Читать книгу Minu Island - Tarvo Nõmm - Страница 6

1999. aasta suvel teeb sõber Raivo mulle ettepaneku minna Valmarile Islandile külla. Tean, et see plaan on õhus olnud juba mitu aastat, kuid ikkagi kõhklen ja konkreetselt ei vasta.

Et aga vaikimine on nõusolek, ostab Raivo ise piletid ära ning teatab mulle, et pangu ma abikaasaga asjad kokku: 11. augustil lendame. Valikut eriti enam ei jää.

Kui oleme teel olnud kolm tundi, hakkab paistma mägine ning masendavalt must maa. Sama, mida olen varem lennukiaknast näinud ülelennul Ameerika mandrile 1995. aastal, kuid nüüd on see palju ligemal.

Maandudes Keflavíki rahvusvahelisel lennuväljal, märkan lennukiaknast vaid laavavälju, mis oma suuruses on tõesti vapustav vaatepilt. Tühi maa, millel ei kasva mitte midagi – see mõjub võimsana. Veel õhus olles kaugusest ähmaselt nähtud jääliustik on just selline nagu lennuki reklaambrošüüri fotol.

Valmar on meil autoga vastas, nagu kokku lepitud, ning teatab meile üllatuseks, et ees ootab ligi 600-kilomeetrine autosõit tema juurde koju. Selgub, et mees elab teises Islandi otsas!

„Kas ligemale ei suutnud omale töökohta otsida?” küsin väsinult, kuid samas taipan, et tänu sellele autosõidule ning pikalt valgetele suveõhtutele on meil võimalus näha piisavalt palju Islandit juba esimesel päeval. Oleme kõik reisist väsinud, kuid keegi ei raatsi magada, sest nii võib jääda midagi olulist märkamata. Vaatan pingsalt aknast välja ja imestan – kuidas inimesed sellisel maal elavad? Mida nad siin teevad? Mida söövad selles kivi- ja laavakõrbes lambad, keda on näha kõikjal?

Järgmine peamurdmine tekib kohe, kui kuulen Valmarit telefoniga rääkimas. Kuidas on võimalik aru saada islandi keelest? Kirjutatakse ühtemoodi, hääldatakse teisiti. Ja kui meie veerime mingit kohanime maanteeäärselt tahvlilt, hakkab Valmar valjult naerma ja ütleb meile õige häälduse. Temale on meie hääldus muidugi naljakas, sest Islandil veedetud viie aastaga on ta omandanud kohaliku keele, ja kõik, mis meile tundub ebaloomulik, kõlab temale juba tavalisena.

Peatume igal pool, kus midagi vaatamisväärset, ning lõpuks jõuame Põhja-Islandil oleva Góðafossi-nimelise kose juurde. Valmari näole tekib parklasse keerates muie, mille tähendust mõistan õige pea. Nimelt seisab eemal tohutult suurte ratastega Toyota Hilux ning selle kõrval kaks smokinguga meest. Tunnen ära oma ammused tuttavad – Kaldo ja Jaani.

„Misasja? Mida Kaldo ja Jaan Islandil teevad? Kas nad on kah sulle külla tulnud?” küsin imestunult.

„Ma tahtsin sulle väikese üllatuse teha,” vastab Valmar.

Selgub, et ka Kaldo ja Jaan on Valmari kutsel Islandile muusikaõpetajaks tulnud ning olnud selles ametis juba viimased kümme kuud. Nüüd on siis juba viis eestlasest muusikaõpetajat kolinud Islandile, sest Jaani ja Kaldo abikaasad on samuti muusikud, ning kõik nad elavad saare põhjaosas ja küllaltki üksteise ligidal.

Smokingud, mis meestel seljas on, tähendavad seda, et neil on algamas mingisugune kontsert. Et meil on sõita veel vaid 12 kilomeetrit ja kiirustame õhtusöögilauda, siis lepime meestega kohe kokku, et lähipäevil peame pisikese taaskohtumispeo.

Pildistame koske ning vaatame turistidele mõeldud infotahvlit.

„Miks nad siin kedagi kosest alla viskavad?” küsin ma Valmarilt ning osutan infostendil olevale suurele joonisele.

„Sa oled õigel aastal sattunud Islandile. Tänavu möödub tuhat aastat ristiusu vastuvõtmisest Islandil ning vastu võeti ristiusk just siin Góðafossi juures. Kohaliku maakonna piiskop arvas, et ristiusk on islandlastele just see kõige õigem. Alla loobivad nad puuslikke ning see on seotud nende varasema paganausu, muinasusu või maausuga – nii, nagu keegi seda nimetab. Need kujud, mida kosest alla visatakse, peaksid olema Odini kujud, kes oli islandlaste senine nn jumal,” seletab Valmar.

„Lihtsalt keegi otsustas ning võetigi vastu ristiusk?”

„Ega see nii lihtne ka olnud. Vastu võeti ristiusk ikkagi Alþingi otsusega.”

„Kas Alþing oli islandlaste valitsus?”

„Alþing oli ja on ka praegu Islandi parlament. Seda peetakse maailma vanimaks parlamendiks, mis loodi juba 930. aasta paiku. Algselt rahvakoosolekuna, mis kogunes igal suvel kaheks nädalaks fiingvelliris ehk Tingi väljadel,” jätkab Valmar, just nagu tõeline ajaloolane.

„Kustkohast sa seda tarkust ammutanud oled? Ma ei mäleta sinu erilist huvi ajaloo vastu?” küsin ma uudishimust.

„Nagu näha, tunned ju isegi praegu ajaloo vastu huvi,” naerab Valmar.

Sõidame edasi üle Fljótsheiði-nimelise mäe. Proovin seda nime järele öelda, kuid see kõlab minu suust väga imelikult. Umbes nii, nagu oleksin tahtnud vastu maad sülitada, aga tatt oleks rippu jäänud ning tuul oleks selle mulle vastu põske virutanud.

„Kas inimestel on vaja oma keelt alati sedasi väänata, et miskit nime välja öelda?” oskan seepeale vaid küsida ning loobun samas katsetamast mingit tähte, mida eesti keeles pole ja mida hääldatakse kuidagi keel-hammaste-vahel.

„Olemegi kohal. Siin ma siis nüüd elangi,” ütleb Valmar ja keerab suure eramaja ette. Panen tähele, et tegemist on külaga, mida läbib maantee, ning majad on kahel pool teed. Küla nimi on Laugar. Kohe seletab Valmar, et tähepaar au hääldatakse islandi keeles „öi”. Tundub absurdne, aga just nii see on ning selle küla nimi on seega hoopis Löigar. Seejärel selgub, et tema majal pole ka numbrit, vaid on nimi. Maja nimi on Hella, aga hääldatakse Hetla. Mõistan, et mulle on need hääldused ja kirjaviis liigne pingutus ning ma ei üritagi neid meelde jätta.

Pärast sööki tutvustab Valmar maja ja näitab õues asuvat suurt välibasseini. Tunnen, et pika reisi järel oleks hea end karastada.

„Valmar, kas ujuma tohib minna?” hüüan valjult, sest samal ajal, kui mina basseini vaatama jäin, on teised kuhugi edasi liikunud.

„Minge muidugi, mis te ootate,” kostab vastus.

„Kas vesi on soe?”

„Ma ei tea, mida sa soojaks pead – umbes 30 kraadi.”

Teist korda ma seda endale öelda ei lase.

Ujumine on tõeline nauding. Taevas on õrnad virmalised, puhub karge tuul ja vesi on nagu vannis. Saan teada, et Islandil maa seest tulev soe vesi annab inimestele võimaluse kasutada välibasseine aasta ringi...

Lõpuks, kui oleme kõik basseinis, ütleb Valmar:

„Ma vaatasin vahepeal kiiresti mõned faktid üle ning räägin nüüd lõpuni selle loo, mis meil enne pooleli jäi.”

Sätime end basseinis ühte serva, Valmar asub meie ette nagu kooliõpetaja ja alustab.

„Nii, Alþingile kogunesid islandlaste pealikud selleks, et võtta vastu seadusi ning mõista kohut. Alþingil võisid osaleda kõik vabad mehed. Kuni 12. sajandini ei olnud Islandil seadusi kirjas, targad mehed pidid neid teadma peast.”

„Kindlasti polnud sel ajal seadused ka nii keerulised nagu praegu,” pistan ma vahele. „Aga kes siis garanteeris, et peast seadusi teadev mees ei mõelnud neid ise välja? Selleks, et vajalikke otsuseid oma kasuks pöörata?”

„Eks sinna olid valitud usaldusväärsed inimesed. Neid mehi nimetati lögsögumaðr’ideks, mis eesti keeles tähendab seadusekuulutajat. Nemad lugesid seadusi ette ning kohtumõistmise korral otsustasid, kellel on vaidluses õigus. Seepärast on ka öeldud, et tihti jäi võitjaks see, kelle nõustajaks oli parem seadusetundja.”

„Kas see parlament on siis püsinud vahetpidamata tänapäevani?”

„Formaalselt küll, aga 1262. aastal Norra võimu alla minnes kaotas Alþing oma senise tähenduse. Seadusekuulutaja koht kaotati ning Alþing hakkas mõistma ainult kohut.”

„Kuule, mees! Sa oled ju nagu ajalooõpik!” pistab vahele mu naine Kaire.

Näen, kuidas Valmari nina väheke taeva poole kisub, aga mine sa tea, ehk uudistab ta virmalisi.

„Ja mis edasi sai?” küsin ma pärast paari otsa ujumist basseinis.

„Eneli! Mine too mulle rätik ja laua pealt raamat. Nõmm hakkas ajaloo vastu sellist huvi tundma, et ma pean raamatu appi võtma,” hüüab Valmar kõval häälel ning kõrvalasuv mägi kordab seda lauset veel mõned korrad vastu, et Eneli ikka kindlasti kuuleks.

„Ega sa nüüd mingit loengut pidama ei pea hakkama,” ütlen ma selleks, et mitte Valmarile asja liiga keeruliseks ajada, kuid mees on endas kindel. Ta naine Eneli tuleb raamatuga, Valmar ronib basseiniservale, otsib raamatust vajaliku lehekülje ja jätkab:

„Kui Islandist sai 17. sajandil Taani kuningriigi osa, siis kaotas Alþing täielikult õiguse seadusi välja anda ning võis mõista ainult kohut. Taani kuningas ei olnud islandlastele just suurim sõber ning ta saatis Alþingi 1800. aastal üldse laiali. 1843. aastal loodi Alþing uuesti, loomulikult oli ajastut silmas pidades neil vaid õigus anda kuningale nõu Islandi küsimustes. Otsustaja oli siiski Taani kuningas.”

„Sisuliselt siis sama nagu Eesti NSV Nõukogude Liidu koosseisus? Justkui oli parlament ja valitsus, aga nad võisid Moskvale vaid nõu anda ning põhimõttelisi otsuseid vastu võtta ei saanud,” otsin ma paralleeli nõukaajast.

„Midagi sellist jah. 1874. aastast alates sai Alþing õiguse koos kuningaga seadusi välja anda: loomulikult neid, mis puudutasid vaid Islandit.”

„Aga millal Island iseseisvuse sai? See oli minu meelest alles üsna hiljuti,” küsin ma vahele.

„Oota nüüd ja ära kiirusta. Lõpetame selle teema kohe, aga õiges järjekorras,” ütleb Valmar karmi õpetaja kombel häält tõstes.

Ilmselt on tal keeruline raamatust nii kiiresti vastuseid otsida, sest islandlaste ajalugu on üsna värvikirev ning hästi üles tähendatud, mõtlen ma endamisi.

„Nii, leidsin. 1904. aastal loodi Islandil parlamentaarne demokraatia ning Taanis loodi Islandi ministeerium. 1918 sai Islandist suveräänne riik ja Alþing sai piiramatu võimu seaduste väljaandmisel, kuid seda vaid siseküsimustes. Välisasjades tegi otsuseid endiselt Taani Kuningriik. Aga juunis 1944 kuulutati välja Islandi Vabariik ning sellest alates said nad otsustada ka oma välispoliitika üle ise,” lõpetab Valmar ning sulgeb plaksuga raamatukaaned.

„No oli see vast ajalootund. Bassein, külm õlu, virmalised ning basseiniserval istuv lektor. Nii võiks kas või iga päev ajalugu õppida,” lausun ma rahulolevalt.

„Jah, mees, aga kas mäletad üldse, millest meie jutt alguse sai?” küsib Valmar.

„Islandi ajaloost,” pakun ma kohe.

„Seda ma arvasin, et sa ei mäleta,” naerab Valmar, „jutt oli ristiusu vastuvõtmisest Islandil.”

„Jah, seda ma nüüd tean. See oli tuhat aastat tagasi.”

„Seda küll, aga vastu võeti ristiusk ikkagi Norra kuninga Olavi tugeval survel. Ning Alþing otsustas riiki mitte tülli pöörata ja uue usu vastu võtta. Seega möödus islandlaste ristiusustamine ilma vähimagi verevalamiseta ning tülideta. Samas jäi vana usu pooldajatel täielik õigus kodus oma vanu jumalaid edasi teenida,” lõpetab Valmar.

Pärast pikemat vedelemist basseinis on aeg hakata magama sättima: tunnen end pärast rasket päeva ning pikka ajalootundi üsna väsinult.

Ööbima viiakse meid Laugari muusikakooli majja. Selles hoones on peale muusikakooli veel ka lasteaed. Muusikakool jätab väga sümpaatse mulje. Seal on lai pillide ning nootide valik ja kõik muu, mis vajalik ühe 40 õpilasega muusikakooli toimimiseks.

„Kui sul kunagi peaks siia kooli pilliõpetajat vaja minema, siis mina olen valmis tulema,” viskan naljatades, sest tean isegi, et ma pole selliseks sammuks tegelikult valmis.

Järgmistel päevadel sõidame autoga sadu kilomeetreid mööda Põhja-Islandi vaatamisväärsusi. Kosed, laavalinn, mulisev muda ja vulkaan. Imeilus Mývatni järv. Pseudokraatrid, maa-alune soe jõgi, maalõhed ja mäed.

Neljanda Islandi-päeva õhtul läheme külla Kaldo ja Margoti juurde. Kaldo on elukutseline tromboonimängija ning tema abikaasa Margot džässlauljatar. Kutsutud on ka Jaan koos abikaasa Marikaga – mõlemad viiuldajad. Seega kaks perekonda, kus mõlemad abikaasad on muusikud ning muusikaõpetajad. Õhtu möödub väga lõbusalt. Sööme kartulisalatit, mis tehtud nii, nagu Eestis tavaks, ning maitseme ehtsat Islandi viina. See on tõesti hea – isegi sildi peal on kirjas, et valmistatud kargest ja puhtast Islandi veest. Olen juba ette kindel, et homme hommikul mingit peavalu sellest küll ei teki ja saame ellu viia plaani minna merele vaalavaatlusele.

Vaalavaatlusele viiv laev väljub Húsavíki sadamast. Húsavík on 3000 elanikuga ilus linn Põhjamere kaldal. Et meil on laeva väljumiseni veel tunnike aega, siis otsustame käia kohalikus kirikus. Uksed on avatud vaatamata sellele, et kedagi kirikus pole.

„Kas siin ongi kombeks uksi mitte lukustada?” küsin Valmarilt ning kuulen vastuseks, et üldiselt ei pandagi Islandil uksi lukku, sest vargusi ei ole ning varast ei hoiaks kinni ka lukk.

See kõik tundub 20. sajandi lõpus natuke uskumatu, sest tegemist on ikkagi linnaga. Eestis elades lukustan oma linnakodus alati ukse.

Vaalavaatlus on vahva üritus. Laev on just selline nagu varem filmides nähtud väiksemat sorti kalalaevad. Peale mahub umbes 40 reisijat, kõik saavad selga soojad riided ning külmarohuks tassi kuuma kakaod. Reise korraldava firma omanikeks on Húsavíki muusikakooli direktor Árni koos oma venna ja isaga ning tema vennanaine Sigga, kes on Mývatni muusikakooli õpetaja. Seega on järjekordselt meie reisil tegemist muusikutega ja Valmar kui nende vana tuttav räägib meile välja tasuta reisi (tavahind ühele reisijale oleks umbes 700 Eesti krooni). Vastutasuks lubame reisi ajal mängida akordioni, et inimestel oleks lõbusam.

Väljume sadamast ning võtame suuna vastaskalda poole. Pärast tunnist sõitu näeme esimest mürakat vaala ja delfiine, kes tulevad laeva kõrvale ujuma ning saadavad laeva paarkümmend minutit.

„Milliseid vaalu üldse Islandil näha võib?” küsin ma Valmarilt.

„Islandil on 17 erinevat vaalaliiki. Levinumad on mõrtsukvaal ja küürvaal. Maailma kuulsaim vaal Keiko on kah püütud Islandilt ning vaatamata sellele, et ta oli filmis „Free Willy” väga sõbralik vaal, on tegemist siiski mõrtsukvaalaga, kuid selle vaalaliigi nimi vist tema olemusega eriti kokku ei lähe. Suveperioodil kohtab palju ka sinivaala.”

Laeval olev seltskond on mitmerahvuseline – esindatud on eestlased, islandlased, hispaanlased, inglased, norralased ja veel mõned rahvused.

„Kuna see seltskond juba nii kirju on, siis laulaks ühe eestikeelse laulu,” teeb Valmar ettepaneku ning võtab välja akordioni. Ta mõjub pisut koomiliselt – seljas vettpidav ja soe kombinesoon, peas Muhu mustriga villane müts, süles Saksa akordion, ümberringi mitmerahvuseline seltskond. Laul, mida alustame, kannab pealkirja „Ma tahaksin kodus olla”, ja laulame seda puhtas eesti keeles. Laulame veel palju ning lõpuks oleme taas kaldal. Vaalad ja delfiinid nähtud, nahavahe kuuma kakaod täis ja ka muusikaline elamus olemas. Tunnen, et Island on tõeline imedemaa – kõik, mida kogen, on kuidagi eriline.

Pärast vaalavaatlust otsustame minna veel Húsavíki lahe vastaskaldale. Sõidame selleks autoga mõnikümmend kilomeetrit ümber fjordi ja jõuame teisele poole üsna õhtul, kuid päike pole veel loojunud.

„Ma toon fotoaparaadi. Siit saab superlaheda pildi. Lehmad Põhjamere kaldal,” ütleb Kaire ja läheb tagasi auto poole.

„Misasja need lehmad siin teevad? Siin pole neil ju mitte midagi süüa?” küsib Raivo abikaasa Aule.

„Võib-olla Islandi lehmad söövadki kive ja liiva,” kostan seepeale mina ja jään vaatama seda kummalist pilti. Kari lehmi seisab ookeani kaldal, süsimusta liiva sees, lehmad vaatavad meid justkui sissetungijaid ning poseerivad fotograafile.

Rand on täis teokarpe ja molluskeid. Lained murduvad vahetult enne kallast ning lendavad siis mürina saatel musta liivaga rannale. Igasugust sodi on kaldale uhutud tonnide viisi. Lisaks on siin ka korralikku palkmaterjali.

„Need on kas merel laevadelt maha kukkunud või siis Venemaalt parvedelt lahti pääsenud palgid,” selgitab Valmar puidu olemasolu rannas.

„Ikka on islandlastel kõik hästi. Kui omal metsa ei kasva, siis saadab meri palkmaterjali randa,” ei suuda ma ära imestada.

„Muuseas, Húsavíkis on Norðursiglingu kontorihoone ja kõrts nimega Gamli Bauk ehitatud tervenisti merelt tulnud puidust,” ütleb Valmar vaalavaatlusfirma kontorihoone kohta ning lisab, et unustas seda meile enne rääkida – siis, kui me seal majas kohvi jõime.

See oli väga ilus kolmeosaline maja, millel osaliselt ka kaks korrust. Imestan omaette, kuivõrd palju palke meri on randa toonud...

„Ja Kirde-Islandil tean ma isegi ühte talu mere kaldal, kus peremees on saekaatri rajanud, sest merelt tuleb alalõpmata palki, ole vaid mees ja korja kokku,” jätkab Valmar oma imelugusid Islandist.

Järsku hakkab Raivo pükse maha ajama ning särki seljast võtma.

„Kas nii palav hakkas? Väljas pole ju teab mis soe ning ka päike juba loojumas,” küsib Kaire.

„Kui ma juba kord Põhja-Jäämere ääres olen, siis pean ma siin ka ujumas käima.”

„Kuule, mõtle ikka enne, vesi on maksimaalselt ehk 8–9 kraadi!”

„No mis sellest – korraks sisse ja kohe välja ning siis on asi vähemalt tehtud. Sina, Nõmm, võta kaamera, muidu keegi pärast ei usu.”

Võtan ruttu kaamera ning hakkan filmima. Raivo hüppab vette ja mina proovin pilti teravustada.

„Kurat, siin pole ju põhja olemaski!” hüüab Raivo veest.

Samal ajal olen mina saanud pildi teravaks ning suunanud selle Raivole... Kohe märkan, et tema selja tagant tõuseb veest veel kellegi pea. Esimese ehmatusega ei saa ma aru – mingi kiilakas veel vette roninud? Siis aga taipan, et tegemist on hülgega, kes tuli ilmselt veepinnale vaatama, et kes see imelik siin siblib vees. Ei käida ju siinkandis meres ujumas ning ega hülged ole varem sellist elukat vees näinud.

Raivo tuleb veest välja ja väriseb natuke, kuid on ise väga rahul.

„Olgu, hakkame nüüd kodu poole sõitma, homme kah kiire päev,” kuulutab Valmar tänase ekskursioonipäeva lõppenuks.

Samal õhtul pakime asjad kokku ning sätime end kolmepäevasele reisile, mis peaks toimuma mööda idafjorde ja piki lõunakallast Reykjavíki poole, et sinna jõudes asuda taas koduteele. Otsustame ööbida telgis, sest tipphooajal on ööbimine hotellides väga kallis (kahekohalise toa eest umbes 2500 kuni 3000 Eesti krooni). Seepärast käib Valmar veel oma sõbra Addi juures ning laenab meile suure telgi.

Stardime varakult, sest plaan on esimesel päeval läbida umbes 300 kilomeetrit ning soov vaadata teel kõike, mis vähegi ilus ja huvitav. Tundub aga, et Islandil on vaja kaheksat silma või pidevalt pöörlevat pead, sest nagu midagi vaatama jääd, nii magad teisel pool oleva vaatamisväärsuse maha. Ilmselt peame omavahel kokku leppima, et igaüks kiikab ühte ilmakaarde ning hiljem jutustame üksteisele nähtut.

Näeme tohutuid kivivälju, mis ulatuvad silmapiirini välja.

„Selline tunne, nagu oleks kuu peale sattunud,” avastavad naised ja paluvad peatuda, et teha pilt kuul käimisest.

„See ongi maakeral kõige enam kuu pinnaga sarnanev koht – ega muidu oleks Armstrong ja muud ameeriklased enne esimest kuureisi siin treeningutel käinud!” selgitab meie teejuht Valmar.

Esimene suurem linn, kuhu jõuame, on meie stardikohast 200 kilomeetri kaugusel ning selle nimi on Egilsstaðir. Mulle meenub Mývatnist läbi sõites nähtud liiklusmärk, mis viitas järgmisele bensiinijaamale 160 kilomeetri pärast.

„Islandil liikudes on kasulik alati hoida bensiinipaak võimalikult täis, sest vahemaad tanklate vahel on üsna pikad ja talvel kusagil asustamata kohas lumme kinni jäädes on ellujäämise võimalused igatahes paremad, kui paak on bensiini täis,” selgitab Valmar.

Pärast kerget kehakinnitust bensiinijaama kohvikus hakkame kohe edasi sõitma, sest päikeseloojangu järel pimeneb kiiresti. „Ei tea, kas peaks hakkama telkimiskohta otsima?” küsib Kaire ning saab jaatava vastuse.

Sõidame veel kümneid kilomeetreid, enne kui tee ääres on telkimisplatsile viitav märk. Viidete järgi orienteerudes jõuame lõpuks parklasse. Võtame autost telgi ning asume seda muru peale üles sättima. Pimeduse tõttu ei seleta silm eriti midagi ning suure vaevaga saame telgi püsti. Otsustame enne magamaminekut vaadata veel öötaevas helendavaid rohelisi virmalisi. See on ilus vaatepilt.

Hommikul ärkame selle peale, et päikesekiired kuumutavad läbi telgi ega lase enam korralikult magada. Telgist väljudes näen, et oleme selles telklas ainsad ööbijad olnud ja looduslikult on koht telkla jaoks superilus. Ühel pool mäed, mille veerul söövad lambad, teisel pool org ja otse meie ees väike järv. Tõeline üllatus on aga pesema minnes. Avalik tualett on nii puhas nagu viietärnihotellis. Selles on soe vesi, tualettpaber ning isegi hambaloputusvedelik. Ja seda tavalisel telkimisplatsil, mitte motellis või kämpingus.

„Kui Eestis oleks kuskil metsaveerel selline telkimiskoht, siis sealses WC-s ei oleks kindlasti paberit ega suuvett,” ütlen Valmarile ning kuulen vastuseks, et Islandil on see igal pool niimoodi.

„No meil oleks peldikupaberi rull esimene asi, mis jalad alla võtaks ja kaoks,” vastan mina ning kujutan seda piltlikult endale ette.

Asume jälle teele. Läbime hulga kilomeetreid ning jõuame lõpuks liustiku äärde. Vatnajökull on Euroopa suurim liustik. Kuni kilomeetripaksune jää, mis laiub 8000-ruutkilomeetrisel alal, on tõeliselt võimas. Liustikujärv asub otse maantee ääres. Siin hulbivad liustikukeelelt lahti murdunud suured jääpangad, et suunduda siis vaikselt sulades mere poole.

Sel hetkel tunnen, et olen kohas, kuhu oma elus tahan kindlasti veel tagasi tulla.

Ilm on päikesepaisteline ja sooja on 18 kraadi. Jalas on mul lühikesed püksid ning seljas T-särk. Ma seisan sedasi suviselt riietatuna jääpankade kõrval – kusjuures seda jääd on umbes 3000 kuupkilomeetrit.

Olles talletanud oma mälusse kogu selle vapustava vaatepildi ja teinud hulga fotosid, asume jälle teele. Aja kokkuhoiu mõttes ei hakka me minema paadimatkale jäämägede vahele, kuigi oleks see kindlasti väga põnev.

„Õhtuks peame jõudma Gullfossi juurde ja soovitavalt enne pimedat, sest muidu me ei näe kuhugi telki püsti panna,” annab Valmar meile edasisest plaanist teada. Sõidame sel päeval mitusada kilomeetrit, kuid ikkagi ei jõua me soovitud ajal sihtkohta. Ilm on keeranud väga tuuliseks ja sajab tugevat vihma. Pilved on madalal ja hiline õhtu juba käes, nii et ilma autovalguseta ei näeks mitte midagi.

„Kas Islandil vihm millalgi otse ka alla sajab?” küsin mina, sest see lendab kord vasakult paremale, siis paremalt vasakule.

„Võib juhtuda mõnikord küll, et sajab ka otse alla, aga harva,” vastab Valmar ja vaatab pimeduses pingsalt aknast välja, et leida kohta, kuhu telk panna.

„No kurat, mina küll ei tea, kuhu me selle telgi täna pistame, pärast tuleb tuuleiil või mingi mudavool ja viib meid kusagilt kaldast alla!” ütleb ta ning otsustab, et sõidame Gullfossi juurde parklasse ning magame kas või autos, sest Islandil ei või halbades ilmastikuoludes asjatuid riske võtta.

Loeme turismiteatmikust, et Gullfoss on kaheastmeline kosk, mis on üks võimsamaid Islandil. Tõlkes tähendab see Kuldne kosk. Kunagi taheti selle kose peale ehitada elektrijaama, kuid inimesed olid selle loodusliku kose rikkumise vastu ja võitlesid visalt ning saavutasidki võidu ja see kosk on endises hiilguses siiani alles. Et plaanime hommikul varajast edasisõitu, ei hakka me ka hotelli otsima ning ainus võimalus ongi jääda ööbima parklasse.

Kohale jõudes märkame, et parklas on madal ühekorruseline hoone täisvalguses ja lahtiste ustega. See on muuseum, kuhu on paigutatud suured infotahvlid Gullfossi kohta ning samuti Islandi kivimite kohta. Muuseumis on ka kolm tualetti – meestele, naistele ja invaliididele.

„Tundub, nagu oleks koristaja just lahkunud,” hüüan ma peldikusse piiludes, sest põrandal on veel näha niiskeid lapijälgi.

„Siis kannata, enne kui sisse astud. Muidu teed kohe põrandad poriseks,” ütleb Valmar.

Otsustame end natuke kasida ning hetkeks, kui oleme seal juba pool tundi askeldanud, saame aru, et maja ongi lahti ja mitte ainsatki hingelist pole. Kell on juba natuke üle südaöö ja väljas sajab endiselt vihma.

Keegi peab otsuse vastu võtma.

„Kas ehk tooksime oma madratsid siia keset saali ja magaksime muuseumis, sest siin on soe ja ka peldikud ligidal?” teeb lõpuks Raivo suu lahti ning kuuleb kohe oma ideele üldist heakskiitu.

Vihma ja tuult trotsides veame sisse oma madratsid ja voodipesu ning laotame selle kõik keset muuseumi saali. Sätime paika linad ja tekid, teeme mõned võileivad ning kuuma teed ja kohvi. Oleme kaasa võtnud ka pudeli veini, mis pärast väsitavat päeva tundub üllatavalt hea. Kogu söögiaeg kestab umbes tunnikese ning pärast seda kustutame tuled ning heidame magama – viiekesi rivis nagu kilud karbis.

Ma ei tea, kui kaua me maganud oleme, kuid ühel hetkel lähevad muuseumi tuled põlema ning kohe tõuseme kõik istuli. Ukse kõrval lülitite juures seisab nooremapoolne mees, kes asub seletama midagi kohalikus keeles. Ma ei saa sellest mitte midagi aru. Selgelt on aga tema liigutustest näha, et ta kas pahandab või vabandab.

Meie islandi keele tõlk Valmar aga vaikib nagu surnu ega kavatsegi midagi vastata. Raivo hakkab siis vastama inglise keeles ning saame aru, et peame muuseumist lahkuma. Meid siiski ei visata välja, vaid seletatakse viisakalt, et me ei ole sattunud hotelli, vaid muuseumi. Kõne sisu on lühidalt selline: „Tere! Mina olen selle muuseumi valvur ning läksin õhtul sõbrale külla ja jätsin uksed lahti. Nüüd tulin neid sulgema ja mis ma näen, teie magate siin. Väljas on väga paha ilm ja ma ei tahaks teid välja ajada, kuid kardan natuke oma töökoha pärast. Ehk oleksite nii lahked ja oleksite nõus magama oma viimased paar tundi siiski autos.”

Hakkame oma asju kokku pakkima ning kolime autosse.

„Ma veel kord vabandan,” on muuseumivalvuri viimased sõnad.

Meie olime ju võõrale territooriumile sissetungijad, miks tema vabandas? Miks ta ei visanud meid lihtsalt välja? Ka meie vabandame.

„Miks sa temaga islandi keeles ei rääkinud?” küsin Valmarilt, kui taas omaette oleme.

„No kui ma oleksin temaga islandi keelt rääkinud, siis oleks ta küsinud, et kes ma olen, kust tulen ja kuhu lähen, ning mina oleksin vastanud, et olen Valmar – Laugari muusikakooli direktor. Siis oleks kahe päeva pärast Põhja-Islandil teada, et muusikakooli juht käib teisel pool saart muuseumis öösiti magamas ega raatsi hotelli minna!”

Magame paar tundi autos ning hakkame liikuma Geysiri juurde. Kuumaveeallikad, mis teatud ajavahemiku järel oma vee taeva poole purskavad, on muljetavaldavad. Neist suurim toimiv – Strokkuri-nimeline kuumaveeallikas – saadab oma vee kuni 30 meetri kõrgusele. Hea on vaadata turiste, kes kogunevad kõik ümber augu, suunavad oma fotoaparaadid objektile ja ootavad. Pursete keskmine intervall on 12 minutit. Kõik tahavad tabada purskehetke ja saada see täies hiilguses oma pildile. Strokkur aga mängib – ajab vee suureks mulliks ning tõmbab seejärel selle mulli jälle maa sisse tagasi. Samal ajal plõksuvad aparaadid ning sähvivad välgud, kuid oodatud purset ei toimu. Nii mitmeid kordi, kuni lõpuks lendab võimas veesammas taevasse, et siis sealt tuule mõjul ümberringi maha plartsatada. Rahvas on pildistamisega nii ametis, et alles siis, kui kuum vesi juba lagipähe hakkab kukkuma, joostakse eemale. Ja nii kestab see geisrite juures päevast päeva ja aastast aastasse. Et Islandil on alati turistide jaoks märgistatud piirid, millest üle astuda ei tohi, pole kuuldavasti olnud ka õnnetusi. 30 meetri pealt alla kukkudes ning tuules pihustudes jõuab vesi juba piisavalt jahtuda ning inimesed sellest põletushaavu ei saa.

Kui oleme ka meie oma pildid teinud, hakkame liikuma Reykjavíki poole, et enne kodulendu külastada veel maailmakuulsat Blue Lagooni.