Читать книгу Nii siis jääbki - Taavi Kangur - Страница 5

Pruunid silmad pilkusid närviliselt, liikusid vasakult paremale ja vaatasid Janarile uudishimulikult otsa. Ma magan, mõtles Janar, ja kinnitas oma pilgu julgemalt kõrvalvoodile. Ei, ma ei maga, sai ta siis aru. Silmadest ei olnud võimalik mööda vaadata. Kui Janar pingutas, võis ta naabervoodi asuka pupillil enda kuju näha. Nad olid kaksikvennad.Täpselt ühesugused suured käntsakad liikumatut liha, mida aeglasel puhastustulel praeti. Õnneks said nad iga kuue tunni tagant silmadega suhelda. Rääkimise jõudu neil veel polnud.

Kaks õde tulid korraga ja keerasid poisid selili, lage vahtima. Nad pidasid tarvilikuks sajandat korda selgitada, et pööramises on tervenemise võti, muidu võivad tulla lamatised ja see oleks tõesti halb. Nagu saaks veel kehvemaks minna.Tegelikult sai muidugi halvemaks minna, kahjustatud hingamine võis põhjustada kopsupõletiku.

Janar tajus ennast tühjeneva patarei külge monteeritud LEDpirnina, mis juba aastaid unustatult plinkis.Ajamõõt ja reaalsus olid paigast loksunud, minevik ja tulevik omavahel segamini rappunud.

Mõne sekundi jooksul kangastus viimase suve sündmuste paremik: poodiumikoht ümber järve jooksul, saunapidu Nelijärvel, omaette kolimine.Vastukaaluks oli pakkuda ebatervelt suur toalill, kes tema eest vilinal õhku neelas ja oma kasve kõikjale laiali ajas. Agressiivne rusikasuurune herilane istus jäledalt lehkaval mädamunakollasel õiel ja vahtis Janarit ähvardavalt.

Nina hoiatas Janarit, et kuskil on toitu. See ei olnud hea uudis, kõri tõmbus närviliselt krampi. Janar jõllitas päevavalguslampi – kaks toru kõrgel laes. Liiga valge inimese jaoks, kes äsja turvalises pimeduses oma mõttekeerdkäikudes ringi hulkus.

Janar mäletas ammusest haiglasolekust selgelt kõrvalvoodi poisi ahastust ja nuttu, kui selgus, et tema ema oli käinud siis, kui ta magas ja jätnud poja voodi kõrvale ühe punapõskse õuna. Äratamata oma ihuvilja raskest haigusunest. „Kas ta arvas, et sellest on küllalt, KÜLLALT!” karjus poiss ja lennutas õuna vastu seina lödiks. Kõik ümberringi olid õnnetud ja valmis poisiga oma mahlapakke ja komme jagama, kuid hoolimata noorusest said hästi aru, et taga ei nutetud produkte.Ta oli jälle siin tagasi. Kohe lendab lahti palati uks ja ta viiakse protseduuriruumi järjekordset vereproovi andma. Ja vana kiilakas arst räägib talle kes teab mitmendat korda sama lugu, peitmaks fakti, et plaanib talle kohe jämeda nõela veeni susata.

Toidulõhn surus end agressiivselt peale. Janaril oli kogemusi, et kohe järgneb vägivaldne toitumisakt. Kätega vehkimine, suu kinnihoidmine, toidu väljaajamine ja isu puudumine ei olnud mingid argumendid, sest inimesed, kes haigeid söötsid, olid kõike seda näinud miljon korda ja teadsid, et paranemine sõltub kolmest ampsust kõrbenud mannapudrust.

Öökapile maandusid piimaklaas, pudrukauss ja vorstivõileib alustassil.

„Kui sööd, siis saad varsti tugevaks,” ütles söögitädi.

Janar sikutas käed rinnale risti ning surus haleda otsustavusega lõuad kokku: ainuke talle jäänud võimalus ennast kehtestada.

„Oi, ega sa ei pea sööma. Sul oli operatsioon ja põrutus,” oli söögitädi nii mõistlik, et Janaril vajus suu lahti. See oli viga.

Tädi kasutas julmalt tema füüsilist jõuetust ja pistis talle ruttu piimaklaasi kõrre suhu. Kõik käis nii kähku, et Janar ei jõudnud sõrmegi liigutada. „Tõmba nüüd siit paar sõõmu, saad rammu juurde.”

Totaalne altminek. Kaotatud enesekontroll. Üks–null talitajate meeskonna kasuks. Ainuke viis millegi üle otsustada oli osavalt allavett lastud. Janar avas silmad ja vaatas enda kohale kummardunud naist pahuralt.Tema rasvaseid näppe ja lihasse kaevunud abielusõrmust. Nähes Janari silmadesse ilmunud mõistusetera, tutvustas õde ennast: „Ma olen Žanna.”

Janar ei öelnud midagi, sest suus olev kõrs ei lasknud rääkida. Pealegi plaanis ta sõnu hoida hetkeks, kui ta kõrvalvoodi silmapaariga vastamisi keeratakse.

Piim läks kurku ja ajas Janari läkastama. Žanna tõstis hõredaks triibuks kitkutud kulmud ja ütles: „Rahulikumalt, rahulikumalt. Ära ole nii ahne.”

„Näe, ma panen sulle klaasi siia kapi peale, saad ise võtta, kui isu peaks tulema. Õhtul näeme,” sõnas ta veel ja tõmbas kõrre Janari hammaste vahelt välja. Käru kolksudes veeres ta järgmise ohvri juurde.

***

Uus virgumine oli vaevatum. Laelamp ei keevitanud silma ja ümberringi oli maad võtnud pimedus. Janar oli õigest tsüklist välja jäänud.Ta ei osanud arvata, kas öö oli alguses, poole peal või juba hahetas. Mõte oli vilkam. Selg valutas hullupööra. Ilmselt oli valuvaigistite mõju lahtunud.Ta kuulis ägamist ja mõistis peagi, et häält tegi ta ise. Palati uks avanes, päästes sisse heleda valgusvoo, valveõde kummardas tema kohale nagu taevast alla langenud ingel, pani talle sõnagi lausumata paar kapslit keelele ning ulatas tassi kõrrega.

Janar tõmbas suure lonksu, neelatas ning loputas tabletid alla. Juba teadmine, et varsti läheb paremaks, võttis pool valust.

***

„Mhh?” andis Janar endast märku.

Rõõmus ümmargune nägu ei taandunud ega andnud oma debiilse käitumise kohta ühtegi selgitust. Prilliklaaside vahel turritav nina liikus närviliselt nagu uruloomal.

Janar vihastas, kuid ei saanud muud teha kui pisut puhkida.

Silmad klaaside taga olid tohutult uudishimulikud.

„Mõmisesid?” küsis piinaja.Ta taganes kohmakalt, ajas öökapil seisva pudeli ümber ja maandus kõrvalvoodisse.

Tema vaevaline liikumine rääkis Janarile, et tegemist pidi olema samasuguse õnnetuga nagu tema. Ilmselt oldi magamise ajal üks kõrvalvooditest asustatud.

„Ma proovisin su voodit upitada. Kaua sa ikka lage jõllitad. Pealegi, sa oled juba terve ööpäeva jutti maganud. Aitab küll.” Meheliku hääle vahele pressiv kiremine andis teada poisi vanuse.

„Marek on mu nimi.”

„Janar.”

„Õde on üks paras laiskvorst, et ta voodit üles ei pane. Mugavaks läinud, ei taha enam siin palatis käia,” torises Marek.

Janar oleks tahtnud vastu vaielda, aga ei vaevunud.Tal polnud aimugi, et samariitlast mängiv voodinaaber tegelikult teda oma huvides ära kasutas.

Palati uksed avanesid ja sisse marssis süsimustade juustega ja pirnikujulise kehaga valveõde. „Mis viga on!” röökis ta.

Ainult kenasti rääkivate õdedega harjunud Janar oli siiralt üllatunud. Õde astus pika sammuga tema voodi kõrvale, ent sai siis Janari ehmunud olemise ja Mareki irvel näo järgi aru, kes tegelikult kutsenupule vajutas.

Marek oli käed kuklale pannud, küünarnukid laiali ajanud ning kostis pooltooni võrra ülbemalt: „Kavatsed patsiendi terveks päevaks lage jõllitama jätta? Tõsta voodi üles, et tal vähemalt mingigi vaade oleks.”

„Sina, väike nilbik, vajutasidki nupule,” oli õde kindel. „Sa oled täiesti põrunud.”

„Liina, sa ju tead, et sinu ligiolek on minu jaoks tähtis!” noogutas Marek rahulolevalt.

„Ma räägin su emale kõik ära,” ähvardas Liina.

„Seksi minuga. Ütle lihtsalt, et sa tahad, ära punni vastu,” ütles Marek.

Liina lahvatas näost punaseks. See oligi ilmselt reaktsioon, mida Marek välja meelitada tahtis, sest ta naeris soku moodi mökitades. Liina marssis otsustavalt Mareki juurde ja lajatas poisile labakäega vastu põske. Pöördus siis ning kadus jooksujalu.

Marek, kelle jaoks ei olnud see ilmselt esimene kõrvakiil, irvitas avalikult, leemendavat põske nühkides.

„See Liina on üks igavene lits,” teatas ta siis. „Kepib öövalvuriga.”

„Ahah,” ütles Janar, püüdes mõtestada, mis just juhtunud oli ja kuidas see teda lähitulevikus võiks mõjutada.

Marek tõusis ja upitas ennast Janari voodile. Kurat, kutsub selle nõia jälle siia, mõtles Janar murelikult. Kuid Marek sikutas hoopis tema voodi üles. „Nüüd näed, mis ümberringi toimub.”

Janar pilgutas silmi ja vaatas avanevat maailma ootamatu nurga alt. Siiani oli ta pidanud leppima kõrvalvoodi muumiaga, tühja voodi ja laega. Ausalt öeldes oli kindel rutiin, teadmine, mida ta kohe nägema hakkab, pakkunud turvatunnet ja aidanud ebamugavaid mõtteid eemal hoida. Ega nüüdki suurt rohkem paljastunud, maailm tema ümber oli piiratud nelja mahedalt kollaseks värvitud seinaga. Ühel pool olid aknad ja teisel pool klaasiga uks, mis viis välismaailma. Sealt välja saamiseks oli vaja kehtivat viisat või vähemasti head tervist.

Palatis oli kuus voodit. Janarile tuli üllatusena, et peale nende kahe, keda ta endaga teadis ruumi jagavat, oli vastu radiaatorit nihutatud voodis veel keegi.Võis ainult ette kujutada, kui ebamugav oli kütteperioodil radiaatori vastas pikutada.Võibolla just selline oli Liina-nimelise fuuria kättemaks ja järgmine ohver, kes küttekehaga liidetakse, on tema.

Voodid olid korralikud, ilmselt hiljuti soetatud. Igaühel oli oma roheline kapike, kuhu asju paigutada.Akendest paistis hall taevas.Vähemalt õues ei olnud midagi muutunud. Ikka oli sügis ja sadas. Hea hooaeg haiglas veetmiseks.

Ma olen katki, mul on viga küljes, riknenud kaup, praagina saabunud seade.Vaja välja vahetada, kui garantii kehtib, või vastasel juhul minema visata, lippasid mõtted Janari peast läbi. Tamm oli lõhutud ja hirmude tulv pääses valla. Selg on murtud, ma olen halvatud, mis nüüd saab. Kõik äsjased sündmused kangastusid silme ees: hoovõtt libedal mäel, komistamine ja vastu laternaposti kukkumine ning kohutav öö. Sellepärast oligi kõrvus kõlanud hoiatus: ära hüppa vette tundmatus kohas. Sarnane vigastus. Kõik, mida Janar seljamurdmisest teadis – aga seda oli kuradi vähe –, tuli ühe hetkega meelde.

See ei saa nii hull olla. Küll läheb üle. Pikkamööda vast, aga tänapäeval on kõik ravitav, püüdis Janar ennast lohutada.

Alati on kõik korda saanud. Temaga seda juhtuda ei saa. Ta oli selleks liiga noor. Paanikaks oli rohkem infot vaja. Hetkel teadis ta ainult kaudse oletuse põhjal, mis tal viga võis olla.

Rohkem teadis õde, aga äsja pahandatult ei olnud hea mõte teda uuesti välja kutsuda. Ometigi kõrvetas infonälg tugevalt.

Janar otsustas Mareki käest küsida. Kõrvaltvaatajana pidi ta ikka midagi kuulma.

„Kas sa tead, mis mul viga on?”

„Homme on kitlite ringkäik, siis saad kõik teada.”

„Mis asi?”

„Arstid kogunevad ümber voodi, üks lobiseb midagi ja teised noogutavad. Kui oled osav, siis võid välja õngitseda, kui suured šansid sul on jalule tõusta.”

Šansid? Janarile ei olnud veel kohale jõudnud, et ta peab hakkama tegelema tõenäosusega, mis ei pruugi olla laialt levinud 50 : 50, vaid hoopis midagi hullemat.

***

„Nüüd on su kuradi jooksud küll joostud,” kuulis Janar kaugest minevikust isa pilkavat häält.Ta istus süles ja isa haises Pinotexi järele.

„Hea küll, hea küll, ära ulu. Mehele ei tee see tühine kriimustus midagi.Varsti on jälle korras.”

Janari põlv oli katki.Ta kukkus kruusateel ja veriste naharibade vahel oli näha paar imepisikest kruusatera.Valu põletas.

„Määrime tilga Pinotexi peale, siis saab kiiremini terveks,” pakkus isa.

***

Tuhat kakssada valgusaastat eemal istus Janar metsas.Ta selg toetus jämedale vaigusele männitüvele. Suu avatud, vaatas ta puulatvade vahelt vilkuvasse taevasse. Pilvi polnud, kuid ometi pudenesid sealt pisikesed veepisarad, tee peal pikerguseks venides ja gravitatsiooni abil aina kiiremini maa poole kihutades.