Читать книгу Kõigile saab kurikaga virutada - Taavi Kangur - Страница 5

ÕUES ALLES HAHETAS, KUI VASK ENNAST PÜSTI AJAS. MÕTTED EI LASKnud magada. Mured tungisid peale, närides öist uneaega lühemaks nagu filmis, kus langoljeerid niiviisi aega vähendasid. Hääl, mida need elukad teinud olid, krigises tema peas järele jätmata, niipea kui ta magama üritas jääda.Vask oli pool ööd ennast küljelt küljele keeranud ja hoolimata sellest, et madratsi vedrud olid ühekaupa riidesse mähitud ja kummalgi oli isiklik tekk, võis arvata, et tema visklemine oli seganud ka Andrei und.

Ettevaatlikult libistas ta jala üle voodiääre ja kobas varbaga mööda jahedat põrandat, et karvast sussi tabada.

Tahtmata Andreid segada, püüdis ta kikivarvul hiilida. Paks vaip summutas küll jalaasted, ent parkett kriuksus ikkagi reetlikult. Andrei keeras närviliselt külge, kuid ei ärganud. Hea seegi. Nende suhe oli viimasel ajal niigi keeruline, see veel puudus, et oma muredega pingeid suurendada.

Pidi ta just selle kägiseva parketilipi otsa komistama. Põrand oli küll hoolikalt renoveeritud: kogu kalasabaparkett võeti lipphaaval lahti, puhastati ja pandi kokku tagasi, aga sellegipoolest oli see mõnest kohast häälekaks jäänud.

Vaikselt sulges Vask magamistoa ukse, hiilis kabinetti ja istus kirsipuust kirjutuslaua taha, kõrge seljatoega kontoritooli. Haaras laualt piinlikult teravaks ihutud punase pliiatsi, keerutas seda mõne minuti näppude vahel ja murdis raksuga pooleks. Vandalismiakt lohutas teda üllatavalt palju. Täielikult tema kontrollile alluv olukord oli niivõrd kaootilisel eluetapil teretulnud.

Vask haaras salvrätiku ja pühkis pliiatsipuru hoolikalt kokku. Pilk langes kätele ja ta avastas, et üks küüntest vajas maniküüri. Küüneviil lebas lauasahtlis koos kirjaklambrite, liimipulga, nööpnõelte ning vanade lennuki- ja laevapiletitega, millest ta kuidagi loobuda ei suutnud.Vask nühkis segava küüneotsa osavate liigutustega maha ja kontrollis vastu siidjat alussärki, ega mõni kisu üles jäänud.

Mees tundis puudust möödunud aegadest.Ta võttis riiulist fotoalbumi ja vaatas pilte pidudest ja pillerkaaridest, kus tema oli põhiline tegija, kaelakuti koos tänapäeva tähtsatega. Olid ajad, kus kõik voolas iseenesest kätte, ilma et oleks olnud vaja naba paigast ponnistada. Pildialbum oli omamoodi päevik, mida lehitsedes kangastus selgelt möödanik, kummalised kombed ja imelikud inimesed. Kehakatetena domineerisid spordirõivad, märgusõnadeks olid suhkruvatt, doltsid, katus ja Pingviini jäätis.

Vask häbenes ennast vanadel piltidel. Seepärast hoidis ta albumit kiivalt võõraste pilkude eest peidus. Polnud vaja kellelgi teada, et kunagi puudus tal stiilitunnetus ja maitsemeel. Kust see saanukski tekkida, kui ümberringi lokkas vaid rumalus, ahnus ja võimuiha.

Praegu mäletati vaevu Vase olemasolu ja see oli ka rahavoo kokku kuivatanud. Eriti ärritasid teda legaalsed ärimehed, kes laiutasid kõikjal ja hoiatamise peale irvitasid näkku. Kui neid aga seepeale rünnati, siis kutsusid lihtsalt politsei, nagu oleks see alati nii käinud.

Viimasel ajal tundisVask ennast soss-sepana: ükspuha, mis skeemi ta ka välja ei mõelnud, alati läks midagi valesti ja tema kunagised muljetavaldavad reservid hakkasid olematuks kahanema.

Ta luges oma raha aeg-ajalt üle ja iga korraga oli see ülesanne aina lihtsam.

Korteri ostis ta õnneks õigel ajal välja, enne kinnisvarabuumi. Jooksvad vahendid kuivasid see-eest silmnähtavalt kokku.

Olemasolev raha oli tagavara, mida ta ei tahtnud igapäevasteks kulutusteks kasutada. See pidi olema viimane päästerõngas, täpselt nii palju, et mõnda huvitavasse projekti investeerida, kuid siiani polnud ühtegi tõeliselt tulusat mõtet pähe tulnud ja eksimisruumi jäi aina vähemaks.

Viimase aja ebaõnnestumised olid võla kaela toonud. See tähendaski, et mida ta iganes ette võtta tahtis, pidi seda tegema piisavalt vaikselt, et mitte võlausaldajate tähelepanu äratada, muidu oleksid nad kogu koore endale krabanud. Tegelikult oleks Vask võinud ennast välja osta, aga siis oleks tema peamine töövahend – raha – otsas ja ilma selleta peaks linna supijärjekorda minema.

Kõik kunagised jüngrid olid ta hüljanud, endale uue tegevuse leidnud ja said palju paremini hakkama. Üks nendest ütlesVasele lausa suu sisse, et too on viimane dinosaurus ja ei oska ajaga kaasas käia. Mida kuradit ta sellega mõtles? Kas tõesti peaksin kummiparandustöökoja või taarapunkti avama, mõtles ta kibestunult.

Arvavad, et viieprotsendilise katte peal elamine on tõeline tarkus. Milleks maksta riigile selle eest, et oled ise ettevõtlik ja teed äri. Vask põlgas maksuteemat ja nagu õige mees, oli ta ennast töötuks registreerinud, sai abiraha ning eluasemetoetust kommunaalkulude eest tasumiseks. Pisku see ju oli, aga millestki pidi ju elama. Ise nad olid süüdi, et nii totra süsteemi välja mõtlesid.Tema viimane salaunistus oli eurorahadest manti võtta, aga mõte, et sinna alla pidi terve varanduse laduma, pelutas teda. See mäng käis kõrgelt üle tema pea.Ainuüksi õigele uksele koputamine maksis rohkem, kui tal varuks oli.

ÜksVase tugevamaid külgi oli oma kohta teada. Süsteemis esiplaanile trügida talle ei meeldinud, seal oli alati vihast jagamist, ja tänu tagasihoidlikule käitumisele oligi ta saanud üsna sõltumatult ja märkamatult oma väikeseid asju ajada.

Salasuitsude koorem, mis pidi üle piiri tulema, ei tahtnud kuidagi kohale jõuda.Võis arvata, et midagi on juhtunud. Õnneks ta ei pannud kauba alla kuigi palju oma raha, kuid oodatav kasum oleks tema võimalusi upitanud ja aidanud kanalit sisse töötada.

Tõenäoliselt maksis ta valele tollimehele. Hea seegi, et ta vahemeest kasutas, kuigi samas võis just see tegelane kõik oma taskusse ajada. Nii vähe austatakse tänapäeval autoriteete.

Vask tõusis ja avas riidekapi ukse. Seal valitses täiuslik kord: riided olid triigitud ja kenasti värvide järgi paigutatud.Talle meeldis soliidselt ja moodsalt riietuda. Mitte liiga värvikirevalt, ent siiski rõhutatult ja erinevalt. Iga komplekti juurde olid rivistatud aksessuaarid, mida sobis just ainult selles kombinatsioonis kanda.Vase moeteadlikkus oli avaldunud juba varases lapseeas, kui ta keeldus kategooriliselt pruune karupükse jalga ajamast.

Üheksakümnendatel oli Vask alles poisike, kuid tabas kohe ära, millega saab teenida. Raha vedeles sisuliselt igal pool, ole ainult mees ja kühvelda kokku. Mõni talumees oli juba aastaid istunud tohutu metallikoorma otsas, teadmata, et see ka midagi väärt oli. Nii ta käiski alguses mööda küla ja tassis „tasuta” aiataguseid puhtaks. Kulusid põhimõtteliselt ei olnud, autojuhile pidi koorma eest paar poolikut viskama, aga kuna talonge sai vabalt osta ja Vasel olid omad klemmid järjekorras, ei valmistanud see probleeme. Maamehed olid veel õnnelikudki, et said aastaid vedelenud rämpsust tasuta lahti. Teise hea võimaluse söötis ette bensiinikriis. Polnud midagi lihtsamat, kui kanistritega mööda sõjaväeosasid kolistada ja praporeid vähese raha eest pehmeks rääkida. Kütus voolas sõjaväemasinate kõrvalt nii jõudsalt kätte, et peagi pidi ta tsisternauto hankima. Nii pani ta oma äridele aluse, palgates hulga jüngreid, kes tema eest mööda maapiirkondi ja sõjaväeosasid kolistasid, et bensiini ja metalli kokku osta.

Kui tulid karmimad ajad, tekkis kõva konkurents ja pea iga nädal kadus mõni tuntud ärimees, hoidis Vask – selleks ajaks oli ta juba oma hüüdnime välja teeninud – vaikselt tagaplaanile. Sellest hoolimata leiti ta üles ja seati fakti ette: ta kas jagab oma tulusid või siis mitte. Ähvardus tundus küll hambutu, ometi teadis Vask täpselt, kuhu eiramine viia võis. Nii ta valiski esimese võimaluse ja õigesti tegi.Tuludest kadus küll märkimisväärne osa, aga oma hing on ikka kallim kui peotäis värvilisi kupüüre. Paljud ei suutnud nii uuenduslikult mõelda ja pidid seda hiljem kibedasti kahetsema.

Aastaid juhatas ta uute bosside all oma ärisid, tehes pea kõike, mida üks enesest lugupidav kurjategija-kaupmees tegema pidi:

vahendas metalle, jooke, kalamarja, relvi ja hiljem ka narkootikume.

Tänu uutele ülemustele tekkisid kontaktid Venemaaga, kust alati midagi huvitavat pakuti.Ta küll ei tabanud kordagi kullasoont, kuid sissetulekute stabiilne kasv võimaldas ikkagi korralikult kõrvale panna ja päris vabalt ära elada.

Hiljem, kui maksuamet ning politsei oma tegevust võimendasid, piirid paremini pidama hakkasid ja tema ülemused kinni läksid, jäi Vask üksi.Ta oli osanud ennast piisavalt tähtsusetuks teha, et instantsidele mitte huvi pakkuda. Mõneti oli see hea, ta sai vabaks, kontrolli alt välja.Teisalt aga kuivas teenistus järsult kokku –Vask oli liiga vähetähtis mees ja tal polnud piisavalt ressursse, et keegi temaga tõelist äri ajada tahtnuks.

Nagu kogu muu maailm, oli ka kuritegevus globaliseerunud ja alustamiseks läks vaja aina suuremaid summasid.Väiketegutsejad võeti üle või osteti välja. Kui nad aga sellest hoolimata jalgu jäid, siis ootas neid paar meetrit koormavat mulda.

VASK SIKUTAS JALGA KITSAD LÜHIKESE ÜLAOSAGA SUVISED ARMANI teksad ning pani selga lihtsakoelise valge firmasärgi.Talle meeldis kanda liibuvaid pükse ja avarat pluusi, sest nii jättis ta nooruslikuma mulje. Muidugi ei tundnud ta ennast kolmekümnekaheksaselt vanana, aga hea väljanägemine oli tema jaoks väga oluline.Vormi hoidis Vask tervisliku toitumise ja kõndimisega – kuhu iganes linnas asja oli, kõikjale läks ta jalgsi. Pikemate otsade puhul tuli muidugi ühistransporti kasutada. Nendest abinõudest piisas, et kulutada piisavalt energiat ja ära hoida vööümbermõõdu suurenemine, mis muidu temavanuste meeste puhul nii tavapärane oli.

Muus osas klappis Vase välimus tüüpiline eestlase omaga: kartulikoorevärvi juuksed, kergelt jässakas keha ning keskmisest pisut pikem kasv. Näo tegid meeldejäävaks sinised silmad, mis paiknesid lähestikku kühmus ninajuurel. Sümmeetrilised näojooned, korralikult pügatud juuksed ja kulmud ning alati viimseni puhtaks kraabitud lõug jätsid meeldiva mulje.

Vaevalt oli Vask särginööbid kinni saanud, kui elutoa uksele ilmus unine Andrei, jalas ainult triibulised bokserid.Vask libistas pilgu üle noorema mehe ja neelatas. Andrei oli keskmist kasvu, sihvakas ja hoolitsetud, nahk oli pruunika jumega ja trimmis.

Lihased olid parasjagu toonitatud ning ei mõjunud massiivsetena – Andrei käis jõusaalis kaks korda nädalas, et vormi hoida.Vask imestas veel, kuidas õnnestus Andreil alati nii ärgata, et juuksed ikka sätitud mulje jätsid. Loomulikult ei olnud mängus müstilised jõud, vaid peotäis juuksevaha ja korratu salgusoengumood.

„Mis sa kolistad nii vara?” uuris Andrei magusalt haigutades.

„Ikka sama jama. Enne magamajäämist tuleb mõni ärev mõte pähe ja peletab une minema. Enne, kui jaole saan, olen jõudnud kõik oma mured läbi käia ja siis ei suuda enam muud, kui lage vahtida ja hommikut oodata,” võttis Vask väsinult kokku.

„Pole ju mõtet ennast öösel probleemidega vaevata, kui nagunii midagi ära teha ei saa,” arvas Andrei.

„Sul hea öelda, aga mina ei suuda probleeme ignoreerida.”

„Noo-noo, mis sa torised,” muutus Andrei leebeks, „sa võiksid vanale elule lihtsalt selja keerata.Tunnista endale, et need ajad on läbi.”

Vask läks otsemaid pöördesse: „Mis jama sa ajad? Mida sina sellest tead? Arvad, et mul on võimalik kuskil palgatöölisena karjääri teha nagu sul? Sa oled ikka loll. Minu ametist ei saa lihtsalt ära minna, siis kui tuju tuleb. Ei ole võimalik lahkumisavaldust lauale lüüa või koondamist paluda. Palga ja puhkuseraha eest peab ise hoolitsema.”

„Kuidas arvad,” ütles Andrei teeseldud ükskõiksusega ja läks kööki.

Vask istus ja vaatas oma käsi – need värisesid äkilisest vihasööstust ja sinkjas veresoonte kimp randmel tuikas nähtavalt. Oli seda nüüd vaja, mõtles ta, aga järgi ka ei saanud anda, seespool näris uss hinge.Ta seisatas köögi ukseavasse ja vaatas pahuralt, kuidas traktoripiltidega köögipõlle riietunud Andrei agaralt kohvimasina kallal askeldas.

„No mis sa, kurjam, seisad seal,” oli Andrei ikka rõõmsameelne. „Tule söö midagi, siis läheb tuju paremaks.”Ta asetas võileivamaterjali kindla korra alusel lõikelauale ja asus suitsuvorsti viilutama. Espressomasin teatas ärkamisest rõõmsa lurina ja vastupandamatu aroomiga.

„Lihtsalt, ma ei saa aru, miks sul nii raske on ümber orienteeruda. Kogu maailm muutub ja ka meie peame edasi liikuma, kui soovime konkurentsis püsida. Alati on võimalik uuesti alustada.

See ei olene vanusest ega rahast. Kui millelegi korralikult pühenduda, siis on võimalik juba paari-kolme aastaga läbi lüüa,”

mõtiskles Andrei kuuldavalt, ise värsket kurki koorides.

„Sa oled minust kümme aastat noorem ja ei ole näinud selliseid aegu nagu mina. Sa ei tea, mida meie üle elasime. Siis oli kõik teistmoodi.”Vask pidas väikse pausi ja jätkas: „Kes mind üldse tööle võtaks? Ja kui võtakski, siis kas sa arvad, et ma tahan minna kuhugi lihttööliseks või autojuhiks? See ei ole võimalik. Mul on lihtsalt ajutised raskused, küll ma need enda kasuks keeran, nagu alati.”

„Ajutised raskused, mis kestavad viimased viis aastat. Pealegi, kes sul käsib madalapalgalist tööd teha.Võimalusi on palju,” jätkas Andrei lustakalt, ent see raputas soola Vase niigi veritsevale haavale.

„Idioot!” raevutses Vask. „Mida sina sellest tead?”

„Tean, et mina võin rahulikult elada ja tunnistada endale ja kõigile teistele, kes ma tegelikult olen, ilma et peaksin midagi kartma. Minu vanemad, töökaaslased ja sõbrad teavad, et ma olen gei ja aktsepteerivad seda,” selgitas Andrei rahulikult.

„Ära hakka jälle peale,” karjus Vask, keda Andrei tüüne olek järjest rohkem närvi ajas. „Kuidas sa seda ette kujutad? Lähen Igori juurde ja teatan: pardon, aga ma olen pede? Mind lastakse ju sealsamas maha nagu oleksin marutõbine koer.”

„Sa pingutad üle – isegi bandiidid ei ole tänapäeval enam nii rumalad,” arvas Andrei mõtlikult leiba närides ja ilmselt kaaludes, et äkki ta siiski eksis.

„Arvad, et tegemist on tolerantsete härradega, kes noogutavad mõtlikult üle sigarisuitsu? Sa oled liiga palju filme vaadanud.

Nad ei mõista nalja. Mingit arusaamist pole loota. Kahjustaksin teiste silmis nende autoriteeti ja teeksin nad naerualuseks, selle eest lüüakse mind maha.Või siis hakkavad kõik, keda ma vähegi tunnen, mind vältima. Jääksin täiesti üksinda.”

„Sa ei jää üksi! Inimesed, kes ei suuda sind aktsepteerida sellena, kes sa oled, ei ole midagi väärt. Mina toetaksin sind,” võttis Andrei lõpuks tuld, „aga oleksid sa valmis minu pärast riskima?” Ta nägu oli äkilisest pahameelehoost krimpsus, ilmselt aimas ta Vase reageeringut ette. See oli nende pidevalt korduv tüliteema, kus kumbki pool taganeda ei tahtnud.

Vask karjus nii kõvasti, kui hääl võttis: „Millest sa aru ei saanud? Mida sa, jobu, ilgud? Kas sa üleüldse oled kunagi näinud, milline on päris elu? Või elad ainult unistuste maailmas?”

Andrei vaatas teda tõsiselt ja ütles: „Tundub, et me elame eri dimensioonides. Ma olen sinu pärast nii palju ohverdanud. Salatsenud.Tahan normaalset püsisuhet mõistliku mehega, aga tundub, et hoolimata lubadustest ei suuda sa mulle seda kunagi pakkuda.”

„Millal ma sulle midagi sellist lubanud olen?” karjus Vask.

„Hea küll, eks sa ise tea,” vihastas Andrei, viskas pooliku võileiva taldrikule, tõusis püsti ning läks riietuma.Vaevalt oli ta taevasinise särgi selga sikutanud, kui Vask uksemademele ilmus, kahetsev nägu peas.

„Kuhu sa kavatsed minna?” küsis ta närviliselt, mõistes, et oli vindi üle keeranud.

Andrei ei vastanud, vaid riietus kiiresti. Õhus hõljuv vaikus muutus talumatuks. See oli üks nendest tüüpilistest olukordadest, kus mõlemad tülipooled kahetsevad, aga uhkus ei luba kummalgi midagi öelda, sest see tähendaks kapituleerumist.Tulevikus aga muutuks selline taganemine tüütuks kohustuseks.

Andrei läks koridori ja pani sandaalid jalga.Vaadanud silmanurgast hädistVaske, võbeles ta suunurk korraks, aga noormees jäi siiski sõnatuks, rehmas käega, avas välisukse ja astus välja.

Kohe, kui välisuks Andrei järel kinni kolksatas, istus Vask kirjutuslaua taha ja peitis näo käte vahele. Mille kuradi pärast oli mul vaja riidu minna, mõtles ta süngelt. Andrei oli ainuke inimene, kes teda raskel ajal toetas ning keda sai täielikult usaldada. Andrei ees sai teeskluse maski maha võtta. Pidi ta siis jälle nii kiuslikult jäik olema.Võinuks midagi tuleviku arvel kokku lubada ja tüli oleks vaibunud.

Inimloomus oli lõputu müsteerium.Vask teadis, et ta oli pahur ja magamata, ja mõistis sedagi, et kõik, mida ta ütleb, mõjub Andreile solvavalt.Ta ei tahtnud kindlasti Andrei toetust kaotada, kuid hoolimata sellest ei suutnud ikkagi suud pidada.

Oskaks ma ometi kuulata seda pisikest nõuandjat, kes ajusagarate vahel nii õigesti tarkust jagada mõistab, mõtles ta tülpinult.

Vask helistas mitu korda, kuid Andrei ei vastanud. Kuskil südamepõhjas oli Vask aga rahulik, sest teadis, et enamasti vaibus Andrei pahurus ruttu.Ta ei olnud vihapidaja, vaid loomult leebe ja sõbralik.Tavaliselt lasi ta endale maksimaalselt kümme vastamata kõnet teha ja õhtul või hiljemalt järgmise päeva hakul helistas ise tagasi, rõõmsast tegutsemistuhinast pakatades. Kui nad siis trehvasid, ei meenutanud kumbki olnut.

VANAAEGSE DISAINIGA LAUATELEFON PLÄRISES OOTAMATULT. VASK haaras toru ja peale paari sekundit vaikust hüüatas lootusrikkalt: „Andrei! Vabanda, et ma selline sitapea olin!” Kaugemale ta ei jõudnud.

Kare mehehääl küsis: „Sina oled Mihkel?”

„Jah. Kes küsib?” vastas Vask kogeledes ja püüdes kibekähku uuele lainele ümber orienteeruda.

„Ma helistan sulle võlausaldajate nimel. Nende kõrvu on jõudnud kõlakas, et sa ajad oma projekte ilma teavitamata, kuigi jäi kokkulepe, et kui midagi susiseb, siis annad märku.”

„Kes mind laimab?” küsisVask kõrgilt, ise paaniliselt mõeldes, mis välja tilkunud oli.

„Mul kästi sind hoiatada.”

„Mis mõttes hoiatada, kas te ei tea, kellega tegemist on? Ma võin teid kohe ära kustutada,” bravuuritsesVask.Ta teadis, et ainult nii oli ründava kõneleja vastu šansse. Ei tohtinud jääda alandlikuks ega närvilisust või hirmu välja näidata. Kõik see oleks helistaja kasuks töötanud.

Torust kostis metalset naeru. Siis jätkas hääl jäisel toonil:“Hea küll, hea küll, kehkenpüks, ma teen näo, et ma ei kuulnud seda. Asi on nii, et see tulu, mis sa pidid sigarettide pealt saama, arvestatakse sinu võlast maha. Kanal on sisse töötatud ja võetakse üle. Aga sa jääd ikka võlgu ja sul on üks kuu aega, et võlg kustutada.” Ta jäi vait, ütlemata, mis muidu juhtub.

Vask sai mõttest aru. Kõneleja käitumine oli väljapressijatele väga iseloomulik. Polnud mõtet kedagi millegi sürreaalsega ähvardada, las igaüks mõtleb ise välja, mis juhtub. Inimese fantaasia suudab alati luua kõige hullema stsenaariumi. Pealegi ei ole kõne salvestust võimalik hiljem tunnistusena kasutada, sest kõnes pausi pidamise eest ei saa kedagi vastutusele võtta.