Читать книгу Miljon väikest asja. Mischief Bay, 3. raamat - Сьюзен Мэллери - Страница 4

„MINU nimi on Zoe Saldivar ja ma sain äsja hakkama selle nõmedusega, et käisin vana peikaga voodis.”

Seda öeldes tõmbas Zoe ettevaatlikult laest rippuva ärklitoaluugi köit. Mehhanism oli üsna jäik ja võib kinni kiiluda, nii et luuki ei saagi enam lahti. Vähemalt nii ütles talle ehitusinspektor, kes oli enne seda, kui ta maja ära ostis, siin käinud.

„Kuigi ma ei taha sellega öelda, et seks oli nõme,” jätkas ta. „Seks oli normaalne. Tahaksin öelda, et olin purjus, aga ei olnud. Ma teadsin, et seda ei tohiks teha. Ja ma tean, et ma poleks tohtinud seda teha, aga ma olin nõrk. Nii, olen selle nüüd välja öelnud. Sain hakkama sellega, et läksin nõrkusehetkel vana peikaga voodisse.”

Treppredel laskus pikkamööda väiksesse esikusse. Zoe toetas jala esimesele astmele ja vaatas siis oma suure ruuge kassi Masoni poole.

„Ja sina ei ütle sõnagi?” küsis ta. „Sul pole mulle siis mingit nõu anda?”

Mason pilgutas silmi.

„Kas see peab tähendama, et sul pole kõige selle vastu vähimatki huvi või et sa eelistad oma arvamust mitte öelda?”

Mason haigutas.

„Ei oskagi kohe öelda, mis on halvem,” tunnistas Zoe, „kas nõme seks või see, et sina oled ainus, kellega ma sellest räägin.”

Ta ronis mööda kitsast ja logisevat treppi üllatavalt avarale ärklikorrusele. Siiani polnud ta sinna suurt midagi viinud – peamiselt seetõttu, et sellest trepist oli suurte või raskete asjade ülesvinnamine peaaegu võimatu. Aga ta oli leidnud koha oma kohvritele ja uuele pühadelippude kollektsioonile, mille oli ostnud hiljuti rannas korraldatud käsitöölaadalt. Emale oli ikka meeldinud kõiki pühi ja tähtpäevi tähistada. Nüüd, kus Zoel oli oma maja, tahtis ta seda traditsiooni jätkata.

Ta süütas tule ja eiras kõhedust, mis loomuldasa kaasnes pööningutel olemisega. See pööning oli avatud ning siin puudus kopitushais. Aga tegu oli ikkagi pööninguga.

Ta vedas pisut üle meetri pika lipuvarda luugi juurde ja läks siis tooma „kevadelippu”, mille kavatses heisata. Ta imetles eredates toonides lilli kujutavat lippu.

„Just see, mis vaja.”

Midagi kriuksatas.

Ringi keerates nägi ta Masonit trepist üles tulemas.

„Ei!”

See veel puudub, et kass kaob mitmeks tunniks mõnda tolmusesse nurka, kust teda tuleb välja meelitada.

Mason saatis talle oma roheliste silmadega ilmsüütu pilgu ja hüppas pööningule.

Mason oli suur, kaalus kaheksa kilo kanti, millest osa moodustasid lihased, osa kaalu oli aga tingitud maiustamisest. Igatahes läks nii, et Masoni hüppamise peale põrkas ka trepp maast lahti, tõusis uskumatu kiirusega üles ja luuk vajus kinni niisuguse mütsatusega, et kogu maja värises. Sellele järgnes vaikus.

Zoe ja Mason vahtisid teineteisele otsa, siis aga läks kass, saba püsti, pööningut avastama. Just nagu kõik oleks parimas korras. Aga Zoe teadis, et ei ole.

Ärge lööge pööninguluuki pauguga kinni. Luuk on aegade jooksul paisunud, see tuleb välja vahetada. Kui lasete selle pauguga kinni langeda, kiilub see kinni.

Zoele meenusid inspektori sõnad. Ta oli hoiatust küll kuulnud, kuid polnud mitte midagi ette võtnud. Tema mõtted olid keerelnud seinte värvimise ja uute kardinate ümber. No kes siis pöörab tähelepanu pööninguluugile? Selline asi ei ole ju üldse oluline.

Nüüd aga oli. Ja kuidas veel.

Lipp kukkus ta käest maha. Ta läks luugi juurde ja surus seda. Ei midagi. Ta surus kõvemini, aga ikka ei midagi.

Mehaanika polnud just tema tugevaim külg. Ta sai hakkama pirni vahetamisega ning oskas anda arvutile korralduse uuendusi teha, aga kõik sellest keerulisemad asjad käisid üle tema mõistuse. Ta sai põhimõtteliselt aru, mis moodi pööningutrepp toimib. Kokkukäiv trepp vajus lahti. Ja kui seda vaja ei ole, saab selle uuesti kokku lükata ning luugi kenasti sulgeda.

Aga kuidas panna seda sündima ise pööningul olles? Kui seista luugile ja see avaneb, kukub ta ju ülevalt alla. Ja see ei lõpeks sugugi hästi.

Ta põlvitas luugi ette ja surus kätega kogu jõust trepimehhanismile. Ei mingit tolku. Ta oli lõksus.

Ta istus põrandale maha ja üritas mõelda, mida teha. Appikarjumisest poleks mingit abi. Kodus pole mitte kedagi – peamiselt sellepärast, et ta elas üksi. Tal olid muidugi sõbrad, aga nood hakkaksid tema pärast muretsema alles mitme päeva möödudes. Sama lugu isaga. Telefon oli all majas ja ka naabritele oleks keeruline endast märku anda, sest pööningul polnud ühtki akent.

Ta neelatas, rahustades end mõttega, et siin ei lähe väga kuumaks. Tal polnud midagi viga ja ta sai hingata. Kõik on korras. Miski liigutas nurgas. Võpatades surus ta käe pekslevale südamele. Mason ilmus nähtavale. Kas talle tundus nii või uuris Mason teda tõesti kiskjaliku pilguga?

„Sa ei söö mu maksa ära,” teatas ta kassile.

Kass naeratas.

Zoe sundis end jalule tõusma. Igale probleemile on lahendus. Ta leiab lahenduse. Kui midagi muud üle ei jää, tuleb viskuda luugile lootuses, et ta elab kukkumise üle. Ikka parem kui üksinda siin üleval aeglast ja valulikku surma surra.

Ta üritas pööningul ringi käies positiivselt mõelda. Kõik saab korda. Pärast võib selle üle naerda. Aga ta aju tuli välja igasuguste kohutavate lugudega inimestest, kes leiti alles siis, kui nad olid juba mumifitseerunud. Sest mitte keegi ei pannud nende kadumist tähele.

Ja nii võib minna ka temaga, mõtles ta seda mõistes õudusega. Ta elas üksi. Ta töötas kodus. Ta parima sõbranna kogu maailm oli ta pooleteiseaastane poeg ning ta helistas harva. Võib väga hästi juhtuda, et ta jääb ilma maksast ja mumifitseerub. Looduslootunnis oli ta selliseid pilte näinud. Mumifitseerumine ei kaunistanud kedagi.

Kakskümmend minutit hiljem oli ta korjanud kokku oma kohvrid, lipuvarda, kaks vana kopitanud tekki ja üllataval kombel ka metallreha. Kaks viimast asja olid jäänud siia maja eelmistest omanikest. Kui James Bondil õnnestub tappa vaenlane sulepeaga, siis õnnestub ka temal McGyverit mängida ja pööningult pääseda. Ta pani lipuvarda luugi kõrvale ja selle kõrvale omakorda kõige väiksema kohvri. Tekke hoidis ta juhuks, kui peab tõepoolest ise luugile viskuma. Ta lootis kogu südamest, et ei saa alla kukkudes surma. Tal oli mõte end löögi pehmendamiseks tekkidesse mässida. Aga esmalt tuleb katsetada arukamat lahendust.

Ta surus rehaga luugile nii kõvasti, kui jõudis. Luuk liikus pisut, kuid plõksatas uuesti kinni. Ta puhkas hetke, surus uuesti, võttes seekord appi ka keharaskuse. Ta tundis, et luuk annab pisut järele, siis veel pool tolli, siis veel pisut. Tal õnnestus pista lipuvarras avausse, et luuk uuesti kinni ei vajuks.

Ta raputas end sirgu ajades käsi. Kui ta peaks siit välja pääsema, tuleb Masoniga maha pidada üks tõsine jutuajamine. Ja hakata vast ka trenni tegema. Ja leida rohkem sõpru. Ja selline aparaat nagu vanainimestel, millega saab häda korral abi kutsuda.

Kui käed enam väga ei värisenud, asus ta uuesti tööle. Nüüd õnnestus tal luuk nii palju lahti saada, et pista pilu vahele väike kohver. Luuk surus plastile mõlgi sisse, kuid lasi ava suuremaks teha.

Kui ta oli vandudes käiku lasknud veel kaks kohvrit, vajus luuk avatud asendisse ja trepp vajus sujuvalt alla. Mason marssis temast mööda alumisele korrusele ja vaatas üles, just nagu küsides, mida see Zoe seal passib.

„Meil tuleb sinu suhtumise teemal maha pidada üks väga tõsine jutuajamine,” porises Zoe samuti trepist alla minnes. „Ja täna õhtul tuleb avada veinipudel.”

NELI päeva pärast pööninguintsidenti – nagu Zoe sellest mõtles – astus ta läbi Teeoaasi nime kandvast kohvikust, et osta sõbranna Jenile külla minnes mõned lusikakoogid. Üks kodus töötamise eeliseid oli see, et ta määras ise, millal teeb tööd, millal mitte. Mitte kellelegi ei läinud korda, kui tal tuli tahtmine töötada kell kaks öösel. Loomulikult oli puuduseks see, et mitte keegi ei tea, kui tema pööningul mumifitseerub.

Kuigi ta rahustas end ikka ja jälle, et oli sealt pääsenud ja tal pole midagi viga, ei vabanenud ta tundest, et oli surmale silma vaadanud. Aga võib-olla polnud ta rahutusel mingit pistmist pööningu ja surmale silma vaatamisega. Võib-olla oli asi rohkem selles, et ta tundis end nii kohutavalt teistest eraldatuna.

Kõik ta kolleegid olid kas kolinud koos firma peakorteriga San Josesse või leidnud teise töö. Ta isa oli väga tore inimene ja elas samuti siinkandis, aga ta oli ikkagi isa. Isaga ei lähe ju koos poodidesse. Pealegi töötas ta kodus ning tal polnud erilist põhjust sealt lahkuda. Viimastel kuudel oli ta kuidagi täiesti kaotanud arusaama sellest, mida tähendab oma elu elada.

Selles oli suur osa ka lahkuminekul Chadist, mõtles ta leti ees kooke valides. Kuigi see samm oli igati õige. Aga nüüd polnud tal oma eluga midagi peale hakata.

Ta valis tosin keefiri-, mustika- ja valge šokolaadi kooki ning sõitis sõbranna Jeni juurde.

Märtsikuine õhk oli jahe ja taevas selge. Vähem kui poole miili kaugusel asetsev Vaikne ookean reguleeris Mischief Bay kliimat ega lasknud temperatuuril liialt kõikuda. Isegi talvel ei langenud õhusoojus reeglina alla viieteistkümne kraadi, kuigi võis olla niiske.

Ta keeras tänavale, kus Jen elas, ning sõitis mööda ringikujulist sissesõiduteed maja ette. Suur ühekordne rantšostiilis maja laius avaral krundil. Maja ümber oli kõrghaljastus ja katus oli üsna uus. Võttes arvesse, kuidas kinnisvara hinnad kerkisid – eriti veel selles rajoonis –, oli Jenil ja ta mehel Kirkil kohutaval kombel vedanud.

Zoe kirtsutas nina, kuna selle vedamise hind oli olnud väga ränk. Ligemale kahe aasta eest oli Jeni isa ootamatult surnud. Jeni ema Pam oli andnud maja tütrele ja kolinud ise korterisse. Võis arvata, et kui Jen oleks saanud valida, oleks ta eelistanud jääda oma väiksesse korterisse, et vaid isa elus oleks. Zoe ise oli valmis andma kõik, et ema oleks veel elus.

„Kogu see pööninguvärk on mu täielikku masendusse viinud,” pomises ta autost väljudes. „Tuleb meeleolu muuta.”

Ta koputas vaikselt uksele. Kella kohale riputatud erekollane käsitsi tehtud silt teatas, et beebi magab.

Paar sekundit hiljem avas Jen Beldon ukse. „Zoe!” hüüatas ta üllatunult. „Kas ma ootasin sind?” oigas pähkelpruunide silmadega ilus brünett. „Täna on ju neljapäev. Anna andeks. Olen mina ikka üks lootusetu sõber. Astu sisse!”

Zoe kallistas Jeni ja ulatas talle karbi. „Mina toon kaasa lootusetud koogid, mida me kumbki ei tohiks süüa, nii et ka mina olen halb sõber.”

„Jumal tänatud. Viimasel ajal ma muud ei tahagi kui üksnes süsivesikuid. Ja mida rohkem, seda uhkem.”

Jen juhatas ta suurde avatud plaaniga kööki. Ta pani vee keema ning võtnud kapist teekannu, mõõtis sõela tee.

„Päevad lendavad uskumatult kiiresti,” kurtis ta. „Ma kaotan täiesti ajataju. Kogu aeg on nii palju teha.”

Jen kandis mustade joogapükste peal avarat T-särki. Jalas olid tal valged sokid, susse aga mitte. Ta silmaalused olid tumedad, just nagu poleks ta magada saanud, ja lapse kandmisel kehale kogunenud lisakilod polnud kuskile kadunud.

„Kirkil on nii palju tööd. Ma saan aru, et ta on tööga rahul, aga tema päevad on täiesti ettearvamatud. Ja tema paarimehest ma parem ei räägi.“

„Ajab su ikka veel närvi?” küsis Zoe kaastundlikult.

„Iga päev. Ta on läbi ja lõhki kauboi. Tema ei hooli reeglitest. Ma ei saa üldse aru, miks teda pole distsiplinaarkorras karistatud või lahti lastud.”

Kirk oli poole aasta eest jätnud Mischief Bay politseijaoskonna suhtelise turvalisuse ning asunud Los Angelese politseis uurijakohale. Tema paarimeheks oli Lucase-nimeline uljaspea. Jen elas pidevas hirmus, et Lucas tõmbab Kirki mõnda ohtlikku olukorda.

Zoe tõstis koogid taldrikule ja pani taldriku lauale. Ta tõi külmikust või ning tee jaoks piima.

Ta kiikas sõbranna poole. „Kas peaksin Jacki kohta küsima?”

Jeni silmad olid otsemat teed pisarais. Ta keeras pilgu kõrvale, siis uuesti Zoe poole. „Nagu ikka. Rõõmsameelne ja soe. Kui ta vaid...”

Kann hakkas vilistama. Jen tõstis selle tulelt ja valas keeva vee teekannu.

Zoe istus ohet maha surudes oma kohale. Jack oli armas poiss ja arenes just nii nagu vaja. Õppis keerama, istuma, roomama, asju haarama. Aga ta ei rääkinud. Ta tegi üldse harva häält ja ilmutas oma soove muul moel.

Jen oli viimastel kuudel üha ärevam ning veendunud, et Jackil on midagi viga. Zoel polnud kogemusi, et oma arvamust avaldada, aga kuna kõik spetsialistid, kelle juures Jen oli käinud, kinnitasid nagu ühest suust, et Jack hakkab rääkima siis, kui on selleks valmis, mõtles ta, et võib-olla kütab sõbranna end asjatult üles ja probleemi tegelikult ei olegi.

Jen valas tee välja ning tõi beebimonitori kapilt söögilauale. „Teen Jackiga endiselt palju koduseid teste,” rääkis ta. „Kõik tulemused on head. Minu arust on ta nutikas ja minu arusaamist mööda ei ole ta areng peetunud. Järgmisel nädalal viin ta veel ühe spetsialisti juurde.” Ohates võttis ta koogi. „Võib-olla on asi toitumises.” Ta vehkis koogiga. „Temale ma seda küll ei annaks. Ma suhtun tema toitumisse väga tõsiselt.” Ta ohkas raskelt. „Kui ma vaid magada saaksin. Aga see on nii raske. Ma muretsen.”

„See on ju loomulik. Sul on ju nii palju asju korraldada.”

„Ja kuidas veel. Pidin koristusfirmast loobuma. Nad kasutasid pihustiga puhastusainet. Kas kujutad ette? Ütlesin, et nad tohivad kasutada üksnes auru ja neid spetsiaalseid lappe, mis ma ostsin. Mis siis, kui Jacki arengut mõjutavad kemikaalid? Mis siis, kui värv seintel või lakk põrandatel?”

„Mis siis, kui tal pole midagi viga?”

Zoe lausus seda pikemalt mõtlemata, kuid tahtis kohe öeldu tagasi võtta. Jen saatis talle süüdistava pilgu ja surus huuled kokku.

„Sa räägid juba nagu mu ema,” nähvas ta. „Ma saan aru, et sinu silmis pole see midagi, aga Jack on minu laps ja mina olen ainus, kes tema eest seisab. Ma tean, et midagi on lahti. Lihtsalt tean. Küll siis saad aru, kui sul kord endal ka lapsed on.”

Zoe oli mõnuga mõelnud, et saab suutäie šokolaadikooki, kuid nüüd polnud tal selleks tahtmist.

„Anna andeks,” ütles ta. „Tahtsin üksnes aidata.”

„Aga ei aidanud.”

Ta ootas, mõeldes, kas Jen ka oma nähvamise pärast vabandust palub, aga pilk, millega sõbranna teda vaatas, oli endiselt pahur.

„Sellisel juhul lähen vist parem ära,” lausus Zoe vaikselt. Ta tõusis püsti ja läks ukse poole.

Jen järgnes talle. Enne kui Zoe jõudis uksest väljuda, pani Jen käe ta käele.

„Kuule, anna andeks. Ma ei taha veel ühe inimese suust kuulda, et Jackiga on kõik korras. Ei ole – ja tundub, et mina olen ainus, kes seda näeb. Ma olen omadega täiesti läbi ja mitte keegi ei näe seda. Palun saa aru.”

„Üritan,” vastas Zoe. „Kas sa ei taha, et tulen järgmisel nädalal?”

„Mida?” Jenil olid taas pisarad silmas. „Ei, ära ütle nii. Sa oled mu parim sõber. Ma vajan sind. Palun tule! Järgmisel korral läheb paremini. Tuled?”

Zoe noogutas mõtlikult. Sõnades olid nad küll sõbrad, tegelikult aga enam mitte. Nad polnud juba mõnda aega sõbrad olnud.

„Näeme siis!” lausus ta auto poole minnes. Ära sõites turgatas talle pähe, et tal ei avanenudki võimalust rääkida Jenile pööningul juhtunust ega ka teistest asjadest.

Nüüd oli kõik teistmoodi. Chadi ei olnud. Jen elas oma maailmas. Zoele tundus, nagu elaks ta täielikus isolatsioonis. Kui ta ei taha üksi surra, siis tuleb elus sisse viia mõned muutused. Esimese asjana tuleb leida töömees, kes teeb pööningutrepi korda. Teiseks tuleb vedada end majast välja ja leida uusi sõpru.

JENNIFER Beldon mõistis, et iga ema arvab, et tema laps on eriline, aga tema puhul oli see tõesti tõsi. John Beldon, kes oli saanud nime hiljuti surnud vanaisa järgi ning keda hüüti Jackiks, oli tore, heatujuline ja nii andekas laps. Poolteise aasta vanune Jack kõndis ja jooksis, kuigi veel ebakindlalt. Ta ladus klotse üksteise peale, sai aru sõnadest üles ja alla ja tuline. Ta naeris, osutas asjadele, mida Jen ette ütles, tundis ära maja ette keerava isa auto hääle ja lõi hämmastava täpsusega palli. Ta oli ettevaatlik vanaema väga omapärase ja õrna koerakesega ning isegi pesi enne sööki ise käsi – teataval määral.

Aga ta ei osanud rääkida või keeldus rääkimast.

Jen istus suures toas põrandal maas, Jack ta vastas. Taustal mängis klassikaline muusika. Vaip oli mahepõllunduse puuvillast ja nii pehme, et pakkus pisut kaitset, kui laps kukkus. Auruga pestud akendest hoovas sisse päikesevalgus. Nii palju kui silm nägi, nina haistis ja kopsud hingasid, polnud mitte kuskil mitte ühtegi kemikaali.

Jen näitas Jackile ämblikupilti. Jack plaksutas ämblikule osutades käsi. Teisel pildil olid ämbliku kehaosad, aga need olid valesti kokku pandud, nii et tulemuseks polnud putukas. Jack raputas pead, just nagu aru saades, et midagi ei klapi. Jen näitas talle teist korda ämblikupilti ja sai taas vastuseks rõõmsa naeratuse.

„Sa oled väga nutikas poiss,” kiitis ta last. „Jah, see on ämblik. Väga tubli.”

Jack noogutas ja patsutas siis pihuga suule. Jen tundis signaali kohe ära ja heitis pilgu kellale. Kell oli pool kaksteist.

„Tahad süüa?” Seda küsides kuulis ta, kuidas ta enda kõht korises. „Mina ka. Teen meile süüa. Tahad vaadata?”

Jack roomas naerdes talle lähemale. Ema juurde jõudes ajas ta end püsti ja sirutas kallistuseks käed.

Jen tõmbas ta enda vastu ja nautis lapse soojust. Jack oli nii hea laps, mõtles ta, süda tulvil tänulikkust. Tark, armastav, armas. Kui vaid...

Ta peletas selle mõtte peast. Päev edenes kenasti. Tuleb keskenduda sellele ja tegelda muuga hiljem.

Ta tõusis püsti ja nad läksid koos kööki. Jack läks otsemat teed sahvri ukse kõrvale pandud mängulaua juurde, kus oli kirjaplokk, paksud mittetoksilised pliiatsid, siniroheline „lõunasöögikarp”, mille sai panna muusikat mängima ja mis ütles selle sisse pandud asjade nimed. Jen oli tahtnud osta Jackile väikese mänguköögi, aga Kirk oli sellele vastu. Kui Jen püüdis meest veenda, et ka poisid võivad ju süüa teha, nõudis Kirk, et Jack saaks mängida ka tööpingiga ja kuigi köök oli suur, ei mahuks mõlemad siia ära.

Ta pani värava enda järel kinni, et Jack ei saaks ilma temata maja peale uitama minna, ning asetas telefoni lauale telefonipesasse, et vajaduse korral valjuhääldi kaudu rääkida. Ta lülitas sisse Pandora internetiraadio ja otsis sealt jaama, mis neile kõige rohkem meeldis.

„Tantsime diskot?” küsis ta naeratades.

Jack vaatas talle naerdes otsa.

Raadiost kostis ansambli The Bee Gees lugu „You Should Be Dancing”. Jen liigutas puusi. Jack tegi omal moel sama: ta liikus küll kohmakalt, aga oma vanuse kohta siiski üsnagi koordineeritult. Jen taganes ühele ja teisele poole astudes kraanikausi poole. Jack plaksutas naerdes käsi. Jen keerles kaks korda ja Jack tegi sama.

Veerand tundi hiljem istusid nad lauda. Jen tõmbas Jacki tooli lauale lähemale. Köögikõlaritest kostis endiselt diskomuusika.

Tavaliselt oli Jacki lõunasöögiks väike portsjon pehmet kanaliha ja netist leitud retsepti põhjal mugandatud lillkapsa-kartulipannkook. Jen kasutas söögi tegemiseks õhkfritüüri, et vältida liigset rasva, ning segas aedviljasegu muna ja Cheddari mahejuustuga. Ta tegi need väiksemad kui retseptis, et laps saaks neid taldrikult suhu pista. Kuigi Jack oskas ka lusikat kasutada, läksid söögikorrad rahulikumalt, kui laps sai sõrmedega süüa.

Ta ise sõi eelmisest õhtust jäänud lõhet ja paar küpsist. Küllap oleks tulnud teha endale ka salat, aga see oleks nõudnud liiga suurt pingutust. Kirk soovitas tal osta valmissalatit ja selles soovituses oli iva, aga Jeni silmis oli see raiskamine.

„Täna on kolmapäev,” lausus ta suutäite vahel. „Nii tore, et päike paistab. Pärastpoole lähme jalutama ja vaatame ookeani.”

Raamatutes soovitati rääkida Jackiga nii, nagu ta saaks kõigest aru. See, et laps ei rääkinud, ei tähenda veel sugugi, et ta ei kuula. Jen kasutas alati täislauseid ja spetsiifilisi nimisõnu. Ema koer Lulu ei olnud lihtsalt koer, vaid Hiina harjaskoer. Ka söök oli spetsiifiline. Leib, õunad, riisihelbed. Sama lugu mänguasjadega.

Lapse ärkvel olles teadis Jen iga sekund, kus laps on ja mida teeb. Ta otsis pidevalt võimalusi lapse aju stimuleerida, aidata lapsel areneda. Talle olid kõik autismi hoiatusmärgid teada ja kui jätta välja see, et Jack ei rääkinud, polnud Jackil neist ühtegi. Aga sellel, et Jack ei rääkinud, pidi olema mingi põhjus, ja nii palju asju võis ikka veel viltu minna. Ning see ei lasknud tal öösiti magada.

Pärast lõunasööki viis Jack oma taldriku ettevaatlikult tagasi kööki. Jen pani selle enda oma kõrvale lauale, tõmbas värava kinni ja lülitas muusika välja, sest laps peab ka vaikusega harjuma.

Ta pani kõrvaklapid kõrva nagu iga päev pärast lõunat ja lülitas sisse politseiskanneri äpi, kust kostis tavaline sõnamulin. Kaks politseinikku saadeti võimalikku koduvägivallajuhtumit uurima. Keegi uuris dispetšerilt, kas liha kõrvale soovitakse ka saiapulki. Ta heitis pilgu lauale veendumaks, et oli söögi ära pannud. Paar sekundit hiljem kattus ta keha külma higiga.

Jutt oli liiga kiire, et täpselt mõista, mis juhtus, aga nii palju võis aru saada, et kaks politseinikku – kaks uurijat – olid saanud kuulitabamuse.

Kirk! Jeni valdas paanika, nii et ta süda hakkas peksma. Ta ei saanud hingata. Kuigi ta teadis, et tegu pole infarktiga, ei vabanenud ta hirmust. Ta rinnus pitsitas ja kuigi ta hingas sisse, oli tunne, et õhk ei jõua kopsudeni.

Kreekerid on mõnus maius.

Ta ajusse tungis Jacki mänguasja laulev hääl. Ta kiikas poja poole, kes pistis lõunasöögikarpi kandilist plastkreekerit.

Ta pigistas lauaserva ja sundis end rahunema. Kui Kirk oleks viga saanud, siis oleks talle helistatud. Siis viiks politseiauto ta sinna, kuhu pereliikmed sellistel puhkudel viidi. Ta valis Kirki mobiiltelefoni numbri, aga sattus kõneposti – nagu ikka, kui Kirk oli tööl.

Tal oli kange tahtmine telekas sisse lülitada, aga ta ei saanud seda teha, sest Jackile ei tohi uudiseid näidata. See oleks olnud liiga vägivaldne. Raske öelda, millised mälestused sellest jäävad. Pealegi soovitasid kõik allikad sellises vanuses lastele võimalikult vähe telekat näidata.

Ta kraapis söögijäänused kompostitünni ja pani nõud nõudepesumasinasse. Ta pühkis lauad – ise kogu see aeg politseiuudiseid kuulates. Ei mingeid detaile, üksnes segane info. Ei ühtki nime. Üksnes varem kuuldu kordus.

Kui köök oli puhas, võttis ta kõrvaklapid vastumeelselt peast. Ta ei tahtnud Jacki ees neid kanda. Jackil oli vaja teada, et ema tähelepanu on kogu aeg temal. Tal oli ikka veel raske hingata ning aeg-ajalt valdasid teda värinad. Nüüd ei tulnud randaminek enam kõne allagi. Ta peab jääma koju, juhuks kui juhtunud on kõige hullem.

Jen läks Jackiga maja taha aeda. Ta jättis köögiukse lahti, et kuuleks, kui keegi peaks kella andma. Mobiiltelefon oli tal taskus. Ta mängis lõputuna tunduva tunni pojaga, oodates kogu aeg ärevalt, et talle tullakse Kirki kohta teatama. Kolmveerand viie paiku läks ta sisse ja andis Jackile kerge kõrvitsa-õunapüree eine. Kui laps oli selle ära söönud, läksid nad Jacki tuppa, et alustada lõunauinaku rituaali.

Jen tõmbas kardinad ette ja Jack valis välja kaisulooma. Tavaliselt sai sai selle au osaliseks Karupoeg Puhh ja täna polnud mingi erand. Jen aitas Jackil kingad jalast võtta ning pani ta voodisse. Ta lülitas lapse kõrval istudes sisse muusikat mängiva öölambi, mille saatel laps iga päev lõunauinakut tegi. Tuttav muusika ajas lapse haigutama ning ta jäi enne muinasjutu lõppu magama. Jen lülitas beebimonitori sisse ja lahkus vaikselt toast. Kui uks oli suletud, jooksis ta peretuppa ja lülitas teleka sisse.

Kõik kohalikud jaamad edastasid kavakohast programmi. Ta lülitas CNN-i peale, aga Wolf Blitzer rääkis börsituru hindadest. Ta tormas laua taha, ootas kärsitult, kuni sülearvuti pildi ette võttis, ning uuris seejärel veebiuudiseid.

Tulistamise kohta oli vaid üks uudis, aga seda polnud viimase poole tunni jooksul uuendatud. Selles öeldi üksnes, et kahtlusalune oli kaht uurijat tulistanud. Kahtlusalune oli kinni võetud. Pihta saanud politseinike kohta polnud sõnagi – mida see siis pidi tähendama? Et mitte keegi ei saanud pihta? Et ei tahetud öelda midagi, enne kui pereliikmeid on informeeritud?

Ta proovis uuesti helistada Kirki mobiilile ja sattus postkasti. Ta rahustas end, et kõik on korras. Et Kirk on varsti kodus. Tal oli vaja end liigutama hakata, et teha ära päeva jooksul kogunenud toimetused. Jack magab kõigest tund aega. Vaikne tund oli kulla hinnaga.

Aga ta ei suutnud end liigutada – peamiselt sellepärast, et rinnus oli valu ja ta ei saanud ikka veel normaalselt hingata. Paanika ähvardas ta enda alla matta. Ta vajas oma meest. Tal oli vaja, et poeg räägiks. Tal oli vaja, et tuleks keegi, kes ei laseks tal lämbuda.

Ta silmad tulitasid, aga ta ei julgenud nutta. Kui ta annab pisaraile voli, ei pruugi sel lõppu tulla ja siis hirmutab ta Jacki ära. Ta ei tahtnud, et laps peaks kogu selle hulluse pärast kannatama. Ta mäletas, kuidas ta ise oli väike ja kuidas ema pidevalt muretses ja kuidas see teda häiris.

Ta sundis end püsti tõusma. Tuleb koostada järgmiste päevade menüü ja panna kokku poenimekiri. Pesu tuleb ära pesta ja voodipesu vahetada. Tuleb panna lihtsalt üks jalg teise ette. Kirkiga on kõik korras. Lihtsalt peab olema. Kui Kirk ei...

Ta vajus endal ümbert kinni võttes toolile. Tal sees keeras. Tundus, et ta hakkab oksele. Või siis minestab. Ta ei saanud hingata, ei saanud...

Telefon tegi piiksu, andes märku, et Kirk on saatnud sõnumi.

Ta ajas end sirgu ja haaras laualt telefoni. Sõnumit lugedes valdas teda kergendus ning ta hingas sügavalt sisse.

Tere, kallis! On sul poest ka midagi vaja? Anna andeks, aga ei mäleta, mis sa hommikul ütlesid. Armastan sind.

Jeni suust vallandus vastust tippides midagi naeru ja nutu vahepealselt. Kirkiga on kõik korras. Maa peal valitseb rahu.

Ta tõusis püsti ja mõtles, mis tal on vaja ära teha. Linad, menüüd ja kui jääb aega, siis poenimekiri. Siis viis minutit netis, püüdes leida kedagi, kes oskab talle öelda, miks ta pojake keeldub rääkimast.