Читать книгу Miljon väikest asja. Mischief Bay, 3. raamat - Сьюзен Мэллери - Страница 5

„NO seda ei sünni.”

Pam Eiland lubas endale selga sirgu ajades naeratuse. Sest ta teadis, et tal on õigus. „Palun, Ron, kas sa siis tõesti ei usu, mis ma sulle räägin?”

Heledate juustega pisut üle kolmekümnene Ron, kes töötas lilleäris ja osaajaliselt UCLA võrkpallimeeskonna treenerina, raputas pead. „Pärdiklille ei õnnestu kasvatada kastis. Neile meeldib kivine pinnas, palju päikest ja nad ei taha vees ligunemist.”

„Kastis õnnestub kõik need kolm tingimust täita. Olen seda varemgi teinud.”

„Aga mitte pärdiklillega.”

Mis värk nende meestega küll on? Nemad peavad end alati kõige targemaks. Pam oli juba kaks aastat ostnud Roni juurest lilli ning saanud need kõik kastides kenasti kasvama, nii et oleks ju võinud arvata, et Ron on sellest õppust võtnud, aga ei. Tema arvas ikka, et temal on õigus.

„Sedasama rääkisid sa ka Salvia spathacea ja Agave shawii kohta,” märkis Pam.

„Ei ole nii. Ma ütlesin päris kindlasti, et Agave shawii võib ka kastis kasvada.”

Ron ja tema taimed! Ta suhtus neisse nii tõsiselt – ja eksis. „Ma ostan pärdiklille ära ja sinul ei õnnestu mind takistada.”

„Sul pole isegi plaani,” kurtis Ron. „Sina ostad oma taimi nimede põhjal.”

Selles oli tal õigus. „Ma tahan, et kui mu tütrepoeg küsib mu käest mu lillede kohta, siis on neil kõigil naljakad nimed.”

„No see on küll väga jabur põhjus lille ostmiseks.”

„Ütleb mees, kel endal pole lapsi. Kunagi saad minust aru.”

Ron polnud selles sugugi veendunud. Pead vangutades tõi ta nõutud lilled kohale. „Sa oled üks väga kangekaelne inimene.”

„Tegelikult pole sina sugugi esimene, kes mulle seda ütleb.” Pam andis talle krediitkaardi. „Kas tood need pärast ära?”

„Jah.”

See kõlas pigem urina kui nõustumisena. Vaene mees. Ta ei osanud kaotajaks jääda. Ja kui lilled hakkavad kenasti kasvama ja Pam näitab talle kunagi neist fotosid, on ta veelgi pahuram.

Andnud Pamile krediitkaardi tagasi, rebis Ron allkirjastamiseks kviitungi ning sirutas käed. Selge see. Sest Pam ja tema regulaarsed ostud polnud Roni jaoks sugugi peamine tõmbenumber.

Pam avas suure koti. „Tule, pisike.”

Pami Hiina harjaskoer Lulu pistis pea välja, vaatas ringi, märkas Roni, haugatas rõõmust ja ronis Roni poole. Ron võttis ta sülle ja surus oma laia rinna vastu.

Koerake tundus Roni sõnajalapildiga särgi foonil täiesti kohatu. Lulu oli sale ja ta kehal polnud karvkatet. Üksnes ta pealael, jalgadel ja saba otsas olid karvatutid. Ning ta kandis roosat päikesekleiti, mis pidi kaitsma ta õrna nahka päikese eest, kuid oli ühtlasi moekas aksessuaar.

Ron hoidis teda õrnalt süles, sosistas talle kõrva ja vastutasuks tõmmati tal sõbralikult keelega üle näo. Pam ei väsinud imestamast, kuidas koerake meestele meeldis. Mida macho’m mees, seda rohkem oli ta koerakesest sisse võetud. Pami sõbrad aasisid, et ta peaks selle võluväe käiku laskma. Aga seda juba ei juhtu. Tema oleks võinud olla Ronile…

Ta saatis Ronile pilgu. Okei, noh, mitte vast just päris ema eest, aga igatahes märksa vanema lapsehoidja eest küll. Kuigi vanus ei mänginud mingit rolli. Teda ei huvitanud ükski mees. Tema oli kahe aasta eest kaotanud oma elu suurima armastuse ja kuigi ta ei unusta Johni iial, oli kõige teravam valu järele andnud ning nüüd olid tal alles imelised mälestused. Ning neist piisas.

Ron andis vastu tahtmist Lulu tagasi. „Nii armas preilike.”

„On tõesti.”

„Aga pärdiklille koha pealt ei ole sul ikkagi õigus.”

„Kui ma vastupidist tõestan, ei jõua sa mu norimist ära kuulata.”

Ron kinkis talle naeratuse, mis niidaks kindlasti jalust sajad tudengiplikad. „Vaatame.”

Pam pani Lulu tagasi kotti, tõstis koti õlale ja lahkus poest. Käes oli märtsi keskpaik. Võis arvata, et kuskil oli lumetorm, aga siin Mischief Bays oli ilus ja päikeseline ilm ning termomeeter näitas kakskümmend kaks kraadi. Pargis harjutasid rulasõitjad, sõideti jalgrattaga ja emad mängisid väikeste lastega.

Hetkeks käis tal peast läbi mõte helistada tütrele ja kutsuda ta koos Jackiga lõunat sööma. Teoreetiliselt oli see suurepärane mõte, praktikas aga mitte, sest Jen muretseks, et Jack on liiga palju päikese käes või et söök pole õige. Ja siis muretseks ta veel, et laud pole küllalt puhas, ning siis pahandaks ta Pamiga, et too võttis koera restorani kaasa. Ja kuigi tegelikult ei tohiks Lulu tõepoolest restoranis olla, püsib tema kotis ega tee piiksugi. Sama ei saa aga öelda paljude inimsoost restoranikülastajate kohta.

Nii et… Pam ohkas. Kuigi talle meeldiks väga veeta päeva koos tütrepojaga, ei saanud sama öelda tütre kohta. Ehkki ta armastas Jeni. Ta oleks valmis Jeni eest surema või loovutama talle vajaliku organi. Ta soovis Jenile üksnes parimat. Aga… ja seda polnud Pam tunnistanud mitte kellelegi peale Lulu… Jacki sünnist saati polnud Jeniga just eriti lõbus.

Jeni mõtted keerlesid üksnes ümber poja. Kas laps kasvab? Kas ta hakkab õigel ajal istuma? Kas ta vaatab silma? Jeni seltsis olemine mõjus kurnavalt ja põhjustas stressi. Kuigi niimoodi mõtlemine tähendas suure tõenäosusega, et ta on halb inimene. Ta teadis, mida tähendab laste pärast muretseda. Ta oli ka ise olnud muretseja tüüp. Aga nii hullusti ta küll polnud muretsenud.

Ta patsutas Lulut. „Mis sa arvad?” küsis ta koeralt. „Kas peaksime oma puudustega leppima ja ostma jäätist?”

Lulu haugatas. Pam tõlgendas seda nõustumisena. Ta tõotas, et läheb hommikul tütrele külla. Aga täna tahtis ta nautida randa ja istutada oma pärdiklilled ümber. Ning pärastpoole lubab ta endale jäätise.

KINNI, et hiljem välja lülitada.

Zoe kirtsutas nina. Ta ei osanudki kohe öelda, kas see oli tõlkeprogrammi viga või inimlik eksitus. Nii või teisiti läks mõte kaduma.

Ta heitis pilgu suurel arvutiekraanil avatud teisele dokumendile ja asus tippima.

Masina väljalülitamiseks vajutage nupule „Power”. Kui masin on olnud pool tundi passiivses seisus, lülitub see automaatselt välja. Sest kui te olete nii loll ja jätate tulikuuma triikraua sisse, üritame meie teha kõik mis meie võimuses, et teie maja maha ei põleks. Mina isiklikult küll ei leia, et teile oleks vaja kõik ette ja taha ära teha, aga minu arvamust ei küsi ju keegi.

Zoe fantaseeris hetkeks, et saadab teksti sellisel kujul ära, aga nii ju ei saa. Ta kustutas kaks viimast lauset ära ja võttis ette juhendi järgmise lõigu.

Ta pani üsnagi arusaamatuna mõjuva teksti korralikku inglise keelde. Sel nädalal oli tema tööks väikemasinate juhendid. Eelmisel nädalal kirjutas ta kõrgtehnoloogiliste meditsiinitarvikute juhendeid. See oli märksa keerulisem. Algupärased juhendid polnudki tegelikult halvasti kirjutatud, kuid need olid kirjutatud koodides ja lühendites. Haiglapersonalil on muudki teha kui püüda keerulisest tekstist aru saada. Neil pole aega mõelda, mida instruktsioonidega tahetakse öelda. Neil oli vaja teha oma tööd ja võtta ette järgmine patsient.

Zoe tegi selle võimalikuks. Ta pani juhendite segase teksti arusaadavasse vormi. Ta teadis, et suurem osa tarbijaist ei vaevu juhendit lahtigi tegema, aga kui nad peaksid avama mõne tema koostatud juhendi, leiavad nad eest selged ja arusaadavad juhised.

Ta jõudis käsil olnud osaga lõpule ja tõusis püsti, et end sirutada. Kui ta liiga kaua arvuti taga istus, jäi selg kangeks ja jalad hakkasid valutama.

„Õigupoolest peaksin end rohkem liigutama,” arutles ta ning pöördus siis Masoni poole, kes magas väikese kodukontori päikeselises nurgas suures nahktugitoolis. „Kas sa ei taha siis sellest praegu rääkida? Ära unusta, et mina annan sulle süüa ja mina armastan sind. Nii et kui minuga peaks midagi juhtuma, siis kahetsed sa oma praegust ükskõiksust.”

Ta ootas, aga Mason ei liigutanud kõrvagi. Pisut enne seda, kui ta kummardus, et kassi lõua alt sügada, nurrus too tervituseks.

„Haa! Ma teadsin, et sa kuulad mu juttu. Jah, ma saan aru, et mu jutt on lame.”

Telefon helises. Ta heitis pilgu ekraanile ja vastas naeratades kõnele.

„Tere, paps!”

„Miks ma sind üldse ei näe? Mida sa minu eest varjad? Kas lasid endale tätoveeringu teha? Pea kiilaks ajada?”

Zoe puhkes naerma. „Miks sa arvad, et tegu on ilmtingimata mõne välimust puudutava asjaga? Kas see on sinu arust mingi naiste värk? Kas sa eeldad, et kõik naised mõtlevad üksnes oma välimusele? Naistel on ajud, paps.”

„Zoe, ma palun sind. Jätame selle naiste võrdõiguslikkuse teema. Kell pole veel kümmegi.” Isa muheles. „Ja mis puutub sinu ajusse, siis kardan, et sul on seda liiga palju. Ma kontrollin sind lihtsalt sellepärast, et ma olen sinu isa. Kõik korras?”

Zoe mõtles pööninguintsidendile, aga otsustas seda isale mitte mainida. Isa hakkaks muretsema ja seda pole sugugi vaja. Õigupoolest vajas ta oma elus üsna paljutki, isa muretsemist aga küll mitte.

„Kõik on korras.”

„Mis teed?”

„Tööd.”

„Ja kui sa tööd ei tee?” Isa ohkas. „Palun ära tule ütlema, et veedad aga Masoniga. Tema on ju kass. Tema vaid sööb ja magab.”

„Vahel kakab ka.”

„Jah, ja selle tähtsust on raske üle hinnata.” Järgnes paus. „Zoe, kas sa üldse vahel väljas ka käid? Sa ei käi ju enam kontoris ja nüüd pole enam ka Chadi. Mul on hea meel, et sa ta lõpuks maha jätsid, aga sa oled nii noor. Sa peaksid elust rõõmu tundma.”

Oeh. Zoe tajus, kuidas mure aina kuhjub. „Paps, ära muretse, kõik on parimas korras.” Ta rõhutas viimast sõna. „Ja mul on palju tegemist.” Ta üritas kähku välja mõelda midagi sellist, mis seda tõestaks. „Tead mis? Ma korraldan järgmisel pühapäeval grillipeo. Tule ka.”

„Grillipeo?”

„Jah. Kell… noh… neli. Võid võtta kaaslase kaasa tingimusel, et ta on normaalses vanuses.”

Isa puhkes naerma. „Me defineerime seda erinevalt.”

„Jah, ja sinu definitsioon ei kõlba kuskile.”

„Ma pole käinud kunagi kellegagi, kes oleks sinust noorem.”

„Selle eest sa küll punkte ei saa. Sa ei tohiks üldse niimoodi mõeldagi.”

„Sa ju tead, et ma loobusin noorematest naistest juba ammu. Mul pole praegu kedagi, aga kui oleks, siis võin kinnitada, et ta oleks normaalses vanuses.”

Zoe vajus Masoni tooli kõrvale maha. „Paps, sul pole juba tükk aega kedagi olnud. Miks?”

„Ma tahan midagi enamat. Kui leian õige naise, tean, mis see on. Sinnamaani olen aga suurima rahuga üksik.”

Zoe püüdis meenutada, millal see muutus oli aset leidnud. Tundus, et umbes sel ajal, kui ema suri. Kuigi vanemad olid olnud aastaid lahutatud, olid nad alati hästi läbi saanud. Isa oli pärast ema surma peaaegu sama löödud nagu Zoe.

„Sa pead uuesti tööle asuma,” ütles isa. „Näeme järgmisel pühapäeval. Mis ma kaasa toon?”

Zoe naeratas. „Tavalise.”

„Olgu siis tekiila.”

JEN kuulis garaažiukse avanemist ja kargas jalule. „Issi on kodus!”

Jacki silmad läksid suureks ja ta plaksutas käsi. Hetkeks tundus Jenile, just nagu võiks laps midagi öelda. Ükskõik mida. Tal poleks midagi selle vastu, kui lapse esimene sõna oleks issi. Aga laps ajas end üksnes naerdes ebakindlalt jalule ja jooksis ukse poole.

Jenil käis endalgi pea pisut ringi, aga tema elevus oli tingitud sellest, et ta mees oli taas ühe päeva turvaliselt üle elanud. Jeni polnud eriti häirinud, kui Kirk veel Mischief Bay politseis töötas. Selles väikeses perekeskses rannalinnas ei juhtunud midagi hullu. Aga Los Angelese politsei oli midagi muud. Los Angeleses elas kokku üle kaheksa miljoni elaniku ja tuli ette päevi, mil Jen muretses nagu pöörane, et suur hulk neist kujutab tema mehele ohtu.

Kirk astus sisse. Nad jooksid Jackiga teineteisele vastu. Jen vaatas, kuidas Kirk poja sülle võttis ja teda keerutas. Jack kilkas rõõmust ja vehkis kätega. Siis surus Kirk ta enda vastu ja nad kallistasid teineteist.

Selle pildi nägemine täitis Jeni alati armastuse ja tänutundega. Jack oli isa moodi: mõlemal olid punased juuksed ja sinised silmad. Tema kaks meest, mõtles ta õnnelikult. Seni, kui Kirk ikka koju tuleb.

Kirk suudles Jacki laubale ja tuli Jeni poole. „Kuidas minu tüdruk elab?” küsis ta Jeni suudeldes.

„Hästi.”

Nad kallistasid kõik kolmekesi. Selline oli nende rituaal. Jack haaras tal juustest ja tiris ta lähemale. Jen nautis mõnda aega üksnes hetke täiuslikkust. See oli kõik, mida ta oli eales ihanud. Kõik läheb hästi.

Siis hakkas Jack vingerdama, tahtis, et ta pandaks maha. Kirk taganes sammukese ja see hetk oli läinud. Mees pani poja maha.

„Kuidas su päev möödus?”

Kuigi paaril viimasel päeval polnud politseiraadiost midagi hirmutavat kuulda olnud, muretses Jen ikkagi Jacki pärast. Ta paanikahood olid regulaarsemad, need käisid tal peal korra või paar päevas. Aga ta ei tahtnud neist Kirkile rääkida. Kirkil pole vaja tema pärast muretseda. Ta võib ju iga hetk kuuli saada. Kuigi Kirk oli uurija, mitte tavapolitseinik, ei leevendanud see Jeni muret.

„Hästi. Käisime Jackiga pargis ja ta kohtus seal ühe poisiga. Nad mängisid päris kenasti.” See valmistas Jenile rõõmu. Ta ei tahtnud viia Jacki päevahoidu, aga tal polnud lastega sõpru. Ta teadis, kui vajalik on selles vanuses teiste lastega koos mängida. Ilmselt ei jää muud üle kui võtta end kokku ja viia Jack päevahoidu või siis otsida mõni mängurühm. Aga see pole tänase päeva teema.

Kirk läks kabinetti, kus pani relva ja politseimärgi väiksesse seifi, mille nad pärast Jacki sündi olid hankinud.

„Kutsusin Lucase õhtust sööma,” hüüdis Kirk teisest toast.

Jen saatis ta hääle suunas kurja pilgu. Võib arvata, et mees ootas selle uudise teatavaks tegemisega meelega seni, kuni oli ta silma alt ära.

„Täna?”

Kirk naasis naerusuiselt. „Jah, täna. Sobib?”

Sobib? Ei sobi. Lucase siiatulek ei sobinud kunagi, aga see, et Kirk selle niimoodi ootamatult teatavaks tegi, oli veelgi hullem. Jeni nägu oli meikimata, tal olid seljas koduriided ning tal polnud aimugi, kas ta käis hommikul duši all. Temal oli olnud plaan teha lihtne ja tervislik õhtusöök, kuid ei ta mees ega mehe paarimees tunneks selle vastu huvi.

Aga Lucasest sõltus väga palju see, kas Kirk jõuab igal õhtul elusa ja tervena koju. Jen hingas sügavalt sisse ja sundis end naeratama. „Pole midagi, kuigi kardan, et temale ei pruugi meeldida see, mis ma õhtusöögiks teinud olen.”

„Ta ütles, et võtab steigid.”

„Kust?”

Kirk vahtis teda tühjal pilgul. „Poest?”

Nii et tavaline loomaliha, mille kohta pole teada, kust see pärit on. Mitte rohtu söönud looma maheliha, mida Jen käis viieteist miili kauguselt poest toomas.

„Tore,” surus ta läbi hammaste.

Kirk tuli talle lähemale. „Kullake, ega siis hamburgeri söömiseks ole vaja ilmtingimata kogu sugupuud teada.”

Sellisele üleolevale väitele oli tuhat erinevat vastust. „Ma tahan võimaldada Jackile parima võimaliku elu alguse.”

„Saan aru ja hindan kogu su vaeva, aga võib-olla võiks vahel natuke kergemalt võtta.”

Muidugi. Sest kogu aeg käis jutt selle ümber, kuidas tema peab muutuma – mitte teised inimesed. Kirk laseb teha Lucasel kõike, mida too tahab. Jen teadis, et Kirk peab oma paarimehest lugu, aga kohati oli tal tahtmine röökida. Loomulikult ei piirdunud karjuda tahtmine Lucasega.

„Pean riided vahetama,” ütles ta. „Ja mõtlema siis välja, mida steigile kõrvale pakkuda.”

„Sul pole ju midagi viga. Lucas ei pööra sellele tähelepanu.”

Jen ei kahelnudki, et viimane väide vastab tõele, sest tema oli ju Lucase jaoks liiga vana. Aga asi polnud selles. „Mul ei lähe kaua.”

Veerand tundi hiljem oli ta pannud jalga teksad ja peale ilusa pluusi. Teinud kiire meigi, tõmbas ta juuksed hobusesabast valla ja harjas need läbi. Tuleks lasta triibud teha ja juuksed korralikult lõigata, aga täna küll selleni ei jõua.

Tagasi kööki läinud, vaatas ta külmiku sisu üle. Ta pani ära marinaadis olnud vabalt peetud kana ja katsus, kas avokaadod on salati tegemiseks parajalt pehmed. Sügavkülmas oli pakk friikartuleid ja mahekanapulki, sest kuigi Jack sõi hakkliha, polnud ta valmis steiki sööma.

Kirk oli juba grilli üles seadnud ja pühkis terrassilauda. Jen võttis just kapist taldrikuid, kui Kirk pistis nina kööki. „Lucas on kohal.”

Jen valmistus nüüd järgnevaks kaoseks. Lucas oli sedasorti suurem-kui-elu iseloomuga mees, kes domineeris iga ruumi, kuhu sisenes. Kuigi Jen temas kahtles, oli tal politseis laitmatu reputatsioon. Ta oli veteran, kes oli saanud mitu autasu, aga samas oli ta isekas ja enesekeskne ega hoolinud kellestki peale iseenda. Ning ta oli Kirki paarimees, nii et temast polnud kuskile pääsu.

Jen suundus maja taha aeda. Värav oli lahti ja Kirk oli läinud kaaslast tervitama. Vastandlik pilt, mille moodustas ta last süles hoidev sümpaatse välimusega mees ning maja ette sõitnud jaburalt kallis auto, ütles nii mõndagi. Jenil polnud aimugi, kuidas Lucas saab endale Mercedest lubada – see pidi maksma ju kogu aasta palga, võib-olla rohkemgi, aga ta polnud midagi küsinud ja peamiselt sellepärast, et ei tahtnud teada.

Ta läks värava poole. Kui ta seda ei teeks, annaks ta oma tunnetest märku, ning tal polnud vähimatki tahtmist Kirki ebamugavasse olukorda panna.

Lucas oli viiekümne tuuris, sale ja päevitunud. Ta juuksed olid valged, silmad erakordselt rohelised ja naeratus sõbralik. Jen polnud näinud teda kandmas midagi muud peale teksade, pikkade varrukatega särgi ja kauboisaabaste. Tööl olles viskas ta peale spordijope. Arvatavasti peeti teda hea välimusega meheks. Jeni silmis oli ta aga liiderlik. Ta jõi sageli ja vahetas alatasa naisi, kes kõik olid uskumatult noored. Jen mõistis teda põhimõtteliselt hukka ja tema tundma õppimine polnud Jeni seisukohta karvavõrdki muutnud.

„Tere, Jen!” hüüdis Lucas. Ta noogutas Kirkile tervituseks ja tegi õnnelikult plaksutavale Jackile silma. Mingil imelikul põhjusel oli Jack Lucasest vaimustuses.

„Mul on ka kingitused.” Lucas võttis kõrvalistmelt söögikoti, Amazoni karbi ja kuuese õllepaki. „Igaühele midagi,” viskas ta värava poole tulles ja pakke Jeni kätte andes nalja.

Jen vahtis Amazoni karpi ja püüdis end veenda, et asi ei ole nii hull, nagu tema ette kujutas – ja lootis siis, et see on tõesti nii. Lucas pöördus uuesti Kirki poole. Jack puhkes naerma ja viskus Lucase sülle, kartmata, et ta võidaks ühe mehe käest teise kätte üle minnes maha pillata.

„No kuidas sa elad?” küsis Lucas Jacki mõnusamalt sülle võttes. „Lööme patsu ka.”

Ta tõstis käe. Jack lõi patsu ning ta naer oli veelgi lustlikum.

Nad läksid maja taha aeda. Lucas pani Jacki maha ja Jack jooksis aias kilgates ringi. Jen üritas mitte silmi pööritada. Nii oli see alati. Lucas erutas lapse üles. Pärastpoole aga peab tema üleerutatud lapse magama saama.

Lucas võttis ta käest Amazoni karbi ja õlled ja tegi silma. Sõprusest või pilkavalt? Lucase puhul ei võinud iial teada. Lucas avas väliköögis sahtli ja võttis sealt avaja. Eemaldanud kahel pudelil korgid, vaatas ta Jeni poole.

„Kas sa...” küsis ta.

„Tänan, mina ei soovi.”

Jen oli sarnaselt enamiku rasedate naistega loobunud raseduse ajal alkoholist täielikult ja jätkas sama joont isegi pärast Jacki sündi. Ta kartis nii väga, et poeg võib teda vajada. Tal oli vaja kogu aeg valvel olla.

Lucas pani õlled külmikusse ja võttis taskust noa. Ta lõikas paki teibi läbi ja pani selle Jacki ette maha.

Jack kükitas karbi sisu uurima. Ta silmad läksid pikkamööda suureks ja suunurgad kerkisid. Pakist ilmus nähtavale must-valge... Jen kissitas silmi. Mis asi see küll on?

„See on ehtne B. Woofer kitarr,” selgitas Lucas. Ta aitas kitarri pakendist välja võtta ja pani rihma Jacki väikesele õlale. Kitarr ulatus lapsele reiteni.

„Seda tuleb hoida nii,” õpetas Lucas lapse käsi õigele kohale pannes. „Kui nupule vajutad, teeb see muusikat. Seda nimetatakse akordiks. Küll ema õpetab.”

Jeni kohkumuseks kostis kitarrist akord. Nagu aru võis saada, vastas iga nupp mingile akordile. Neid sai mängida kas koos või eraldi. Kuigi see oli väga hea viis muusikat õppida, võis juba ette kujutada, kui suurt lärmi see teeb.

„Ja see siin...” näitas Lucas. „Siin on programmeeritud laulud. Terve rodu. Kui vajutad seda väikest koeraga nuppu, siis kuuled koeralaule,” ütles ta uuesti Jenile silma tehes. „Kas pole lahe?”

Jack katsus kõhklevalt kollast nuppu. Ja kitarrist kostiski laul. Poisi silmad lõid särama, kui ta ema poole pöördus, et rõõmu jagada.

Jen vaatas naeratades Kirki poole ja pomises vaikselt: „Ma löön ta maha.”

„Väga lahe mänguasi.”

„Sina ei pea sellega koos elama.” Jen vaatas uuesti kitarri. „Kas ta vanusesoovitust ikka kontrollis? Minu arust pole Jack selle jaoks piisavalt vana.”

Kirk võttis tal ümbert kinni. „Kullake, lase nüüd olla. Pärastpoole võid kontrollida, ega sel väikesi lahtisi osakesi ole. Lucas on tore inimene ja armastab Jacki. Sellest peaks ju piisama.”

Miks? Miks peaks sellest piisama? Miks ei pea Kirki paarimees nende kodus reeglitest kinni pidama? Miks tekitab Lucas temas alati tunde, nagu oleks ta kõige igavam ja traditsioonilisem inimene maa peal? Lucas oli nagu kõigi seas populaarne peolõvi, tema aga koduperenaine. See pole lihtsalt õiglane.

Jenil oli tahtmine jalgu trampida, aga ta ei saavutaks sellega midagi. Ta naeratas sunnitult ja pomises tänusõnad – ning põgenes kööki.

Toidukotis oli kolm suurt steiki, suur karp sinihallitusjuustuga kartulisalatit ja üsnagi üllataval kombel kaks purki väikelaste mahetoitu. Aedviljad kalkuni ja kinoaga.

Kirk tuli kööki ja võttis ta käest purgi. „Näed nüüd. Ta polegi ju nii paha. Sa ju kasutad seda kaubamärki.”

„Võib-olla.”

Lucas astus sisse, Jack puusal. Jen oli tänulik, et kitarr oli õue jäänud. Selle saab ära panna ja võtta uuesti välja, kui Jack puhanud on. Lapsele muusika õpetamine on hea mõte, tõdes ta vastumeelselt. Ta oli nagu kuskilt lugenud, et muusika kuulamine aitab matemaatikat omandada.

„Siin on üks vennike, kel tuleb mähkmeid vahetada,” ütles Lucas Jacki Kirki sülle andes. „Onud sellise asjaga ei tegele.”

Kirk naeris. „Vahetan ära.”

Ta lahkus koos pojaga köögist. Jen leidis end Lucasega kahekesi ega osanud midagi öelda.

„Tänan steikide eest,” lausus ta kobamisi. „Ja salati ja lastesöögi eest.”

„Loodetavasti see sobib. Ma tean, et sa tahad, et ta sööks ainult korralikku sööki, ja küsisin müüjalt nõu.”

„Kas sa võtsid ka ta telefoninumbri?” küsis Jen endalegi ootamatult.

Lucas toetus kulmu kergitades laua vastu. „Jen, ta oli abielus. Mina ei käi abielunaistega. Pealegi oli ta liiga vana,” lisas ta muiates. „Kolmekümne kanti.”

„Kui kohutav. Miks nad peavad nii noored olema?” küsis Jen.

„Siis pole nendega probleeme.”

„Millest te küll ometigi räägite?”

„Kes räägib?”

Jen naeratas tahtmatult. Olgu, kui Lucas kavatseb tema kallal norida, siis võib ka tema vastu norida. Ta ristas rinnal käed. „Selge. Kuus minutit on täidetud. Aga mis te ülejäänud aja teete?”

„Jagan oma elutarkust,” vastas Lucas silma tehes.

„Mis jama sa ajad?”

„Võib-olla ajangi, aga mul on tore.” Ta kehitas õlga. „Tuleb päev, kus nad enam ei vasta mu kõnedele, aga sinnamaani on minu nahas olla hea.”

„Kas sa end üksinda ei tunne?”

„Ei. See eeldaks emotsionaalset sügavust, mida mul pole.” Ta naeratas Jenile. „Ära üritagi mind muuta. Seda lihtsalt ei sünni. Minule meeldib mu elu ja ma ei näe mingit põhjust seda muuta.”

Kõik see oli väga tore, aga Jenile ei meeldinud, et Lucas oli tema mehe vastand. Mis siis, kui ta üritab Kirki halvale teele viia? Mis siis, kui Kirkil tekib huvi nende noorte võimaluste vastu?

Ta vaatas halli poole, siis uuesti Lucasele otsa.

„Ma ei saa aru, miks sa pead küll käima kahekümneaastastega, aga see pole minu asi. Minul on oluline teada, et sa hoolitsed tema eest. Kui peaks midagi halba juhtuma.”

Lucase naeratus kustus. „Minu sõna selle peale.”

See oleks pidanud Jeni rahustama, ainult ta ei teadnud, kui palju Lucase sõna väärt on.