Читать книгу Mischief Bay tüdrukud. Mischief Bay, 1. raamat - Сьюзен Мэллери - Страница 5

„KAS selle tegi sulle Tyler?“

Nicole Lord vaatas pildi poole, mille oli pannud oma pilatesestuudio Mischief Liigub seinale. Roosal käsitööpaberil oli kolm suurt punast südant. Südamete kohale oli joonistatud käe kontuur. Südamed olid üsnagi ebakindlalt joonistatud ja stiliseeritud, kuid siiski äratuntavad. Sugugi mitte paha tulemus, võttes arvesse, et kõnealune kunstnik oli kõigest viieaastane. Käe kontuuri oli aidanud teha kasvataja.

„Tegi jah,“ vastas Nicole naeratades. „Lubasin talle, et võtan selle tööle kaasa ja näitan kõigile.“

Tema klient, kolmekümnendates naine, kes üritas vabaneda rasedusega kogunenud kahekümnest lisakilost, pühkis naeratades näolt higi. „Ta tundub imearmas. Ma ei jõua ära oodata, et minu tütar oskaks ka midagi rohkem kui süüa, kakada ja mind ööd otsa üleval hoida.“

„Eks see läheb pikkamööda paremaks,“ lohutas Nicole.

„Tahaks loota. Mina arvasin ikka, et tahan kuut last.“ Naine tegi grimassi. „Praegu aga tundub isegi üks rohkem kui küllalt.“ Ta läks lehvitades ukse poole. „Näeme järgmisel nädalal.“

„Toredat nädalavahetust,“ hüüdis Nicole lahkuja poole vaatamata, tema tähelepanu oli juba taas arvutil. Teda ootas veel lõunane trenn, siis oli kolm tundi pausi ja pärast seda õhtused trennid. Ning see tundus päris tore, kuni ta mõtles kõige selle peale, mis tuleb korda saata. Söök tuleb kindlasti ära osta – kodus on kõik otsas. Autole tuleb bensiini võtta, riided puhastusest ära tuua ja ühtlasi tuleb leida ka võimalus lõunat süüa.

Ta heitis pilgu kellale mõeldes, kas peaks saatma Ericule meenutuse Tyler kell neli lasteaiast ära tuua. Ta tahtis telefoni võtta, kuid vajus siis pead raputades toolil kössi. Ei peaks, veenis ta end. Eric oli kõigest ühe korra unustanud lapsele järele minna ja tundnud pärast suuri süümepiinu. Tuleb meest usaldada, et sellist asja rohkem ei juhtu.

Ja nii tulebki teha, mõtles ta. Ainult et viimasel ajal unustas Eric igasugu asju. Ja oli kodus vähem abiks.

Abielu, mõtles ta nukralt. Kõik see kõlas nii romantilisena, kuni said aru, et sa ei pea mitte üksnes teise inimesega koos elama, vaid tuleb ette ka päevi, kus teine tegelikult arvab, et sa teed nii mõndagi valesti.

Ta üritas ikka veel välja mõelda, mis järjekorras oma asju ajada, kui stuudio uks avanes ja Pam Eiland sisse astus.

„No tere,“ hüüdis Pam, suur kott õlal, heatujuliselt.

Need, kes Pami ei tundnud, oleksid ilmselt arvanud, et ta veab kaasas igasugu tarbetut träni. Kuid need, kes teda tundsid, teadsid, et tegelikult oli tema käekott üsna väike ja et kotis võttis enamiku ruumi pehme tekk ja väga kummalise väljanägemisega koer.

Ja Lulu pistiski kohe pea kotist välja ning niutsus vaikselt.

Nicole tõusis püsti, et neid tervitada. Kallistanud Pami, sirutas ta käed Lulule. Koer hüppas talle sülle ja surus end ta vastu.

„Nii et sina oled meil siis täna roosas,“ ütles ta Lulu põske ja pead silitades.

„Me mõlemad leidsime, et täna on roosa päev,“ ütles Pam.

Puhastverd Hiina harjaskoeral Lulul olid pea peal, kõrvadel ja sabal ning käpaotstes valged karvad. Ülejäänud ootamatult hallikas-roosat tooni keha oli sisuliselt paljas ja pruunikate laikudega. Tema terviseprobleemid olid lausa legendaarsed ja kuna tal polnud karvu, oli tal alatasa külm. Mis tähendas, et Lulul oli terve kollektsioon sviitreid, jakke ja T-särke. Sel päeval kandis ta läikiva halli paelaga ääristatud kerget varrukateta roosat sviitrit. Kuna Nicole’il oli rahaga kitsas ja ta enese riided olid viledaks kantud, leidis ta end piinlikus olukorras, kus kadestas koera garderoobi.

Lulu andis ta lõuale kutsumusi. Nicole hoidis sooja koera veel mõne hetke süles. Tema suhe Luluga oli seni selle päeva kõige suurema emotsionaalse laenguga hetk ning ta oli otsustanud seda nautida.

Pam, kes oli ilus sooja naeratusega brünett, kandis retuuside ja trennisärgi peal avarat lühikeste varrukatega kleiti. Erinevalt teistest lõunasesse trenni tulevatest klientidest ei tulnud Pam siia kontorist. Nicole teadis, et Pam oli aastaid tagasi oma abikaasa firmas töötanud. Ta teadis, kuidas väikefirmade töö käib, ning andis Nicole’ile sageli head nõu. Kuid ülejäänud päev näis kuuluvat üksnes Pamile endale. Ja praegu tundus see Nicole’ile tõelise unistuste eluna.

„Kes täna tuleb?“ küsis Pam kotist tekki võttes ja seda enne nurka maha laotamist lappesse pannes. Lulu keris end tekil kerra, tõmmates pikad jalad graatsiliselt enda alla. Nicole teadis, et koer ei liiguta end enne, kui trenn on läbi. Ilmselt korvasid koera hea iseloom ja laitmatu käitumine tema kummalise ja pisut ulmelise väljanägemise.

„Vaid sina ja Shannon,“ vastas Nicole, avades oma sõnadele kinnitust otsides arvutiekraanil trennikava. Ausalt öeldes tundis ta kergendust, et grupp on väike. Ta oli viimasel ajal kogu aeg nii kohutavalt väsinud. Pam ja Shannon võiksid lausa ise trenni läbi viia, nii et ta ei pea väga pingutama.

Veelgi parem oli aga see, et kolm loobunut olid oma mittetulemisest teada andnud alles varahommikul. Stuudios oli karm kahekümne nelja tunni äraütlemispoliitika, mis tähendas, et raha saab ta ikkagi viie inimese käest. Ta tundis sellest hetke rõõmu, kuigi niimoodi mõtelda tähendas, et ta pole sugugi hea inimene, ning ta andis tõotuse tegelda oma iseloomuga niipea, kui on suutnud välja mõelda, kuidas klaarida ära abielus toimuv, ning saanud öösel magada rohkem kui neli tundi.

Pam oli trenniks valmistudes sandaalid jalast võtnud. Kuid selle asemel et panna jalga pilatesesokid, pöördus ta naerusuiselt Nicole’i poole.

„Kas lõunat süüa tahad?“

Pami naeratus oli nakkav. Ta pähkelpruunide silmade nurkades olid kurrud.

„Noh, tahad ju?“ aasis Pam.

„Mida?“ küsis Shannon Rigg stuudiosse sisenedes. „Mul oli lihtsalt kohutav hommik ühe naistevihkajast idioodiga pangast, kes muudkui kordas, et tahab rääkida mu ülemusega. Kui ma ütlesin talle, et ma olen firma finantsjuht, sai ta vist krambid.“ Ta pidas pausi, sinised silmad lustlikult säramas. „Pakkusin, et võin talle saata oma visiitkaardi skaneeritud koopia, aga ta keeldus. Ja siis ütlesin talle, et kui ta end kokku ei võta, siis viin meie firma nelisada miljonit dollarit mõnda teise panka.“ Ta pidas dramaatilise efekti saavutamiseks pausi. „See pani ta vist nutma.“

Pam lõi Shannoniga tunnustavalt patsi. „Te mõlemad olete ikka väga vinged naised. Nicole teeb osavustrikke oma mehe, viieaastase poja ja üha laieneva stuudioga. Sina ajad hirmu nahka meestele, kel võiks maailma asjadest rohkem oidu olla. Mina aga valin järgmiseks päevaks koerale kostüümi välja ja teen kõiksugu asjadest küpsiseid. Kui kurb.“

„Minul pole aimugi, millest küpsiseid teha,“ tunnistas Shannon sõbrannale ning pöördus siis Nicole’i poole. „Kas sina tead või?“

„Jahu, vett, midagi veel.“

Shannon puhkes naerma. „Jah, sealt edasi läheb ka minul asi keeruliseks. Just see „midagi veel“ on see, mis mind segadusse ajab.“

Nicole mõtles selle peale, kuidas Pam teda iseloomustas. Osavustrikkide tegemine kõlas üsnagi hea ja positiivsena. Kahjuks aga tuli tal reeglina koristada kokku kõik see, mis oli trikke tehes maha kukkunud ja kildudeks purunenud, ning taldrikud ei tahtnud žongleerides sugugi õhus püsida.

Heakene küll, see oli segane ja pisut masendav analoogia. Tuleks mõelda positiivsemalt. Ja õppida küpsiseid tegema.

Shannon kandis keha järgi õmmeldud varrukateta kleiti ja kaheksasentimeetrise kontsaga kingi. Ta päevitunud sääred olid paljad ja paksud punakaspruunid juuksed langesid lainetena seljale. Ta kandis kallihinnalisi käekelli ja elegantseid ehteid. Ta sõitis BMW kabrioletiga. Kui Nicole’il oleks võimalik valida, siis sooviks ta Pami endale emaks ja ise suureks saades olla Shannon. Aga kuigi Nicole oli kolmkümmend, tundus talle, et täiskasvanumaks ta enam ei saagi.

„Oota,“ ütles Pam, kui Shannon suundus tualeti kõrval asuva väikese riietusruumi poole. „Mõtlesin, et võiksime trenni asemel hoopis lõunale minna.“

Shannon oli jõudnud trenniriided juba kotist välja võtta. Ta pöördus Pami poole. „Et trenni ei teegi?“

„Ei tee jah. Täna oleme ainult meie sinuga. Lõpuks on ju reede, kulla sõber. Ela ka natuke. Joo klaas veini, ilgu oma tobeda pangaametniku üle ja lase aur välja.“

Shannon vaatas kulmu kergitades Nicole’i poole. „Mina olen nõus,“ kinnitas ta. „Aga sina?“

Nicole mõtles kõigele, mis tal oli vaja korda saata, ja sellele, et pesu on pesemata ja hunnik arveid maksta ja et tal on mees, kes jättis kus seda ja teist eduka karjääri arvutitarkvara vallas, et hakata stsenaariumi kirjutama. Ta mõtles õhus keerlevatele ja maha kukkuvatele taldrikutele ja sellele, kuidas ta kogu ta elu möödub väsimust tundes.

Ta tõmbas heledaid juukseid hobusesabas hoidva kummi juustest, raputas juuksed lahti, haaras võtme, käekoti ja tõusis püsti. „Lähme.“

McGarthi pubi oli olnud siin peaaegu sama kaua kui Mischief Bay sadamasild ja rannapromenaad. Shannon mäletas, kuidas oli käinud siin teismelisena. Kui liiklust ei olnud, kulus sõiduks Riverside’ist siia tund aega. Nad istusid siin sõbrannadega rääkides ja naerdes ning kujutades ette lahedaid kutte, keda siin võib kohata. Kutte, kes elasid ookeani rannikul ja surfasid ja kel olid päikesest pleekinud juuksed. Kutte, kes polnud sellised nagu nende kooli poisid.

Sest tol ajal võisid tema südame kiiremini põksuma panna kõigest päikesest pleekinud juuksed ja vanaaegne kabriolett. Talle meeldis mõelda, et ta on kahekümne aastaga küpsemaks saanud.

Sõbrannade järel pubisse sisenedes suundus ta pilk liivale ja taamal ookeanile. Oli keskpäev ja vesi madal. Praegu pole merel surfareid. Ja kuna sellele lisaks oli veebruarikuu tööpäev, polnud kedagi ka rannavollet mängimas. Vaatamata sellele, et temperatuur oli kakskümmend üks kraadi.

McGarthi pubi oli kolmekorruseline hoone, mille esimesel korrusel oli võimalik einestada ka õues. Pubi sees oli suur avatud baar. Pam läks teiste ees trepi poole. Nad möödusid teise korruse söögisaalist ja läksid ülemise korruse saali.

„Akna alla?“ küsis Pam ise juba sinnapoole suundudes.

Suurtest akendest avanes vaade Vaiksele ookeanile. Sel päeval oli muist aknaid avatud, nii et saali hoovas värsket õhku. Kui temperatuur langes alla kaheksateistkümne kraadi, pandi aknad kinni ja suvel võeti need täiesti eest.

Shannon võttis istet Nicole’i vastas. Pam istus Nicole’i kõrvale ja pani koti tooli kõrvale maha. Korralikult välja õpetatud Lulu istub peidus, kuni nad restoranist lahkuvad.

Kui nad esimest korda trennist poppi olid pannud ja lõunale läinud, oli Shannon kogu lõuna aja Lulu pärast hirmul olnud. Nüüd aga ta nägi selles omapärases loomas nende sõpruse maskotti. See koer oli küll omapärane ja ootamatu väljanägemisega, kuid kokkuvõttes mõnus kaaslane.

Shannoni mõtted läksid koeralt restorani asukohale. Vaade oleks pidanud neid rabama ja sõnatuks tegema. Hallikaspruun liiv ulatus kesköösinise veeni. Paar purjekat olid kerges tuules kaldu ja taamal rühkisid konteinerilaevad horisondi ja selle taga asuvate eksootiliste sadamate poole.

Aga see oli ju L.A. ja iga nurga taga ootasid imelised vaated: olid need siis tervisliku toidu restoranis kohatud staarid või Vaikse ookeani laineloks rannas. Selle asemel et rääkida hetke ilust, jagas Pam menüüd laiali.

„Päevapakkumine on burger,“ ohkas Pam. „Kas nägite? Kui ma selle tellin, kas keegi sööb siis mu friikartulid ära?“

„Mina söön,“ kinnitas Nicole. „Ma võtan valgutaldriku.“

Pam kirtsutas nina. „Otse loomulikult.“

Shannon teadis, et valgutaldrik koosneb küpsetatud kalast ja krevettidest, mille kõrvale serveeritakse aurutatud aedvilju. Tervislik muidugi, aga madal kalorihulk oli pigem oma kehast teadlikele bikiine kandvate kohalike mure.

„Mina võtan ka mõned friikartulid,“ ütles ta. Need on heaks lisandiks salatile, mille ta tavaliselt tellis.

Pam toksas Nicole’i käsivart. „Sa oled nagu piitsavars, sa peaksid rohkem sööma.“

„Ma söön päris palju.“

„Juurikaid ja lahjat kraami. Võta burger.“ Pam naaldus toolile. „Naudi oma ainevahetust seni, kuni sul see veel olemas on. Sest ühel heal päeval läheb kõik allamäge.“

„Sa näed ju väga hea välja,“ lausus Nicole täiesti siiralt. „Sa oled väga heas vormis.“

Pami kulmud kerkisid. „Kui sa ütled nüüd „oma vanuse kohta“, siis viskan su aknast välja.“

Nicole puhkes naerma. „Sellist asja ei ütle ma iial. Sina oled sellest east väga kaugel.“

Ja nii räägib kolmekümneaastane, mõtles Shannon endamisi muiates. Aeg läheb iga päevaga üha kiiremini. Lausa uskumatu, et ta ise saab mõne kuu pärast juba nelikümmend. Ta heitis pilgu Pami ja Nicole’i kätele ja nägi seal helkimas abielusõrmuseid ja briljandiga kihlasõrmuseid. Shannon mõtles sugugi mitte esimest korda, et oleks pidanud ka ise mingil hetkel abielluma.

Ta oligi kavatsenud seda teha, oli ikka arvanud, et teeb seda. Ainult et temale oli kõige olulisem karjäär ja see ei meeldinud mitte ühelegi mehele, keda ta tundis. Mida edukam ta oli, seda raskem oli tal leida mehi, kellega väljas käia. Või vähemalt leida meest, kes ei pannud pahaks tema pühendumist karjäärile. Viimasel ajal oli hakanud tunduma, et huvitavat ja meeldivat meest leida on peaaegu võimatu.

Ta mängis hetkeks mõttega seda mainida. Kõigis artiklites kirjutati, et kui ta tahab toreda mehega kohtuda, tuleb selleks võimalus luua. Peab olema valmis rääkima sõpradele, et ta suhtub sellesse tõsiselt ja hoiab silmad lahti. Loomulikult kahtlustas ta, et paljud naisteajakirjades avaldatud artiklid olid kirjutatud inimeste poolt, kel polnud aimugi, millest nad kirjutavad. Pealgi ei meeldinud talle, kui teda haletseti. Ta oli edukas ärinaine. Põrgut! Ta oli finantsjuht firmas, mille aastakäive oli üle miljardi dollari. Ta ei vajanud oma elus meest. Kuigi see ei tähendanud veel, nagu talle ei meeldiks, kui ta ellu kuuluks mees.

„Kuidas minu lemmiknoormees elab?“ küsis Pam.

Nicole naeratas. „Tyler elab hästi. Lihtsalt uskumatu, et ta saab paari kuu pärast juba viieaastaseks. Aeg lendab ikka nii kiiresti. Septembris läheb ta juba eelkooli.“ Ta pidas pausi. „Mõneti on see tore. Siis pole nii suuri probleeme päevahoiuga.“

Lauset lõpetades kadus ta näolt naeratus ja põsel tuksles lihas. Just nagu suruks ta hambad kokku.

Shannon kõhkles. Ta polnud päris kindel, kas on viisakas küsida, mis lahti. Sest vastus oli tal juba teada. Nemad Pamiga olid juba ligemale kaks aastat Nicole’i juures samas trennis käinud. Kuigi nemad Pamiga käisid väga usinalt kohal, ei saanud teiste rühmakaaslaste kohta sama öelda. Mingil põhjusel kippus reedelõunane trenn tõmbama selliseid, kes armastasid poppi panna.

Mis tähendas, et üsna sageli olid nad kolmekesi. Nad olid rääkinud pilateseharjutusi tehes, kurtnud üksteisele oma muresid ja jaganud rõõme. Shannon teadis, et Pami noorim poeg Brandon oli olnud päris pöörane teismeline. Tema kõige pöörasem tegu oli purjus peaga autoga vastu puud sõita. Nüüd oli ta kaine ja õppimisele pühendunud meditsiinitudeng. Shannon oli kuulanud, kuidas Nicole üritas selgitada oma hämmeldust selle üle, et ta stabiilne ja tublist töömehest abikaasa tuli töölt ära, et kirjutada stsenaarium ja surfata. Shannon jagas nendega oma eraelu katsumusi. Kõike, alates sellest, kui keeruline on olla ainus naisjuht tehnoloogiafirmas, kuni selleni, kui raske on leida õiget meest, kes toetaks tema karjääripüüdlusi.

Seni kui Shannon üritas leida delikaatset viisi küsida Nicole’ilt, kas tema sõnad tähendasid seda, et Eric on endiselt otsustanud vallutada Hollywoodi, ründas Pam otse.

„Kas ta käitub endiselt idioodina?“ küsis Pam.

Nicole kirtsutas nina. „Ta pole idioot. Ta on...“ Ta kõhkles. „Ta ajab mu segadusse. Ma saan aru, et see kestab juba pool aastat, nii et ma peaksin olema üle saanud. See pole ju enam mingi üllatus.“

Pam keeras end sõbranna poole. „Kullake, kõik väidavad, et tahavad kirjutada stsenaariumi või esineda saates „Ameerika iidol“ või midagi sellist, aga mitte keegi ei võta nende sõnu tõsiselt. On unistused ja on tegelik elu. Ericul on naine ja poeg. Tema jättis väga hea töö, et hakata tippima ja surfima. Kes siis niisugust asja teeb?“

Nicole kirtsutas nina. „Ta kirjutab, mitte ei tipi.“

„Pisiasjad. Ta ei toeta perekonda rahaliselt ega ka mingil muul moel.“

„Ta aitab,“ ütles Nicole, kuid ohkas. „Teatud mõttes. Ma ei tea, mida teha. Sul on õigus. Kõik väidavad, et tahavad olla rikkad ja kuulsad ja see on tore. Aga ma ei tea. Kui ta tuli koju ja ütles, et tuli töölt ära...“ Ta kehitas õlgu. „Ma ei tea ikka veel, mida öelda.“

Sellest sai Shannon aru. Tema oli olnud sama šokeeritud nagu ta sõbranna ja tema ei pidanud Ericuga koos elama. Küllap on kõigil õigus oma unistused ellu viia, aga abielus olles peaks ju vist mõlemal poolel sõnaõigus olema? Just see oligi Ericu otsuse juures nii jalustabav. Ta ei maininud seda ega arutanud asja ega midagi. Ta lihtsalt tuli töölt ära ja teatas sellest oma naisele alles pärast seda, kui oli selle sammu juba astunud.

„Kuigi ma ei soovita seda igas olukorras,“ lausus Pam mõtlikult, „kas oled kaalunud teda padjaga lämmatada?“

Nicole’il õnnestus selle peale isegi naerda. „Pole minu stiil.“

„Minu oma samuti mitte,“ tunnistas Pam. „Mina olen otsekohesem. Aga see on üks võimalus.“

Shannoni nägu oli naerul. „Ja seda räägib naine, kes paneb oma koera korralikult riidesse, et ta ära ei külmetaks? Sinu sõnad on vinged, aga sisimas oled sa väga õrna hingega.“

„Ära sellest kellelegi räägi,“ ütles Pam ringi vaadates, just nagu kartes, et neid võidakse kuulda. „Ma pean oma reputatsiooni säilitama.“ Ta puudutas Nicole’i kätt. „Kui nüüd naljad kõrvale jätta, siis ma saan aru, et olukord on sulle raske. Sa tahad talle aru pähe panna, aga see ei õnnestu. Pea vastu. Te armastate teineteist. See aitab raske aja üle elada.“

„Tahaks loota. Ma tean, et ta on hea inimene,“ tunnistas Nicole.

„Ongi. Abielu on nagu elu. Just siis kui sulle tundub, et hakkad asjadest aru saama, toimub mingi muutus. Kui ma tööl käimise lõpetasin, tundsin süümepiinu, et John peab kandma kogu finantsilist koormat. Aga me rääkisime sellest ja lõpuks õnnestus tal mind veenda, et talle meeldib, kui ma olen kodus. Mina hoolitsen koduste asjade eest ja tema toob raha koju.“

Sellist maailma ei kujutanud Shannon küll ette, kuigi ta ei öelnud seda kõva häälega välja. Tundus, nagu oleks Pam hoopis teiselt planeedilt. Või teisest ajastust. Shannon teadis, et on palju naisi, kes lastega kodus on. Kuid tema ise ei tundnud neist ühtegi. Vähemalt polnud tal selliseid sõpru. Need emad, keda tema tundis, olid samasugused nagu Nicole, kes olid pidevalt hädas, et kõigega hakkama saada.

Kuigi kui nüüd selle üle järele mõelda, siis oli tal paar sõpra, kes olid tulnud töölt ära ja jäänud lastega koju. Ainult et pärast seda oli Shannon nendega kontakti kaotanud. Või olid nemad kaotanud kontakti temaga.

„Eks raskeid aegu tule ju ikka ette,“ ütles Pam. „Aga kui pead meeles seda, miks te koos olete, siis elad selle üle.“