Читать книгу Minu Haiti - Tarmo Jõeveer - Страница 5

On 12. jaanuar 2010. Kell hakkab saama viis õhtul. Olen oma neljanda korruse kabinetis, mis asub ÜRO Haiti Missiooni peakorteris Port-au-Prince’is. Istun kuulikindla klaasi taga, kust avaneb vaade koridorile ja liftidele ÜRO eriesindaja kabineti vastas. Näen paari kolleegi trepist alla jooksmas ja protokollitöötaja Jessica vilksatab korraks minu aknast mööda. Kuna õhtu hakkab kätte jõudma, on majas inimesi liikvel üha vähem ja vähem. Oleme kabinetis kahekesi – minu meeskonnakaaslane Karimou istub teise akna all, kust avaneb vaade hoone siseõuele ja allpool laiuvale linnale. Kolleegid Pierre ja Kate on just mõned minutid tagasi välja astunud ja Björn on hoopis teisel pool linna meie järgmist liikumist ette valmistamas. Libistan vaikselt kokakoolat ja ootan, Karimou on keskendanud pilgu arvutiekraanile. Selles meie töö põhiliselt seisnebki – ootamises. Mõlemad kaitsealused, nii härra Annabi kui ka härra Da Costa, on kõrvalkabinetis koosolekul Hiina rahvavabariigi politsei delegatsiooniga. Meie ootame selle koosoleku lõppu, et siis tegevusse asuda.

Kõigepealt tunnen tooli all kerget võnget, siis hakkavad seinad kõikuma. Mõne sekundi pärast hakkab terve maja juba tugevasti värisema ja põrand minu jalge all tantsima. Mõtlen: what the fuck!^[1.], hüppan püsti ning üritan kabinetist väljuda, et kontrollida oma kaitsealuse olukorda ja ta majast välja saada. Tundub, et Karimou on samale järeldusele jõudnud. Ta röögib: „Move!!!”^[2.] ja tormab kabineti ukse poole. Jõuan oma lauast ainult mõne meetri kaugusele, kui põrand minu jalge alt kaob ning lagi ja seinad kokku kukuvad. Sekund enne seda näen Karimoud just koridori jõudmas. Pööran ringi. Akna taga sajab alla tume tsemendi- ja rusupilv, millele järgneb vali mürin. Järsku on kõik kottpime, tunnen, kuidas mingi suur mass mind kusagile alla tühimikku surub. „See ongi nüüd lõpp!” jõuan mõelda, kui järsku mürin vaibub ja minu kukkumine peatub. Avan silmad ja köhin välja suure tsemenditolmuklombi, kuid ei näe enda ümber midagi. Koban pimeduses taskut, kus peaks olema mobiiltelefon. Käes! Telefonist kumava valguse abil näen, et leban rusude vahel, mis mõned sekundid tagasi olid minu kabineti seinad ja lagi. Kontrollin kiirelt oma seisukorda: mul pole suuremaid vigastusi ning käed-jalad liiguvad. Hakkan aru saama, et kokku on kukkunud kas osa majast või lausa kogu meie hoone. Olen sügaval lõksus. Peas keerlevad küsimused: mis juhtus teistega? Kus on kolleegid? Kas kaitsealustega on kõik korras? Siis ma veel ei tea, et läheb veel mitmeid tunde, päevi ja isegi nädalaid, enne kui nendele küsimustele vastused saan. Kuigi rusude alt pääsemise lootus on habras, valdab mind suur õnnetunne: hing on sees! Mis oleksid võinud olla minu elu viimased maised hetked, olid ime ja jumala tahte läbi muudetud minu uue elu esimesteks minutiteks.

Miami, kevad 2010

Tarmo Jõeveer

1 Mida kuradit! (inglise k) [ ↵ ]

2 Liigutame! (inglise k) [ ↵ ]