Читать книгу Jõhker mäng - Tara Taylor Quinn - Страница 7

Arizona linnake Flagstaff oli haruldane paik. Veidike liiga suur, liiga laiali laotunud, et tekitada väikelinna tunnet, ja samas liiga väike ning kinnine, et meelitada siia suurlinnaga harjunud inimesi. Simon sõitis mööda Route 66 linna ainsa kaubanduskeskuse juurde ja nõustus mõttes FBI eriagendi Scott Olseni väitega, et see linn, mille keskel asub Põhja-Arizona ülikooli üliõpilaslinnak ja mille keskusest ei jää kuigi kaugele ka rongijaam, on täiuslik koht terroristide väljaõppeks.

Kaubamajja sisenedes tegi ta kindlaks, kuhu poole jääb talle vajalik pood. Potentsiaalne terrorist võis leida siit kõike, mida soovis, ja kui ta juba linna piiridest välja jõudis – ükskõik, millises suunas – siis haihtus ta lõputus inimtühjas piirkonnas, varjus metsa, mägedesse, kõrbe, indiaanlaste reservaati. Kohti, kuhu vajadusel põgeneda, leidus rohkesti.

„Tšau, Bettina. Näita mulle parimat keskmise suurusega talvevarustust, mis sul siin saada on.” Simon luges rinnasildilt müüjanna nime ja vaatas siis neiule otsa.

„Millist varustust te soovite?” küsis tüdruk. „Suusatamiseks? Lumelaua või mootorkelguga sõitmiseks? Või tahate lihtsalt lume­memme teha?”

Lumememme teha. Sami viimaste jõulude ajal oli Simon vedanud kaksikvenna eemale poolelioleva majandusõpiku juurest, mille too oli käsitsi paberile pannud, ja mis tuli nüüd Simoni arvutisse toksida. Joonud ühtlasi ära ka kuus pudelit õlut, olid nad valmistanud lumest sellise koletise, mis väärinuks kohta „Guinnessi rekordite raamatus”.

„Suusatamiseks,” ütles ta pärast pikemat pausi ja mõistis, et tema vaikimine jättis kummalise mulje. Ta silmitses noort ja naeratavat naisenägu, pilt ta silme ees selgines ja ta taipas, et seisab Flagstaffi kaubanduskeskuses ja vaatab otsa talle tundmatule müüjannale, kelle nimi on Bettina.

Tüdruk noogutas. „Praegu on veel liiga varajane aeg ja valik on väike,” seletas piiga ja juhatas mehe seinaäärsete riiulite juurde. „Lumekeegli hooaeg algab alles jõulude ajal.” Ta osutas ülemisele riiulile. „Hetkel on need parimad.”

Simon otsustas võtta soojad alusriided, seejärel ka veekindlad püksid ja sobiva dressipluusi.

„Kuhu te lähete? Utah’sse? Montanasse?” Bettina oli uudishimulik.

Loodetavasti mitte kuhugi. „Aga mida sa mulle soovitaksid?” küsis ta ja lisas ostude hulka veel paksud sokid ja varvastesoojendajad, kõrvaklappidega fliismütsi ja sulgedest sisuga nahkkindad. Ta pidi igaks juhuks valmis olema. Lumekeeglis ei pruukinud veel lund jätkuda, kuid Flagstaffist mõne miili kaugusele jääv puhkekeskus oli avatud aasta läbi ja tõmbas endale viimasel ajal FBI tähelepanu.

Tüdruk lasi käsi taskus hoides pilgul üle mehe keha libiseda. „Kas olete kõva tegija?”

Kui ta peaaegu kaheksa aasta eest Philadelphiast lahkus, oli tal professionaalne tase. „Üle keskmise,” vastas ta enda ees seisvale saledale noorele naisele. Üle keskmise mis tahes asja mõttes, mis naisel meeles võis mõlkuda.

Aga mis puutus Simonisse, siis see, mis naisel meeles võis mõlkuda, jäi temast üsna kaugele.

„Tšau, ema, kuidas läheb?” Kui Jan ema lihtsasse elutuppa sisse astus ja tuled süütas, märkas ta kohe akende ette tõmmatud kardinaid ja diivanil lebavat tekki.

„Hästi läheb, kullake, täitsa hästi.” Grace McNeil tõusis püsti, tõmbas käega läbi sassis juuste ja embas Jani.

„Kas sa täna hommikul kirikus ei käinudki?”

„Mul läks meelest ära, et mul pole bensiini, ja siis oli juba liiga hilja.”

Grace’i riided olid kortsus, beežid püksid ja kirju pluus, mille Jan oli talle sünnipäevaks kinkinud, sarnanesid pigem komisjonipoest ostetud rämpsule kui firmakaubale, mis need riided tegelikult olid.

„Kuidas eileõhtune bingo läks?”

Grace kehitas õlgu.

„Sa ei käinudki?”

„Kuidas sul endal nädal möödus, kullake?” Grace vajus tagasi diivanile ja näppis närviliselt sõrmeküüni. Jan kahtlustas, et ema oli sel samal diivanil äsja sügavalt maganud.

„Aga ema, laupäevaõhtune bingo oli üks meie kokkulepetest. Mäletad? Mina olen sulle abiks ja sina otsid endale tegevust. Sa lubasid.” Ema oli Sedona puhkerajooni kolimise suhtes olnud nii jäärapäine.

Grace’i näole ilmus valugrimass. „Ma sõin midagi, mis ei sobinud mu sisikonnaga kokku,” pakkus ta Janile selgituseks.

Jan polnud kindel, kas uskuda seda või mitte. „Ja kuidas läks su teisipäevane mahjong?”

„Alguses ei tulnud välja, aga pärast tuli mulle kätte Kolmteist Orbu.” Grace’i nägu lõi särama. „See oli esimene kord, kui keegi meist üldse seda oma silmaga nägi.”

Jan polnud ise kunagi mahjong’i mänginud – teda ajasid need doominot meenutavad kivid ja lilled ja draakonid segadusse –, aga ema tundis selle vastu suurt kirge. Ja pärast tema viimast enesetapukatset paari aasta eest oli mis tahes kirg nagu õnnistus.

„Kas te mängisite siin?” küsis Janet toas ringi vaadates. Tuba oli korras ja väga puhas, kui mitte arvestada tekki ja patja.

„Jah, sel nädalal oli minu kord. Sara ei saanud tulla, aga üks Belle sõbranna jäi tema juurde öömajale ja tema oli nõus tulema. Jean oli ka siin.”

Jean elas kõrvalmajas, ainult kaheteistkümne jala kaugusel Jani ema kaks aastat tagasi ehitatud alumiiniumist maja seinast.

„Oled sa pärast seda mängu temaga kokku saanud?”

„Reedel sõime koos lõunat ja eile õhtul astus ta samuti läbi, kui ta bingot mängima läks. Me pidime koos klubisse sõitma.”

Nii et siis… võib-olla oli emal tõepoolest ainult kõhuvalu. Kuuekümne kahe aastasele ja Crohni tõve põdevale naisele oli see kahtlemata lubatud. Jan lasi end mõnusalt diivani kõrval seisvasse allalastava seljatoega tooli, lükkas kingad jalast ja tõmbas põlved kõverasse.

„Kuidas su enesetunne praegu on?”

„Mu kõhul pole viga,” ütles Grace naeru kihistades. „Mu eneseuhkus oleks eelistanud, et oleksin maganud öösel voodis, mitte päevariietes ja diivanil. Või vähemalt seda, et oleksin ärganud piisavalt vara ja mul oleks jäänud aega enne sinu tulekut duši all käia ning riideid vahetada.”

Jan hingas kergendunult välja. Muigas. Kõik oli normaalne.

„Mida sa lõunaks teha kavatsesid?” küsis ta. Ema ei olnud vajunud depressiooni tumedasse kuristikku, mis oli kümme aastat tagasi naise peaaegu hauda viinud ja nüüd hiljem jälle.

Aga see oli juhtunud enne Sedonat, ajal, mil ta emal oli veel päevaseid toimetusi ja sõbrannasid, mis andsid ta meeltele ja mõtetele tegevust.

Pärast kolimist olid depressioonivastased rohud paremini mõjuma hakanud.

Jan teadis, et ta ei tohiks nii palju muretseda ja peaks õppima lõdvestuma.

„Ma mõtlesin, et küpsetan liha, sest see on ju sinu lemmiktoit, ja ma ostsin ka värskeid virsikuid, et saaks puuviljapirukat teha…”

Janil oli hea meel, et ema teda välja kannatas. Tal endal oleks sellise näägutamise peale tõenäoliselt ammu närvid üles öelnud.

„Mul oli eelmisel ööl jälle üks õudusunenägu,” rääkis Jan hiljem emale ja pistis suhu viimase tüki virsikupirukat. Nad olid juba rääkinud Johnnyst, kes oli helistanud, ent polnud veel läbi astunud, ja Haileyst, kellega Grace väga kohtuda soovis. Jan tahtis kaheksa-aastast tüdrukut lapsendada ja ema toetas täielikult tütre soovi alustada omaenda perekonna loomist nii ebatraditsioonilisel moel.

Grace, kes oli käinud duši all, meikinud end ja pannud selga pehme rohelise kostüümi, kraapis lusikaga taldrikut, et saada kätte viimane kui raasuke maitsvast magustoidust. „Räägi mulle sellest unenäost,” ütles ta Janetile.

Jan rääkis. Koos kõigi eredate üksikasjadega, mis tal meeles olid. „Ma kardan, et lähen peast segi,” ütles ta rahulikult ja vaatas emale otsa.

„Loomulikult ei lähe sa peast segi,” vastas Grace ja hakkas nõusid kokku korjama. Ta viis need väikese nõudepesumasina juurde, mis asus elu- ja söögituba köögipoolest eraldava seina taga. „Kui palju spetsialiste peab seda sulle ütlema, et sa uskuma jääksid, mu tüdruk?”

Miljon ja veel üks, arvas Jan, sest umbkaudu miljoniga oli ta juba vestelnud.

„Need õudusunenäod tunduvad nii ehtsad ja see tundmus püsib veel pikka aega pärast ärkamist. Ema, ma olen tõsiselt hirmul.”

Grace kuivatas käed põlle sisse, tuli kohvikannuga tagasi laua juurde ja valas mõlemad tassid täis. „Ma usun sind, kullake,” ütles ta ja võttis Jani käed enda pihkudesse.

Jan nautis lähedust, turvalisust, mida andis talle ema käte puudutus.

„Hirm teeb neist unenägudest õudusunenäod,” jätkas Grace, „aga see on ka kõik. Need on lihtsalt halvad unenäod. See tähendab, et sul on elav kujutlusvõime.”

Ta oli kuulnud neid sõnu palju kordi varemgi, ent kuulas ikkagi tähelepanelikult.

„Nendele ei tuleks nii palju tähelepanu pöörata. Sa tead seda. Kui ma arvaksin teistmoodi, oleksin juba ammu terve maa aastate eest läbi kamminud ja maksnud ükskõik millist hinda, et sind nende käest päästa.”

„Ma tean.”

„Ja ka nende pärast muretsemine on täiesti loomulik,” lisas Grace. „See on umbes nagu õudusfilm, mis meenub sulle veel päevi hiljem.”

Jah. Ainult et Janeti õudusfilmid olid isiklikud ja kodukootud.

Ta vaatas Grace’ile otsa ja sai ema pilgust tuge ning tröösti. „Ma tänan sind,” ütles ta ja tundis, kuidas hirmud kaovad. Taas kord.

„Ma armastan sind, mu kullake,” ütles Grace ja pigistas tütre kätt.

„Ka mina armastan sind, ema.”

„Ma võtan grillkanavõileiva riivitud kapsaga,” ütles Bobby Donahue, Valge Rahva asutaja, pühapäeva hommikul naeratades Mamma kohviku noorele ettekandjale. „Ja üks dieetkoola ka, palun.”

Asetanud Valge Rahva brošüüre sisaldava tõmblukuga mapi korralikult kõrvaltoolile, silmitses ta oma kaaslast, kes tellis hamburgeri friikartulitega. Nooruk oli seitsmeteistkümneaastane ja nohiku tüüpi, ent oma veendumustes kindel. Bobbyl oleks tuju läinud, kui poiss oleks öelnud ettekandjale, et tellib sedasama, mis Bobbygi. Ta vajas sarnase hingelaadiga jüngreid, mitte pugejaid.

„Räägi mulle endast,” ütles ta noormehe näolt pilku pööramata. Tony Littleton ei pööranud samuti pilku kõrvale. See oli veel üks linnuke positiivsete märkide tabelis.

„Mul pole palju rääkida,” vastas gümnaasiumi lõpuklassis õppiv poiss. „Isa lasi jalga, kui ma alles väike olin. Ma ei mäleta teda eriti. Vendi ega õdesid ei ole. Ema teeb kõvasti tööd, tal on elukaaslane, tore mees, aga ta on rohkem selline spordifänn.”

Lähedased peresuhted puuduvad, see kõik sobis.

„Aga sõbrad?” Bobby arvas, et teab ka ise selle küsimuse vastust. Ta oli Interneti teel suheldes aru saanud Bobby eksistentsi põhilistest probleemidest, võib-olla isegi üksikasjadest.

„Ma pole iial olnud kooli populaarseim kutt,” vastas Tony õlgu kehitades. „Ma pole hea sportlane, mul pole head välimust. Ma saan häid hindeid ka siis, kui ma eriti ei pinguta. Mind huvitab teadus ja ma teen kaastööd kooli ajalehele, ehk siis asju, mida enamik teisi minuealisi väldib.”

Lähedased sõbrad puuduvad, täpselt nii, nagu Bobby oli oletanud.

„Milliseid artikleid sa kirjutad?” Tony polnud seda hobi varasemates vestlustes maininud.

„Peamiselt juhtkirju.” Tony võttis mehise sõõmu limonaadi, mis nende jutuajamise ajal oli saabunud. „Ma näen midagi, mis mu hinge kriipima jääb, ja siis ma sellest kirjutangi.”

„Mis su hinge kriibib, Tony?”

„Ebaõiglus.” Poisi vastus oli enesekindel, tema näoilme järeleandmatu.

Bobby naeratas ja avas mapiluku.

„Püsti! Kohus tuleb.”

Jan lükkas raske puidust tooli äratäksitud lauast eemale ja jäi koos umbes viieteistkümne inimesega seisma näoga kohtua­metniku poole. Oli esmaspäeva pärastlõuna kohtunik Matthew Warreni juures.

Viiekümnendates eluaastates kohtunik sisenes kohtusaali uksest, mis oli tema laua taga. „Palun istuge,” ütles ta. Mehe must talaar langes tooli käetugedele.

Kui Jan kuulis, et Halli juhtum on määratud Warrenile, oli ta avanud šampanjapudeli. Ta oli esinenud Warreni istungitel palju kordi ja tema meelest oli mees nii aus ja õiglane inimene, et see tuli ta enda karjäärile kahjuks. Matthew Warrenit ei paistnud huvitavat, kelle rahad olid mängus või kui palju oli kaalul, ta ei allunud ähvardustele ega võimude survele ja ta polnud kunagi elus mänginud poliitilisi mänge, vähemalt Jani teada oli see nii.

Mees küsis, kas osariigi esindaja on valmis.

„Jah, teie kõrgus.”

Kohtunik esitas sama küsimuse ka vastaspoole esindajale ja kui teisel pool vahekäiku istuv Gordon Michaels samuti jaatavalt vastas, teatas ta kohtuasja numbri. Jacob Hall tõusis püsti ja ta vabastati ketist, mis ühendas teda veel nelja tüübiga, kes istusid vandekohtunike boksis, mida kasutati ka kohana, kus istusid istungi ajal kohtualused. Mees muigas, kui kohtukordnik viis ta kolm või neli jalga allpool asuvale poodiumile otse kohtuniku ette. Michaels astus koos temaga mikrofoni ette. Jacob ei paistnud teda märkavatki.

„Teie kõrgus. Süüaluse advokaat Gordon Michaels. Minu klient Jacob Hall.”

Advokaat niheles, ta näis olevat kergelt närvis.

Jan tõusis taas. „Teie kõrgus. Jan McNeil, osariigi esindaja.”

Kohtunik Warren noogutas, kummardus enda ees laual seisvale mikrofonile lähemale ja ütles vajalikud formaalsused, kohtu­asja numbri ja muu sellise. Ta kinnitas, et on kursis saabunud taotlustega.

Jan silmitses oma märkmeid ja kordas mõttes üle põhjendused, miks ta ei nõustu Michaelsi ettepanekuga mitte lugeda tõendite hulka Halli arvutist leitud infot.

Pead tõstes tabas ta endalt kohtualuse pilgu. Ta teadis, et mees otsib võimalust, et teda tükkhaaval nahka pista – nelja silma all, ihualasti. Mehe silmades põles leek. Ja see leek oli ühemõtteliselt ihara kumaga. Ta peaaegu kuulis, kuidas mees temaga kõneleb, otsekui oleksid ruumis ainult nemad kahekesi.

Ta ei pööranud mehe vaate peale pilku ära.

Warren luges taotluse valjusti ette ja küsis Michaelsilt, kas tal on oma kliendi kaitseks midagi öelda. Jani selja taga köhatas keegi pealtvaataja. Mõni huviline oli tulnud Jacob Halli protsessi vaatama või oli siis tegu mõne teise kohtusaali toodud ja oma asja algust ootava süüaluse toetajaga. Ta ei katkestanud silmsidet süüalusega ega heitnud pilku selja taha.

„Teie kõrgus.” Michaelsi hääl oli vaevukuuldav. „Luba, mis anti minu kliendi arvuti konfiskeerimiseks, põhines ainult ühele politseinikule, uurija Ruple’ile pillatud vihjel, ja selle vihje andis väidetavalt usaldusväärne informaator. Meil pole vähimatki tõendit, et selline informaator üldse olemas on ja tegelikult on meil põhjust arvata vastupidist. Härra Hall elab üksi. Kõnealust arvutit hoiab ta oma korteri vabas magamistoas ja ainult tema ise pääseb sellele ligi. Isegi kui keegi viibis tema toas ilma korteriperemehe teadmata, poleks sellel isikul olnud võimalust saada informatsiooni kätte arvuti kõvakettalt, sest see on kaitstud salasõnaga, mida mu klient pole teistele isikutele avaldanud. Peale selle pole härra Hall rääkinud mitte kellelegi oma arvuti sisust. Järelikult on täiesti kindel, teie kõrgus, et ei saa olla sellist informaatorit, kes teaks midagi arvutis sisalduvast infost. Meie auväärse riigi põhiseadus kaitseb nii minu klienti kui ka meid kõiki ebaseadusliku läbiotsimise ja konfiskeerimise eest. Millises ühiskonnas me küll elame, kui mis tahes hetkel võib meie koju sisse astuda keegi, kes vehib töötõendiga ja võtab sealt kaasa kõik, mida hing ihaldab. Meie asi on kaitsta inimesi seeläbi, et hoiame põhiseadust au sees, ja uurija Ruple’i korraldatud läbiotsimine minu kliendi kodus on otseses vastuolus selle olulise dokumendiga ja muude seadustega, mis on vastu võetud põhiseaduse järel, et meie esiisade tahteavaldust toetada ja veel selgemalt esile tuua. Jah, uurija Ruple’il oli läbiotsimisorder, kuid see oli saadud pelgalt väljamõeldud isiku sõnadele toetudes. Ma palun, teie kõrgus, et arvaksite tõendite hulgast välja härra Halli korterist leitud esemed, sealhulgas mis tahes info, mis pärineb tema arvutist.”

Järgneva lühikese vaikusehetke jooksul üritas Jan rahulikult sisse-välja hingata, püüdis mitte lasta end mõjutada Halli pilgurünnakust ja tundis vastikust Michaelsi vastuväidete ilmselge loogika suhtes. Ilma Jacob Halli arvutist leitud andmeteta ei saanud Jan seda kohtuasja võita.

„Preili McNeil?” pöördus kohtunik tema poole ja viimast korda irvitades keeras Jacob Hall end näoga kohtuniku suunas. Jan silmitses veel mõne hetke kohtualuse selga ja veendus, et mitte tema polnud esimesena pilku ära pööranud.

Ta tõusis püsti ja ta käed värisesid.

„Teie kõrgus, riik usub, et härra Hall on Valge Rahva nimelise organisatsiooni liige.” Kohtunik Warreni peanoogutusest võis mõista, et see nimi on talle tuttav. Valge Rahvas kuulus Arizona suuremate valgete rassistlike organisatsioonide hulka ja kahtlustati, et see on osaline mitmetes avastamata jäänud mõrvades ja paljudes muudes kuritegudes.

„Igaüks, kes avaldab meile informatsiooni sellise organisatsiooni ükskõik millise liikme vastu, asetab end peaaegu kindlasti tõsisesse ohtu, kui tema isik peaks tulema avalikuks…”

„Härra Halli liikmelisus pole kuidagi tõestatud ja see küsimus pole meil siin üldse arutuse all, teie kõrgus,” sekkus Michaels.

„Kahe nädala eest reedel ilmus üks artikkel,” jätkas Jan, „mis väitis, et härra Hall on Valge Rahvaga tihedalt seotud.” Tema hääl oli erakordselt rahulik, ent süda peksles. „See informatsioon ei pääsenud ajakirjandusse riigi käest, teie kõrgus, aga olgu see väide tõene või mitte, nüüd usuvad seda juba paljud. Politsei kasutab salajasi informaatoreid ja see on levinud tegevus,” seletas ta. „Informaatoritelt saadud info abiga oleme võimelised kaitsma meie riigi kodanikke, oleme tabanud, süüdi mõistnud ja trellide taha saatnud palju ühiskonnale ohtlikke isikuid. Ja kuidas me saame seda paluda inimestelt, kes soovivad riiki ja kogu ühiskonda aidata, ilma et me pakuks neile kaitset, mida me peame pakkuma igale korralikule kodanikule? Uurija Ruple on töötanud Flagstaffi politseiosakonnas kakskümmend aastat, teie kõrgus. Tema karjäär on olnud laitmatu. Ta on tabanud rohkem kurjategijaid kui ükskõik milline teine meie politseinik. Aga need vahistamised ei tähenda osariigi kodanikele midagi, kui me ei kasutaks kurjategijate süü tõestamisel kõiki võimalusi, mida seadused pakuvad. Salajaste informaatorite kasutamine on seadusega lubatud, teie kõrgus. Ma palun, et te ei rahuldaks härra Michaelsi taotlust.”

Kohtunik Warren luges midagi laual lebavast toimikust.

Jacob Hall seisis liikumatult ja vaatas kuhugi ebamäärasesse punkti, raudus käed ees. Jani selja taga istuvad pealtvaatajad olid vait kui hiired, mis näis nende kõigi ees istuva tähtsa mehe juuresolekul peaaegu reflektoorne.

Kui ta ei nõustu, siis jääb sulle ikkagi üheksakümmend päeva, tuletas Jan endale mõttes meelde. See mees pani need kuriteod toime. Sa leiad mõne muu võimaluse seda tõestada.

Ta ei võinud lubada, et emotsioonid vähendavad tema võimet mõelda kiiresti ja keskendunult.

„Mõlema poole argumendid on kaalukad,” lõhestas ebamugava vaikuse Warreni hääl. „Hetkel ei saa ma taotlust rahuldada ega seda ka tagasi lükata, sest mul ei ole selleks piisavalt informatsiooni. Seepärast lükkan ma selle taotluse arutamise edasi ja küsimus tuleb päevakorda hiljemalt kahe nädala jooksul arvates tänasest.” Ta vaatas Janile otsa ning tema kulmukortsutamisest vajus Jani süda saapasäärde.

„Preili McNeil, tooge kohale oma uurija ja las ta valmistub meile rääkima üksikasjadest oma informaatori kohta.”

Neetud. Neetud. Veel üks kord neetud. „Jah, teie kõrgus.”

„Palun astuge lähemale.”

Kinkimata Jacob Hallile ainsatki pilku, läks Jan kohtuniku laua ette, ja Michaels astus tema kõrvale. Kulus vaid mõni hetk ja kuupäevas oli kokku lepitud: istung määrati ülejärgmise nädala esmaspäevale, poole üheksaks hommikul.

Janetile jäi kaks nädalat, et veenda kahekümneaastase staažiga politseinikku, et too teeks midagi, mida ta kunagi elus polnud teinud. Midagi, mis võib seada ohtu mehe enda elu ja ka selle inimese elu, keda ta oli lubanud kaitsta.