Читать книгу Kõigile saab kurikaga virutada - Taavi Kangur - Страница 4

VAAS LENDAS VUHINAGA LÄBI ÕHU JA PURUNES VASTU KOLLAST tapeeti, jättes seinale allavoolava nire ja põrandale pihutäie kilde. Olin seda ette näinud. Oli ju lihtne eeldada, et kui vihane naine lillevaasi järele haaras, tahtis ta seda lennutada. Raske vaas tegi viske kohmakaks ning mul oli hõlbus selle trajektoorilt kõrvale hoiduda. Kahju sündis siiski – sattusin pruunikasse lilleveeloiku ja mu kulunud spordisokid said märjaks. Astusin üle närtsinud lillesülemi ja hüüdsin: „Jäta juba, miks sa nii tige oled?”

Naine lõrises ja karjus: „Sa kuradi molkus! Sitapea, miks ma üldse sinusugusega aega raisanud olen.Viis aastat! Et kurat sind võtaks!”

Uks paukus nii kõvasti kinni, et piida vahelt lendas krohvitükke ja kogu kupatus kõikus ähvardavalt.

Angela pistis vihase näolapi uuesti ukse vahelt sisse ja karjus: „Isegi seda kuradima vineerust ei ole sa suutnud viie aasta jooksul ära parandada!”Ta virutas ukse uuesti tagantkätt kinni, aga õnneks jäi ka seekord kõik omale kohale, ainult valged krohvitükid värvilise vaiba serval tunnistasid äsjast stseeni.

Eelmise nädala leppimine polnud vilja kandnud.Vaen oli hõõgunud, oodates oma etteastet, et hetkega uuesti kõrgustesse lahvatada.

„Püüa rahuneda,” hüüdsin, avastades, et hakkan tasapisi kurjaks saama – põhjendamatu destruktiivne käitumine pole mulle kunagi meeldinud.

Ettevaatlikult paotasin magamistoa ust, kartes, et mõni uus objekt võib minu suunas lennata, kuid nägin naist hoopis kappides tuustimas. Suur avatud reisikohver lebas täispuidust peatsiga kaheinimesevoodil. Angela käis poleeritud riidekapi vahet – see mööbliese oli näpujälgede pärast palju pahandust tekitanud. Järgmine kord hangin mattlakiga viimistletud kapi. Iga tretiga söötis ta sületäie riideid plastkohvri lõugade vahele. Kõik lendas läbisegi – see ei olnud Angelale omane ja näitas, et tal on tõsi taga.

„Angela, mis sa jamad?” hüüatasin ehmunult. Siiani polnud ma tema viha suurust adunud. Ma ei saanud ikka aru, milles ma süüdi olin.

„Mul on sinu heietamisest kõrini!” karjus Angela. „Iga õhtu muudkui jorutad, et peab oma eluga midagi muud tegema. Mine siis ja tee, mina sind enam ei sega! Kuradi filosoof tuli välja.Arvad, et oled jube tark, kui oled paar raamatut läbi lugenud?”

Viimaseid lauseid ütles Angela juba üsna rahulikult ja korraks tundus mulle, et kui nüüd tema juurde läheksin, võiks kallistus lõpetada sellegi tüli nagu kõik eelmised. Naistel ilmselt on vaja mõnikord stressi maandada pisiasjadest tüli tekitades ja hiljem end tühjaks nuttes.

„Ma vajan stabiilsust,” röögatas ta järgmisel hetkel.

Püüdsin seletada: „Sinu soov on nagu seisev vesi pisikeses tiigis – see on ilmale valla, ei taga turvalisust ning lainetab iga pisemagi tuulega. Aga kui pikalt vaikseks jääb, siis hakkab roiskuma.”Taipasin viimasel hetkel, et minu targutav kõnepruuk ei tule asjale kasuks.

„Mis kuradi ajast sina, depootööline, elule oled mõtlema hakanud? Täitsa segi pööranud!”Ta naeris sarkastiliselt.

„Millest sa räägid?” ei saanud ma aru.

„Millest? Millest!?” karjus ta iga sõna kõvemini. „Sellest, et sa pole suur mõtleja ega professor ega üldse mingi haritud tegelane.

Sa oled depootööline. Sul on kindel töökoht ja normaalne palk, millega saab hakkama. Mida sa, raisk, veel tahad?”

„Ma lihtsalt kaalusin Tallinna minna. Seal oleks mul ehk võimalik karjääri teha ja meie elukvaliteet paraneks.”

„Vaata nüüd ennast, millised peened väljendid. Karjäär ja elukvaliteet,” venitas Angela mõnitavalt. „Persevest oled sa, mis muud.

Iga kuradi päev jaurad samadest asjadest. Mulle aitab!”

„No kuule, püüa natuke ettepoole vaadata, kas sa tõesti kujutad ennast kahekümne aasta pärast samal töökohal ette? Tahad olla kaubanduskeskuse koristaja? Sa ei taha paremat? Et kas või lapsele rohkemat pakkuda,” karjatasin haavunult.

„Lapsele? Kes kurat lastest on rääkinud? Sinusuguse mehega ma isegi ei kaaluks sellist asja,” röökis Angela.

Kohver oli vahepeal täis saanud.Ta lõi kaane kinni ja püüdis sumadani voodilt maha sikutada, kuid ei jaksanud seda liigutadagi.

Ta oli väikest kasvu ja habras naine, kulunud sireliõiemustriga kodukittel jättis paljaks heledad peened käsivarred. Nendesse võis viha siiski tohutult rohkem jõudu anda, kui pealtnäha paistis.Angela kargas voodile ja ühe tigeda sikutusega maandus riidepamp mürtsu saatel põrandale.Ta ajas huuled võidukalt prunti ja vaatas minu poole, pruunides silmades läikimas põlastav pilk.

Vihapursete üks süüdlasi oli poluverniku veri, mis mässas tihedamini kui ühele rahulikule eestlasele kohane.

Läksin Angela juurde, püüdsin teda kallistada ning sihtisin suudlust tedretähnilisele ninale. Päris tihti olid meie tülid nii laabunud. Inimlik puudutus ja kahetsus koos lähedusevajadusega.Vihane kaklus muutus sellisel juhul alati kirglikuks leppimiseks.

Seekord aga tõukas ta mind eemale ja hakkas oma pisikeste teravate rusikatega raevukalt taguma. Panin tähele, et ta hoidis käsi valesti ja tegi endale haiget.Taganesin toast välja.

Angela lõi ukse kinni ja lukustas seestpoolt. Nagu see õhuke pappuks suudaks kedagi takistada.

Hüüdsin, et ta mulle vähemalt teki viskaks, muidu on külm, aga mingit vastust ei tulnud ning uks jäi kindlalt suletuks. Lärmi järel tundus ootamatu vaikus talumatu. Kuulda oli vaid tasast nuuksumist. See oli järjekordne etteaste, et ma asu ei saaks ja teaksin, milline kohutav siga ma olin.

Tatsusin esikusse ja avasin koridorikapi. Peale mõningat tuhnimist leidsin nurgas vedelevast kartongkarbist oma vana mantli.

Viskusin teleka ette kummuli ja lülitasin õhtuse filmi peale, kuid ei suutnud keskenduda. Mind vaevas, et ta lihtsast asjast aru ei saanud. Mis veel veidram – tundus, et tema mõtted olid täielikus vastuolus varem räägituga. Pidev irin raha ja minu kehva ameti teemal oli igaõhtune meelelahutus. Olin virisemisega harjunud ja mõtlesin, et see on midagi sellist, millega peab abielumees leppima.

Nihelesin närviliselt, diivan krigises väsinult ning oli täpselt nii lühike, et ma ei saanud ennast sirutada, pidin jalad üle käetoe ajama. Film osutus tavapäraseks kõrilõikamiseks.Telemõrvad olid ennast ammendanud.

Mõtted liikusid uuesti tülile – lohutasin ennast lootusega, et hommikuks on kõik unustatud ja elu pöördub tavapärasele rajale.

Emotsioonidest hoolimata uinusin kohe. Selle oskuse olin omandanud sõjaväes, kus ei võinud iial teada, kaua magada saab. Homme oli vaja varakult tõusta. Kahjuks ei osanud ma valida unenägusid – öö läbi nägin, kuidas seersant mu peale karjus, hoides oma suud kahe sentimeetri kaugusel minu ninast. Kõne oli mahlakat sorti, aga hoolimata sellest seisin valvel, vaatasin otse ega liigutanud, nagu määrustik ette näeb.

Ärkasin kange kaelaga ja esimese asjana tõmbasin käega üle näo – see oli siiski kuivaks jäänud. Pea lõhkus sundpoosist valutada ja esialgu ei suutnud ma taibata, miks olin mantli all kõveras. Siis meenus tüli.Tõusin ja läksin magamistuppa – uks oli avatud, voodi tehtud ja kõik pahanduse jäljed kadunud.

Naine võttis mõistuse pähe, mõtlesin rahulolevalt. Ilmselt tõusis vara, koristas ja läks tööle.Ta pidi varakult rivis olema.Vaasi killud olid prügikastis. Eilset draamat meenutas ainult ebamäärane laik tapeedil.

Sattusin seinakella vaatama ja ehmusin – olin sisse maganud. Riietusin ja tormasin välja. Õnneks ei olnud pikk maa minna.

Jooksin mööda jäätmaal looklevat kitsast jalgrada. Niiske rohi peksis vastu püksipõlvi. Kiirustasin asjata, sest juba kaugelt nägin, et brigadir seisab töökoja uksel. Kurat küll, mõtlesin, mul ei ole ka üldse õnne.

Ülemuse tunked olid tuhmunud sinist värvi, kaetud tumedate plekkidega. Kogu kompott: pügatud vuntsid ja hoolikalt ringikujuliseks voolitud habememoodustis koos ülemäära etteheitva poosiga, käed rinnal ristis, meenutas kaheksakümnendatel tuntud telestaari.

„Kus siis seekord nii kaua läks?” küsis ta irooniliselt, olles ilmselt valmis absurdseid vabandusi kuulama.Veider, et kaks täiskasvanud inimest peavad omavahel sellist mängu mängima.

„Läksin naisega tülli, magasin diivanil ja unustasin kella helisema panna,” vabandasin nagu koolipoiss.

„Oleks see esimest korda, aga sinu viimase aja käitumine on alla igasugust arvestust.Tead ju küll, et praegu on rasked ajad ja koondamised tulemas. Lähed esireas, kui see veel peaks korduma.

Võta ennast kokku! Alles sa olid meie parim mees. Ei nurisenud ja tegid rõõmuga ära kõik, mis kästi. Mis nüüd lahti on?”

Ma pole enam see Kalle, keda te tunnete, mõtlesin.

„Mulle tundub viimasel ajal, et võib-olla see ei ole minu jaoks kõige sobivam töö.”

„Ah nii,” ei osanud brigadir selle peale muud kosta.Ta lõi käega ja pomises hammaste vahelt: „Miks ma üldse vaeva näen.”

Ta teadis, et brigadiri koht võinuks mulle kuuluda. Ma olin esimene, kellele meister seda juttu rääkima tuli.Aga mõte peaaegu sama palga eest nii tööd teha kui ka inimesi kantseldada ei tundunud mulle ahvatlev.Võimalik, et ta pidas mind konkurendiks ja proovis minust vabaneda.

Brigadir astus eest ja lasi mu riietusruumi.Ajasin tunked selga ja vantsisin töökoha poole. Astusin üle rööpapaaride, lehvitasin töökaaslastele, põikasin kõrvale keevitusvihust ja möödusin tsisternvagunitest. Minu tee viis tavoti järele lehkava avara angaari tagumisse nurka.

Tänane töö oli kruvida remonditaval vagunil maha kõik, mis vähegi võimalik.

Mulle tundus totter teha seda, mida ma tegin. Milleks? Et ennast vee peal hoida ja kindlustada tulevik? Milline tulevik? Kes ütles, et see nii käib?

Ehk on kõigil teistel teada mingi saladus, mida minu eest hoolikalt varjatakse. Midagi, mis andis elule jõu ja suuna, et jaksaks teha igapäevaseid asju, mis muidu nii nõmedad tundusid.

Ma ei olnud halb inimene ja ka hea mitte. Olin tavaline. Mõne jaoks oleks sellise asja tunnistamine needus, minu jaoks aga lihtne tõde.

See on tegelikult suur vastuolu: kõik tahavad olla erilised, aga samas kuuluda kindlalt karja, et saaks koos sotsiaalselt mäletseda. Loeme ennast kõrgemal seisvaks, jumala kätetööks, aga kui müristab, siis kleepume üksteise vastu, silmad hirmu täis. Muidugi ei ole sellises käitumises otseselt midagi halba, kuid ainult vähesed on seda nõus endale tunnistama.

Edasipürgimise soovi ei suudetud mulle koolis pähe taguda. Nad andsid küll endast parima: „Sa pead õppima, muidu jääd rongist maha!”Tegelikkuses nägin, kuidas ümberringi said kelneritest üleöö miljonärid ja taksojuhtidest äriimpeeriumite bossid.

Nutikus luges, õnne ja tutvusi pidi olema – nii sain mina asjadest aru.

Eks neid loosungeid oli palju. Imelikul kombel ei mõistnud pedagoogid, et järjepidev korrutamine tekitas loobumist. Noored lõid käega, sest elu tundus neile ette raske. Nad ei osanud hinnata oma positsiooni ja raha väärtust ning ei kujutanud ette, et vanemad üks hetk neid enam ei toeta. Pidi ise hakkama saama, iseseisvuma ja kihutavale rongile järele liduma. Reisijaks luksusvagunis said vähesed, enamiku saatuseks jäi igavesti pingutada, et saada pihku kas või esimene astmelaud enne perrooni lõppemist.

Asja iroonia oli selles, et minust sai depootööline, kes pidi tihti lahkuvatele rongidele järele vaatama. Miks oli halb, kui inimene tahtis toetuda labidale, mitte magistrikraadile? Tundus, et tänapäeval sellisele mõtlemisele kohta pole. Lõpuks ma mõistsin elu olemust: mitte iga taksojuht ja kelner ei löö elus läbi, vaid neid on murdosa.Täpselt sama palju kui lotovõitjaid.

PÄRAST TÖÖPÄEVA KOJU JÕUDES ADUSIN, ET MIDAGI OLI TEISITI. Jõllitasin koridorikappi ja mõistsin, et Angela riided olid kadunud.Tormasin magamistuppa – kapid ja sahtlid haigutasid tühjalt vastu. Poolpidune triibuline ülikond kõlkus kurvalt üksinduses, tundes puudust toredusest, mille keskel ta enne rippus. See oli minu ainuke soliidsem riietusese, mille hankisin aastaid tagasi firmapeoks valmistudes. Polnud lootustki, et pintsak mulle enam selga mahuks, ja mõneti üllatav, et see ikka veel kapis koisid kogus.

Angelale oli alati meeldinud ladustada kasutut kraami, lootes, et ühel päeval võivad need uue otstarbe leida.

Isegi kardinad olid kadunud. Angela oli need ise õmmelnud: ostis kangapoest õhulise riide ja nägi kaua vaeva, et meie magamistoa igavale sisule natukenegi värvikust lisada.Vajusin voodile ja avastasin, et ka päevatekk oli haihtunud. Õnneks ei läinud ka see mulle korda. Seda saladust, mis kasu on päevatekist, teavad vist ainult naised.

Mõne aja pärast leidsin end tühjal pilgul teleka ees kanaleid klõpsimas. Raputasin närviliselt pulti, kui see kohe ei reageerinud. Ilmselt pidi patareid välja vahetama.

Tegelikult teadsin hommikust peale, et Angela oli läinud. Ei tahtnud seda endale lihtsalt tunnistada ja tõrjusin need mõtted peast. Kahjuks pidin varem või hiljem ikkagi tõele näkku vaatama. Kui oleksin saanud, pugenuksin alatiseks enesesse peitu, kuid tõde pressis vägisi päevavalgele ja raputas mind agressiivselt, oodates, et ma lõpuks ometi temaga tegelema hakkaksin.

Kõigil on murekoorma mahalaadimiseks omad võtted: kes jõi ennast silmini purju, kes läks spordisaali ja tagus raevukalt poksikotti. Mingi ventiil pidi olema, et kogunenud mentaalne rõhk välisrõhuga tasakaalu viia.

Kargasin diivanilt püsti ja virutasin puldi teleka suunas. See riivas diivanilauda, lipsas teleka alt läbi ning rammis mürtsuga radiaatorit. Ei läinud kuigi kaua, kui alt-Ljuda harjaga vastu torusid kõmistama ja sõimu pritsima hakkas.Tema jaoks oli juba köögis tooli nihutamine suur probleem, mida ta kippus isegi ühistu koosolekul välja ütlema.Veider, et ta meie eilse tüli peale polnud veel sõna võtnud, ilmselt hoidis seda trumbiks.

Tõusin automaatselt ja läksin köögi poole, kolmandal sammul tuli meelde, et seal ei ole enam kedagi, kellega oma koormat jagada.

Hädasti oli vaja inimest, keda usaldada ja kellega rääkida. Suvalist igapäevast juttu: „Kuidas tööl läks? Aga sinul? Ahaa, et siis selline lugu…”

Piilusin külmutuskappi ja sealgi valitses tühjus – Angela oli põhjalik naine.Vähemalt seisis kapp oma kohal.

Leidsin siiski ühe lihakonservi ja mõned viilud kuivanud leiba, tegin endale toeka võileiva ja helistasin Agule. Agu tundus toru otsas alandlik ja põiklev, nagu ta varjaks midagi.

„Mis lahti on?” põrutasin otse.

„Su naine on hommikust peale siin, ta on minu oma ka üles keeranud,” sosistas Agu vandeseltslaslikult. „Ma ei saa praegu sinuga rääkida, nad vaatavad kahtlustavalt minu poole.”

Tuut-tuut-tuut-tuut…

Põrnitsesin kivistunult tumerohelist telefoni. Naine võttis ka sõbra. Eks ta teab, kuhu lüüa ja kuidas mulle haiget teha. Naeruväärne, aga armastus muutus peaaegu alati põhjalikuks vihkamiseks.

Läksin vannituppa ja silmitsesin kurvalt kollaseks kulunud vannipõhja, üleajavat pesukorvi, milles vedelesid ainult minu riided – juba selle muutuse järgi oleksin pidanud oskama arvata, et lõpp on lähedal. Klaasist peeglilaual pikutas üks kulunud harjastega hambahari. Klaasi sööbinud ümmargused jäljed meenutasid Audi logo. Lõhnas pesemata pesu ja niiskuse järele.

Astusin peegli ette, tegin lõustu ja sundisin ennast hüsteeriliselt irvitama.Vastu tahtmist rinnust välja sunnitud naer meenutas vale süütega automootori tõrksat turtsumist.

„Võta ennast kokku, raisk! Reamees, valvel!” karjusin peegelpildile. Paljad kannad kõpsasid valusalt kokku, tõmbasin kõhu sisse ja ajasin selja sirgeks. Seisin nii tervel minuti.Varbad hakkasid pruunidel kahhelplaatidel külmetama, sest põrandaküte puudus ja vaip oli kadunud, paljastades põranda kulunud hiilguse.

Tegin selle aja jooksul mitu olulist tähelepanekut: maika ei kaunista meest, olen tüsedam, kui arvasin, ja otsemaid oleks vaja juukseid kammida, et pealagi vastu valgust ei läigiks.

Uhkus tõstis pead: kurat temaga, kui läks, siis läks, tagasiteed enam ei ole.

ASTUSIN LOIULT UUELE TÖÖPÄEVALE VASTU. ÖÖ OLI MÖÖDUNUD vaevarikkalt, püüdsin Angelat kaissu võtta ja ärkasin, kui teda voodist ei leidnud. Magasin episoodiliselt, nähes ikka ja jälle ilast seersanti enda ees võimlemas.

Seekord ei tervitanud mind brigadir, vaid meister.Ta näppis närviliselt oma kulunud prille ja teatas: „Kuule, Kalle, tule minu kabinetti, mul on sulle üks jutt.”

Vajusin sisimas kössi – selline algus ei saanud head tähendada.

„Vaata... ee, khm, ee..., et olen siin arutanud brigadiriga ja minu kõrvu on jõudnud jutt, et sa ei keskendu enam piisavalt ja jääd regulaarselt hiljaks.”

Proovisin suud lahti teha ja midagi vahele öelda, aga meister raputas ägedalt pead ja tema kitsad soonilised huuled tulistasid minu poole: „Et jah, meil on rasked ajad ja kuna sa oled ennast halvast küljest näidanud, siis peame sul minna laskma. Eelneva hea töö eest maksame sulle kahe kuu tasu ette.”

Ta lõi ümbriku lauale ja nihutas selle minu poole, ise mulle teravalt otsa vaadates. Meistri käsi nätsutas närviliselt suitsupakki, tundus, et ka temale oli olukord äärmiselt ebameeldiv.Vaikuses oli kuulda ventilaatorimüra, päevavalguslambil oli starter läbi ning valgusti plinkis meeleheitlikult abi järele.

Tundsin kurbust ja rõõmu üheaegselt. Kuskil sees mässas teine mina, kes nõudis, et ma tööandja ees vingerdaksin, et töökoht säiliks, sest mis on mees ilma kindla palgata. Minu uhkem pool tundis rõõmu ja karjus eufooriliselt: hei-hei, mees, nüüd saame linna minna! Teha, mida tahame. Ükspäev tuleme siia tagasi, limusiiniga. Küll kõik näevad, et nad alahindasid Kallet!

Ma ei öelnud sõnagi.Võtsin mulle ulatatud ümbriku, panin selle hooletu liigutusega taskusse, tõusin ja astusin sõnagi ütlemata uksest välja, jättes meistri endale imestunult järele vaatama.

Veider on keset tööpäeva ringi kolada. Lonkisin tolmusel asfaldil ja ületasin tänavaid, ise tähele panemata. Luitunud värvides majad sulasid ühte ja tundusid pika müürina, mille siseõued varjasid õnnelikke inimesi.Teele sattus puuduvate lippidega plankaed, selle taga lookles kutsuv jalgrada, mis oleks lühendanud teed linnasüdamesse, ent silt „väga kuri koer” peletas kõnniteele tagasi.

Miski, mille olin enda sisse matnud, hakkas tasapisi virguma.

LEIDSIN END KAUBAMAJAST. VAHEMAA EI OLNUD TEGELIKULT KUIGI pikk, paar kilomeetrit ehk, aga ma ei mäletanud sellest sammugi. Olin end sättinud matkaasjade riiuli ette seljakotti vaatama. Igas suunas sirutusid kaubast pungil riiulid. Ägavalt palju asju. Ma ei suutnud keskenduda, olin oma pilgu kindlalt fikseerinud, ent ajud töötasid tühikäigul.

Müüja seiras mind kahtlustava näoga, eemalt tüüris minu poole turvamees nagu saaki aimav raisakotkas. Olin siin vist juba pikemat aega seisnud. Ostjad vaatasid mind imelikult – ju nad olid minu jamadest kuulnud. Nüüd saavad traagilisele loole omalt poolt lõigukese lisada, et linnalegend saaks kosuda, stiilis: „Teate, ma nägin Kallet poes, oli omadega täitsa läbi, jõllitas pool tundi riiulit ja siis viskasid turvad ta välja.”

Püüdsin meenutada, millele ma mõelnud olin, kuid ei mäletanud. Ilmselge psüühiline trauma koos stressiga, diagnoosisin.

Võtsin ümbrikust raha ja ostsin seljakoti, kuigi ma ei olnud seda plaaninud. Lonkisin koju ja mõistsin äkki, et mind ei sidunud Tapaga enam miski. Kas see oligi kättevõidetud vabadus oma elu üle otsustada?

Inimesel võiks ju olla vähegi vääriline töö, mis ka sisse tooks. Midagi normaalset, millega ei peaks konti murdma ega kellegi ees küürutama ja ennast alandama. Seda ei ole ju palju nõutud?

Ma ei tea, kuidas ma sellisele otsusele jõudsin, aga mõistsin äkki selgesti, et pean lahkuma. Ära siit! Mida kiiremini, seda parem. Milleks selles seisvas konnatiigis aega raisata. Mujal on parem. Ära siit!

Seisin koridorivaibal, käes äsjasoetatud seljakott. Ma ei hakanud jalanõusid ära võtma, kes enam hoolis. Mõnus oli astuda tolmuste kingadega vaibale, mida naine ei olnud jõudnud ära tassida.

Meeletu energiapuhanguga asusin sahtlitest asju välja loopima. Seljakott kulus nüüd marjaks ära, see oli mahukas ja laiade õlarihmadega. Õnneks tegutses mõistuse teine kiht automaatselt, tehes õigeid otsuseid.

Korteriga oli vaja midagi ette võtta.Teadsin, et kitsastes tingimustes elav naabripere oleks heameelega oma territooriumi laiendanud. Nende lastevabrik töötas täistuuridel ja kolmele väänikule oli peagi lisandumas pesamuna.

Vaatasin aknast välja ja nähes, et naabrimehe auto seisis maja ees, otsustasin korteriasja kohe lahendada.

Vajutasin kellanuppu. Uks kargas lahti ja naabrimehe suur kogu täitis avause nii tihedalt, et ükski valguskiir ei suutnud ennast koridori pressida.Tema kulmud moodustasid pika ühtlase kriipsu ja põsed punnitasid, nagu oleks ta sinna suure sõõmu õhku lukustanud.

Naabrimehe silmis oli märgata kaastunnet ja minu nägemine ei üllatanud teda põrmugi. Ilmselt oli ka tema paar õhtut tagasi riidu kuulnud. Kunagi maapiirkondadesse ehitatud kolmekorruselised paneelelamud olid nagu sipelgafarmid: kahe klaasi vahele surutud, kõigi silmadele ja kõrvadele valla.

Nagu arvasin, olid nad kohe nõus korteri üürile võtma. Ega ma palju küsinudki, peaasi, et keegi kommunaalkulud õiendab ja korter niisama tühjalt ei seisa.Tehingu käsiraha maksis ta mulle kohe peo peale, kartis ilmselt, et mõtlen muidu ümber.

Läksin koju tagasi ja kuhjasin kõik mittevajaliku ühte hunnikusse: töötunked, musta pesu, köögirätikud, noad-kahvlid, vanad jalanõud, mis millegipärast ikka kapis ruumi võtsid, voodiriided ja õnnetu ülikonna. Uus omanik võib ära visata või endale jätta.

Ega asju väga palju polnudki.

Tegin piparmünditeed, istusin krigisevale taburetile, toetasin küünarnukid punaseruudulise vakstuga kaetud köögilauale ning vahtisin käsipõsakil kõrge seljatoega tooli, nagu sooviks sellesse pilguga auke uuristada.

Hämardus, aga ma ei süüdanud tulesid, vaid pöörasin pilgu vastasmaja akendele. Niiviisi ei näinud keegi, et ma neid jälgin.

See oli lapsepõlves juurdunud komme, vaadata ja kaasa elada võõraste inimeste tegemistele ning tunda seejuures, nagu oleksin ise sündmuste keskel. Minu võimalus kõigest osa saada: viisin lapse magama, ruttasin köögikapi kallale viimast võileiba näppama, pesin hambad ja panin selga ööriided, vaatasin telekast hilisõhtust filmi, tõmbasin kardinad ette, suudlesin naist, läksin koeraga jalutama, kustutasin tule. Sooritasin tuhandet tavapärast argiliigutust, mida tegid tavalised inimesed iga päev.

Tundsin pisukest kahetsusetorget. Enda arvates olin õnnelik olnud, aga kõik sulas mõne hetkega – minu plaanid olid õhku kirjutatud. Meestel puudus oskus oma kaasa mõttemaailma läbi näha. Loodetavasti leiab ta endale „stabiilse” mehe, kellega pesa punuda. Imelikul kombel ei tundnud ma temast enam puudust – sain alles nüüd aru, et olin Angelat rumalaks pidanud.

Olgu pealegi – pilk pidi olema suunatud tulevikku.