Читать книгу Mischief Bay tüdrukud. Mischief Bay, 1. raamat - Сьюзен Мэллери - Страница 6

PAM sisenes majja läbi garaaži. Lulu pidas temaga sammu. Esikus jäid nad mõlemad seisma. Pam õngitses suurest kotist käekoti ja riputas suure koti varna.

Selles ruumis hoidis ta asju, millele polnud kuskil mujal kohta. Esikus oli sisseehitatud kapp, kus oli palju konkse, riiuleid ja sahtleid. Viimased olid täis peamiselt Lulu riideid.

Pam uuris õhukest sviitrit, mida ta koer oli kandnud, ning leidis, et kuni magamaminekuni aitab see koeral soojas olla. Sarnaselt kõigi teiste pereliikmetega magas ka Lulu pidžaamas. Pamile ei meeldinud sugugi, kui tema üle sellepärast naerdi. Lulul oli komme teki alla tema kaissu pugeda ja ta tahtis, et kui see aset leiab, siis oleks koeral seljas midagi pehmet.

Nad läksid läbi maja kööki. Pam võttis kotist mobiiltelefoni ja pani selle esiku ukse juurde lauale, seejärel heitis ta pilgu elektrikeetjasse, kuhu oli hommikul toidu hauduma jätnud. Tõstnud kaane ja seganud Burgundia moodi loomaliha, tõdes ta rahulolevalt, et hautis on varsti valmis. Ta lisas potti juba valmis lõigatud aedviljad, segas uuesti ja läks peauksest õue posti ära tooma.

Päev oli mõnusalt soojaks läinud. Mujal Ameerikas tähendas veebruar lund ja jääd, kuid Californa lõunaosas oli temperatuur suure tõenäosusega kakskümmend üks kraadi ja päike paistis. See päev polnud sugugi erand, kuigi kraade oli pigem kaheksateist. Ei saa sugugi kurta, mõtles ta kirjakastist posti võttes ning tagasi maja poole minnes.

Redondi Beachi ja Hermosa Beachi vahele jääv Mischief Bay oli rannaäärne asum, kus oli oma väike sadamasild, palju restorane, rannapromenaad ja ohtralt turiste. Temperatuuri reguleeris ookean ja alatine tuul kandis hoolt selle eest, et polnud sudu.

Nad Johniga olid ostnud suure rantšostiilis maja aastate eest. Nende vanim laps Jennifer oli siis – kui vana? Kolmene? Pam üritas meelde tuletada. Kui Jennifer oli kolmene, siis Steven oli aastane ja tema ootas Brandonit.

Õige jah. Ta ootas siis tõesti last. Ta oli ju kolijate ees oksendanud. Brandoni kandmine oli raske ja teda piinasid alatasa iiveldushood. Ning ta ei unustanud seda ikka ja jälle mainida, kui oli vaja poega korrale kutsuda. Nagu aeg-ajalt kõiki lapsi.

Ta seisatas oodates, et Lulu ajaks oma asja põõsastes korda, ja uuris maja fassaadi. Paari aasta eest olid nad nii majaesise kui majataguse aia ringi teinud ja maja üle värvida lasknud. Talle meeldisid ringikujulise sissesõidutee ääres kasvavad uued lilled. Ta tõstis pilgu katusele. Ka katus oli vahetatud. Kuna John töötas ehitusalal, siis teadis ta parimaid ehitusmehi.

Lulu sörkis ta kõrvale.

„Kas oled valmis sisse minema, kullake?“ küsis Pam.

Lulu liputas oma sulist saba ja läks Pami ees maja poole. Pam heitis maja poole sammudes pilgu kirjadele. Arved, üks kiri kindlustusagendilt, kellest ta polnud midagi kuulnud – võib arvata, et reklaam –, ja paar autoajakirja Johnile ning postkaart siinsest keskkoolist.

Pam uuris kipras kulmul postkaarti ja keeras selle ringi. Mida paganat...?

Lulu läks sisse. Pam järgnes talle ja sulges automaatselt ukse. Ta seisatas avaras hallis, kus õhtune päike paistis plaaditud põrandale.

Kuid ta ei näinud seda. Ta ei näinud mitte midagi muud kui postkaardile trükitud karme sõnu.

2005. aasta lend. Kõik vanamoorid – broneerige see päev ära! Augustis tähistame kümne aasta möödumist keskkooli lõpetamisest.

Teksti oli veel, kuid tähed ujusid Pami silmade ees. Ta üritas kirjapandust sotti saada. Kümme aastat keskkooli lõpetamisest? Jennifer lõpetas kooli tõepoolest aastal 2005, aga see ei saa ju olla kümne aasta eest? Sest kui Jen läheb kokkutulekule, millega tähistatakse kümne aasta möödumist keskkooli lõpetamisest, siis tähendab see seda, et tema on selle naise ema, kes tähistab kümne aasta möödumist keskkooli lõpetamisest.

„Millal ma nii vanaks olen jäänud?“ küsis Pam peaaegu sosinal.

Ta pöördus tahtmatult halli laua kohal oleva peegli poole. Talle vastu vahtiv isik tundus tuttav, kuid kuidagi täiesti vale. Õlgadeni ulatuvad juuksed olid paksud ja silmad endiselt pähkelpruunid. Aga kõik muu oli teistmoodi. Ei, mitte teistmoodi, vaid mitte nii... trimmis.

Ta silmade ümber olid jooned ja lõug pehme. Ta suu polnud nii täidlane nagu varem. Kõige kummalisem oli aga see, et ta oli ju alles eelmise aasta novembris viiskümmend saanud ning oli enda üle nii kohutavalt uhke, et polnud sellepärast endast välja läinud. Sest praegusel ajal oli ju viiskümmend uus kolmkümmend viis. Ei midagi erilist.

John oli talle uhke peo korraldanud. Ta oli naernud naljakate ja aasivate kingituste üle ning tundnud uhkust, et jõudis selle verstapostini stiilselt ja väljapeetult. Ning igati pringi tagumikuga, mis oli nii suuresti tänu sellele, et ta käis kolm korda nädalas Nicole’i stuudios trennis. Aga see oli enne seda, kui ta tütar kutsuti tähistama kümne aasta möödumist keskkooli lõpetamisest.

Loomulikult oli tema varakult emaks saanud. Ta abiellus Johniga üheksateistkümneselt ja Jen sündis, kui ta oli alles kakskümmend kaks. Aga seda oli ta ju alati tahtnud.

Ta oli Johniga kohtunud Mischief Bay keskkoolis. John oli pikk ja seksikas, jalgpallimeeskonna staarmängija. Johni vanematel oli kohalik torutööfirma, aga neid ei kutsutud mitte ummistunud tualette parandama, vaid nad töötasid uutel ehitustel.

Johni plaanid olid paigas. Ta kavatses õppida Mischief Bay rahvaülikoolis ärijuhtimist ja minna siis täiskohaga perefirmasse tööle. Ta kavatses alustada kõige alumisest otsast ja jõuda tippu välja ning võtta neljakümnendaks eluaastaks firma üle, ostes vanemad välja.

Pamile meeldis see, kuidas John teadis, mida tahtis, ning asus siis seda saavutama. Ning kui John suunas oma siniste silmade pilgu Pamile ja otsustas, et just Pam peab olema see, kellega seda teekonda jagada, oli Pam sellega igati nõus.

Nüüd uuris Pam kummaliselt tuttavat ja võõrast peegelpilti ja mõtles, kuidas küll oli aeg nii kiiresti läinud. Ühel hetkel oli ta armunud teismeline, nüüd aga kahekümne kaheksa aastase tütre ema.

„Ei,“ ütles ta valjusti ja keeras peeglile selja. Nii lolli asja pärast nagu vanus polnud tal vähimatki kavatust end üles kütta. Tal oli imeline elu. Fantastiline abikaasa ja toredad lapsed ning omapärane väike koer. Kõik olid terved – kui jätta kõrvale Lulu pidevad terviseprobleemid – ja edukad ning mis kõige parem: kõik olid õnnelikud. Teda oli igati õnnistatud. Ta kavatses seda mitte unustada ning olla tänulik. Nii et mis siis, et ta pole enam päris trimmis? Ilul pole ju mingit pistmist sellega, milline inimene on sisimas. Temal on elutarkust ja see on palju rohkem väärt.

Ta läks kööki ja lülitas sisse seinale kinnitatud teleka. John tuli tavaliselt koju veerand ja poole kuue vahel. Kell kuus sõid nad õhtusööki, mille Pam oli otsast lõpuni ise valmistanud. Igal laupäevaõhtul läksid nad kas välja sööma või veetsid õhtu sõpradega. Pühapäeva õhtupoolikul tulid lapsed külla ja nad grillisid aias. Kodusõjas langenute mälestuspäeval pidasid nad suure aiapeo. Nad elasid ju L.A-s. Kui ei tea, mida süüa pakkuda, viska liha grillile.

Ta võttis automaatselt karaski tegemiseks vajalikud ained. Isekerkiv jahu, rasvaine, suhkur, pett. Ta oli juba aastate eest loobunud retsepte kasutamast. Sest ta teadis, mida teeb. Johnile meeldisid tema tehtud toidud ja ta ei tahtnud, et Pam muutuks. Neil oli oma rutiin. Kõik oli õdus.

Ta mõõtis välja vajaliku koguse jahu ja mõtles, et õdusus pole ju sama mis vanadus. See oli mõnus. Sõbralik. Rutiin tähendas seda, et kõik laabus sujuvalt.

Ta lõikas rasvaine tainasse ja kattis kausi. Just see oligi tema karaski juures kõige olulisem trikk. Ta lasi tainal umbes kakskümmend minutit seista.

Lulu istus kannatlikult oma kausi kõrval. Pami lähenedes liputas ta oma kohevat saba ja ajas silmad lootusrikkal ilmel suureks.

„Jah,“ kinnitas Pam. „Sinu õhtusöögiaeg on tõesti käes.“

Lulu haugatas ja järgnes Pamile külmiku juurde, kus ootas tema söögikonserv.

Lulu toitumine oli üks pidev probleem. Ta oli väike ega vajanud seega eriti palju. Tal olid allergiad ja nahaprobleemid, lisaks sellele väga tundlik seedimine. Ning kõik see tähendas, et ta sõi retseptitoite, „uudseid proteiinisööke“. Tema puhul tähendas see pardiliha ja bataati.

Pam pani veerand klaasi vett mikrolaineahju ja vajutas nupule. Mõõtnud välja õige koguse konservi, võttis ta mikrolaineahjust vee ja pani selle asemele mõõduklaasi söögiga. Ta segas kuuma vee kuiva toiduga. Lulul olid tundlikud hambad ning ta ei saanud tavalisi krõbinaid süüa. Nii et tema omad tuli kuuma veega pehmendada.

Igaõhtune rituaal, mõtles Pam kaussi käes hoides. Lulu istus, nagu ette nähtud, sööstis siis kausi kallale ja kugistas söögi vähem kui kaheksa sekundiga alla.

„Kas sa ikka mäletad, et said hommikul ka süüa ja lõunakski paar pala? Sa sööd niisuguse näoga, nagu poleks nädal aega süüa saanud.“

Lulu oli kausi lakkumisega liiga ametis, et talle vastata.

Pam lõikas karaskikoogid tainast välja ja pani need küpsetusplaadile. Ta kattis plaadi puhta käterätiga ja pani ahju sooja. Ta oli just laua katmisega ühele poole saanud, kui kuulis garaaži ukse avanemise mürinat. Lulu tuiskas erutusest haukudes ja klähvides esikusse.

Paar minutit hiljem astus John kööki, omapärase välimusega koer süles. Pam keeras pead, et John saaks talle igaõhtuse suudluse anda. Kui nende huuled kokku puutusid, ronis Lulu Johni sülest Pami sülle ning tõmbas neil mõlemal keelega üle lõua.

„Kuidas su päev möödus?“ küsis John.

„Hästi. Ja sinu oma?“

„Sugugi mitte halvasti.“

Seda öeldes läks John tooma veinipudelit, mille Pam oli köögi kõrval asuva sahvri lauale valmis pannud. Cabernet pärines ühest Napa viinamarjaistandusest, kus nad olid paari aasta eest käinud.

„Steven teeb pakkumist uue hotelli ehitamiseks, millest kõik räägivad. Hotell tuleb otse veepiirile. Viimase peal luks värk. Steven ütles, et ülemise korruse korteritesse tahetavat panna kahekümne nelja karaadise kullaga kaetud kraanid. Kas kujutad ette?“

„Ei kujuta. Lausa uskumatu. Tegu on ju hotelliga. Kõik kohad tuleb päevast päeva puhtaks küürida. Kuidas kulda puhastada?“

„Saan aru.“ John avas sahtli, et võtta sealt fooliumilõikur. „Tegu on ju kõigest vannitoaga. Nad on idioodid. Aga seni kui nad mu arved kinni maksavad, ei lähe sellised asjad minule korda.“

Rääkides uuris Pam meest, kellega oli kolmkümmend üks aastat abielus olnud. John oli pikk, ligemale meeter kaheksakümmend viis, ta paksud juuksed olid hakanud halliks minema. Kuna need olid tumeblondid, polnud halli eriti näha, kuid see oli olemas. Meesterahva puhul tähendas see, et oled veelgi kütkestavam. John oli paari kuu eest tema käest küsinud, miks tema halliks ei lähe. Kui Pam tuletas talle meelde, et käib iga kuue nädala tagant juuksuris, oli John šokeeritud. John oli tüüpiline mees: tal ei tulnud pähegi, et Pam võiks juukseid värvida. Sest tema arvas, et Pam on loomulikult ilus.

Rumal mees, mõtles Pam meest vaadates soojusega.

Johni silmade ümber olid mõned kortsud, aga muidu nägi ta välja samasugune nagu siis, kui nad olid esimest korda kohtunud. Pamile olid ikka meeldinud mehe laiad õlad. John väitis, et peaks viis kuni kaheksa kilo kaalus alla võtma, aga Pami meelest polnud tal midagi viga.

John oli mehelikult ilus. Ta oli hea inimene. Heasüdamlik ja heldekäeline. Kuigi tal olid omad vead, olid need tühised ega häirinud Pami eriti. Ausalt öelda polnud tal Johnile midagi ette heita. Teda häiris pisut hoopis see, et tema vananeb.

John tõmbas pudelil korgi pealt, katsus seda pöidlaküünega ja valas mõlemale välja. Pam lükkas küpsetusplaadi ahju ja lülitas taimeri sisse.

„Mis meil õhtusöögiks on?“ küsis John talle klaasi ulatades.

„Loomaliha Burgundia moodi ja karaskid.“

Johni suu tõmbus naerule. „On minul ikka vedanud.“

„Ja kuidas veel. Homme saad seda ka tööle kaasa võtta.“

„Sa ju tead, kuidas mulle meeldib kodust sööki kaasa võtta.“

John ei teinud nalja, mõtles Pam talle järgnedes. Johni arusaam taevast oli punane liha, mida sai ka järgmisel päeval tööle kaasa võtta. Temale rõõmu pakkuda polnud mingi kunst.

Nad läksid maja tagumises osas asuvale verandale. Jahedamatel kuudel püsis klaasseintega tuba soe. Suvel võtsid nad klaasid eest ja said niimoodi õue tuppa lasta.

Lulu järgnes neile, hüppas diivanile, kus Pam alati istus, ning sättis end Pami kõrvale. Pam sügas koera kõrvu, John vajus mõnusalt tugitooli, mille kaksikvend oli elutoas, ning ohkas raskelt.

„Hayley on jälle rase,“ ütles ta. „Ta rääkis mulle sellest täna hommikul. Ta ootab, kuni kolmas kuu on möödas, enne kui teistele räägib.“

„Ma ei oska selle peale kohe midagi kosta,“ kurtis Pam. „Vaene tüdruk.“

„Loodetavasti jääb see pidama,“ ütles John. „Ma lihtsalt ei kujuta ette, kui palju ma tema kannatusi enam taluda suudan.“

Hayley oli Johni sekretär, kes soovis kogu hingest lapsi, kuid viimase kolme aasta jooksul oli tal olnud juba neli nurisünnitust.

Hayley abikaasa Rob tahtis uurida lapsendamise ja surrogaatema kasutamise võimalusi, aga Hayley oli otsustanud lapse saada vanal heal viisil.

„Peaksin talle kaardi saatma,“ ütles Pam, kuid raputas siis pead. „Vahest siiski mitte.“ Ta võttis lonksu veini. „Mul pole aimugi, kuidas selles olukorras käituda.“

„Ära minu otsa küll vaata. See on puhtalt naiste värk.“

„Kas kardad, et kui sa sellega liiga seotud oled, kasvavad sulle rinnad või?“

„Just nimelt.“

„Saadan talle kirja,“ langetas Pam otsuse. „Ma võin öelda, et me toetame teda, nii õnnestub beebiootuse teemast kõrvale hiilida. Kas arst arvas, et kui ta kolm kuud välja veab, on oht möödas?“

Johni laup tõmbus kipra. „Ei tea. Ju ta vist ütles mulle, aga ma ei taha isegi seda teada, et ta tualetti läheb. Kogu see beebivärk on liiga intiimne.“

„Sina pole küll sugugi komplitseeritud mees, on ju nii?“

„Ja just sellepärast sa mind armastadki,“ vastas John klaasi tõstes.

Tal oli õigus. Pam armastas teda sellepärast, et tema peale võis loota ning temalt polnud oodata üllatusi. Kuigi ta ihkas aeg-ajalt ellu midagi teistsugust. Üllatusreisi või kallist käevõru. Aga see polnud Johni stiil. John ei plaaniks iial ühtki reisi sellest temaga eelnevalt rääkimata ega ostaks talle ehteid. John oli pigem sedasorti mees, kes ütles, et ta läheks ostaks endale ise midagi ilusat.

Pam ei vaielnud sellele vastu. Ta oli küllalt näinud, kuidas sõbrad peavad taluma üllatusi, mis polnud sugugi meeldivad. Millega kaasnesid teised naised või lahutused. John ei tahtnud enamat, kui Pamil talle pakkuda oli. Temale meeldis rutiin ja see teadmine mõjus Pamile rahustavalt.

„Jenile saadeti kutse lennu kokkutulekule,“ ütles ta. „Kümme aastat keskkooli lõpetamisest.“

„Okei.“

„Kas sinu arust pole rabav, et meil on nii vana tütar, et ta keskkooli lõpetamisest on möödas kümme aastat?“

„Ta on kakskümmend kaheksa. Nii et kokkutulek on just õigel ajal.“

Pam limpsis veini. „Mina olin šokeeritud. Ma pole valmis olema nii vana tütre ema.“

„Sa ei saa teda enam tagasi saata. Teda on kasutatud.“

Pam puhkes teda ennist vallanud meelehärmile vaatamata naerma. „Ära seda tema kuuldes küll ütle.“

„Ei ütle.“ John naeratas talle. „Ja sina pole sugugi vana, kullake. Sa pole veel õieti oma parimatesse aastatessegi jõudnud.“

„Tänan.“ Pam kuulis taimeri helinat ja tõusis püsti. „Õhtusöök on valmis.“

John võttis Lulu sülle ja järgnes Pamile kööki. Õhtusööki serveerides mõtles Pam, et tal on ikka elus väga vedanud. Et pisut lõtv nahk ja mõned voldid ei muuda seda, kes ta inimesena on. Teda oli õnnistatud. Ja kui ta ei tunnegi enam erutust, siis – noh – mis seal ikka. Kõik ju räägivad, et ega siis kõike ka saa.

Kõigest klaasikesele, kinnitas endale Shannon, lükates lahti ukse, mis viis martiinibaari-restorani Oliivid, kus ta pidi saama kokku mehega, kellega oli tutvunud internetis.

Ta tahtis seisatada ja isegi peaga vastu seina taguda. Miks ta küll end niimoodi piinab? Sellised asjad ei lõpe iial hästi. Kohtamas käimine polnud sugugi tema tugev külg. Lihtsalt ei olnud. Ta oli edukas ärinaine. Tema aastasissetuleku võis märkida kuuekohalise numbriga ja ta kogus korralikult pensionifondi. Tal olid sõbrad, tal oli ilus ookeanivaatega korter. Okei, aastate jooksul oli tal olnud ka terve rida peikasid ja ta oli kaks korda kihlatud olnud – kummalgi korral mitte rohkem kui veerand tundi. Aga abielu pole tema jaoks.

Tegelikult polnud tal häid romantilisi suhteid olnud. Võib-olla oli asi temas, võib-olla meestes, aga a pidi leppima sellega, et tal lihtsalt ei õnnestu kõike saada. See pole tema jaoks. Nii et miks ta siis tegeles jälle kohtingul käimiste košmaariga? Ja mis veelgi hullem: interneti teel leitud meestega.

Tema ainus õigustus oli see, et ProfessionaLA.com oli üsnagi viisakas sait, kus registreerunuid korralikult kontrolliti. Nii et see kutt näeb tõepoolest välja nagu oma profiilipildil ning ta pole kohtulikult karistatud. Kuid vahemaa sellest kuni igikestva õnneni tundus ületamatu.

Kuid sellelegi vaatamata oli ta siin. Ta läheb sisse ja ütleb tere. Ta on meeldiv ja põgeneb kohe esimesel võimalusel, nii et see ei mõjuks ebaviisakalt, tagasi oma kontorise, võtab auto ja sõidab koju. Üks klaas veini, tõotas ta endale. Selle elab üle. Võib-olla on too mees – mis iganes ta nimi oligi – päris tore.

Ta seisatas paanikas. Mis selle mehe nimi oligi? Pagan. Igavene jama. Ta kõndis edasi, kuigi ta aju üritas lähimälust midagi esile manada. Andrew? Algas A-ga. Adam? Just. Adam. Adam midagi, mis ei jää talle elu seeski meelde. Võib-olla müüb autosid. Mees on temaga umbes ühevanune, lahutatud ja võib-olla blond?

Ta mõtles, et õigupoolest peaks ta pühendama rohkem aega profiilidega tutvumisele. Ta vaatas baaris ringi ja lootis, et näeb kedagi, kes tundub häguselt tuttav.

Üks mees tõusis talle naeratades püsti. Mees oli pisut üle meeter kaheksakümne, tumedate juuste ja silmadega ning vildaka naeratusega. Ta oli päevitunud ja heas vormis, kuid mitte tähelepanu tõmbav. Ja mees vahtis teda niisuguse näoga, nagu istuks tal ahv pea peal.

Ta üritas kõigest väest nagu muuseas üle õla tagasi vaadata veendumaks, et talle ei järgne näiteks Taylor Swift või keegi muu, kes paneb täiskasvanud mehe niimoodi jõllitama. Oma arust ei näinud ta kedagi. Nii et läks edasi ja lootis parimat.

„Shannon?“ küsis mees, kui ta lähemale jõudis.

„Jah. Tere.“

„Mina olen Adam.“ Mees ulatas käe. „Tänan, et minuga kohtuma tulid.“

Mees vahtis teda endiselt pilgul, mis pani Shannoni mõtlema, kas ta unustas enne tulekut peeglisse vaadata ja tal on spinat hammaste vahel või on tal selle viie minutiga, mis tal kulus kontorist siia tulekuks, nina peale soolatüügas kasvanud. Ta ei saanud ju oma pildist nii väga erineda. Ta oli pannud saidile üles tööasjus tehtud foto. Ei midagi sellist, mis paneks liigseid lootusi hellitama.

Nad võtsid istet.

Oliivid oli sedasorti restoran, kus käisid nii kohalikud kui ka turistid. Baar oli hea valgustusega, siin ei tundnud end nagu tavalises odavas söögikohas. Lauad olid üksteisest nii kaugel, et polnud vaja karta, et teised su juttu pealt kuulavad. Restoran oli peenemat sorti, kuigi mitte liiga peen, ning menüü oli üsnagi eklektiline. Kui jätta välja mõned maalid oliividest ja martiiniklaasidest, polnud sisekujundusega vinti üle keeratud.

Shannonile meeldis see koht esimeseks kohtumiseks, sest ta käis siin parasjagu nii tihti, et tundis personali ja teadis kõiki siinseid väljapääse. Kui esimene kohtumine nihu läheb, võib ta kellegi appi kutsuda või plehku panna. Ühtlasi oli see kontorist lühikese jalutuskäigu kaugusel, mis tähendas, et ta ei pea muretsema, kas võib enne rooli istumist veel teisegi klaasi võtta. Kui on aeg lahkuda, aga tema pole valmis rooli istuma, siis saab ta minna tagasi kontorisse ja teha midagi mõttetut seni, kuni on valmis sõitma kuueminutilise autosõidu kaugusel asuvasse korterisse.

Adami pilk oli ainitine. Shannon ei suutnud seda kauem taluda.

„Sa vahid mind,“ ütles ta, üritades seda teha nii sõbralikult kui võimalik. „Kas midagi on valesti?“

Mehe silmad läksid suureks, ta keeras pilgu kõrvale, kuid suunas siis uuesti tähelepanu Shannonile. „Ei. Anna andeks. Pagana pihta, ma olen ikka täielik idioot. Asi on lihtsalt... sinus. Vau! Sa saatsid pildi ja see oli nii hea, et ma arvasin, et tegu peab olema eksitusega. Aga kui ma sind nüüd nägin ja sa oled elusast peast veelgi ilusam...“ Ta jäi vait ja köhatas.

„Kas alustame otsast peale või tahad sa ära minna?“

Mehe nägu ilmutas ühteaegu meelehärmi ja lootust. Shannon üritas meelde tuletada, millal oli viimane kord, kui keegi tema välimuse pärast nii endast välja läks. Ta teadis, et on üsnagi ilus, ja kui ta end kokku võttis, võis ta end veelgi ilusamaks teha, aga selline naine ta küll ei olnud, kelle pärast mehed kõneoskuse kaotaksid. Või vahtima jääksid.

Ta naeratas. „Võime otsast peale alustada.“

„Tore. Annan endast parima, et sulle mitte hirmu nahka ajada.“ Mees naeratas. „Tore sinuga kohtuda, Shannon.“

„Nii tundub tõesti.“

Mees viipas muheledes ettekandjale. „Mida sa juua soovid?“

Shannon tellis klaasi punast majaveini, mees viski. Ühtlasi tellis mees ka juustu-puuvilja vaagna. Kui nad taas omaette jäid, naaldus Shannon toolile.

Ta leidis, et mees on kena. Pisut kohmetu, mis tähendas, et ta ei käi just sageli kohtingutel. Vähemalt pole ta mängur. Neid polnud tal oma ellu rohkem vaja. Lahutatud, kui ta õigesti mäletas.

„Nii, Adam,“ ütles ta. „Räägi mulle endast.“

„Mida sa kuulda tahad?“

Kõike, mis profiilis kirjas, mõtles Shannon soovides, et oleks pisut rohkem tähelepanu pööranud. Asi oli selles, et talle ei meeldinud internetikohtingud. Tema eeldas, et teenusepakkuja skriinib mehed läbi, ja tahtis seejärel mehega isiklikult kohtuda. Ta ei saanud e-kirjadest ja paarist telefonikõnest nii palju infot, et teha sellest järeldusi, kuidas see inimene võiks näost näkku tunduda.

„Kas sa elad siinkandis?“ küsis Shannon.

„Muidugi.“ Mehe näole ilmus taas naeratus. „Ma olen siinsamas Mischief Bays sündinud ja üles kasvanud. Enamik mu sugulasi elab endiselt siinkandis, mis tähendab, et mul on keeruline midagi kokku keerata.“

„Kas sa üritad sageli midagi kokku keerata?“

Naeratus asendus naeruga. „Loobusin sellest juba teismelisena. Ma ei oska valetada ja jään kohe vahele, kui piiri ületan. Nii et ma ei üritagi enam seda teha.“

Ta naeratus kustus. „Ega sinule ometi pahad poisid meeldi?“

Olid meeldinud ja Shannonil olid selle tõestuseks südames ka armid. „Enam mitte. Teoorias on nad suurepärased, aga elu on midagi muud kui teooriad. Elu tähendab tõelisi inimesi, kes leiavad aega kohale tulla.“

„Nõus.“

Nad istusid väikeses lauas teineteise vastas. Adam kummardus Shannoni poole. „Sina töötad finantsalal?“

„Jah. Ma olen ühe tarkvarafirma finantsjuht.“

Ta üritas rääkida normaalsel toonil, kuna teadis, et niipea kui ta oma tööd mainib, võtab ta kohe kaitsva ja uhke hoiaku. See oli parimal juhul ebamugav kombinatsioon.

Häda oli selles, et mõnele mehele ei meeldinud ta edukus, mõnele mõjus see jälle pelutavalt. Mõni oli näinud selles võimalust kerget elu elada, kuid õnneks ei varjanud nad eriti lootust, et neid üleval peetaks. Need, kes kiitsid heaks selle, et tal on elus hästi läinud ja ta on kõvasti tööd teinud, olid sageli sellised, kes eelistasid pikaajalisi suhteid, kuid neid tuli harva ette ja seega oli neid ka raske leida.

„Kas järgmiseks ihaldad presidenditooli?“ küsis Adam.

Shannon naeratas. „Ei. Minule meeldib olla tšekiraamatu kuninganna. Mulle meeldib asjade finantskülg.“ Ta kummardus häält langetades mehele lähemale. „Tarkvara pole üldse minu rida. Ma käsitlen arvutit paremini kui nii mõnigi teine, aga see pole mulle kergelt kätte tulnud. Sa peaksid nägema neid tudengeid, keda me igal aastal tööle võtame. Lihtsalt rabavalt targad! Aga sina?“

„Mina ei ole rabavalt tark.“

Shannon puhkes naerma. „Tänan seda minuga jagamast. Pidasin silmas, et mis tööd sina teed?“

„Ah et tööd. Minu perekond on ehituses. Peamiselt suured projektid. Kontorihooned, hotellid. Praegu olen ühe hotelli projekti töödejuhataja. Hotell tuleb lõuna poole Marina del Reysse. Väga kallis, kakskümmend korrust.“

Vinge, mõtles Shannon. „Töödejuhataja töö tähendab suurt vastutust.“

Adami nägu läks naerule. „Ma kamandan teisi ja ütlen, mis tuleb teha. See on palju parem kui päris töö.“

Ettekandja tõi joogid ja juustuvaagna. Adam tõstis klaasi.

„Ootamatute üllatuste terviseks.“

Shannon lõi kokku ja mõtles, et Adam on kohe päris kindlasti seda ja enamgi veel. Ta oli tulnud kohtamisele ilma igasuguste ootusteta, aga nüüd oli tal päris tore. Adam oli olnud siiamaani väga lahe ja võluv kaaslane. Oli isegi viiteid sellele, et ta võib olla tõeliselt kena inimene. Shannon oli küllalt tark, et mitte liiga palju loota, aga õhtu kujunes meeldivamaks, kui ta oli osanud oodata.

„Räägi mulle sellest perest, kes ei lase sul midagi kokku keerata,“ palus Shannon.

„Meid on kokku viis õde-venda ja kõik nad elavad siit lühikese jalutuskäigu kaugusel. Samuti mu vanemad.“ Ta kehitas õlgu. „Mu noorim vend elab idarannikul, aga tema on ikka tundnud, et peab midagi tõestama.“

Shannon vahtis talle otsa. „Teid on kokku viis õde-venda?“

„Saan aru. Olen isale öelnud, et nad õppisid laste tegemise ära, aga tema väitis, et nemad emaga olid ikka tahtnud palju lapsi. Pean tunnistama, et lapsepõlves oli see päris vahva.“

„Ja lärmakas,“ pomises Shannon.

„Jah, lärmi oli tõesti palju.“

„Mitu poissi ja mitu tüdrukut?“

„Kolm poissi, kaks tüdrukut – ja üle ühe. Mina olen keskmine. Vanem vend ei tundnud perefirma vastu huvi. Tema on graafiline disainer. Väga andekas. Vanem õde tahtis ikka loomaarstiks saada, nii et selleks ajaks, kui mina olin viis või kuus, hakkas isa juba närvi minema, et keegi ei kanna perefirmat edasi. Õnneks meeldis minule ehitada. Esimese töö sain firmas neljateistaastaselt.“

Ta võttis tüki juustu. „Saan aru küll. Pole just eriti põnev.“

„Põnevus on üsnagi ülehinnatud asi,“ pomises Shannon. Kõik see ja veel stabiilne ka. Mis ta puudused siis on? Emotsionaalne suletus? Salaelu sarimõrvarina? Midagi peab ju ometigi olema, sest ausalt öelda pole lihtsalt võimalik, et tal võiks niimoodi vedada.

„Kus sina üles kasvasid?“ küsis Adam.

„Riverside’is. Mina olen ainus laps, nii et sinu lärm on mulle võõras. Meil valitses kodus alati vaikus.“

„Kas sa olid oma klassis kõige targem tüdruk?“

„Vahel küll. Mulle meeldis matemaatika, mille tulemusena ei võetud mind enamikku sõpruskondadesse vastu. Aga ma polnud nii andekas, et matemaatikat erialaks valida. Rahandus tundus päris huvitav viis päevi mööda saata.“

Adami pruunid silmad tõmbusid lustlikult kissi. „Kui mina saaksin penni iga korra eest, mil ma ootasin, et firma finantsasjadega tegelda...“

„Siis poleks sul pennigi?“

„Midagi sellist jah.“

Shannon naeratas. „Su profiilis oli kirjas, et sa oled lahutatud.“

Adam noogutas. „Nüüdseks juba ligemale aasta. Me elasime juba enne seda lahus.“ Ta kehitas õlgu. „See polnud midagi dramaatilist. Abiellusime noorelt ja mõistsime viimaste aastate jooksul, et meile ei meeldi teineteisega koos olla.“

Mehe rääkimisviisis oli midagi sellist, mis sundis Shannonit talle lähemale kummarduma. Just nagu poleks see päris kõik.

„See pole sugugi lõbus,“ lausus ta vaikselt.

„Nii see on.“ Adam vaatas talle otsa ja vandus vaikselt. „Kurat. Okei, ta pettis. Mulle ei meeldi seda öelda, sest ma näen siis välja nagu idioot. Ma ei teadnud. Ühel päeval tuli ta minu juurde ja ütles, et tal on teine ning et ta on tollesse mehesse armunud. Ta ei tahtnud temaga abielluda ega midagi, aga oli aru saanud, et kui ta suudab kedagi teist armastada, siis ei armasta ta enam mind.“

Ta liigutas laual klaasi. Ta suu oli pinges. „Olin šokeeritud ja löödud ega teadnud, mida teha. Haarasin mõned asjad ja kolisin samal õhtul kodust välja. Umbes kuu aega hiljem, kui mu uhkus ja ego mind enam nii väga ei seganud, sain aru, et olime juba pikka aega kumbki oma teed käinud.“

„See pidi küll raske olema,“ lausus Shannon mõeldes, et kui Adam räägib tõtt, siis meeldib ta talle iga sekundiga üha rohkem.

„Oli küll. Meil on kaks last. Charlotte on ligemale üheksa ja Oliver kuus. Me mõlemad kasvatame neid. Üks nädal on lapsed ühe juures, teine nädal teise juures. Tabitha elab üsna minu lähedal. Meile on see pisut ebamugav, aga lastele kerge.“ Ta silmis paistis taas lustlik säde. „Muidugi elavad läheduses ka mu vanemad ja kolm õde-venda, nii et kui päris aus olla, siis on see temale ebamugavam kui minule.“

„Oluline on see, et selline korraldus toimib,“ märkis Shannon.

„Ja sina?“ küsis Adam.

Jah, küsimused, millest pole kuskile pääsu. „Lapsi ei ole, eksabikaasat samuti mitte. Olen olnud kaks korda kihlatud, aga altari ette välja pole jõudnud.“

„Kes selle otsuse langetas?“

„Ühel korral tema, ühel korral mina.“

Ühtlasi oli Shannonil pikka aega kestnud suhe – mis kord oli ja siis jälle ei olnud – ühe muusikaprodutsendiga, mis polnud talle sugugi hea, kuid seda polnud mõtet mainida. Vähemalt mitte esimesel kohtumisel.

„Mida sa vabal ajal teed?“ küsis Adam.

„Mulle meeldib reisida. Võtta kaks või kolm nädalat puhkust ja sõita mõnda sellisesse kohta, kus ma pole varem käinud.“

„Nagu näiteks?“

Shannon naeratas. „Olen käinud kõigil kontinentidel peale Antarktika. Korra mõtlesin minna sinna laevareisile, aga pärast seda, kui üks laev paari aasta eest jäässe kinni jäi ja see jõudis uudistesse, mõtlesin ringi.“

„Kuhu sa järgmiseks lähed?“

Shannon puhkes naerma. „See šokeerib sind.“

„Kahtlen selles.“

„Hea küll. Machu Picchule.“

Adami silmad läksid pisut suuremaks. „Järgmisel korral üritan kuulata, mis sa ütled. See on vist Peruus?“

„Jah. Lähen koos ühe sõbrannaga ja see saab olema väga tore. Läheme sinna mööda inkade rada. Varemed on ligemale kahe ja poole kilomeetri kõrgusel üle merepinna, nii et olen oma sportliku vormi pärast pisut mures. Ma...“

Käekotist kostis tuttav helin. Shannon otsis kotist telefoni.

„Vabandust,“ ütles ta telefoni võttes ja ekraanile pilku heites. „Töölt. Pean sellele vastama.“

Ta oli juba püsti ja suundus restorani ukse poole. Tänavale jõudes võttis ta kõne vastu.

„Shannon kuuleb.“

„Len Howard Souli kontorist. Anna andeks, et sind tülitan, aga meil on siin probleem Lõuna-Korea rahandusministriga. Ta tahab ilmtingimata sinuga rääkida.“

Shannon saatis pilgu baari poole ja nägi, et Adam vaatab tema suunas. Adam, kes tundus peaaegu et täiuslik.

„Võttes arvesse minu varasemaid jutuajamisi temaga, võib arvata, et ta eeldab, et ma helistan talle paari minuti pärast tagasi.“

„Kui võimalik.“

Sest selle mehe käes oli võim ja Shannon vajas tema abi ühe pangaseaduse osas. Tema ülemus Nolan tahtis viia Aasia peakontori Souli, mis tähendas, et Shannon peab rahandusministri vastu kena olema.

„Palun ütle talle, et helistan talle veerand tunni pärast. Oma kabinetist,“ lisas Shannon.

„Saab tehtud.“

Shannon läks tagasi restorani. Adam tõusis tema lähenedes püsti.

„Kas kõik on korras?“ küsis Adam.

Shannon raputas pead. „Anna andeks, aga ma pean tagasi tööle minema. Lõuna-Koreas on kriis ja mul on vaja veerand tunni pärast sinna helistada.“

„Kui kahju. Lootsin, et sööme õhtust. Kas ootan?“

Shannon tahtis öelda jah. Adam oli ootamatu leid. Aga pärast seda, kui ta on tulekahju kustutanud, tuleb helistada ülemusele ja teha paberitööd.

„Mul läheb üsna kaua.“ Ta naeratas Adamile. „Aga sinuga oli tore kohtuda.“

Ta tahtis veel midagi öelda. Ta tahtis paluda, et Adam ei laseks end tema tööst heidutada. Kui Adam juhtuks ütlema, et soovib temaga uuesti kohtuda, tahtis ta öelda, et see oleks tore. Kuid selle asemel võttis ta hoopis rahakoti.

„Jäta nüüd,“ ütles Adam. „Klaarin arve. Mine helistama.“

„Suur tänu.“

Ta ootas hetke lootes, et mees ütleb midagi veel. Kuid naeratas, kui mees püsis vait. „Nii tore oli sinuga kohtuda.“

„Samad sõnad.“

Shannon väljus uksest ja astus jahedasse õhtusse. Ta kontor oli üsna lähedal. Ta jõuab lubatud ajaks kohale.

Ta peas keerlesid mõtted. Kui vaid, mõtles ta, kuid lükkas siis sõnad minema. Ta tahtis oma karjääri. Ta oli tahtnud edukas olla ja vajas kindlust, et suudab ise enda eest hoolt kanda. Ja ta oli selle saavutanud. Tal polnud vähimatki kavatsust end saavutatu pärast halvasti tunda.

Ainult et vahetevahel tabas ta end ihkamas rohkemat.