Читать книгу Klaaskuppel - Sylvia Plath - Страница 5

Lenny korteri nägemisest poleks küll mingil juhul tasunud loobuda.

Sellest oli tehtud täitsa ehtne rantšo, ehkki see asus New Yorgi mitmekorruselises majas. Ta oli lasknud lõhkuda paar vaheseina, et õhku sisse lasta, nagu ta ütles, ja tellinud männipuust seinavooderdise koos männipuust hoburauakujulise baarisisustusega. Ma arvan, et ka põrand võis seal olla männilaudadest.

Suured valged karunahad olid maas ja peale nende täitis tuba veel ainult hulk indiaani vaipadega kaetud magamisasemeid. Piltide asemel oli seintel põdra- ja piisonisarvi ning üks jänesepea topis. Lenny osutas pöidlaga hallivatimehe väikesele vagurale koonule ja püstjatele rohtlajänese kõrvadele:

„Selle tõin ma Las Vegasest.“

Ta jalutas ruumi teise otsa, iga ta kauboisaabastes astutud samm kajas vastu nagu püstolilask. „Akustika,“ ütles ta ja kahanes minnes järjest väiksemaks, kuni kadus vastasseinas oleva ukse taha.

Kohe seejärel paiskus igast suunast tuppa muusika. Siis see vaikis ja me kuulsime Lenny häält: „See on su südaöödisko, Lenny Shepherd, värskete tipphittide ülevaade. Nädala rongi kümnendas vagunis ei sõida ette keegi muu kui too väikene linalakk, kelle häält on viimasel ajal nii palju kuulda … Meie üks ja ainuke Päevalill!“

Ma sündisin Kansases, kasvasin Kansases,

kord Kansases kosin sind endale ma …

„Kui äge!“ ütles Doreen. „Äge kutt, kas pole?“

„Siia tasus tulla,“ sõnasin mina.

„Kuule, Elly, tee mulle meelehead.“ Ta näis pidavatki mind juba Ellyks ja ei kellekski muuks.

„Miks mitte,“ vastasin ma.

„Ära lase jalga, nõus? Kui tal tekib veidraid soove, pole mul mingit sõnaõigust. Nägid ta muskleid?“ Doreen itsitas.

Lenny ilmus tagatoast välja. „Mul on seal kahekümne tonni jagu salvestusaparatuuri.“ Ta lõnkus baarileti juurde, tõstis sellele kolm klaasi, jääkuubikutega hõbeämbri ja suure käsimikseri ning hakkas mitmest pudelist kallates kokteili segama.

… Mu linalakk tüdruk mind oodata lubas –

kauneim Päevalill päevalillede maalt.

„Mõnus, eks?“ Kolm klaasi kandikul, tuli Lenny meie poole. Klaasidel pärlendasid higipiiskadena suured veetilgad ning jäätükkide kõlinal ulatati kandik meie poole. Sedaaegu kõlas laulu lõpufraas ja me kuulsime Lenny häält, mis teadustas järgmist lugu.

„Ülim kaif on kuulata oma häält. Kuule,“ Lenny pilk peatus minul, „Frankie vajus ära, sulle oleks ka kedagi vaja, ma helistan mõne siia.“

„Tühja kah,“ ütlesin ma. „Minu pärast pole küll tarvis seda teha.“ Ma ei tahtnud tulla välja otsese sooviga, et kutsutaks keegi, kes oleks Frankiest mitu numbrit suurem.

Lenny tundis ilmselt kergendust. „Okei, kuidas arvad. Doreeni sõbrannale ei taha ma liiga teha.“ Ta saatis Doreenile oma laia valge naeratuse. „Eks ole, kuklike?“

Siis ulatas ta Doreenile käe, ja hoides klaase ikka veel näpu vahel, hakkasid mõlemad sõnagi lausumata tõmblema.

Ma istusin, jalg üle põlve, kuhugi voodile ja püüdsin näida ükskõikselt häirimatu nagu üks ärimees, keda ma olin kord näinud alžeerlanna kõhutantsu jälgimas, aga niipea kui ma selja vastu seina toetasin, hakkas voodi toa poole sõitma, nii et ma istusin hoopis põrandat katvale karunahale ja toetusin vastu voodiäärt.

Kokteil oli vesine ja tekitas masendust. Iga lonksuga oli see järjest rohkem solgivee maiku. Klaasi keskkohta ümbritsesid kollased täpid ja roosa lassonööri kujutis. Ma jõin umbes tolli jao allapoole lassot ja pidasin vahet, ent kui ma uuesti klaasi järele läksin, ulatus joogi tase taas lassoni.

„Selles on siiski midagi halvavat, kui sa jälgid kaht inimest, kes teineteisest järjest rohkem vaimustusse satuvad, eriti kui oled ruumis ainus üleliigne isik.“

Kusagilt mu pea kohalt kõmatas Lenny tehishääl: „Miks, oh miks jäi minust maha Wyoming?“

Nood kaks ei lakanud väänlemast isegi lugude vahel. Ma tundsin, et kahanen punaste ja valgete vaipade ning männilaudade taustal väikeseks mustaks täpiks. Olin kui auk maas.

Selles on siiski midagi halvavat, kui sa jälgid kaht inimest, kes teineteisest järjest rohkem vaimustusse satuvad, eriti kui oled ruumis ainus üleliigne isik.

Siis vaataksid sa Pariisi otsekui läbi linnast tagurpidi eemalduva ekspressbussi akna, nii et kõik muutub iga hetkega üha väiksemaks ja väiksemaks ning sinul on tunne, et aina väiksemaks ja üksildasemaks muutud hoopis sina, kihutades miljonimiilise tunnikiirusega minema tuledes särava rõõmsa sagina keskelt.

Lenny ja Doreen põrkasid üha sagedamini kokku, suudlesid, tantsisklesid järjekordse pika kokteilisõõmu järele ning jõudsid peagi taas teineteise embusse. Ma mõtlesin, et võiksin ju heita sinnasamasse karunahale ja magada, kuni Doreen arvab heaks hotelli tagasi minna.

Äkki röögatas Lenny verdtarretavalt. Ma tõusin istukile. Doreen oli löönud hambad ta vasakusse kõrvalesta.

„Lase lahti, lits!“

Lenny kummardus ja Doreen lendas sedamaid tema õlale, käest lahti pääsenud klaas tegi õhus võimsa kaare ja kolksatas haleda tilinaga vastu männipuust seina. Lenny möirgas ikka veel ja keerles kannal ringi, nii et ma ei näinud, mis nägu on Doreen.

Panin päris rahulikult tähele, nagu pannakse vahel tähele teise inimese silmade värvi, et sellal kui Doreen kõhuli Lenny õlal rippudes kiljus ja jalgu siputas, pääsesid ta rinnad kleidipihikust välja ja õõtsusid selle peal nagu kaks küpset melonit.

Siis hakkasid nad naerma ja Lenny hoog vaibus, ning parajasti kui ta püüdis läbi seeliku Doreeni kintsu hammustada, avasin ma ukse ja väljusin, enne kui midagi rohkemat sündida sai, haarasin kahe käega käsipuust kinni ja maandusin kogu tee pooleldi liugu lastes all välisukse juures.

Ma polnud taibanud, et Lenny korteris on õhukonditsioneer, enne kui välja tänavale tuikusin. Troopiline läppunud kuumus, mida kõnniteesillutis oli päev otsa endasse kogunud, lõi mulle näkku nagu viimne solvang. Mul polnud aimugi, kus ma võin asuda.

Korraks kaalusin mõtet, kas mitte võtta takso ja sõita siiski tantsupeole, kuid heitsin selle kõrvale, sest tants võis selleks ajaks juba läbi olla ja mul polnud tahtmist sattuda konfetiprahti, sigaretiotsi ja kortsutatud salvrätikuid täis mahajäetud ballisarasse.

Ma kõndisin ettevaatlikult lähima tänavanurgani, näpuots vastu vasakule jäävat majaseina, püüdes käia enam-vähem sirgelt. Vaatasin tänavasilti. Siis võtsin kotist New Yorgi plaani.

Olin täpselt nelikümmend kolm korda viis maja oma hotellist eemal.

Jala käimine ei ole mulle kunagi olnud vastumeelt. Ma hakkasin lihtsalt õiges suunas astuma, lugedes mõttes selja taha jäävaid maju, ning hotelli vestibüüli sisenedes tundsin end juba täiesti kainena, üksnes jalad olid pisut rakkus, mis oli aga mu enda süü, sest olin välja tulnud paljasääri.

Vestibüülis polnud kedagi peale valgustatud leti taga võtmenagide ja vaikivate telefonide keskel tukkuva ööportjee.

Ma lipsasin iseteeninduslifti ja vajutasin oma korruse nupule. Uksed vajusid kinni nagu hääletu akordionilõõts. Äkki hakkas mu kõrvadel imelik ja ma märkasin pikka, laialivalgunud ripsmetušiga pilusilma endale idiootlikult otsa jõllitamas. Muidugi olin see kõigest mina ise, ent ma olin ehmunud, kui kortsus ja kulunud ma välja näen.

Ka korrusel ei olnud ühtegi hingelist. Keerasin oma ukse lahti ja läksin tuppa. See oli suitsu täis. Algul tabasin end mõttelt, et see on nagu mu käitumise materialiseerunud hinnang, kuid siis meenus mulle Doreeni sigaretisuits ja ma vajutasin akna õhupilu avavale nupule. Muidu olid siin aknad niimoodi kinni, et päriselt neid avada ei saanudki, ja see ajas mind millegipärast marru.

Seistes, põsk vastu raami, vasakul pool akent, nägin ma hästi all laiuvat linna, mille üle kõrguv ÜRO hoone kummitas ööpimeduses nagu veider marsielanike kärjemeetükk. Ma nägin sõiduteid mööda liikvaid punaseid ja kollakaid valgustäppe ning tundmatute nimedega tuledesäras sildu.

Vaikus masendas mind. See ei olnud hariliku vaikuse moodi vaikus, vaid miski, mis lähtus minust endast.

Ma teadsin väga hästi, et autod teevad müra ning inimesed nende sees ja valgustatud akende taga samuti, ka jõgi tegi müra, kuid ma ei kuulnud mitte midagi. Linn rippus mu akna taga nagu lame plakatpilt, see sädeles ja vilkus ning võis mulle ilmselt palju anda, kuid oli minu jaoks ometi sama hästi kui olematu.

Portselanvalge telefon mu voodi kõrval pakkus kontaktivõimalusi, kuid seal ta seisis, tumm nagu surnupealuu. Ma püüdsin meenutada inimesi, kellele ma olin andnud oma telefoninumbri, et koostada mõttes potentsiaalsete helistajate nimekirja, kuid mulle meenus ainult, et olin teatanud numbri Buddy Willardi emale, kes lubas anda selle edasi ühele oma tuttavale ÜRO sünkroontõlgile.

Turtsatasin põlglikult naerma.

Kujutasin ette, milline võiks olla sünkroontõlk, kellele pr Willard riskiks mind tutvustada, kui tema ainus mõte on panna mind paari kusagil New Yorgi osariigi mägipiirkonnas tuberkuloosiravil oleva Buddyga. Ta oli koguni kaubelnud mulle suveks sinna sanatooriumi ettekandjakohta, et Buddy ennast liiga üksildasena ei tunneks. Ei tema ega ta poeg saanud aru, miks ma olin eelistanud New York Cityt.

Peegel mu tualettlaua kohal paistis kergelt kõver ja liiga läikiv. See moonutas nägu nagu plommihõbeda kuulike. Korraks mõtlesin ma, et poeks õige linade vahele ja katsuks magada, kuid see idee istus mulle sama vähe kui soditud ja määrdunud kirja toppimine puhtasse siledasse ümbrikku. Ma otsustasin minna kuuma vanni.

Küllap on olemas hulk asju, mille vastu kuum vann ei aita, kuid mina neid kuigi palju ei tea. Kui ma olen kurb, et pean kord surema, või niivõrd närvis, et ei saa und, või armunud kellessegi, keda ma nädal aega ei näe, vajun ma ära just parajal määral, et lõpuks öelda: „Läheks õige ja teeks endale ühe kuuma vanni.“

Vannis olles ma mediteerin. Vesi peab olema väga kuum, nii et jalga sisse pistes seal vaevu seista kannatab. Siis tuleb lasta end toll-tollilt allapoole, kuni oledki kaelast saadik vees.

Ma mäletan kõiki lagesid kõikide vannide kohal, kus ma olen olnud kaelani vees. Mäletan lagede materjali, pragusid, värvitoone, niiskuseplekke ja lambikupleid. Mäletan ka vanne endid, iidvanu greifijalgseid ja moodsaid surnukirstukujulisi ning toretsevaid roosast marmorist vanne, mis paiknevad tubaste vesiroositiikide ääres, samuti mäletan ma veekraanide kuju ja suurust ning kõikvõimalikke seebialuseid.

Mitte kusagil mujal ei tunne ma end loomulikumalt kui kuumas vannis.

Seal naistehotelli seitsmeteistkümnendal korrusel, kõrgel New Yorgi džässihala ja tõuklemise kohal lamasin ma vannis ligi tund aega ja tundsin, et saan tasapisi jälle puhtaks. Ma ei usu ristimisse, ei Jordani jõe vees ega muidu, kuid mul on tunne, et kuuma vanni suhtun ma umbes nii, nagu usklikud suhtuvad pühasse veesse.

Ma ütlesin endale: Doreen haihtub, Lenny Shepherd haihtub, Frankie haihtub, New York haihtub, kõik nad haihtuvad ja ükski ei tähenda enam midagi. Ma ei tunne neid, ma pole neid kunagi tundnud ja ma olen väga puhas. Kõik see alkohol ja kleepuvad suudlused, mida ma nägin, ja tolm, mis tagasiteel mu nahale kogunes, muundub puhtuseks minu sees.

Mida kauem ma seal selges kuumas vees olin, seda puhastatumana ma ennast tundsin, ja kui ma lõpuks vannist välja astusin, keerates end hotelli suure ja pehme valge saunalina sisse, olin ma üleni uus ja süütu nagu vastsündinud laps.

Ma ei tea, kui kaua ma olin maganud, kui kuulsin koputust. Ma ei teinud sellest algul välja, sest koputaja kordas aina „Elly, Elly, Elly, lase mind sisse“, ent ma ei tundnud ühtegi Ellyt. Kuid siis kostis üle tuhmi prõmmimise teistsugune, terav kop-kop ja märksa käredam hääl nõudis: „Preili Greenwood, teie sõbratar vajab teid,“ mispeale mulle sai selgeks, et see on Doreen.

Ma kargasin jalule ja seisin mõne hetke pööritusest jagu saada püüdes keset pimedat tuba. Olin Doreeni peale ülesajamise pärast vihane. Ainus viis tollest kurvast ööst ülesaamiseks oli korralikult välja magada ja nüüd kavatses ta oma tulekuga kõik ära rikkuda. Ma mõtlesin, et kui ma magamist teeskleksin, läheks ta ehk oma koputamisega minema ja jätaks mu rahule, kuid ma ootasin ja ta ei läinud.

„Elly, Elly, Elly,“ mõmises esimene hääl ja ka teine sisistas edasi: „Preili Greenwood, preili Greenwood, preili Greenwood,“ nagu oleksin ma kahestunud isiksus või midagi sellesarnast.

Ma avasin ukse ja kissitasin koridori heleda valguse käes silmi. Mulle paistis, et pole ei öö ega päev, vaid mingi tontlik vahepealne aeg, mis on end kiilunud öö ja päeva vahele ega taha kuidagi lõppeda.

Doreen oli vajunud uksepiida najale. Kui ma toast välja astusin, kukkus ta mu käte vahele. Ma ei näinud ta nägu, sest ta pea rippus rinnal ja traatkõvad blondid salgud ümbritsesid musti juuksejuuri nagu hulatantsija peaehe.

Musta vormi riietatud ööteenijas tundsin ma ära vurrudega naise, kes muidu triikis ühes selle korruse alati rahvast täis toakeses meie päevaseid kleite ja õhtutualette. Ma ei taibanud, kust ta võis tunda Doreeni ja miks ta oli nõustunud aitama teda mind äratada, selle asemel et viia ta vaikselt tagasi oma tuppa.

Nähes, et Doreen on mu käte vahel aeg-ajalt virilalt luksatades vait jäänud, suundus naine piki koridori oma iidse Singeri-õmblusmasina ja valge triikimislauaga tuppa. Ma tahtsin joosta talle järele ja öelda, et mul pole Doreeniga mingit pistmist, sest naine tundus range, töökas ja kombelõtvust mittesalliv nagu vanema põlve Euroopa immigrant ning meenutas mulle mu Austria vanaema.

„Lase mind pikali, lase mind pikali,“ pomises Doreen. „Lase mind pikali, lase mind pikali.“

Ma mõistsin, et kui ma lohistan ta üle läve tuppa ja panen oma voodisse, ei saa ma temast niipea lahti.

Ta oli kogu keharaskusega mu käe peal, soe ja pehme nagu padjavirn, kõrgetel tikk-kontsadel jalad totralt ripakil. Teda pikka koridori mööda kuhugi tassida käis mulle kõvasti üle jõu.

Ma otsustasin, et ainus õige tegu on ta siiasamasse vaibale maha poetada, panna uks kinni ja lukku ning minna tagasi voodisse. Kui Doreen ärkab, ei mäleta ta, mis juhtus, ja arvab, et minestas mu ukse taga, kui ma magasin, tõuseb ise üles ja läheb rahulikult oma tuppa.

Ma hakkasin Doreeni tasakesi rohelisele esikuvaibale laskma, kuid ta aietas kurguhäälselt ja nõksatas ettepoole mu käte vahelt välja. Pruun oksejuga purskus ta suust, valgudes suure loiguna mu jalge ette.

Äkki muutus ta keha veelgi raskemaks, pea vajus päris põranda ligi, blondid juuksesalgud sõudsid okseloigus nagu sohu uppunud puude juured ja ma sain aru, et ta magab. Tõmbusin temast eemale. Olin ka ise väsimusest ümber kukkumas.

Tol ööl tegin ma Doreeniga arved klaariks. Ma otsustasin, et jälgin teda ja kuulan, mida ta räägib, kuid sisimas ei tee temaga mingit tegemist. Sisimas jään ma truuks Betsyle ühes ta süütute sõbrannadega. Sest Betsy on see, kellega ma südames sarnanen.

Ma läksin vaikselt oma tuppa ja panin ukse kinni. Mõelnud pisut järele, ei pannud ma seda lukku. Seda ei suutnud ma siiski teha.

Ärganud järgmise hommiku umbses, päikesepaisteta kuumuses, panin ma riidesse, loputasin külma veega nägu, värvisin pisut huuli ja avasin ettevaatlikult esikuukse. Ma arvasin vist, et Doreeni keha lebab ikka veel okseloigus nagu mu enda räpast loomust paljastav näotu lõuend.