Читать книгу Klaaskuppel - Sylvia Plath - Страница 4

See oli kummaliselt lämbe suvi, toosama suvi, kui Rosenbergid saadeti elektritoolile, ja ma ei saanud aru, mida ma New Yorgis õieti teen. Ma olen hukkamiste suhtes nagu napakas. Mõte elektrivooluga tapmisest teeb mind haigeks, ja tollal polnud lehtedes midagi muud lugeda – meetrised pealkirjad jõllitasid mulle vastu igal nurgal ja hallitanud maapähklite järele lehkavate allmaaraudteepääslate juures. Mul polnud endaga midagi peale hakata ning ma ei suutnud hoiduda kujutlemast, mis tunne oleks otse närvikiudusid pidi elusalt põletatud saada.

Minu meelest oli see kõige õudsem asi maailmas.

New York oli iseenesest üsna talumatu. Kella üheksaks hommikul haihtus seegi võlts kastemärg värskus, mis öö jooksul kusagilt õhku oli imbunud, nagu ilusa unenäo mälestus.

Viirastuslikult hallid tänavad värelesid graniitkanjonite põhja ulatuvas päikeselõõsas, autokered särtsusid ja pimestasid silmi ning tuhakarva tolm tungis laugude alla ja kopsudesse.

Rosenbergidest aina räägiti nii raadios kui toimetuses ja lõpuks ei suutnud ma neid üldse kujutlusest peletada. See oli nagu siis, kui ma nägin esmakordselt laipa. Laiba pea või õieti tomp, mis sellest järel oli, kangastus mulle mitu nädalat nii munaroataldriku kui Buddy Willardi näo tagaplaanil – tema see ju eeskätt oli, kelle pärast ma tolle vaatepildi osaliseks sain –, nii et õige varsti oli mul tunne, nagu tilpnekski üks lömmisninaline kolp mul musta formaliinilehase õhupallina kõikjal kaasas.

Ma tundsin, et minuga on sel suvel midagi lahti, sest ma suutsin mõelda üksnes Rosenbergidest ja sellest, kui totter ma olin olnud, et ostsin endale kõik need ebamugavad kallid riided, mis kapis nukralt lontis rippusid, ning kuidas kõik mu kolledžis õhinal ülespuhutud pisikesed edusammud hajuvad Madisoni avenüü sileda marmori ja peegelklaasi taustal õhku nagu suits.

See pidi olema mu elu kõrgaeg.

Ja ma ise pidin olema kadestamisobjektiks tuhandetele minusugustele tüdrukutele kõikjal Ühendriikides, kes muud ei soovivatki kui tippida ringi just niisuguste number seitse lakk-kingadega, mis ma olin kord lõunavaheajal Bloomingdale’ist ostnud, ning kanda musta lakkvööd koos seda täiendava musta lakk-kotiga. Ning kui mu pilt ilmus ajakirjas, mille toimetuses me kaheteistkümnekesi töötasime – pildil imen ma martiinit kuskil pilvelõhkuja katuse-ööklubis, kleidi sünteetilisest hõbelameest pihaosa uppumas seeliku tohutult laia tüllipilve, ümber selleks puhuks palgatud või laenatud anonüümsete, ameerikalikult robustse kondiga noormeeste salk –, arvas küllap igaüks, et olen lausa seitsmendas taevas.

Näe, mis sellel maal kõik juhtuda võib, öeldi isekeskis. Üheksateist aastat elab üks tüdruk kusagil kolkalinnas, ise nii vaene, et ei või endale ajakirjagi lubada, ja korraga saab ta kolledžistipendiumi, võidab siin-seal paar auhinda ning juba tunnebki end New Yorgis niisama kindlalt kui isikliku auto roolis.

Ainult et ma ei roolinud eriti kindlalt midagi, koguni iseennast mitte. Ma lihtsalt loksusin hotellist tööle ja olengutele ning olengutelt jälle hotelli ja tööle, tuimalt nagu trollibuss.

Küllap ma pidanuksin olema vaimustuses nagu teised tüdrukud, aga ma olin kuidagi reageerimisvõimetu. Liikusin oimetuna ringi keset mind ümbritsevat melu ja minu sees oli väga vaikne ja väga tühi, otsekui viibiksin ma keeristormi keskmes.

Hotellis oli meid kaksteist.

Me olime kõik ühe moeajakirja artiklite, juttude ja reklaamarvustuste konkursi võitjad ning autasuna saime kuuks ajaks New Yorki tööle, kus meie eest maksti kõik elamiskulud ja pakuti hulgana muudki tasuta ajaviidet, nagu balletietenduste ja moedemonstratsioonide priipiletid, soengutegemine kuulsas kallis juuksurisalongis, võimalus kohtuda mõne meid huvitava ala edukate tegelastega või saada konkreetset nõu oma näonaha hooldamise kohta.

Mul on ikka veel alles tookord kingituseks saadud pruunisilmsele šatäänile mõeldud jumestuskomplekt: tillukese pintsliga piklik ripsmetušš, sõrmeotsa kastmiseks täpselt paras sinakas lauvärvisõõr ja kolm huulepulka, punasest roosani, kõik kenasti väikeses kullatud karbis, mille üks külg on peegel. Mul on alles ka valge, värviliste teokarpide ja litritega kaunistatud päikeseprillitoos, millele oli õmmeldud rohelisest kilest meritäht.

Ma mõistsin küll, et me saime virnade viisi kingitusi vaid seetõttu, et neid asju tootvatele firmadele polnud see muud kui tasuta reklaam, aga ma ei osanud veel olla küüniline. Olin sellest kinkide sajust nagu puuga pähe saanud. Pärast panin ma nad tükiks ajaks silma alt ära, aga hiljem, kui jälle terveks sain, võtsin uuesti välja ja nii on nad siin majas praegugi veel minuga. Ma kasutan aeg-ajalt huulepulki ja just möödunud nädalal lõikasin lapsele välja prillitoosi meritähe.

Niisiis oli meid hotellis kaksteist, kõik ühes ja samas majatiivas samal korrusel ridamisi asuvates ühestes tubades, mis meenutasid mulle mu kolledži internaati. See aga polnudki õige hotell, ma mõtlen selline, kus igal korrusel elab läbisegi nii mehi kui naisi.

Hotell nimega Amatsoon oli ainult naistele ja need naisasukad olid enamikus minuealised tüdrukud, kelle rikkad vanemad tahtsid olla kindlad, et nende tütardele ei pääse ööbimiskohas ligi petistest mehed. Tüdrukud ise kavatsesid enamasti poosetada mõnes Katy Gibbsi kooli taolises sekretäride õppeasutuses, kus tuli kanda seisusekohaseid kübaraid ja sukki-kindaid, või olid nad mõnest sihukesest Katy Gibbsi koolist äsja läbi käinud ja viivitasid sekretäridena või ärijuhi abidena New Yorgist lahkumisega, oodates, et saavad ehk mõnele karjääri tegevale noorsandile mehele.

Need neiud näisid mulle õudselt elutüdinud. Ma nägin neid katusel päevitamas, kus nad haigutades küüsi lakkisid, püüdes aina parandada oma naha lõunamaist jumet, ning neil oli kõigest hullupööra villand. Ühega ma rääkisin, tema oli tüdinud jahiga purjetamisest ja lennureisidest, jõulude aegu Šveitsis suusatamisest ja Brasiilia meestega kurameerimisest.

Sellised teevad mind haigeks. Ma olen nii kade, et ahmi või õhku. Olen üheksateist täis, kuid välja arvatud see nüüdne New Yorgi reis, veel mitte kordagi Uus-Inglismaalt kaugemale saanud. See oli mu esimene suur võimalus, ent siin ma nüüd olin, pikutasin lamamistoolis ja lasksin kõigel sel voolava veena läbi sõrmede niriseda.

Küllap tegi mu elu kuigivõrd keerukamaks ka Doreen.

Ma polnud kunagi tundnud kedagi niisugust nagu Doreen. Ta oli lõpetanud jõukama kihi tütarlastekolledži kusagil lõunaosariigis, kohevad valged juuksed ümbritsesid ta pead nagu suhkruvatt, sinised ahhaatselged silmad olid kui lihvitud ja purunematud vääriskivid ning ta suu ümber püsis kogu aeg üleolev muie. Ma ei ütleks, et see oli vastikult üleolev, pigem jättis ta lõbustatud ja salapärase mulje, nagu oleks kõik inimesed ta ümber üpris nõmedad ja ta võiks soovi korral nende kulul palju nalja saada.

Doreen valis mu hoobilt välja. Ta oskas mulle mõista anda, et ma olen teistest jupp maad terasem, ja tegi ise tõepoolest imehead nalja. Tavaliselt istus ta koosolekulaua taga minu kõrval, ja kuni külla palutud kuulsused oma lugusid pajatasid, sosistas mulle kõrva kõiksugu sarkastilisi kommentaare.

Tema koolis pandi moele niivõrd suurt rõhku, ütles ta mulle, et kõigil tüdrukutel olid kleidiga samast riidest käekotid, nii et kleiti vahetades võeti iga kord kätte ka teine ridikül. Niisugune nüanss avaldas muljet. See kõneles hämmastavast, täiuseni viidud rafineeritusest, mis tõmbas mind ligi nagu magnet.

Ainus, mille pärast Doreen ka minu kallal noris, oli mu mure, et ma kõik oma ülesanded õigeks ajaks tehtud saaksin.

„Mis asja sa selle kallal higistad?“ Doreen pikutas mu voodil, seljas virsikukarva siidhommikumantel, ning viilis oma pikki, nikotiinist kollakaid küüsi, sellal kui mina tippisin masinal ümber ühelt bestsellerite autorilt võetud intervjuud.

Ja veel üks asi: enamik meist kandis suvel tärgeldatud puuvillaseid öösärke ja tepitud hommikumantleid või ehk froteekitleid, mis käisid ka vannimantli eest, aga Doreenil olid nailonist ja pitsist, poolenisti läbipaistvad ja vist kuidagi elektriseerudes hästi keha ligi hoidvad maani negližeed ja ihukarva hommikukleidid. Teda saatis huvitav, pisut higisegune lõhn, mis meenutas mulle metsas rebitud ja sõrmede vahel muljutud haraliste sõnajalalehtede muskusehõngu.

„Sa ju tead, et Jay Cee-vanamooril on kama, kas sa esitad selle homme või esmaspäeval.“ Doreen läitis sigareti ja puhus suitsu aeglaselt ninasõõrmeist välja, nii et ta silmad jäid selle varju. „Jay Cee näeb tõesti välja nagu nõid,“ jätkas ta jultunult. „Ma vean kihla, et ta vanamees kustutab kõik tuled, enne kui talle läheneb, või muidu hakkab tal halb.“

Jay Cee oli mu ülemus ja vaatamata Doreeni ütlemistele pidasin ma temast kõvasti lugu. Ta ei olnud võltsripsmetega, iiveldamaajavalt ehitud tavaline moeajakirja latatara. Jay Ceel oli pead, nii et ta püsti-inetul välimusel polnud nagu tähtsust.

Ta luges paari võõrkeelt ja tundis kõiki oma ala silmapaistvaid autoreid.

Ma püüdsin kujutleda Jay Ceed ilma ta range töökostüümi ja lõunatunnikübarata voodis oma mehega, kuid see ei õnnestunud mul kuidagi. Mul on alati väga raske kujutleda kaht inimest voodis.

Jay Cee tahtis mulle midagi õpetada, kõik vanemad naisterahvad, keda ma tundsin, tahtsid mulle midagi õpetada, kuid järsku ei paistnudki mul nende käest enam midagi õppida olevat. Ma sobitasin kirjutusmasinale kaane peale ja vajutasin klõpsuga kinni.

Doreen muheles. „Tubli tüdruk.“

Keegi koputas uksele.

„Kes seal on?“ Ma ei viitsinud püsti tõusta.

„Mina, Betsy. Kas sa peole tuled?“

„Ma arvan küll.“ Ikka veel ei viitsinud ma ukse juurde minna.

Betsy oli imporditud otse Kansasest tükkis ta hüpleva blondi hobusesaba ja Sigma Chi lemmiku naeratusega. Mulle meenub juhtum, kui meid oli palutud ühe sinakaks raseeritud lõuaga peenetriibulises ülikonnas telerežissööri juurde, kes tahtis proovida, kas tal õnnestub meie jutust midagi oma saate jaoks välja noppida, ning Betsy hakkas rääkima Kansase maisi emas- ja isastaimedest. Ta sattus oma paganama maisiga nii hoogu, et isegi režissööril oli pisar silmas, ainult et kahjuks, tunnistas too lõpuks, ei saavat ta seda siiski kusagil kasutada.

Hiljem veenis iluravi rubriigi toimetaja Betsyt juukseid ära lõikama ja tegi temast kaanepilditüdruku, nii et ma näen teda nüüdki veel aeg-ajalt mõnel reklaamileheküljel naerusuiselt teatamas: P. Q. abikaasa valib rõivad B. H. Wragge juurest.

Betsy kutsus mind alati midagi enda või teiste tüdrukute seltsis tegema, nagu püüaks ta mind omal moel millestki päästa. Doreeni ei kutsunud ta kunagi. Doreen nimetas teda tagaselja karjapiiga Pollyannaks.

„Tahad sa meie taksoga tulla?“ küsis Betsy ukse tagant.

Doreen raputas pead.

„Küll ma saan, Betsy,“ vastasin mina, „me lähme Doreeniga.“

„Okei.“ Kuulsin Betsyt koridori mööda minema paterdavat.

„Oleme seal, kuni meil sest villand saab,“ ütles Doreen, kustutades sigareti mu öölambi aluse külge, „ja pärast võime linnas ringi vaadata. Need peod, mis siin korraldatakse, meenutavad mulle koolivõimla tantsuõhtuid. Miks nad küll neid yale’kaid sinna alati kokku ajavad? Nad on nii juhmid!“

Buddy Willard oli Yale’i tudeng, ja nüüd, mil ma sellele mõtlen, saan ma aru küll, et asi, mis mind häiris, oli just tema juhmus. Ei, ta oli muidugi võimeline hästi õppima ja Cape Codil mõne Gladyse-nimelise litaka ettekandjaga armatsema, aga tal polnud küünevõrdki intuitsiooni. Doreenil seda oli. Kõik, mis ta ütles, oli kui salajane sisehääl, mis tuli otse mu luudest.

Me sattusime teatrissemineku-tipptunni ummikusse. Meie takso oli kiilutud Betsy takso ja veel nelja meie tüdruku takso vahele ning ükski ei nihkunud paigast.

Doreen nägi vapustav välja. Tal oli seljas õlapaelteta valge pitskleit, mille tõmblukuga, liibuva korseti moodi pihaosa surus teda keskelt kokku ning paisutas ülalt- ja altpoolt silmatorkavalt kohevaks. Kahvatu puudrikorra alt kumas läbi pronksine jume.

Ta lõhnas tugevasti nagu parfümeeriakauplus.

Mina kandsin musta täissiidist tuppkleiti, mis oli mulle maksma läinud nelikümmend dollarit. See oli üks mu ostutuhina tulemusi, mille ma endale stipirahast lubasin, kui sain teada, et olen arvatud New Yorki minevate õnneseente hulka.

Kleit oli nii isemoodi lõikega, et ma ei saanud kanda selle all ühtegi rinnahoidjat, millest polnud küll lugu, sest ma olin poisilikult kõhn, mu vormid olid vaevumärgatavad ja mulle meeldis see suveõhtute peaaegu-alastioleku tunne.

Mu päevituse oli linn kahvatumaks pleegitanud. Olin kollakas nagu hiinlane. Muidu oleksin ma oma kleidi ja ebamäärase nahavärvi pärast närvis olnud, aga Doreeni kõrval läksid mul tavalised mured meelest. Ma tundsin end otse põrgulikult elukogenu ja küünilisena.

Kui too sinise teksasärgi, mustade liibuvate pükste ja needitud nahast kauboisaabastega mees hakkas tulema meie takso poole, mida ta baari triibulise varikatuse alt silmanud oli, ei teinud ma endale mingeid illusioone. Ma teadsin väga hästi, et ta siht on Doreen. Ta kõndis seisvate autode vahelt läbi ja nõjatus naeratades meie avatud akna äärele.

„Ja mis puhul, kui tohib küsida, sõidavad kaks kena tüdrukut nii ilusal õhtul omapead taksoga?“

Tal oli valge, lai ja lahe hambapastareklaami naeratus.

„Me lähme peole,“ paristasin mina, sest Doreen oli äkki vait kui sukk ja näperdas blaseerunud ilmel oma valget pitsridiküli.

„See kõlab igavalt,“ lausus mees. „Miks ei võiks te mõlemad minuga seal baaris paar pitsi võtta? Mul on seal sõpru ka.“

Ta osutas peaga varikatuse all lösutavate vabas riietuses noormeeste poole. Nood olid teda jälginud, ja kui ta nende poole tagasi vaatas, pahvatasid nad kui ühest suust naerma.

See naer oleks pidanud mind hoiatama, madalahäälne eluvendade irve, nagu see oli, kuid liikluses tekkis just siis mingi elavnemine ja ma teadsin, et kui ma oleksin kramplikult edasi istunud, soovinuksin ma paari sekundi pärast ometi, et oleksin kasutanud seda kingitusena sülle langenud võimalust näha New Yorki ka mõne niisuguse kandi pealt, mida toimetuserahvas meie jaoks hoolega kavandanud polnud.

„Mis sa arvad, Doreen?“ küsisin ma.

„Mis sa arvad, Doreen?“ kordas mees, korrates ka oma laia naeratust. Tänapäevani ei suuda ma meenutada, kuidas ta ilma naeratamata välja nägi. Ju see naer oli tal veres.

„Nojah,“ vastas Doreen mulle. Ma tegin ukse lahti ja me ronisime välja just siis, kui takso hakkas vähehaaval paigalt võtma, ning suundusime baari poole.

Kostis kohutav pidurite kriiksatus, millele järgnes paar tumedat mütsu.

„No kuulge!“ Meie taksojuht upitas end vihast lõkendades autoaknast välja. „Mis teil arus on?“

Ta oli auto nii järsku seisma jätnud, et järgmine takso sõitis talle mürtsti tagant sisse, ja me nägime, kuidas neli seal sees istuvat tüdrukut vehkisid kätega, kukkusid ja püüdsid põrandalt istmetele tagasi kobida.

Meie saatja naeris, läks meid kõnnitee servale ootama jättes tagasi ja ulatas signaalilärmi ja sõimu saatel taksojuhile rahatähe. Seejärel hakkasid toimetusetüdrukud me silme all, takso taksos kinni, edasi liikuma, meenutades pulmarongi, milles osalevad ainult pruutneitsid.

„Tule siia, Frankie,“ kutsus mees oma sõpra ning üks lühike jässakas tüüp eraldus ülejäänud seltskonnast, tulles meiega baari.

Ta oli just seda sorti, keda ma ei talu. Ma olen kingadetagi viis jalga kümme tolli pikk ning väikeste meestega suheldes kummardun ma veidi ettepoole ja lasen end keskelt lõnksu, üks puus ülal, teine all, et näida pisut lühem, kuid tunnen end seejuures kohmaka ja ebanormaalsena nagu mõni tõrjutud isend.

Korraks haaras mind meeletu lootus, et paaridesse jagunemine võiks toimuda pikkuse järgi, mis asetaks minu kõrvale meid esiteks kõnetanud mehe, kes oli kõva kuus jalga pikk, kuid ta läks Doreeniga ees ega heitnud mulle enam pilkugi.

Ma püüdsin teha nägu, et ei märka Frankiet, kes püsis pealetükkivalt mu küünarnuki ligi, ja istusin lauda Doreeni kõrvale.

Baaris oli nii pime, et ma ei näinud seal suurt midagi peale Doreeni. Oma valgete juuste ja valge kleidiga helendas ta nii, et näis lausa hõbedane. Osalt tegi seda muidugi baari neoonkirja kuma. Ma ise tundsin, et sulan pimedusse nagu negatiivvõte mõnest näost, mida ma päevavalgel kunagi näinud ei ole.

„Mida me joome?“ küsis mees, naeratades üle terve näo.

„Ma arvan, et võtan ühe vanamoelise,“ ütles Doreen mulle.

Joodava tellimine lõi mul alati pinna jalge alt. Ma ei eristanud viskit džinnist ja mitte kunagi ei saanud ma midagi niisugust, mille maik oleks mulle meeldinud. Buddy Willardil ja teistel ülikooli poistel, keda ma tundsin, oli tavaliselt liiga vähe raha, et juua kanget kraami, või suhtusid nad alkoholi üldse põlgusega. Hämmastav, kui paljud tudengipoisid ei joo ega suitseta. Mulle näis, et ma tunnen neid kõiki. Pudel Dubonnet’d oli suurim veiniost, millega Buddy Willard kord hakkama sai, näitamaks, milline esteet ta on, kuigi õpib meditsiini.

„Mina võtan viina,“ teatasin ma.

Mees silmitses mind pisut tähelepanelikumalt. „Millega?“

„Puhast,“ ütlesin mina. „Ma joon alati puhast.“

Ma arvasin, et teen ennast täis, kui ütlen, et joon seda jää, sooda, džinni või veel millegagi. Mu pilk oli kord peatunud vodka reklaamil: triiki täis klaas lumehanges sinaka valguse taustal. Ning kuna tolle klaasi sisu näis selge ja puhas nagu vesi, tunduski õige seda niimoodi tarvitada. Ma alles unistasin hetkest, mil tellin mõne napsi ja avastan, et see on võrratu.

Varsti tuli kelner ja mees ütles kõigi nelja lauasolija soovid. Vaatamata oma kauboiriietusele tundis ta end ses suurlinna baaris nii koduselt, et ma mõtlesin, kas ta pole ehk mõni tuntud tegelane.

Doreen ei rääkinud sõnagi, ainult näppis oma korgist klaasialust ja süütas lõpuks sigareti, kuid mehele ei paistnud see korda minevat. Ta lihtsalt vahtis teda, nagu loomaaiakülastajad vahivad suurt valget papagoid, oodates, et see ütleb midagi inimkeeli.

Klaasid toodi lauale ja minu oma nägigi välja selge ja puhas nagu too reklaam.

„Millega te tegelete?“ küsisin ma, et katkestada vaikust, mis kõrgus mu ümber nagu džunglirohu müür. „Ma mõtlen, et mida te siin New Yorgis teete?“

Aeglaselt ja otsekui suure pingutusega rebis mees pilgu Doreeni õlast lahti. „Ma olen diskor,“ vastas ta. „Olete ehk kuulnud, mu nimi on Lenny Shepherd.“

„Ma tean teid,“ ütles Doreen äkki.

„Rõõm kuulda, kullake,“ ütles mees ja hakkas naerma. „See tuleb meile kasuks. Ma olen kuradima kuulus.“

Siis heitis Lenny Shepherd Frankiele pika pilgu.

„Kuule, kust sina pärit oled?“ küsis Frankie end võpatusega sirgu ajades. „Mis su nimi on?“

„See siin on Doreen.“ Lenny libistas peo Doreeni paljale käsivarrele ja pigistas seda.

Mind pani imestama, et Doreen ei tee nägugi, nagu märkaks ta, mida mees teeb. Ta istus rahulikult, tõmmu nagu blondeeritud mustanahaline naine oma valges kleidis, ja imes tilkhaaval kokteili.

„Mu nimi on Elly Higginbottom,“ vastasin mina. „Ma olen Chicagost.“ Pärast seda tundsin ma end kindlamini. Ma ei tahtnud, et midagi, mis ma sel õhtul ütlen või teen, oleks seotud minu, mu õige nime ja Bostoni päritoluga.

„Noh, Elly, mis oleks, kui teeksime ühe tantsu?“

Mõte, et peaksin selle paksutallalistes oranžides seemiskingades, näotus trikoosärgis ja sinises väljaveninud sportpintsakus jupatsiga tantsima minema, ajas mind naerma. Kui ma meeste juures midagi põlgan, siis on see sinine riietus. Must või hall, või minugipärast pruun. Sinine on naeruväärne.

„Ei ole tuju,“ vastasin ma külmalt, pöörasin talle selja ja nihutasin tooli veelgi rohkem Doreeni ja Lenny poole.

Need kaks nägid juba välja, nagu tunneksid nad teineteist aastaid. Doreen õngitses pika hõbelusikaga klaasi põhjast puuviljatükke ning Lenny urahtas ja lõksutas hambaid iga kord, kui ta lusika suu juurde tõstis, mängides vist koera või veel kedagi, kes püüab pala endale ahmata. Doreen itsitas ja võttis uue puuviljatüki.

Mulle hakkas tunduma, et viin on lõpuks siiski minu naps. Maitselt polnud ta tühi midagi, aga läks otse kõhtu nagu mõõganeelaja mõõk ja tekitas tunde, nagu oleksin ma otse jumalikult haavamatu.

„Ma hakkan parem minema,“ ütles Frankie ja tõusis püsti.

Ma ei näinud teda kuigi hästi, ruum oli sedavõrd hämar, aga nüüd kuulsin ma esimest korda, milline kohtlaselt kõrge hääl tal on. Keegi ei pööranud talle tähelepanu.

„Kuule, Lenny, sa oled mulle midagi võlgu. Mäletad, Lenny, oled ju, eks?“

Mulle näis imelik, et Frankie tuletab Lennyle meie juuresolekul mingit võlga meelde, me olime ju võhivõõrad, aga ta seisis seal ja aina kordas seda, kuni Lenny pistis käe tasku, võttis sealt suure rulli rohelisi rahatähti, tõmbas ühe lahti ja ulatas Frankiele. See paistis olevat kümnedollariline.

„Pea lõuad ja kao.“

Hetkeks tundus mulle, et Lenny pöördus seda öeldes ka minu poole, kuid siis kuulsin ma Doreeni häält: „Mina ei tule muidu, kui Elly tuleb ka.“ Tänasin teda mõttes mu valenime endastmõistetava kasutamise eest.

„Oh, küll Elly tuleb, tuled ju, Elly?“ ütles Lenny mulle silma pilgutades.

„Tulen ikka,“ vastasin mina. Kuna Frankie oli öösse haihtunud, otsustasin ma tolgendada Doreeni kannul. Ma tahtsin kogeda nii palju kui võimalik.

Mulle meeldis vaadelda inimesi ebatavalises olukorras. Kui teel oli autoõnnetus või läks kuskil kakluseks või oli lapse loode prepareeritud ja vaatamiseks purki pandud, siis jäin ma seisma ja pingutasin kõiki meeli, et ma nähtut kunagi ei unustaks.

Kindlasti sain ma sel viisil teada nii mõndagi, mida ma muidu poleks teadnud, ja isegi kui mõni vaatepilt mind jahmatas või südame pahaks ajas, ei sulgenud ma silmi, vaid tegin näo, nagu teaksin ma ammuilma, et nii need asjad just ongi.