Читать книгу Jõhker mäng - Tara Taylor Quinn - Страница 6

„Kas küsimusi on?” küsis juhtivprokurör Janet McNeil ülbe näo ja hoiakuga noorelt mehelt. Mees niheles ja liigutas oma seljale raudu pandud käsi, mis toetusid väikese nõupidamisruumi ärakriibitud lauale.

„Te ütlesite, et pakute meile kokkulepet.”

Jan raputas pead ja vaatas otsa Gordon Michaelsile, Flagstaffis hästi tuntud advokaadile, ja pööras siis tähelepanu taas süüalusele. Jacob Hallile oli esitatud süüdistus eelmisel nädalal ja istung määrati detsembri keskele, mis oli maksimaalne seaduses ettenähtud aeg, mille jooksul Hall sai kasutada kiirmenetlusõigust.

„Kokkulepet ei tule. Ma mõtlesin ümber,” vastas ta advokaadile ja silmitses süüdistatavat. Sa oled mul peos, vennas, vähemalt üheksakümneks päevaks. See annab mulle piisavalt aega, et leida uut ja usaldusväärset tõendusmaterjali. Siis lähed sa trellide taha juba igaveseks.

Halli käsivarrele tätoveeritud roheline madu limpsas oma musta keelt mehe kaela suunas. Mehe kehal oli veel jooniseid, kuid tinti oli pandud nii paksult, et naine ei suutnud nendest märkidest aru saada.

„No kuule, Jan. Kui palju võib ta maksimaalselt saada teise isiku identiteedi varguse eest?”

„Omaette võetuna neli aastat.”

„Lepime siis kokku kolme peale. Riik hoiab suured protsessikulud kokku .”

Janet ei pööranud pilku kahekümne kolme aastaselt mehelt, kes uskus valge rassi ülemuslikkust. Ta oli üritanud seda tüüpi vahele võtta juba sellest ajast, kui too sai kaheksateistkümneseks. Kui mitu inimest oli selle viie aasta jooksul pidanud eluga hüvasti jätma? Ja kõik ainuüksi seetõttu, et ehkki politsei tegi oma tööd ja arreteeris vajalikke inimesi, ei suutnud tema leida Halli kohta piisavalt vettpidavaid tõendeid.

„Ma lisan sellele süüdistusele veel krediitkaardipettuse ja kelmuse finantsasutuse vastu,” ütles ta neile.

Jacob Hall ei pilgutanud isegi silmi ega reageerinud kuuldule üldse kuidagi – ta ei pööranud ka pilku ära. Mehel puudus igasugune südametunnistus ning tal oli rohkem füüsilist jõudu ja vaimuteravust, kui maailm taluda suutis.

„Mõlemad on föderaalkuriteod,” jätkas naine, „ja koos varasemate süütegudega võib nende eest saada kuni kolmkümmend aastat.”

Hall vaatas talle üleolevalt naeratades otsa, vähimatki hirmu välja näitamata. Jan ei arvanud, et see on teesklus. Mees oli täiesti veendunud, et prokurör ei suuda eales tema süüd tõestada.

Hetkeks oli kurjategija saavutanud psühholoogilise üleoleku. Hirm ajas oma kombitsad naise kõhust otse südamesse.

„Sa ei tulnud vanglasse ainult viisakuse pärast, et informeerida meid oma süüdistuse sisust, preili McNeil. See pole sinu moodi, sa oled hõivatud naine,” ütles Michaels, kelle hääl kostus naiseni paremalt. „Ja kuna sa kokkuleppega ei nõustu, siis on sul mingi muu ettepanek.”

Janet rebis pilgu süüaluse näolt ja pöördus Michaelsi poole. Ta tundis meest juba ülikooliajast ja oli temaga palju kordi kohtusaalis vaielnud. Kahvatu jumega mees oli üldiselt hea inimene – loomulikult oli ta tippklassi advokaat, kuid ta võitis kohtuasju siiski ilma räpaste võteteta.

„Nii see on,” vastas Janet ja püüdis mitte lasta nõrkusel enda üle võitu saada. Ta pöördus taas Halli poole. „Mul on vaja nimesid, kohti, kuupäevi. Mul on vaja üksikasjalikke kirjeldusi mõningate sündmuste kohta. Andke mulle tunnistusi Bobby Donahue ja teiste kohta, kellega koos ta Valget Rahvast juhib, ja ma luban, et nõuan teile väiksemat karistust.”

„Te loete liiga palju muinasjutte, Jan.”

„Ma ei loe muinasjutte, härra Hall.” Ta vaatas uuesti Michaelsile otsa. „Selline on minu ettepanek, võtke või jätke.”

Kaks mees vahetasid vaikides pilke.

„Mu kliendil pole aimugi, millest sa räägid,” sõnas Michaels.

„Kas see on teie lõplik otsus?”

„Jah.”

Jan tõusis ja tõstis punakaspruuni koti õlale. Kohe tuli ka valvur, kes andis Hallile märku, et too püsti tõuseks. „Kohtume esmaspäeval kohtusaalis,” ütles Janet. Noormees pöördus ringi ja loivas välja, kuid enne jõudis Jan märgata kahte asja.

Mehe musta-valgekirju kuue seljal paiknes must kiri: Arestikambri vahialune. Kohtu poolt süüdi mõistmata.

Teine asi oli keskmine sõrm, mida seljale aheldatud kätega mees talle lahkudes näitas.

Kasutades puhast klaaspurki, mida katab harilik kohvimasina filter, valab kurjategija jahutatud vesinikülihapendi, soolhappe ja jooditinktuuri sinna sisse…

Simon istus kühmuvajunult arvuti ees ja klõbistas klaviatuuril, katkestas hetkeks tegevuse, vaatas aknast välja ja haigutas. Kena reedene septembripäev. Pilvitu taevas. Ilus ilm. Väljas oli vaikne. Talle meeldis vaikus.

Joodi müüki piiravad föderaalvalitsuse kehtestatud õigusaktid.

Kakskümmend kuus minutit tagasi oli buss toonud koolist koju algklasside õpilased. Kunagi oli teda õpetatud inimesi jälgima ja kaitsma ning seetõttu oli ta vaadanud, kuidas nad oma kodudesse kadusid või jäid vanemaid ootama. Kahe või kolme minuti pärast oli kvartalisse oodata gümnaasiuminoorte saabumist.

Ta jõudis kirjutada veel rea või kaks, kui nende buss jõudiski kohale. Ta vaatas, kuidas nad sõidukist ükshaaval välja astusid, kuidas mõned kõndisid väikeste seltskondadena mööda teed edasi, mõned kadusid ümbritsevatesse majadesse ja kolmandad lahkusid kõrvaltänavate kaudu. Nimepidi teadis Simon ainult Alan Bonabyt, sest kunagi oli see poiss toonud siinsetele elanikele hommikuti ajalehti. Alan lahkus üksi, kohendades iga paari sammu järel ninale vajuvaid prille. Tema maja oli umbtänava lõpus viimane, otse suure männimetsa ääres.

Simon lükkas metallraamidega prille ülespoole ja asus taas töö kallale. Politseiõpikud ei valminud ise ega nõiaväel, mis oli tõenäoliselt isegi hea, sest vastasel juhul ei maksaks tema kirjastaja – Sami kirjastaja – talle honorari, et ta neid õpikuid kirjutaks.

Punase fosfori omamine on keelatud. Et sellest keelust mööda hiilida, koguvad kurjategijad kokku suurel hulgal signaalrakette ja kraabivad sealt fosfori välja…

Simon sirutas käe, et kaelalihaseid masseerida, kuid talle jäid ette juuksed, mis ta käeselga kõditasid. Pikematel karvadel olid hakanud otsad juba ülespoole kaarduma. Simon avas ülemise parempoolse lauasahtli ja võttis sealt käärid. Ta lõikas juuksed ümberringi veerand tolli võrra lühemaks ning oli väga hoolikas ega lasknud karvadel põrandale kukkuda. Lokke meenutavaid juuksekarvu polnud enam näha.

Kuidas ära tunda amfetamiinilaborit.

Simon valis menüüst liigendamisikooni ja alamfunktsioonina tärni. Kemikaalide lõhnad. Tärn kaks… Tänavale oli ilmunud auto – sinine Infiniti, mille roolis istus naine tema kõrvalmajast… Prügi hulgas leidub kemikaalide hoidmiseks mõeldud anumaid. Tärn kolm… Naine keeras oma maja ette…. Rohkesti võõraid, kes viibivad kohal vaid lühikest aega. Ja ajas auto garaaži. Umbes neljakümne sekundi pärast astub ta kõnnitee ääres asuva postkasti juurde ja vaatab, kas post on saabunud… Tärn neli. Tumendatud klaasidega aknad.

Ja sealt ta tuligi, kena nagu alati, kauni kujuga pepu tõusis tänu kitsale säärteni ulatuvale musta-punasekirjule seelikule efektselt esile. Kui naine kummardus postkasti kohale, ulatusid tema pikad tumedad juuksed peaaegu puusani.

Simon hüppas püsti.

„Tead mis,” hõikas ta mõni hetk hiljem üle majaesise astudes, „palju turvalisem oleks sul sõita postkasti juurde samamoodi nagu postiljon ja võtta kirjad välja autos istudes.”

Janet McNeil naeratas. „Simon, kas sa näed siin kusagil luuramas mõnda röövlit, kes ootab ainult hetke, et näpata mulle saadetud arved?”

Mees nägi mitmesuguseid asju, millest naisel polnud aimugi. „Ma annan lihtsalt edasi mõningaid tähelepanekuid,” vastas mees, libistas käed pükste peale langeva pluusi alla ja surus nad oma teksapükste taskutesse. Tema teksad olid laiad ja rippusid kotjalt – täpselt nii, nagu talle meeldis. „Kui turvalisus pole sulle oluline, siis võid seda vaadelda kui aja kokkuhoidu,” jätkas ta. „Sa võidaksid kaks või kolm minutit, kui võtaksid posti välja kohe möödaminnes.”

„Veel viis minutit võidaksin ma siis, kui ma sinuga ei lobiseks,” ütles Janet ja heatujuline naeratus ei kadunud ta näolt, „aga mille peale mõeldes ma siis õhtusöögi ajal pead vangutaksin?”

„Ma nägin su nime täna hommikul jälle ajalehes.” Ta oli hommikul pillanud käest röstleiva viilu ja oli valmis juba püsti kargama ning naist kaitsma, kui talle meenus, et see polnud üldse tema probleem. Et teiste inimeste kaitsmine ei kuulunud enam tema kohus­tuste hulka.

„Jah, nii see on. Uus päev, uus kurjategija,” nõustus Janet ja silmitses ümbrikke.

„Kas Hall on tõepoolest rassist, nagu väidetakse?”

„Kes seda täpselt teab.”

Mees kiigutas end kandadel ja silmitses naist, kes vaatas postkontori teadet postipaki saabumise kohta. „Kas sul on plaanis seda tõestama hakata?”

Naine tõstis pea ja nüüd oli tema kaunis nägu täiesti tõsine. „Mida sina soovitaksid?”

Tema oleks tahtnud soovitada, et Janet peaks abielluma ja kodus lapsi kasvatama. Seksistlik või mitte, taoline maailmanägemus sobis mehele palju rohkem kui see, et Janet McNeili taoline kena naine veedab aega ühiskonna põhjakihi hulgas, kes lihtsalt sülitab ta peale.

„Ma olen kuulnud, et nad pole just väga sõbralik seltskond,” vastas Simon, jättes siiski enda teada suurema osa faktidest, mida ta selle teema kohta öelda oleks võinud. Ta mõistis, kui vajalik on hävitada ühiskonnast vihkamine ja vägivald, aga ta ei pidanud sellele pidevalt mõtlema. Või seda armastama.

„Tead mis, Simon,” ütles Janet pead kallutades, „sa peaksid kaaluma majandusalaste raamatute asemel pigem põnevike kirju­tamist. See sobiks sulle paremini.”

Nojah, keegi polnud kunagi väitnudki, et naisel pole terav pilk. Simon oli löönud kunagi arvutisse ühe majandusõpiku käsikirjalised parandused. Ta oli teinud seda kellegi teise eest, kuid jättis ka edaspidi tuttavatele sihilikult mulje, et just selliseid asju ta kirjutabki. Nii oli lihtsam. „Kas sa tahad öelda, et ma ei näe välja majandusinimese moodi?”

„Ei.” Janet surus kirjad vastu rinda. „Ma tahan öelda, et sa raiskad oma uudishimu ja kujutlusvõimet mõttetult numbritele ja protsentidele.”

Aga see, et sind peetakse majandusõpikute autoriks, andis talle suurepärase kattevarju. „Ühel päeval pean ma sulle oma soperdisi näitama.” Ta suutis selle koomilise lause öelda täiesti tõsise näoilmega.

„Suudad sa kunagi üldse midagi tõsiselt võtta?”

„Väga harva. Aga sina?”

„Kogu aeg, iga päev.”

Simonil oli seda kuuldes hea meel. Üksainus hetk hajameelsust võis Jani töö iseloomu arvestades tähendada mõnda tähele panemata jäänud niidiotsa, mis võis hiljem kätte maksta ja talle noa selga lüüa – otseses mõttes.

„Sellisel juhul peaksid sa minu viieminutilisele pärastlõunasele vestlusele erilist tähelepanu pöörama,” ütles ta. „Inimesed vajavad natuke nalja, see on tervislik ja annab neile jõudu.”

„Mina arvasin, et neid asju annab korralik hommikusöök.”

Mees naeratas ja oleks tahtnud, et nende vestlus veel edasi kestaks. „Ilusat õhtut teile, juristiproua,” ütles ta taganedes, enne kui jutt oleks liiga isiklikuks muutunud.

Ta kartis, et teeb mõne lolluse, näiteks küsib naiselt, kas too tahaks temaga ühe hamburgeri süüa.

Simonile ei meeldinud jagada oma hamburgerielamusi. Või oma elu.

Tal ei olnud midagi nii palju, et seda oleks saanud jagada. Ja ta tahtis, et see nii jääkski.

Nad teadsid, et lennuki telik on purunenud. Mitte keegi teine ei tundnud selle pärast erilist muret. Jan võttis kohtumaja arhiiviruumist toimiku. Seletamatul kombel paiknes kohus lennujaamas ja välja vaadates võis näha tänaval sebivaid inimesi. Väljas oli päikesepaisteline ilm. Sees valitses hall hämarus, mis andis valgusele sünge varjundi.

Korraga kaldus kogu lennuk küljele. Tema õlg paiskus vastu seina. Kohe jõuab lennuk maapinnani ja puruneb. Ta kuulis, kuidas üks kolleeg karjus uudiseid. Oh, taevas. Lõpuks ometi on see hetk käes. Ta oli teadnud kogu elu, et sureb lennuõnnetuses.

Ta tahtis karjuda, kuid ei suutnud üle huulte tuua vähimatki heli. Ta üritas kellelegi seletada, et nad on juba maapinnal, ja kuulis seejärel ainult metalli kiledat hõõrumist vastu metalli ja seda, kuidas lennuk puudutas asfalti. Ta kukkus pikali ja tema ümber lendas esemeid, mis purunesid vastu seinu. Ta ootas surma. Mõtles, milline tunne see võib olla.

Ja siis – sama kiiresti, kui oli alanud – oli kõik möödas. Jan lebas poolistuli põrandal, kuulatas ja ootas. Ta hingas.

Ta üritas aeglaselt püsti tõusta ja sirutas jalad välja, oodates, et kohe annavad need järele ja ta tunneb kohutavat valu. Ta kobas kätega nägu ning püüdis aru saada, kas tal on murdunud mõni luu või on ta kehas lõikehaavu. Nägu oli terve.

Ta oli elus ja ta pidi sealt välja saama enne, kui toimub plahvatus. Ta otsis meeleheitlikult väljapääsu, aga šokis ja närvilised inimesed blokeerisid ta vaatevälja. Ja siis nägi ta Johnnyt. Tema ainuke vend oli vaadanud tema poole, aga polnud teda arvatavasti märganud. Mees pöördus näoga valgusvihu poole ja sööstis sellesse.

Üle toimikute ronides ja rusuhunnikutel libisedes koperdas Jan vennale järele ning püüdis paaniliselt jõuda valguse juurde enne, kui lennuk plahvatab. Ta neelatas ja tema kopsud täitusid külma värske õhuga. Ta oli jõudnud eesmärgile.

Meeletuna vaatas ta enda ümber, et leida mõnda tuttavat. Ta nuttis. Ta vajas kedagi, kes teda hoiaks, lohutaks, aga kõigil oli tegemist ja nad polnud tema sealviibimisest üldse teadlikud. Läbi rahvahulga trügides märkas ta eespool tuttavat kuju.

„Ema?” hüüdis ta üle inimeste peade.

Ema pöördus ringi, nägi teda, ja kõndis siis kohe koos mingite naistega edasi. Nad suundusid õnnetuspaiga poole. Jan tahtis emale öelda, et ka tema oli olnud selles lennukis, et ta oli jäänud ellu.

Ta ütleski seda. Ja seejärel veel kord, valjemini. Ema vaatas teda ja noogutas, patsutas teda pealaele ja jätkas teed, jättes Jani üksinda tänavale nuuksuma. Nuuksuma. See oli nii raske…

Jan ärkas meeleheitliku nutu peale. Ta tõusis voodis istuli, lükkas pisaratest märjad juuksed näolt ja võttis kahe käega peast kinni.

Oh, jumal. Kas need unenäod ei lõpegi iialgi? Need luupainajad olid teda vaevanud peaaegu kolmkümmend aastat. Olukorrad varieerusid, aga emotsioonid olid alati samad. Lootusetuse tunne. Vastuseta appikarjed. Üksindus. Mida see kõik tähendas? Miks teda niimoodi piinati?

Jan võttis kätega säärte ümbert kinni ja toetas pea põlvedele. Ta vihkas neid öiseid õudusi, vihkas alateadvust, mis ei allunud tema kontrollile, aga ta ei vihanud iseennast. Ta pingutas iga päev kõvasti. Ta andis endast parima.

Aeglaselt jõudsid ta teadvusesse eelmise päeva sündmused. Halli arreteerimisest rääkiv ajaleheartikkel. Külaskäik vanglasse. Lõunasöök ülikoolikaaslasega. Nääklus maakonnaprokuröri kontoris, kus sealne kantseleiülem vaidles ühe prokuröriga, kes ei saanud aru oma volituste piiridest. Simon. Kiire reedeõhtune telefonikõne Haileyle ja veelkordne kinnitus, et nad lähevad järgmisel hommikul koos välja sööma. Mitte midagi ebaharilikku. Hea päev.

Jan heitis pilgu kellale. Kolm öösel. Ta mõtles, et poeb taas teki alla ja üritab magama jääda. Kogu õudus jooksis uuesti ta silme eest läbi ja naise keha läbis külmavärin. Ta ei saanud lubada võimalust, et satub sinna jälle tagasi. Vähemalt mitte sellel ööl.

Jan tõusis püsti ja lükkas juuksed üle ühe õla, et puuvillase pidžaama higine selg saaks kuivada. Ta astus akna juurde ja ­vaatas öisele tänavale. Maja küljelt avanes tänavale ainult väga piiratud vaade. Millestki erilisest ta seetõttu ilma ei jäänud. Pimedad majad. Vaikus. Paar ähmast tänavavalgustit, mis heitsid rohkem varje kui andsid valgust. Aga otsevaade oli hoopis midagi muud. Simon Greeni magamistuba paiknes otse tema toa vastas ja seal põles tuli. Ettetõmmatud kardinad ei lasknud tal toas toimuvat näha – mitte et ta seda tahtnud oleks.

Aga teadmine, et ta pole ainuke inimene, kes selles kvartalis ärkvel on, pakkus kummalist tröösti.

Kas ka mees kannatas õudusunenägude käes? Miskipärast Janet kahtles selles. Ebamääraselt naeratades läks Jan kööki ja lülitas kohvikannu sisse. Simoni terav huumorimeel lõbustas meest vist öö läbi ja magada polnud vajagi. Või siis töötas ta öötundidel. Janet oli kuulnud, et kirjanikel on see kombeks. Ja miks ka mitte? See vabastas mehe päevasest tööst ja tal oli võimalik teha sel ajal kõike, mida hing ihaldas.

Mitu tundi hiljem tuli Jan parajasti duši alt, kui helises uksekell. Väänanud juuksed kuivaks, mässis ta need ainsasse rätikusse, millesse nad mahtusid – erakordselt suurde vannilinasse, mille ta oli ostnud just selleks otstarbeks –, pani selga lilla hommikumantli, astus akna juurde ja kiikas välja.

Madalale langevate okstega haavapuu kõrval kruusateel seisis mootorratas. See oli talle võõras ratas ja ta jäi seda silmitsedes kõhklema. Aga tegelikult ei pargiks ju keegi, kellel on kurjad kavatsused, oma ratast otse maja ette, eriti päevasel ajal ja suures valges.

Ta tuletas endale meelde, et ettevaatust ja paranoiat eraldab ainult peenike joon, astus ukse juurde ja avas seda õige natukene, kavatsedes paluda külalist oodata, kuni ta riidesse paneb, kuid tõmbas siis ukse kohe pärani.

„Johnny!” Ta sirutas käed välja ja embas oma väikevenda. „Ma ei teadnud, et sa oled tagasi.”

Johnny töötas müügiesindajana ühe suurema kirjastuse juures, kes avaldas populaarteaduslikke ja eneseabiraamatuid, ja ta oli suure osa ajast tööreisidel. Ka siis, kui ta linnas käis, oli mees enamasti liiga hõivatud, et õega kokku saada.

Johnny kehitas õlgu, tema hallikasvalge pluusi kraenööp tuli lahti ja paljastas rangluu juures millegi, mis võis olla tätoveeringu serv. „Ma tulin eile õhtul,” sõnas mees.

See oligi tätoveering. Viimasel ajal lasid kõik neid endile teha, seda Janet teadis. Aga Johnny? Jan tahtis vennalt selle kohta küsida, tahtis, et teine talle ütleks, et see märk on ainult naha pinnale joonistatud imitatsioon.

Selle asemel kutsus ta Johnny sisse ja tegi ettepaneku kohvi juua.

„Ma ei saa istuma jääda.” Mees hoidis käte vahel must-valget kiivrit ja astus sisse. „Ma olen esmaspäevast jälle lennus ja enne seda tuleb mul meeletu hulk asju korda ajada. Ma tahtsin sinuga lihtsalt mõne sõna rääkida.” Johnny lõi peaaegu häbelikult pilgu maha ja tema keskmisest pikemad tumedad juuksed varjasid ta lauba. Jani süda sulas nagu alati, kui vennal midagi vaja oli.

„Mis siis lahti on?” Johnny külaskäigud ja tema palved olid haruldased. Ta teeb venna heaks kõik, mis tema võimuses.

„Kui ma eile koju jõudsin, olin mõnevõrra ärevil,” alustas mees ning Jan mõtles, kas vend elab ikka veel ülikooli kõrval asuvas korteris, kus ta oli veetnud möödunud suve. Viimati oli ta kuulnud emalt, et Johnny plaanib kolida uude kohta Woodlandsis. „Ma lappasin läbi nädala ajalehed, et end asjadega kurssi viia, ja märkasin artiklit sinust ja sellest Hallist.”

Jan tundis end venna muretseva pilgu all soojalt ja noogutas.

„Ta näib olevat ohtlik tüüp, õeke.” Õeke. Johnny polnud teda enam ammu niimoodi kutsunud.

„Just seetõttu teda vahi all hoitaksegi.”

„Ma ei tea.” Mees langetas taas pea ja vaatas siis uuesti õele otsa, tema tumedad silmad olid tõsised. „Mulle ei meeldi ette kujutada, kuidas sa tema kohta tõendeid otsid. Tema ise võib ju trellide taga olla, aga mis siis, kui tal on käsilasi – ja raha – ka väljaspool vanglat?”

Läbi Janeti keha sööstis hirmusähvatus. Ta hingas sügavalt sisse, surus maha ebameeldiva tundmuse, mis püsis temas ikka veel möödunud viletsa öö tõttu – ja naeratas. „Ma olen seda tööd teinud juba pikemat aega, väikevend,” tuletas ta Johnnyle meelde. „Ja ma olen ikka veel elus.”

„Aga milleks panna saatust proovile? Loobu sellest juhtumist, õeke. Las keegi teine tegeleb sellega.”

„Ma ei saa,” vastas naine ja tundis, kuidas ühelt poolt pressib peale ängistus, sest sel ainukesel korral, kui teine tuleb temalt midagi paluma, on seda palvet võimatu täita, ja teiselt poolt õnnetunne, et vend tema pärast ikkagi muret tunneb. „Ma olen seda tüüpi aastate kaupa taga ajanud. Juhtumi ajalugu on keeruline, sisaldab mitmesuguseid episoode ja mina olen ainuke, kes on selle kõigega kursis. Kui mina peaksin nüüd loobuma, pääseb ta jälle vabadusse ja keegi ei saa end sellisel juhul turvaliselt tunda.”

Johnny kortsutas kulmu ja lasi käe rippu, nii et kiiver jäi toetuma vastu tema musti teksapükse. „Artiklis öeldi, et ta on vahi all identiteedi varguse eest. Flagstaffi inimeste jaoks ei ole see nüüd küll elu ja surma küsimus.”

Seda küll, aga pika staažiga rassist oli süüdi palju rohkemates asjades kui ainult kelmus. Janet oli selles veendunud. Ta jõudis siiski seisukohale, et praegu pole mõtet väikevennale rohkem muret tekitada.

„See on mu töö, Johnny,” ütles ta selle asemel. „Politsei võtab nad kinni ja meie koostame süüdistuse. Keegi peab seda tegema, vastasel juhul võib kogu õiguskaitsesüsteemile vee peale tõmmata ja ühiskonnas tekib kaos.”

„Ainult sel korral, õeke. Kas sa ei saaks ainult sel ainsal korral vastutust teiste peale lükata? Võta aeg maha. Võta puhkust. Minu kulul. Pagan võtaks,” ütles ta irvitades ja sõrmenukke vastu põske hõõrudes, „ma tuleksin sinuga isegi kaasa, kui ma teaksin, et su sel moel linnast välja meelitaksin.”

Janeti silmad läksid märjaks. Nooremana olid nad omavahel väga lähedased olnud. Hoolimata nelja-aastasest vanusevahest oli poiss olnud tema parim sõber. Kui paljudel öödel oli teine tulnud tema tuppa, kui oli kuulnud, kuidas õde jubeda unenäo tõttu nuttis? Kui palju öid oli poiss istunud tema juures, jutustanud talle tobedaid anekdoote ja ajanud ta naerma, kuni jäi lõpuks ise Jani voodi ees magama ja tema kattis venna päevatekiga ja uinus lõpuks isegi?

„See ettepanek on päris ahvatlev, Johnny,” sõnas ta pehmelt, ehkki teadis, et ei saa töö eest põgeneda, vähemalt mitte selle juhtumi puhul. Liiga palju oli kaalul. „Kuhu me läheksime?”

Väike fantaasialend ei saanud ju midagi paha teha.

„Kuhu iganes soovid,” üllatas vend teda. „Sina ütled aja ja koha ning ma tulen.”

„Kuidas on lood su enda tööga?”

„Mul hakkab varsti puhkus.”

„Johnny…” Ta tundis vastumeelsust, et pidi vennale ära ütlema.

„Ütle aeg ja koht, õeke,” kordas mees sisendusjõuliselt ja suudles naist põsele. „Ma jään su vastust ootama.”

„Johnny!” hüüdis Janet vennale järele, kui see uksest välja tormas ja mööda jalgrada ratta juurde tormas, laskmata teisel öelda, et ei saa ta ettepanekut vastu võtta. Mees hüppas tsikli selga, libistas kiivri pähe ja andis tagasi vaatamata gaasi.