Читать книгу Minu Island - Tarvo Nõmm - Страница 5

1994. aasta sügisel teatab sõber Valmar, et temal on nüüd pillimehe elukutsest mõõt täis ning ta pakib oma asjad, võtab naise ja lapse kaasa ning läheb ära Islandile muusikaõpetajaks.

No ei usu ma seda juttu kuidagi, sest tundes Valmarit, tean, et see tuju läheb tal varsti mööda. Tegelikult ei usu seda ka mitte keegi sõpradest, sest riik, kuhu ta väidetavalt kavatseb tööle minna, on nii arusaamatult kaugel, et kindlasti ei tule sellest head nahka. Ma ei suuda ette kujutada Valmarit jäämägede vahel, õpetamas viiulit, keeles, millest ei tea mitte keegi ööd ega mütsi, peale nende, kes seda ise räägivad.

Varsti aga selgub, et läinud ta on. Pean tõdema, et see tema minek ei tekita minus mitte mingeid emotsioone, sest kui endal on käed-jalad tööd täis, siis pole aega pikalt juurelda kellegi teise otsuste üle. Muidugi olen teadlik, et paljud eestlased otsivad samal ajal töötamisvõimalust Soomes: hea ligidal kodule ning ka keelega saab kuidagiviisi hakkama. Veendusin selles ise aastal 1992, kui töötasin pool aastat muusikuna Soome laeval.

1995. aasta suvel saame ansambliga suurepärase võimaluse minna kontserdireisile Ameerikasse ja Kanadasse. Kuna Valmari uues töökohas Islandil on samal ajal koolivaheaeg, nõustub temagi reisil osalema.

Lend Helsingist Torontosse algab nagu lennud ikka. Vaatame hoolega, kuidas päästevest selga pannakse ja saame teada vile asukoha vestil.

Valmariga pole keegi meist ammu kohtunud ning seepärast on enamikul keelel küsimus, et kuidas seal Islandil siis elu tegelikult on.

Keegi ei tihka seda küsimust otseselt esitada.

Lõpuks, kui lendame üle Islandi, näitab Valmar aknast oma uut „kodumaad” ja lausub uhkusega: „Siin kusagil ma elangi.”

Tühi ja must maa ei tekita mitte mingeid erilisi tundeid ning et reis on kestnud juba kolm tundi, siis pigem vaatame lennukis ringi, et millal stjuardess oma käruga jälle meie juurde jõuab. Tean lisaks Islandi asukohale kaardil vaid seda, et Valmar on seal esimene eestlasest muusikaõpetaja.

Hetkel, kui lend on kestnud juba neli tundi ning stjuardess veab muudkui jooke ette (sel ajal tehti seda veel tasuta), teatab Valmar:

„Mehed! Sellist lund nagu Islandil pole te eales varem näinud. Pärast korralikku tuisku saavad lapsed maja katusele ronida otse hange otsast, sest hang on kasvanud harjani. Katuselt kelguga allasõitmist pole teist aga keegi kunagi tundnud.”

„Tead, mees, sa joo rohkem, siis saavad hea õnne korral Islandi lapsed hange otsast ka otse keldrisse ronida,” ironiseerib bändikaaslane Kiks ning vajutab salongi laes olevat kutsunginuppu.

„Siinkohal olen nõus sinuga ka vaidlema,” võtab Valmar sisse mugavama asendi ning jätkab:

„Elan Islandil Húsavíki linnas ning minu majal on kelder kõrgemal kui esimene korrus!”

„Ah ära aja pada. Seda lugu mine räägi oma vanaemale!” lõõbib keegi.

Asi kisub koomiliseks ning kogu seltskond on lõbusas tujus ja ootab Valmarilt selgitust. Selle me ka saame:

„Nimelt on mu maja järsu mäekülje peal ja pingutatud trossiga naabermaja külge – turvalisuse mõttes. Tuppa esimesele korrusele saan kõrgemalt mäeküljelt, alla keldrisse pean aga ronima teiselt poolt trepist üles.”

„No mida kuradit sa sinna üldse otsisid?” avan minagi suu ning loodan, et vaidlus edasi ei arene, sest Valmar on suurimaid vaidlejaid, keda kunagi olen kohanud.

Enne kui Valmar vastata jõuab, kuulutab Kalle:

„Räägitakse, et Valmar on nüüd tehtud mees. Tal olevat Islandil suisa oma pank. JÄÄPANK.”

Kõik saavad korralikult naerda ning natuke nokitakse Valmari kallal veel.

„Olgu, räägime millestki muust! Kui külla tulete, siis ise vaatate ja veendute,” lõpetab Islandile õpetajaks tööle läinud mees teda puudutava teema.

Mõtlen endamisi, et on ikka vinge vend. Müüb kogu oma maise vara Eestis maha ning läheb võõrsile õpetajaks.

Miks teevad inimesed selliseid otsuseid? Kas selleks sunnib raha? Või on see enda proovilepanek? Uute kogemuste otsimine? Islandile minnes võib muidugi ka öelda, et sellise otsuse ajendiks võib olla soov leida rahu. Tegemist on kindlasti sotsiaalse rahuga, sest on ju Island saar keset ookeani ning lõigatud ära paljudest muu maailma pahedest. Ei pea näiteks kartma, et keegi ärandab su auto. Kuhu ta sellega läheb? Meri on ümber ning pääsu pole – saarelt aga leitakse see nii või teisiti üles.

Meenutan tagantjärele tihti meie toonast nalja, et Valmar on pankur: tal on oma pank – Jääpank. Tegelikult Islandi ümber meri jäässe ei lähegi. Kunagi sattus mulle Tallinnas kätte ühe panga reklaam, mis oli seotud krediitkaartidega. Võitjale oli preemiaks reis Islandile. Selle reklaami peal seisis pilusilmne naine iglu uksel ning hoidis süles jääkarupoega. Sel ajal teadsin aga juba kindlalt, et Islandil pole pilusilmseid naisi (välja arvatud mõni erand), samuti pole nad elanud igludes ning jääkaru eksib Islandile üliharva – kui, siis Gröönimaalt jääpangale jäädes ning ebasoodsate tuulte tõttu kagu suunas seilates (võimaluse korral suunatakse kodust eksinud jääkarud juba enne naabersaarele jõudmist teise suunda tagasi, muidu ootab neid mahalaskmine, sest siinse Põhja-Islandi inimasustuse juures oleksid jääkarud suureks ohuks).

Ka talvine keskmine temperatuur on Islandil kõrgem kui Eestis.

Räägib ju isegi legend, et maadeavastajad ajasid kaks maad, Islandi ja Gröönimaa omavahel segi – siis, kui hakkasid kaartidele nimesid panema. Island ehk Iceland kannab Jäämaa nime, tegelikult on see aga roheline maa, kus talvel tuleb lumi maha ning kus asuvad ka mõned liustikud. Gröönimaa ehk Greenland on nime poolest Roheline maa, tegelikkuses aga täielikult jää all ja elu käib vaid rannikualadel.

Teine lugu räägib sellest, et Erik Punane (Eiríkr Rauði), kes oli tapmiste eest lindpriiks kuulutatud nii Norras kui ka Islandil, rajas 10. sajandil Gröönimaale islandlaste koloonia. Ta nimetas selle maa Grænland (roheline maa), plaanides sinna meelitada elama rohkem rahvast. Erik Punane uskus, et kui sellel maal on kaunis nimi, siis tuleb sinna rohkem inimesi.