kokkusaamistel või mängulaua taga. Jällegi, on teisi, kes saavad seda teha.“

„Hr Bond …“

„Ei, nad püüavad pakkuda rahuldust ainsas ametis, mis on täiesti nende oma, ametis, milles hiilgamiseks ei tee mõned mehed mingeid jõupingutusi. See konkreetne oskus on nii haruldane, et paljud naised ei hooli muudest kaalutlustest selle kasuks.“

„Palun, ärge öelge …“

„Hooramine,“ pomises krahv enne, kui jätkas vestlust iseendaga.

Eliza kargas jalule. „Mu lord!“

Nagu viisakus ette nägi, tõusid nii tema onu kui hr Bond koos temaga.

„Ma eelistan seda nimetada „võrgutamiseks”, ütles Bond, silmades naer.

„Ma nimetan seda naeruväärseks,“ lisas naine, käed puusadel. „Kas te mõistate, elu suures plaanis vaadatuna, kui vähe aega inimene on voodis, võrreldes teiste tegevustega?“

Jasperi pilk langes naise puusadele. Naeratus muutus laiaks irveks. „See tõesti oleneb, kes veel selles voodis on.“

„Armas taevas.“ Eliza värises selle pilgu all, millega Jasper Bond teda vaatas. See oli … ootusrikas. Mingil teadmata, neetud moel oli ta suutnud Bondi saatanliku meheliku uhkuse tegudele kehutada.

„Andke mulle nädal,“ pakkus ta. „Üks nädal tõestada nii asja mõtet kui ka minu kompetentsi. Kui, lõpuks, ei veena teid üks ega teine, siis ma ei võta osutatud teenuste eest tasu.“

„Suurepärane ettepanek,“ ütles krahv. „Ei ole võimalust midagi kaotada.“

„Pole tõsi,“ väitis Eliza. „Kuidas ma selgitan hr Bondi kiiret lahkumist?“

„Siis kaks nädalat,“ tegi Bond paranduse.

„Te ei saa probleemist aru. Ma ei ole näitleja, sir. See on kõigile selge, et ma pole „võrgutatud“.“

Jasperi irve muutus, seda toetas kuum värelus tema tumedates silmades. „Jätke see plaani osa minu hooleks. Pealegi, selle eest mulle ju makstakse.“

„Ja mis siis, kui te ebaõnnestute? Kui te loobute, olen mina sunnitud leidma teile vabandusi ja kaasama teise vargapüüdja, kes teie asemel tegutseks. Kogu afäär on liiga kahtlane.“

„Kas teil on olnud samad kosilased kuus aastat, preili Martin?“

„See pole …“

„Kas te mitte äsja ei esitanud mitmeid põhjuseid, miks te tunnete, et ma ei ole teie jaoks sobiv kosilane? Kas te ei saaks lihtsalt korrata neid punkte vastusena küsimustele minu lahkumise kohta?“

„Te olete väga järjekindel, hr Bond.“

„Üsnagi,“ noogutas mees, „ja sellepärast saan ma teada, kes on vastutav nende kahetsusväärsete sündmuste eest, mis teid ahistavad, ja mis kasu nad lootsid saada.“

Eliza ristas käed. „Ma ei ole veendunud.“

„Usaldage mind. See on tõepoolest õnnelik juhus, et hr Lynd viis meid kokku. Kui ma ei taba süüdlast, julgen väita, et teda ei saagi tabada.“ Jasperi käed tõmbusid jalutuskepi peal rusikasse. „Kliendi rahulolu on uhkuse küsimus, preili Martin. Selleks ajaks, kui olen lõpetanud, ma garanteerin, et olete minu soorituse üle väga rõõmus.“