Читать книгу Minu Haiti - Tarmo Jõeveer - Страница 7

Metsade ja põldude vahel kasvab üks loodust armastav ja austav poiss, kellel ka täiskasvanuna ei lähe meelest vanaema küpsetatud leiva lõhn. Aga poistel on poiste kombed – Tarmo õpib tulesülgamist ning ta elu satub esimest korda ohtu.

Kasvasin üles ruumikas maamajas keset metsi ja põlde koos ema, vanaisa ja vanaemaga. Küla nimeks on Atsalama – jah, selline koht on tõesti olemas. Kümme-viisteist minutit Jõhvist Tartu poole sõites näeb tee ääres punastest tellistest bussijaama, mille silt oli aastaid ainsaks tunnistuseks läheduses asuvast külast. Hoolikas vaatleja võib näha üksikuid põldude vahele laiali pillutud majasid. Need moodustavadki Atsalama küla, kus elab umbes sada inimest.

Meie kollase majani pidi kõndima mööda auklikku külavaheteed, mis oli olenevalt aastaajast kas tolmune, mudane või lumme uppunud. Kuueaastaselt hakkasin seda teed mõõtma ning kuni keskkooli lõpetamiseni käisin sama rada vähemalt kaks korda päevas, ilmast hoolimata. Talvel oli see kindlasti kõige raskem. Kuigi sovhoosi sahad lükkasid külavaheteed regulaarselt lumest puhtaks, juhtus tihti nii, et kui mina hommikupimeduses maantee poole rühkisin, ei olnud sahad veel meie külla jõudnud. Mäletan, kuidas ma ei tahtnud kuidagi soojast toast välja külma kätte minna. Tihtipeale vantsisin hommikuti kuuvalgel läbi hangede, mis kerkisid mulle pea vööni. Mõnikord oli eemalt kuulda huntide ulgumist ja kui siis kusagil kauguses hangede vahel tumedaid varje vilksatamas nägin, läks samm alati kiiremaks. Suure tõenäosusega olid need varjud kas külakoerad või siis mõned väiksemad metsloomad, kuid see teadmine ei lisanud palju kindlust.

Kuid mitte talvel ei võtnud selle vahemaa läbimine mul kõige rohkem aega. Kevadel, kui lumi sulama hakkas ja päevad pikemaks venisid, oli matkal koolist koju nii palju põnevat teha. Tee peal ja kõrval tekkisid väikesed ojad, eemal põldudel moodustusid tiigid. Igal pool oli näha tärkavat loodust ja kevade lõhn oli õhus. Igast lombist tuli üle hüpata ja siis läbi kõndida, iga ojakest tuli süvendada või proovida seda teise kohta juhtida. Nii veniski kilomeetrine kodutee oi kui pikaks!

Viienda klassini olin terves külas ainuke laps. Siis kolisid minu klassiõde Lehti ja tema vend Leino Pagari külast meie külla ning seejärel oli kevaditi koduteel veel rohkem tegemist. Leinoga süvendasime iga ojakest ja testisime lompidel jää tugevust, ise aeglaselt kodu poole liikudes. Saime Leinoga suurteks sõpradeks, veetsime suurema osa õhtupoolikuid ja suvevaheaegu koos mängides ning põlde ja metsi avastades. Kui Leino pärast põhikooli lõppu tagasi Pagarile kolis, olime kokku kasvanud kui püksid ja perse, viisakamalt öeldes kui sukk ja saabas.

Meie metsaäärset maja ümbritsesid hekid, põlispuud ja suvel uimastavalt lõhnav lilleaed. Eemal aianurgas kasvasid vaarikapõõsad – see oli üks huvitavamaid paiku peituse mängimiseks. Labürintkäigud üle pea kõrguvate põõsaste vahel olid mul nii hästi sisse tallatud, et vanaemal ei olnud sealt vaja isegi umbrohtu välja kiskuda. Sissesõiduteest paremale jäid hoolitsetud read viljapuude ja marjapõõsastega. Ma tundsin iga õunapuud väga hästi. Hoolimata keelust nende otsas mitte ronida olin seitsmendaks eluaastaks vallutanud kõik madalamad puud. Viimase õunapuurea kõrval seisis saun ja selle vastas elumaja. Maja ja sauna ees laius suur lage hoov, ääristatud saare- ja vahtrapuudega ning sirelipõõsastega. Välisukse ees kasvas suur, vähemalt saja-aastane jalakas. Puutüvi oli nii jäme, et ümbert haaramiseks pidid neli last üksteisel kätest kinni hoidma.

Jalakaga seondub ka minu esimene mälestus kokkupuutest ussidega. Oli südasuvi ja mina nelja-viie aastane. Olin just jalgrattaga sõitma õppinud, abirattad olid minu roheliselt masinalt juba ära võetud. Vanaema kutsus mind sööma, toetasin jalgratta vastu jalakat ja jooksin tuppa. Kui pärast sööki läksin ratast võtma, oleksin peaaegu rästikule peale astunud: vaatasin korraks maha ja avastasin rohust halli keras köiejupi, must sakiline muster peal. Mul võttis küll ainult sekund adumiseks, et tegemist pole siiski köiega. Hüppasin adrenaliinist värisevatel jalgadel tagasi ning jooksin tuppa vanaisale oma leiust teatama. Otsustasin, et trepilt on kõige ohutum õue tulnud vanaisa tegemisi jälgida. Taat oli kaasa krabanud tühja kartulikoti, pikavarrelised söetangid ja vana lõhega rehavarre. Ma arvasin, et ta läheb ja lihtsalt lööb rästiku maha, kuid minu üllatuseks surus ta rehavarre lõhestatud otsa ussile kaela peale, võttis sisiseval loomal ettevaatlikult tangidega kaela tagant kinni ning tõstis rästiku kartulikotti, mille ta kiiruga kinni sidus.

Vanaisa pani sipleva ja sisiseva koti maha ning kutsus mind vaatama. Olin küll oma turvalisuse suhtes ebakindel, kuid võtsin südame rindu.

„Miks sa rästiku kotti panid?” pärisin taadilt.

„Vanasti oli siin palju erinevaid usse, konnasid ja muid roomajaid-hüppajaid, kuid tänaseks on enamik neist hävitatud. Siis oli küll tavaks iga roomaja, kes maja lähedale tuli, ära tappa, kuid nüüd on rästikud nii haruldaseks muutunud, et nende tapmine pole kõige õigem tegu. Rästikud on looduses väga olulised, nad aitavad hoida õiget tasakaalu ja sellepärast lähen ning viin ta hoopis tagasi metsa, kus ta lahti lasen.” Need vanaisa lausutud sõnad on mul senimaani meeles.

Kui sirgusin suuremaks, võttis vanaisa mind alati metsa ja põllule kaasa. Ta õpetas mind looma- ja taimeriiki tundma ning jagas teadmisi, kuidas loodusega harmoonias elada. Taat ei võtnud metsast kunagi midagi üleliigset, ei murdnud oksa lihtsalt murdmise pärast, maharaiutud puude asemele istutasime alati uusi. Vanaisa õpetas mulle, millised oksad sobivad luua jaoks ja millised viha tegemiseks, millisest puust saab kirvevarre ja millisest hoopis hea rehavarre. Me elasime kohe metsa ääres, siiski ei olnud mu vanaisa jahimees.

„Meil on kodus ilma jahil käimata piisavalt süüa. Lihtsalt jahikire rahuldamiseks metsloomi lasta on ebaõiglane,” tavatses ta öelda ja seega ei olnud meie majas ka relvi. „Nii on parem,” selgitas vanaisa, kui küsisin, miks meil kodus püssi pole, kuigi teistel oli.

Täiskasvanuna hakkasin mõistma, et inimese jaoks, kes elas läbi terve Teise maailmasõja ja võitles – nagu paljud eestlased – mõlemal poolel, olid relvad viimased asjad, mida ta oma kodus näha soovis. Vanaisa õpetas mulle armastust looduse ja austust elu vastu. Neid teadmisi olen endaga kogu aeg kaasas kandnud ja tema põhimõtete järgi olen alati püüdnud oma elu juhtida.

Minu loodusearmastust süvendas ka vanaema, kes õpetas mind peenraid rohima ja puude-põõsaste eest hoolt kandma. Tänaseks on paljud õpetused ununenud, kuid kümneaastaselt teadsin iga taimeliiki, mis meie aias kasvas. Vanaema eriliseks armastuseks olid elulõngad ja roosid. Aitasin tal lilli väetada ja nende eest hoolitseda. Kevadel ja suvel oli aias palju tööd, kuid sügisel pärast kartulivõttu ja tulbisibulate mahakaevamist hakkasid päevad kiiresti lühenema ning aina rohkem pidin hoopis toas mängima.

Meie maja oli päris suur, kokku kuus tuba ja pööning, mis kasutusel panipaigana ja kolikambrina. Pööning oli suur ja tolmune ja seal leidus kõike, mida üks avastamisaldis lapshing ihata oskas. Seal oli vana rõivaid täis kapp, raudvoodi, Singeri masin ja suured kirstud, milles peidus enamasti riided või muu ammu unustatud kola. Pööningul seisis näiteks üks magusalt lõhnav kirst suure hunniku vanade meekärgedega. Või siis minu onude läikivate nööpide ja säravate pagunitega sõjaväevormid ning nende märgi- ja margikogud. Seal oli veel üks pasun, metsasarv vist, mille päritolu keegi päris täpselt ei teadnud. Kuigi proovisin igapidi, ei õnnestunud mul sealt ühtegi piiksu välja saada. Ema sõnul puudus pasunal huulik, kuid praegu kaldun arvama, et minu kopsumaht polnud vist sellise pilli jaoks piisav. Väikesele poisile oli pööningul tohutult varandust, mille avastamine kunagi ära ei tüüdanud.

Talvel olid päevad lühikesed ja välitööd said enne pimeda tulekut tehtud. Siis oli vanaemal aega mulle lugemist ja kirjutamist õpetada. Mul on eredalt meeles, kuidas istun vanaema süles köögilaua taga ja veerin aabitsast lugeda. Kooliminekuks olid mul lugemine ja kirjutamine selged ning ka arvutamisega olin päris tuttav.

Õpinguid alustasin Pagari algkoolis. Kunagi oli see kool suurem ja siin õppisid lapsed kuni kaheksanda klassini välja. See oli ajal, kui mu ema veel koolis käis, toona oli ümberkaudsetes külades veel palju lapsi. Kui mina haridusteed alustasin, oli kool juba väga väike: minu klassis oli kuus õpilast ning kogu kooli kolme klassi peale vaid paarkümmend last.

Mu ema töötas linnas ja tema tööpäevad venisid mõnikord väga pikaks – või vähemalt nii tundus mulle. Minu esimeste kooliaastate jooksul kõndisime tavaliselt hommikuti koos bussi peale. Mina läksin mõne minuti pärast Pagaril maha ja ema jätkas sõitu linna. Õhtuti ootasin ema pikisilmi koju, kõõludes väraval ning pingutades silmi, et näha taamal üle künka tuttavat kogu lähenemas, kilekotid mõlemas käes kõikumas. Ja kui siis ema tulemas märkasin, jooksin talle alati mööda teed vastu, suuremaks saades sõitsin rattaga maanteeni, et aidata poekotte vedada.

Nädalavahetused meie kodus erinesid kõvasti vaiksetest koolipäevaõhtutest. Selleks ajaks tulid külla mu tädilapsed ja oma suvedki veetsid nad siin. Mina ootasin nädalavahetusi muidugi väga, sest polnud mul ju muul ajal suurt kellegagi mängida. Pealegi võttis laupäeviti vanaema ette suurema küpsetamise ning kodu täitus hullutavate pirukalõhnadega. Kuus paar korda tegi vanaema ka oma kuulsat magushaput leiba, mida tänase päevani keegi järele ei oska teha. Selle leiva lõhn oli midagi imelist... Ja nüüd, kui vanaema on meie juurest ammu lahkunud, saan vaid unistada, et saaks kääru ahjusooja memme tehtud leiba, millele määritud korralik kiht koduvõid, kõrvale klaas külma piima. Uudishimuliku poisina olin alati ninapidi auravate padade juures ning panin teadmisi kõrva taha, nii õppisingi ema ja vanaema kõrvalt ära ka toidutegemise, kuigi nad kumbki mind otseselt just ei õpetanud. Oskused endal hinge sees hoida on hiljem marjaks ära kulunud, kui olen ilma eri paikades üksinda elama pidanud.

Kuigi olen väga palju reisinud ning elanud siin ja seal maailma otsas, olin väiksena tegelikult memmekas, kes ei suutnud päevagi kodust eemal olla. Heaks näiteks on Iisaku internaatkool, kuhu mind pärast algkooli saadeti. Et ma ei peaks iga päev bussiga paarkümmend kilomeetrit edasi-tagasi loksuma, otsustati, et kõige lihtsam on mul nädala sees internaadis ööbida. Mulle ei meeldinud see plaan algusest peale ning ma pidasingi vastu vaevalt nädala, mille järel juba oma kompsud kokku korjasin ja koju läksin. Õnneks lubas ema mul internaadist ära tulla ja edaspidi sõitsin iga päev pika maa kooli ja tagasi. Siis ei oleks ma osanud ettegi kujutada, et elan kunagi üldse teisel pool maakera.

Keskkoolis otsustasin oma hirmudele vastu astuda ning viimases klassis elasin aasta internaadis. Eks oma osa mängis ka tõsiasi, et tahtsin sõpradega pidutseda, aga siiski oli omaette elamine minu jaoks tähtis samm.

Oma elu esimese meeldejääva õppetunni hirmudele vastu astumises sain sealsamas Iisaku koolis, kus olin oma uues klassis üks väiksemaid. Kuna olin ka loomu poolest vaikne ja hoidsin omaette, jäin õige pea silma ühele suuremale poisile, kes hakkas mind kiusama. Alguses harva, kuid mida aeg edasi, seda sagedasemaks muutusid tema tülinorimised, kiusamised ja narrimised. Õpetajatele ma kaebama ei läinud, seega ei teadnud keegi, mis toimub. Lootsin, et ühel päeval mu kiusaja lihtsalt väsib ja loobub. Ka ei olnud mind kodus kunagi õpetatud probleeme rusikatega lahendama. „Sõnades peitub suurem jõud kui rusikates,” ütlesid vanaema-vanaisa alati, lisades: „Targem annab järele.”

Mu kiusaja muidugi ei väsinud ega loobunud. Ning ühel päeval, kui ta taas minu kallal hambaid teritas, keerasin järsult ringi, astusin sammu tagasi ja lõin teda rusikaga, tabades näkku. Ehmusin isegi oma teost, kuid kiusajat ehmatas see vist enamgi. Endale aru andmata astusin edasi ja lõin veel, seekord küll ainult õlga tabades, ja jätkasin tuuleveski stiilis löökide ladumist. Pärast seda, kui meid lahutati, ei vaadanud kiusaja mulle tükk aega otsa ja hoidis eemale. Ma olin väga hirmul, oodates kohutavat kättemaksu – aga seda ei tulnud mitte kunagi. Kogu see episood õpetas mulle, et teinekord tuleb kasutada jõudu selleks, et ära hoida halvemad tagajärjed.

Teismeline poiss väga sageli halbadele tagajärgedele ei mõtle. Millalgi põhikoolis olime me poistega avastanud, et kui lasta suhu välgumihkli gaasi ja seda põleva tiku peale puhuda, siis saab vinget tulesülgajat mängida. Kuna gaasi aga eriti saada ei olnud, leidsime peagi, et sama edukalt võib kasutada bensiini. Paar esimest korda õnnestusidki meie tulekerad sama hästi kui gaasiga, kuid ühel hetkel ei arvestanud ma tuule suunaga ja niipea, kui bensiini suust välja puhusin, lendas kogu põlev suutäis mulle näkku tagasi.

Kustutasin leegid kiirelt lumega, aga kõrbenud naha ja juuste hais on mul tänaseni sõõrmetes. Mäletan hirmsat põletavat tunnet näos, mis ei lõppenud isegi siis, kui leegid olid kustunud. Kiirustasin koju ja püüdsin nägu kõigi eest varjata. Lootsin, et keegi ei märka, mis juhtunud on, ja järgmiseks päevaks on kõik korras. Muidugi ei õnnestunud mul oma põlenud nägu ema eest kaua peita ning tõreledes viis ta mind haiglasse. Õnneks paranesin jõudsalt ja mõne nädala pärast olin koolis tagasi. Ka ei jäänud tulesülgaja „karjäärist” mulle püsivaid arme.

Esimest korda sattus mu elu tõsisesse ohtu keskkooli esimesel aastal. Oli detsembrikuu, koos klassiõega sõitsin viimase bussiga klassiõhtult koju. Kell võis olla umbes üheksa ja kuna ma olin pikast päevast väsinud, jäin sooja bussi tagaistmel magama.

Järgmisel hetkel olin juba kiirabiautos. Minu kõrval istus valges kitlis arst, kes rääkis midagi vene keeles. Seejärel kaotasin taas teadvuse ning järgmine pilt on juba Kohtla-Järve haiglast, kus mul otsaesist haava kinni õmmeldi ja põskedest klaasikilde välja võeti. Õnnetusest endast ei mäleta ma eriti midagi, alles mitmeid kuid hiljem hakkas mulle justkui meenuma, et tundsin bussi libisemas, kuid ma pole senini kindel, kas tegu on pärisvõi valemälestusega. Mulle räägiti, et õnnetus juhtus tee äärde pargitud valgustamata veoauto tõttu. Bussijuht nägi seda liiga hilja ning kokkupõrget vältida püüdes libisesime veokile küljega sisse. Veoauto kasti nurk lõikas bussi tagumisse otsa sisse ning mina lendasin pea ees mööda vahekäiku. Klassiõde oli juhtunust sügavas šokis – nägi ju ta mind liikumatult lebamas ning kartis halvimat. Just tema rääkis mu emale õnnetusest ja ma ei suuda ette kujutada, mida pidi ema tundma, kui polnud veel teada, mis seisundis ma olen ja kas ma üldse elan.

Ma ise ei mõelnud väga palju sellest, mis juhtus. Veetsin äärmiselt igava nädala haiglas ja koju saades oli õnnetus sama hästi kui unustatud. Ometi kannan ma senini kaasas kaht mälestust sellest peaaegu saatuslikuks kujunenud õhtust. Otsaees on mul praeguseni arm ning kuidagi juhtus nii, et arstidel õnnestus üks tükike bussi aknast mulle põske jätta. Kuna see valu ei tee ja ebamugavust ei tekita, ei ole olnud ka põhjust kildu välja opereerida. Nii ma siis kõnningi ringi, klaasikild põses.