Читать книгу Õnnelik prints - Taavi Jakobson - Страница 3

„Ma olen nii põnevil sinu homse trenni pärast,“ ütles ema nüüd juba teises klassis käivale Markusele. „Mulle on peotants alati nii väga meeldinud. Oi kui ilusa uhke rühiga tantsupoisid on. Pead püsti. Nagu rüütlid või härrasmehed mõnest vanast filmist. Mitte nagu tänapäeva lorud. Nii tore, et sulle ka see meeldib. Tead, nüüd hakkame võistlusi kohapeal vaatamas käima. Mis vaatamas! Sa hakkad kindlasti ise ka võistlemas käima! Ja mina elan sulle publikust kaasa. Ja plaksutan kõige valjemini, kui sulle medal kaela riputatakse!“

Õhtujutt oli loetud. Markus lebas voodis, püüdes pilguga läbi kardinate lakke ja seinale sähvatavaid linnatulesid, mis teda oma salapärase poolkorrapäraga mängima kutsusid. Ema istus ta kõrval voodis. Nagu ikka enne uneaega, olid nad läbi käinud kõik olulise, mis poisi päevas oli toimunud ja mida toredat järgmine päev talle tuua võis. Ema ootasid veel viimased kodused talitused ja tööd, mis temaga kontorist üha sagedamini koju kaasa tulid. Ent see oli hetkel kauge ja ebaoluline.

„Tead, mul on sulle üks üllatus ka. Aga see peab ootama homseni. Näed nüüd, ilmaasjata lobisesin välja. Ma olen lihtsalt nii elevil!“

„Emme, kuidas ma niimoodi magama saan jääda? Mul on ju ka põnev selle trenni pärast. Ja üllatus! Äkki annad selle mulle kohe kätte? Näe, isegi Alfred on täiesti ärkvel,“ ütles poiss siili kõrva äärde tõstes ja kuulamist teeseldes ning lisas veendunult emale silma vaadates: „Kuuled, Alfred tahab ka üllatust näha!“

Ema muigas. „Oh, sind, kavalpead! Ei meelita sa minult seda üllatust praegu kuidagi välja.“ Ta kallistas poega veel kord, suudles teda otsaette ja tõusis.

„Emme, aga äkki ei taha keegi seal trennis minuga mängida. See tähendab tantsida. Äkki nad arvavad, et ma olen kuidagi imelik või nii,“ paiskas Markus lakke vaadates välja mure, mis teda juba mitu päeva vaevanud oli.

„Ole nüüd! Selline ilus tantsupoiss meeldib kindlasti kõigile. Võid selles päris kindel olla.“

„Ma ei tunne seal ju kedagi. Kõik on võõrad.“

„Aga just nii sa nendega sõbraks saadki, et käite koos trennis ja …“

„Sa ütlesid, et ma saan koolis ka sõpru.“

„Sa käid ju mitme poisiga oma klassist läbi. Ise oled rääkinud, et vahetundides mängid nendega – Sander ja Kevin ja su oma pinginaaber Rasmus. Kas need siis ei ole su sõbrad?“

„Noh, on vist küll. Aga keegi neist ei ole mul külas käinud. Sander käib Kevini juures kogu aeg ja Rasmusega koos tennises.“

„Ega siis külas käimine veel sõprust tähenda. Sõprus on hoopis midagi muud. Pealegi elavad Sander ja Kevin samas majas. Neil ongi väga lihtne teineteise juures käia. Võiksid neid meile ka kutsuda, aga meil ei ole siin palju ruumigi, kus möllata. Tead ju, et vanaemale suur lärm ei meeldi. Tegelikult, ega koolipäevade lõpus peale kodutööde tegemist ei jõuagi enam eriti mängida.“

„Aga ikkagi!“

„Tead, trenn on hoopis teine asi. Koolis käiakse õppimas. Selleks, et elus hakkama saada, tuleb palju ja tublisti õppida. Aga trenn on ise juba selline mängimise koht, kus sõbrad koos käivad. Need, kellel ongi ühine huviala. Näiteks need, keda huvitab tantsimine.“

„Kas sa oled homme kogu aeg minu juures? Palun, palun, palun, pliis.“

„Oh, kullake, muidugi olen, kui sa seda nii väga soovid.“

„Väga soovin. Ja järgmised korrad ka!“

„Ma räägin treeneriga. Kui ta lubab …“

„Kui ei luba, siis lähen teise trenni. Vot nii!“

„Oh sind! Nii otsusekindel kohe. Minu väikene armas mees! Õige, enese eest tuleb seista.“

„Jah, ja nüüd tahan ma oma üllatust kätte! Vaat niimoodi seisan enese eest.“

Hoolikalt varjatud ärevus ema näol taandus naeratuse ees. „Kaval oled mul. No ütle, kui palju sa mind armastad.“

„Kümme korda nii palju kui taevas on tähti. Ei, üksteist korda nii palju. Kaksteist?“

„Oh, sind, meelitajat. No kuidas saan ma sulle ära öelda? Pane silmad kinni. Ja ei piilu!“

Markus sulges silmad ja kuulas tähelepanelikult. Ema kükitas, selg vastu voodit. Vastasseina surutud heleda lamineeritud sektsioonkapi alumine uks kriiksatas lahti ja kinni. Ema tõusis. Laualambi lüliti klõpsatas. Tuba läks valgeks.

„Nüüd võid silmad jälle lahti teha.“

Markus hoidis silmi endiselt kinni ja püüdis kätega vehkides kingitust tabada. Ema laskis tal natuke sahmida, võttis siis hellalt ta käe ja asetas karbile oma peos. Poiss haaras selle enda kätte, hüppas istuli, tõmbas ühe liigutusega hoolikalt seotud šleifi lahti ja sinise paela soliidselt halli karbi ümbert. Kaane alt ilmus nähtavale täpiline kummiga kikilips.

„Sa oled sellega kindlasti nii šikk. Kõige ilusamad tantsupoisid on ka igas trennis kikilipsuga. Tegelikult tahtsin ma ise ka kohe näha, kuidas see sulle sobib.“

„Aitäh, emme. Proovime järele!“

Markus libistas end voodist välja ja avas riidekapi ukse, mille siseküljel oli suur peegel. Kapis läks tuli põlema. See isesüttiv lamp oli automaatika-ime, millega Markus kunagi palju mängis ust avades ja sulgedes, püüdes uksepraost piiludes tabada hetke, mil lamp süttib ja jälle kustub. Ta oli emale rääkinud, et teeb kunagi nii, et kõik lambid nende korteris lähevad samamoodi ise põlema. Nii et lülitit vaja ei lähegi. Ja kustuvad ära ka. Ema oli öelnud, et kui ta tublisti õpib, võibki temast kuulus leiutaja saada.

Ema kükitas pisut lühikeseks jäänud pidžaamas jõnglase ette, kes teda läbi peegli säravate silmadega vaatas, ja embas teda kõvasti. Kas tõesti on tema pojake juba nii suureks kasvanud, et läheb tantsutrenni! See oli nii ilus. Muidugi oli laste tants vaid püüdlik täiskasvanute jäljendamine, peegelduse peegeldus. Peaasi, et liigutused oleksid puhtad ja rütm hoitud. Tantsu südameks olevad tunded on neile veel hoomamatud. Ja jumal tänatud! Püsiks see kõik Markusest võimalikult kaua eemal!

Ema sidus oma härrasmehehakatisele kikilipsu kaela.

„Ega see ei pigista?“

„Ei, üldse mitte. Kas ma võin selle endale ööseks kaela jätta?“

„Ole nüüd, naljatilk. Nii läheb see ju kortsu. Keeruta veel korra ja paneme lipsu ilusti karpi tagasi homset proovi ootama.“

„Kui ma lipsu kanda ei või, kas sa siis vähemalt ühe jutu mulle veel loed?“ küsis Markus end jätkuvalt peeglist imetledes.

Ema vaatas heldinult enda ees seisva poja peegelpilti. Too vaatas läbi peegli vastu ja manas ette oma kõige manguvama näo. Ema võttis tal lipsu kaelast ja lausus mängleva rangusega: „No, hea küll. Sellisele härrasmehele ei saa ma kindlasti ära öelda. Aga ainult ühe lühikese jutu. Poe nüüd ilusasti voodisse ja võta Alfred kaissu.“

Markus ronis kaheinimesevoodi tagumisse nurka, pani pea padjale ja jäi ema silmitsema. Viimane võttis raamatu ja istus Markuse kõrvale: „Kuhu me nüüd siis jäime …“

„Kuule, emme, ma tahaksin hoopis, et sina minuga homme tantsid.“

Naeratus ema näolt kadus. „Ma ei tantsi enam. Üldse ei tantsi. See tähendab, peotants mulle meeldib. Väga meeldib, nagu sa tead. Aga mind ei ole tantsimiseks loodud.“

„Mis mõttes? Äkki ei ole siis mind ka tantsimiseks loodud?“

Ema rabistas vastuseks: „Ei, sinuga on teistmoodi. Sinus on tantsija veri. Mina, ma … Alustuseks ei meeldi mulle peotantsukleidid.“

Siis paistis talle tulevat hea mõte. „Pealegi olen ma su jaoks liiga pikk,“ kõlas juba rahulikumalt.

„Aga ma kasvan!“

„Kas tahad juttu kuulata või ei?“ oli ema hääl nüüd resoluutne.

Oli selge, et see jutuajamine oli lõppenud. Markus ei riskinud jutust ilmajäämisega ning poetas kiiresti: „Muidugi tahan, palun loe.“ Mitte et jutust ilmajäämise risk väga suur oleks olnud. Ta ei tahtnud ema kurvaks teha. Vaidlemise peale muutus ema alati kurvaks ja ütles, et peab korraks teise tuppa minema. Nüüd tundus, et see tantsimise jutt talle ei meeldinud. Markus lubas endale, et ei räägi sel teemal enam kunagi.