Читать книгу Nii siis jääbki - Taavi Kangur - Страница 4

Jooksurajale pikali paiskunud Janari kõrvus kaikus hoiatus: ära hüppa vette tundmatus kohas. Ära hüppaaaa…! Tema teada ei olnud lähikonnas ühtegi veekogu, pealegi oli sügis, kuid kõrvus kohisev hääl raius kindlalt ühte ja sama.

Ära...!

Ta tundis läbi põsenaha, kuidas külm ihusse puges. Habemetüügaste vahel leidsid nireks ühinenud piisad tee ja veeresid dressikaelusest sisse. Janar teadis, et midagi peaks ette võtma.

Midagi, mis teda ebameeldivustest säästaks, aga ta ei suutnud keerukale mõistatusele lahendust leida.Ta kartis. Soovis naasta koju ning sukelduda oma kolmapäevasesse argirutiini. Korkida lahti külmutuskapis ootav hele õlu, vaadata kibestunud lombaka arsti seriaali ja lõpetada õhtu veidra sisuga pornoajakirja uurides. Ta oli iseenda peremees. Küll alles mõned napid kuud, aga juba iseseisvusest täielikult sõltuvuses.

Lukuga taskusse suletud mobiiltelefon vilistas tuntud viisi: fhiiit-fhiiit-fhit-fhit-fhiiiit.Vile lõppes sõnumit tähistava helisignaaliga.

Koju jõudes istuks ta kõigepealt kaelani tulisesse vanni, et üdini tunginud külm eemale peletada, ja siis kuivataks ennast suurde firma logoga kaunistatud rätikusse.Teed jooks ta ka.Aga miks ta koju ei saa?

Esialgu süütuna näiv küsimus hakkas visalt juuri ajama.Tõde oli valus. Janari taju otsustas ennast ülekuumenemise vältimiseks välja lülitada.Ta ei teadnud, kui palju aega möödus, kuid uuesti silmi avades leidis ta ennast tõtt vahtimas varesega. Laugude liikumise peale keksis lind veidi eemale ja jäi Janarit pea viltu takseerima, ilmselt kaaludes, kas tasuks läheneda ja veel elusat raibet nokaga proovida.

„Khõss,” suutis Janar susiseda. Häälitsemisest oli abi: vares voltis tiivad lahti ja lendas oma teed.

Kõrvad ja nägu olid külmast tundetuks muutunud. Ülejäänud kehas valitses õudne vaikus. Maaga kontaktis olev kõrv registreeris rütmilise kõmina. Enne, kui Janar jõudis mõelda, mida müdin tähendas, hüüdis energiline hääl: „Ahoi, magad või?”

Janar oleks tahtnud pead raputada, aga ei saanud.Ta pilgutas närviliselt silmi ja nägi enda ees kiledressidesse riietatud sääri. Spordisokid olid pükste peale sikutatud ja jalas odavad tennised. Janari vaatevälja ilmus tuttmüts ja paar murelikke silmi.

„Purjus või?”

„Ma ei saa püsti,” suutis Janar suust välja pressida.

„Kukkusid, jah? Ma kutsun abi,” lubas tutimütsimees ja kadus.

Aeg läks omasoodu ja Janar hakkas juba kartma, et spordisokid ja tuttmüts olid kõigest soovunelm. Hirm tõstis pead ja uuristas teed. Ma suren siia, mõtles ta paaniliselt.

Kuid siis kostis eemalt kõvahäälset vandumist: „Kuradi pask, no oskas hea koha leida. Kesse, kurat, teda nüüd mäest üles sikutama hakkab? Pidi ta ka just vahetuse lõppu sattuma.”

„Ära lobise. Mine too kanderaam,” sõnas teine hääl väsinult, „mida rutem haiglasse jõuame, seda kiiremini koti peale saame.”

Esimene meestest sülitas ja kadus pomisedes.

Teise hääle omanik osutus noorepoolseks arstiks.Ta kükitas Janari kõrvale, avas sõnagi lausumata koti, otsis välja soojendava hõbelina ning mässis selle ettevaatlikult Janarile ümber.

„Kukkusid?” uuris ta siis.

„Ma ei saa püsti.”

Velsker noogutas ja koukis välja plastist kaelatoe.

Künka poolt oli kosta ähkimist, siis tumedat matsu ning kolinat.

„No miks, perse päralt, oli tal vaja siia ronida,” vandus autojuht, kelle riided olid kukkumisega lootusetult määrdunud.

Kiirabiarst naeris ja hõikas: ”Anton, oled ikka koba. Mine raja äärest, seal on kruusa.”

„Äärest-äärest, selle raami tagant pole sittagi näha,” torises Anton. „Nüüd tuleb härral igatahes porise resti peal pikutada.”

„Jäta nüüd,” rehmas arst väsinult käega. „Tule aita mul teda tõsta. Selg on viga saanud.”

Nad sikutasid Janari ettevaatlikult kanderaamile ja teekond võis alata.

Autojuht rühkis ees, proovides kinganinad kindlalt mäekülje sisse haakida, et kandepind ei kaoks.

Janar kaalus mõned kilod alla seitsmekümne ja see pani pikast vahetusest kurnatud mehed tõsiselt proovile. Mäkke jõudnud, ahmisid mõlemad suurte sõõmudega õhku ning pidid Janari korraks maha toetama ja ennast koguma.

„Ähh, ähh,” hingeldas autojuht, „et sa ei osanud ka mujal ära minestada. Kuskil, kus asfalt oleks.”

„Et sa teaks, kiirabimeeskonnal on sinu eest lihtsam hoolitseda, kui valid kukkumiseks tsiviliseerituma maastiku,” sõnas arst naljatamisi.

Janar püüdis naljaga kaasa minna, kuid ei leidnud sobivaid sõnu.Tuju tõusis siiski paar pügalat. Noore arsti aasiv kõneviis tekitas tunde, et tegelikult polegi asi võib-olla nii hull, kui alguses tundus. Küll ma paranen, mõtles ta lootusrikkalt. Põrutus ehk ja šokk.Võib-olla on paar muhku ja roietes mõned mõrad. Ta oli ju ennegi kukkunud ja alati paranenud.

Pärast väikest pausi rühiti edasi. Parkimisplats paistis puude vahelt kätte.

„Mis mu autost saab?”

„Selle rondi pärast seal muretsed või?” oli Anton imestunud. „Poiss, selle masina pärast sa küll pabistama ei pea. Ma luban sulle.”

Anton avas kiirabiauto uksed ja kanderaam libistati ettevaatlikult relssidele. Jõnksatus, millega ta autosse lükati, pani kaela metsikult valutama. Janar hakkas tasase häälega ägama.

Vappekülm, valu ja metsik hirm litsusid ligi, tuletades meelde, et kõik ei ole sugugi korras.

„Kima nüüd!” kamandas arst.

„Jess, boss!” haugatas Anton ja käivitas mootori. Masin hüppas turtsudes kohalt ja kogus kiirust. Sireen kiunatas kaeblikult igal ristmikul, riieldes, et teised liiklusvahendid ei taibanud kohe teed vabastada.

Janar oleks tahtnud paluda, et auto ei raputaks, aga tal oli klomp kurgus ja sõnad ei tahtnud enam suust välja tulla. Hingamine muutus lünklikuks ja kähisevaks.Arst kummardus hapnikumaskiga tema poole. Janar nägi silmanurgast süstalt, kuid torget ei tundnud.

Auto sõi kummide kiunudes kurvi ja arst hoidis tasakaalu säilitamiseks käetoest. Kui jälle sirgele jõuti, näitas arst Janarile teravat valgust silma ja vangutas pead.Tema pikergune nägu venis vaksa võrra laiemaks ja roheliste silmade ümber tekkisid punased rõngad. Kui velskri kaelast veel üks pea välja kasvas ja üllatunult hõredaid kulme tõstis, mõistis Janar, et talle süstitud rohi oli mõjuma hakanud.

***

Reaalne maailm pudenes kildudeks, andes teed minevikusündmustele.Väike Janar pikutas kihutava auto tagaistmel ja jälgis mööduvaid tänavavalgusteid. Sõiduki liikudes saatis eesolev tänavalatern aina rohkem kiiri masinasse, siis vilksatas ja jälle oli hämar ning järgmine lamp hakkas tasapisi jõudu koguma.

Pikk välkuv rivi. Osa tulesid olid kollased, osa sinakad. Kollased valgustasid paremini.

Isa raius käike sisse ja karjus teiste autode peale. Ega neid palju polnud, mõni üksik uimaselt udjamas.

Moskvitš 407 käigukast kiunatas kaeblikult hammasrattaid kokku ühendades, oli aru saada, et sellise tempo juures kukub see varsti alt. Autos lõhnas kopituse järele. Helesinises istmekattes olid mõned sulanud augud.

Janar mõistis, et midagi pidi valesti olema, sest ema hoidis kahe käega kõhust.Tal oli valus ja nad kiirustasid haigla poole.

Ärevil isa oli ta üles ajanud ja käskinud kohe riidesse panna. Unesegane Janar ei mõistnud midagi. Kui ta kolme minuti pärast ikka veel voodiserval istus ja uniselt maigutas, oli isa teda tutistanud ja karjunud, et Janar pidi ükski kord elus mees olema ja ise hakkama saama.

Janar ei osanud midagi selga leida.Tõmbas ainult soojemad püksid jalga ja jope pidžaama peale.

Isa jättis ta autosse ja läks ema toetades valge maja uksest sisse.Tuli siis varsti tagasi ja suitsetas sigareti sigareti järel, midagi ütlemata, ise teise korruse valgustatud akende poole piieldes.

Janaril oli külm, sest automootor seisis.Ta ei julgenud midagi öelda, kartes, et isa vihastab. Justkui tema mõtete peale pöördus isa ja küsis, kas Janar jäätist tahaks. Janaril oli väga külm, aga ta noogutas ikka.

Nad pidid kaua sõitma, enne kui lahtioleva öökioski leidsid. Isa ostis endale kohvi ja Janarile Eskimo.

„Sa saad venna, poiss,” ütles isa.

***

„Sitapea, haakis sappa. Kurat, aga kui mul on vaja pidurdada? Paneb täiega tagant sisse.”

Autojuhi sõim tõi Janari maa peale tagasi. Jah, ta oli teel kiirabihaiglasse, tal oli midagi tõsist viga, sest auto kihutas ja ta ei tundnud oma jalgu.Ta oli heades kätes. Janar usaldas arste. Inimesed, kes aastaid õpivad, et lõpuks väikese palga eest öödpäevad veres, ilas ja pasas sorkida, pidid olema fanaatikud.Ainult pühendunud hullud saavadki teda aidata.Ainult nemad. Sest tal oli midagi viga.Viga, viga, viiiiigaaa.

Teekond lõppes ootamatu pidurdusega, arst kargas püsti ja avas ukse. Sügiseselt harvaesinev päike võttis ennast kokku ja tulistas pilvepraost Janarile silmaauku.Ta ei saanud teha muud kui mõelda, et võib-olla peaks pead keerama. Piisas sellestki, et valu lööks kaela. Janar karjatas.

„Rahu-rahu, kohe saad abi,” lubas heledapäine arst.

Astu päikese ette. Palun astu päikese ette. Palun astu, mõtles Janar. Kuid tal ei õnnestunud mõtteid sõnadeks vormida. Siis tuli talle meelde, et silmad võis lihtsalt kinni panna.

Eemalt kostis jalgade lohistamist ja jutuvada.

„Kuule, sa sööma tuled? Sul ju vahetus läbi,” uuris üks häältest. Kiirabiauto esiuks paugatas ja Antoni põrisev hääl sekkus vestlusesse: „Ega teil puhtaid vormipükse vedele?”

Janar tõmmati autost välja. Haigla neelas uue patsiendi. Koridoris oli vaikne. Ainult sammud kõlasid rohekatelt seintelt vastu. Kõik oli hoopis teistmoodi, kui Janar oli endale ette kujutanud. Siin oleks pidanud olema siginat-saginat ja hõiklemist. Murelikke nägusid tema kohale kummardumas ja pisikeste pliiatslampidega vehkimas. Ja võimukas hääl käratamas sanitaride peale, et nad kiiremini teeks, sest patsient oli valudes. Selle asemel oli kolm töntsi jalapaari: üks muretses poriste pükste pärast, teine tahtis suitsu minna tegema ja kolmandal korises tühi kõht.

Janari mobiiltelefon hakkas vilistama.

„Kas telefon on taskus?” uuris üks talutajatest.

Kus siis veel, mõtles Janar, aga ei öelnud midagi, sest kõnelemine oleks temalt liiga palju nõudnud.Ta hoidis ennast arstiga kohtumiseks. Sellel hetkel pidi aju olema värske ja häälepaelad korralikult funktsioneerima. Millegipärast tundus Janarile, et tema tervis ja edasine käekäik sõltusid just sellest kokkusaamisest. Süda hakkas puperdama, nagu peaks ta kohe-kohe töövestlusele minema.

Ta kuulis, kuidas telefon vastu võeti. „Janariga juhtus õnnetus.Ta viidi kiirabihaiglasse. Ei, veel ei oska midagi öelda.

Stabiilne seis.”

„Töölt helistati.”

Muidugi.Täna pidi tulema mitu saadetist ja Janarit polnud neid vastu võtmas. Nad olid hädas, sest ei teadnud, kuidas see täpselt käis. Pole hullu, küll ma saan nädala-paari pärast välja ja võtan vahepeal kuhjunud tellimused üle. Peavad mõnda aega ise vastu. Arvutis on ju korralik ülevaade, kus, mis ja kui palju, mõtles Janar.

Uksed avanesid ja Janaris tärkas lootus, et nad jõuavad kohale, kuid koridor jätkus ka teisel pool. Ikka ühesugused lambid laes. Vahepeal hüppasid ühest valgustist välja kolm, tegid paar tiiru kellaosuti suunas, lipsasid tagasi kohale ja kivistusid, nagu poleks vahepeal midagi juhtunud. Süda oli metsikult paha ja väsimus tungis peale, kuid magamine tundus võimatu.

„Mida toote?” kõmises kaugemalt koridorist hüüe.

Nagu juurvilja veaksid. Kohe lõikame koledad kohad välja ja kraabime silmad peast ning siis võib visata patta, teiste juurde. Keedame pehmeks ja paneme nahka.

„Seljaaju trauma,” oli napisõnaline vastus.

„Prednisolooni süstisid?”

„Jah.”

Oligi kõik? Kuhu jäi käruga jooksmine ja asjatundlik infovahetus? Keerulised sõnad ja arstide pudikeel? Seljaaju trauma? Isegi Janar oleks osanud paremini diagnoosida, kui vaid silmade ees nii tugevalt keerlema poleks hakanud. Siiski-siiski, ta oli käinud alles hiljuti autojuhtide esmaabikursustel ja teadis, et tal võis olla hüpotermia. Just HÜPOTERMIA, sest tal oli kuradi külm.

Liftiuste avanemise jõudis ta veel ära oodata ja näha kahekordsete uste vahelt välgatavat liftišahti, sulgumist enam mitte.