Читать книгу Õnnelik prints - Taavi Jakobson - Страница 4

„See on nii ebaaus, et Marten ja Amanda võistlema lähevad! Meil tuli Sandraga palju paremini välja. Me oleme neist hoopis rohkem harjutanud!“ Markus oli raevus. Trenniriiete kott lendas mürtsuga esiku nurka. Terve kodutee oli poiss viha enda sees hoidnud. Ka bussis käitus ta viisakalt ning vastas ema küsimise peale, et tal ei ole midagi viga. Aga kodus pidi kogu see ebaõiglus lõpuks prahvatama.

„See kärudi Marten pärast näitas veel näpuga mu peale ja ütles, et ma komberdasin nagu lombakas karu. Ja kõik teised naersid mu üle.“

„Kallis, ma ju nägin – sina olid kindlasti kõige parem. Üldse mitte karu moodigi. Tead ju – kes teisele nime annab … Aga mis sõna see kärudi on?“

„Sa ei luba mul ju kuradi öelda!“

„Nojah, aga sellist sõna ei ole ju olemas.“

„Ise ütlesid, et kuradit ka ei ole olemas. Miks siis inimesed ikka kuradi ütlevad?“

Ema ei suutnud naeratust tagasi hoida. Et vihast puhiseva Markuse tundeid mitte riivata, varjas ta muiet selja keeramisega. Kui teravmeelne pojake tal oli!

„Kellegi teise kohta ei ole ilus ikkagi ka kärudi öelda. Ja, tead, ära parem teiste kuuldes seda sõna üldse kasuta. Nad ei saaks sellest aru ja võiksid sind narrima hakata,“ manitses ta poissi, häält vaevaga tõsiseks sundides.

„Aga kas kodus võin öelda?“

„Kodus võid. Nii, et vanaema ei kuule. Võid ka praegu kohe mitu korda öelda, kui sellest kergem hakkab.“

Luba käes, pahvatas Markus: „Kärudi, kärudi, kärudi käru.“ Rohkem nagu ei tahtnud ega tulnudki. Poiss jäi vaikselt põrandat põrnitsema.

Ema, kes ei suutnud Markuse kurbvihast olekut pikemalt taluda, võttis olukorra juhtimise enda kätte: „Ära nüüd rohkem kurvasta, muidu muutun mina ka kurvaks. Jätame selle kärudi võistluse kus see ja teine. Jätame kõik selle kärudi maailma kus see ja teine. Siin meie pesas oled sa raudselt parim tantsija. Tahad – vaatame mõnda sinu lemmikmultikat. Ja ma teen viineripirukaid? Tule siia, las ma kallistan sind.“

Ema haaras Markuse oma embusse, kuid poiss vingerdas end välja.

„Ei taha ma mingit multikat! See on nii ebaaus! Ise ütlesid, et ma olen kõige andekam, saan suurtele võistlustele ja teen sind uhkeks. Ja – ise ütlesid ka, et me olime kõige parem paar. Kas sa räägid treeneriga? Ma nii väga tahan sinna võistlema minna. Palun, emme. Palun!“

„Ma juba rääkisin, aga treener ütles, et reeglid on sellised. Ta oli muidu nõus küll, et sina oled kõige tublim. Aga ainult üks paar teie rühmast mahub võistlusele ja žürii otsustas nii, nagu ta otsustas. Küll sul tuleb neid turniire veel, sa ju alles vähe tantsinud.“

„Kust sa tead? Äkki ei tule?“

„No muidugi tuleb. Ja mina olen sinu üle nagunii väga uhke, pea seda meeles!“

„Aga kui Sandra ei taha minuga enam tantsida,“ protestis poiss endise hooga.

„No siis on ta ise rumal. Tantsid kellegi teisega.“

„Miks peaks siis keegi teine tahtma minuga tantsida, kui ma olen selline kobakäpp? Pealegi on kõigil partnerid olemas.“

„Ära muretse, küll jääb Sandra sinu paariliseks edasi. Elus on ikka nii, et iga võistlust ei saa …“

„Kas see on sellepärast, et Marteni isa on tähtis boss? Sa ise ütlesid, et on! Ja meie oleme vaesed,“ prahvatas poiss valulikult ema jutu sisse.

Ema kaastunnet täis silmadesse tekkis hetkeks meeleheitlik, siis raevukas pilk. Ta ajas end järsult sirgu. Hoolimata püüdlusest häält rahulikuks sundida kostis: „Sa ei pea mitte millegi pärast kannatama sellepärast, et me oleme vaesed. Ja üldse – kes sulle ütles, et me vaesed oleme?“ palju ähvardavamalt kui plaanitud.

Markus, kes ei olnud ema suust varem sellist häält kuulnud, ehmus ja lõi pilgu taas maha. Segadus oli viha kõrvale tõrjunud. „Keegi pole öelnud, ma lihtsalt mõtlesin, et …“

„Me ei ole vaesed. Elame normaalset lihtsat elu. Loomulikult saavad need rohkem laiutada, kelle kasvatamisest ka isad hoolida suvatsevad,“ jätkas ema endisel toonil. Siis ta kogus end ja lisas resoluutselt: „Sa ei pea mitte millestki loobuma. Mina hoolitsen kõige eest. Nii nagu olen alati hoolitsenud. Kas ma ei ole sinu soovide täitmisega hakkama saanud? On sul millestki puudu olnud?“

Markus võttis kõigest jõust ema ümbert kinni ja raputas tema külje vastu surutud pead. Ema rahunes pisut ja vabastas end õrnalt poja käte vahelt. „Ma tulen kohe tagasi ja siis teeme neid viineripirukaid, eks.“

Ta tõttas mõne sammuga elutoas asuva baarikapi juurde. Veendunud, et Markus jäi esikusse ega näe teda, võttis avatud likööripudelist mitu suurt lonksu. Tulimagus alkohol kõrvetas kurgus ja söögitorus, kuid see rituaal aitas vähemalt pisut rahuneda.

Harjumuspäraselt televiisori ette naelutatud vanaema elavnes ootamatult ja hakkas siunama: „Sul kohe nii kiire, et saapaidki ei täi jalast võtta. Tallad ringi nigu laudas. Pärast põrand mudast lige, võib end nii vigaseks kukkuda. Kes minust, vanainimesest, siin enam hoolib. Kolinal tuppa, teregi ei ütle. Just nigu laudas. Ei tea, kas peame siia sead ja lehmad ka võtma. Kanad ka.“

Korterisse sigade ja lehmade võtmise mõte tegi talle endale aga nii palju nalja, et edasise kurjustamise asemel hakkas vanaema kuiva rauganaeru kõkutama. „Heh-heh, kanad ka.“ Siis unustas ta käimasoleva episoodi ja kadus taas veikleva ekraani maagiasse.

Kahest küljest obadusi saanud naine pigistas pudelikaela nii, et nukid tõmbusid valgeks ja lämmatas südamest kerkiva valuröögatuse järjekordse lonksuga. Ta heitis kiire pilgu oma sukkades jalgadele – kingad olid esikusse jäänud –, kuid ei pidanud vajalikuks saabaste ja pori teemal vaidlema hakata. Lihtsam oli süü omaks võtta.

„Tere, ema! Palun anna andeks, pühin kohe põranda puhtaks. Mul oli siit kapist lihtsalt midagi väga kiiresti vaja,“ ütles ta justkui pahateoga vahele jäänud laps ja pistis pudeli kiirelt tagasi. Vanaema oli vajunud sügavale oma maailma väsinud tugitoolis ahta elutoa pikema seina ääres. Samasse seina oli pressitud ka diivanvoodi, millel vanaema magas ja Markus koos emaga mõnikord televiisorit vaadata võis. Teisel pool vanaema alalist istumispaika laiutas akna all võidunud bordoopunane tugitool. Hallikasbeeži tapeediga kaetud seina ehtis pragunenud raamis meremaal – mingi kauge sugulase ammune kingitus. Toa niisket kõledust püüdsid abitult täita mööblist imbuv kopituse lõhn ja televiisori pidev müravoog.

Uksele ilmus Markus, kes ütles vanaemale viisakalt tere, nagu ema seda raudselt nõudis. Too ei teinud sellest väljagi – nagu tavaliselt.

„Mis sigadest ja kanadest vanaema rääkis?“

Ema vastas poolsosinal: „Kullake, tead ju küll, et vanaema ei saa alati päris hästi aru, mis ümberringi toimub. Ju siis oli seal telekas midagi. Tule, teeme viineripirukaid.“

Ema astus mõne sammu köögi suunas, kuid peatus uksel, võttis harja ja kühvli ning pühkis oma olematud jalajäljed elutoa põrandalt – nagu oli lubanud. Markus seisis ta kõrval esikus, kuid oli oma mõtetest nii haaratud, et ei osanud ei abi pakkuda ega selle tegevuse mõttetuse üle imestada. Hari ja kühvel kappi tagasi pandud, sammus ema kööki. Markus seisis veel mõne hetke ja järgnes talle.

Esikus jäi talle silma nurka virutatud kott uute tantsuriietega. Ta pani selle hoolikalt oma kohale usteta esikukapis ja palus mõttes vabandust, et oli oma viha nii ebaõiglaselt tolle peale välja valanud. Nii ei olnud ilus. Vaene märss ei olnud ju milleski süüdi. Igaks juhuks tegi ta kotile veel pai, enne kui selle avas ja oma tantsukostüümi hoolikalt riidepuule riputama hakkas.

Nüüd aga tuli poisile pettumus kogu oma valus jälle meelde. Silmisse tikkusid pisarad, mida ta varrukaga pühkida proovis, et ema ei näeks. Ent loomulikult nägi ema Markuse hääletut nuttu ja see kõrvetas marraskile hõõrutud hinge hoopis valusamalt kui avalik vesistamine. Viimase puhul oleks saanud poissi korrale kutsuda, nii nagu neid ikka kutsutakse – mehed ei nuta. Aga mida praegu teha? Ta taandus köögisügavusse ja varises jõuetult taburetile.

Markuse peas keerlesid mõtted toimunud võistlusest ja sellest, kuidas ta kõik ära rikkus. Trennist valiti üks paar, kes pidi neid linna algklasside konkursil esindama. Ema oli selleks puhuks talle isegi uue kostüümi õmmelnud. Nad olid mitu õhtut tasapisi valmivat kostüümi talle selga sobitanud. Ikkagi tema kõige esimene võistlus! Esimene – see kõige tähtsam, oli ema veel öelnud. Aga nüüd ei saanudki ema talle kui võitjale plaksutada. Markuse partneril oli seljas ilus kollane kleit. Vist ka spetsiaalselt just selle võistluse jaoks hangitud. Ei Markuse uus kostüüm ega Sandra kollane kleit aga suurele võistlusele ei pääse.

Turniirile oli kutsutud ka žürii. Need olid küll sama klubi teised treenerid ja vist üks lapsevanem, aga see andis hulga ametlikkust ja pidulikkust juurde. Treener ütles, et see on nagu päris võistlus. Neil oli tants väga hästi välja tulnud – kui see komistamine välja arvata. Ta oleks äärepealt mõlemaid Sandraga pikali tõmmanud. Aga nad ei kukkunud. Ja ta ei olnud nagu lonkav karu. Žürii ei saanud ju ainult sellepärast neid kõrvale heita!

Markus nii väga tahtis võistlema minna. Ta lootis, et siis tahavad trennis temaga teised ka sõbraks saada. Marteniga olid kõik sõbrad nagunii. Äkki võtaks isegi Sandra ta sõbraks. Praegu ta ainult riidles, kui Markus millegagi kohe hakkama ei saanud. Ja ütles, et see tänane komistamine oli tema süü. Rohkem nad üldse ei rääkinud. Kunagi ei rääkinud. Ega selleks aegagi olnud – ema tõi ta trenni ja viis kohe, kui poiss oli riided vahetanud, jälle ära. Treeningute ajal istus ema sealsamas saalis. Teisi vanemaid seal ei olnud, aga ema ütles, et see ongi hea ja ta saab rahulikult oma tööasju teha. Lisaks Markuse vaatamisele, muidugi.