Читать книгу Sina, mina ja vihm - Tawny Michell - Страница 4

DAVID GRANT EI USKUNUD endeid, eriti siis, kui need midagi head ei tähendanud. Aprillihommik paistis talle edu toovat. See, et juhtkond valis korporatsiooni uue peakorteri asukohaks Atlanta, tundus hea endena.

“Õnnitlen, David,” naeratas talle nõupidamiste laua kaugemast nurgast Lou Ynnes, AGI korporatsiooni inimene number üks, kes tegeles kommunikatsiooni tehnoloogiaga. Uudis sellest, et David viiakse Bostonist Georgiasse uue osakonna loomist ette valmistama, oli kinnituseks, et teda ootab ka asepresidendi koht.

“Ma ei kahtle, et sul on juba palju originaalseid ideid, mida tahad uuel kohal juurutada.”

“Loomulikult, söör,” vastas David enesekindla naeratuse saatel, mis oli päritud arvukatelt Grandtide esi-vanematelt, “üht-teist tõsist juba on mõttes.”

Ümberkolimine Atlantasse ei andnud pelgalt meeldivaid võimalusi karjääriks, vaid ka Davidi isiklikuks eluks.

...eelmisel aastal oskas ta Savannah’s vanemate juubelil leida päevakese, et sõita koos parima sõbrannaga Atlantasse. Niimoodi toimis David tihtipeale sellest ajast alates, kui nad olid Serena Donovaniga lõpetanud Georgia Tehnoloogilise Instituudi.

Harilikult vedas Serena meest mööda kõiki restoranikesi, kus oli leti alt võimalik alkoholi saada. Selliseid kohakesi oli Serenal hulga varuks. Järgmisel päeval võttis David takso ja sõitis Gartsfieldi ning sealt lennukiga Bostonisse tagasi.

Davidi augustikuine sõit kulges sama stsenaariumi järgi, välja arvatud see, et pärast õhtusööki restoranis veetsid nad tormilise ja kirgliku öö neiu stuudios, mis paiknes laohoone ülakorrusel. Alles pärast seda suundus David taksoga lennuväljale. Nende siiani kindlas suhtes oli see midagi uut. Kodus ootas Davidit juba ees elektronkiri Serenalt. Kirjas tundus olevat mõningane pinge, mis ei olnud omane nendevahelisele kirja­vahetusele. Mees mõistis, et on milleski saatusliku vea teinud.

David küll niimoodi ei arvanud, kuid Serena oli põikpea. Mees võttis appi kogu kannatuse ja delikaatsuse, et veenda neiut suhtuma toimuvasse samamoodi kui ta ise.

Tulemusena vahetasid nad mõne kirja, kuid tekkinud kohmetus ei kadunud. David tundis, et Serena väldib temaga vesteldes suhete jätkamise teemat. Ajapikku pöördusid nad tasapisi tagasi endiste sõbralike suhete ja kerge flirdi juurde ning David rahunes.

Kui David kavatses tänupühal Georgiasse sõita, üllatas Serena teda teatega, et on seal endale kellegi leidnud.

Davidil oli sihikindel ja kindlameelne natuur. Ta töötas tihti kuuskümmend tundi nädalas ning olles juba palju saavutanud, lootis suuremat tunnustust enda tööle.

Tänane hommik oli sellele suurepäraseks kinnituseks. See oli edu, kaheldamatu edu, mis meest väga rõõmustas.

Kui nõupidamine lõppes ja pika kandilise laua taga istujad hakkasid laiali minema, lähenes Davidile, naeratus näol, hallide vuntsidega peafinantsist Richard Gunn.

“Õnnitlen! Ei tasu öeldagi, et noorele inimesele, kes tuli suhteliselt hiljuti ettevõttesse tööle, antakse harva selline võimalus. Tõele au andes oled selleks tööks kõige sobivam inimene.”

“Tänan!”

David tõusis ja surus vanema kolleegi kätt. David on juba kolmekümne kolmene... Ta ei ole enam nooruk, kes lõpetas äsja kolledži, kuid ei ole ka saladus, et esitatud kandidaatide hulgas oli ta noorim.

“Püüan kõigest väest!”

“Seda me sinult ootamegi.”

David ei olnud kunagi andnud põhjust endas kahelda. Alustades esimesest kohtumisest korporatsiooni vanempartnerite Androw, Gunni ja Ynnesiga, tõestas ta püüdlikult, et on vääriline nendega koos töötama ja edu taotlema.

David osales suurtes projektides, mida ettevõte viis läbi häälside programmide kindlustamiseks. Ta oli väga rahul, et tööpaik asus Massachusettsis. David valis selle koha kodust kaugemale läbimõeldult, sest tahtis olla iseseisev ja sõltumatu. Ta oli perekonnas erand.

Grandtid Savannah’st said elult hüvesid, mis kindlustasid neid sotsiaalse staatuse, positsiooniga ühiskonnas ja vajalike sidemetega. Davidile meeldis esitada väljakutseid, tuginedes vaid enda väärikusele ja teenetele, mitte nimele.

See eristas teda vanemast vennast Benist, kes ei varjanudki, et järgmisel aastal Kongressi kandideerides kasutab ilmtingimata enda nime ja sidemeid saja protsendi ulatuses. Mõeldes tagasipöördumisele Georgiasse, nautis David juba ette, kuidas demonstreerib iseseisvalt saavutatud edu.

“Kus sa kavatsed keha kinnitada?” tundis Richard huvi. “Kas peame tulevase ametikõrgenduse puhul laua tellima või kavatsed seda veetleva Tiffaniga tähistada? Ehk sa ei jäta täna mind tema pärast maha, võid seda teine kord teha.”

“Tead, otsustasime Tiffaniga lahku minna... vähemalt nädala lõpuks.”

Igal juhul otsustas Tiffani niimoodi. David oli pisut üllatunud, kui Tiffani temaga suhte lõpetas. Kõige rohkem üllatas naise otsus meest seetõttu, et ta ei olnud osanud nendevahelist romaani kahtlustadagi.

“Oi, vabanda, ma ei teadnud,” kortsutas Richard kulmu.

“Ei ole hullu, nii ongi parem. Ma sõidan ju niikuinii ära. Tiffani leiab siit kindlasti kellegi sobivama.”

...Tiffani Joud oli tark, ilus ja pisikese varanduse pärija – pisikese, kui võrrelda riigieelarvega. Nad liikusid Davidiga ühes ja samas ringkonnas ning sattusid paar korda juhuslikult ühte voodisse. Mõlemad tundsid sellest suurt rahuldust.

Õhtud, mis nad koos veetsid, olid tihti lihtsalt juhuste kokkusattumine. Laupäeval, kui nad lõunasöögi ajal Davidi ärasõidust rääkisid, muutus Tiffani kidakeelseks ja puudutas vaevalt toitu. Pakuti firmarooga – tigusid garneeringuga. Tagasiteel, kui nad maja juurde jõudsid, tundis Tiffani huvi, kas David teeb talle ettepaneku lõunasse kolida.

Mees suutis vaevu tagasi hoida suust välja pressivat keeldumist, sest seda vastust Tiffani ei oodanud...

“Mis siis ikka,” Richard surus veel kord Davidi kätt, “loomulikult on poissmehepõlvel oma võlu.”

Õige märkus. Mõnel viimasel aastal oli Davidil olnud nii aktiivne isiklik elu, kui töö seda lubas. Ta meeldis naistele ja naised talle. Ta vaimustus tihti, pettus kiiresti ja võrdles kõiki alateadvuses nendega, kes teda eemale tõukasid.

“Lõunasöök! Suurepärane mõte,” rõõmustas David, võttes toolileenil rippuva pintsaku.

“Kena, pean veel enne Franckinile helistama ja klubis laua tellima. Kohtume tunni aja pärast.”

Davidil jäi pisut aega, et lõpetada aruanne, mis tuli sel nädalal esitada, ja läbi lugeda mõned elektronkirjad. Kabinetti tagasi pöördudes ei suutnud ta tööle hakata.

Davidi mõtted olid virsikute maal, kus on liiklusummikud ja kuumad naised. Ta ei olnud veel perele teatanud, et tuleb elama vaid paari tunni sõidu kaugusele kodust. Ta ei tahtnud kodustes enneaegselt lootust äratada, parem oodata, kuni kõik on selgunud.

Nüüd võib juba teatada, et ta pelgalt ei koli kodukanti, vaid et umbes aasta pärast saab temast ka AGI asepresident äri arenduses. Praegune president oli kogu elu elanud Bostonis ja tal puudus soov kolida paar aastat enne pensionile jäämist.

David on noor ja ambitsioonikas ning riigi kaguosaga seovad teda tugevad sidemed.

Ta saatis Serenale elektronkirja, milles teatas hüpoteetilisest võimalusest kagusse kolida.

Vastus oli küllaltki ükskõikne: “See oleks vahva!”

David mõistis, et Serena ei hüpanud ekraani ees suurest rõõmust. Strateegilistel kaalutlustel loobus mees sellest teemast.

“Nüüd võiksin talle helistada,” mõtles David, vaadates akna taga tibutavat vihma.

Sombune ilm ja kerge udu ei meenutanud vihma­valingut, mille eest nad olid Serenaga tema juurde jooksnud. David ei saanud täna hommikul Serenat peast. Jälle jõudis ta mõtetes möödunud aasta augustisse.

...nad alustasid kohvikus Serena kodu lähedal. Jõid pudeli veini ja arutasid üksinduse teemal. Jutustasid teineteisele igasuguseid väljamõeldisi armuseiklustest, kuni ootamatu vihmavaling ajas neid hiljuti rekonstrueeritud koolihoones asuvasse stuudiosse.

Serena meeldis Davidile ammu, juba sellest ajast, kui ta nägi naist kolledžis esimest korda. Tollal oli Davidil lühiajaline, mitte millekski kohustav side Serena toanaabriga ühiselamus. Hiljem selgus, et kord üks, kord teine oli pidevalt kohtunud kellegi teisega. See suhe kestis seni, kuni David läks Bostonisse elama. Enamik Serena sõpru sarnanes tütarlapse viimase kiindumusega – kunstnikuga, kellele David oli nimeks andnud Õnnelik Rändur. Nad olid kõik täielikult Davidi vastandid, ei meenutanud teda isegi mitte kaugelt. Kõige selle tõttu ei osanud David pärast majja sisenemist neidu suudeldes oodatagi vastusuudlust.

Neiu suudles vastu ja tegi veel enamatki... koketeeriv sõbranna, kellega David paar korda aastas restoranis aega veetis, muutus valgejuukseliseks säravate sõstrasilmade ja kuuma kehaga Serenaks...

Mälestused tollest ööst kõrvetasid meest. Silmade ette tekkis kutsuv keha, kui neiu lamas küünarnukile toetudes tobedal purpurpunase riidega kaetud kušetil. See tundus hommikul nii naljakas. Davidile meenus neiu elevandiluu karva nahk ja väike, kuldne ahvatlevalt sädelev nabarõngas. Katusel trummeldas järjekindlalt vihm, samal ajal kui mees uuris pehmete lipitsevate liigutustega neiu keha nii huulte kui ka kätega.

See oli seksuaalne nirvaana ja mälestused jäid kauaks mehe hinge. Lennuk maandus juba Loganis, kui David alles ennustas, kas ta saab varsti jälle Atlantasse. Nad polnud järgmise kohtumise suhtes midagi kokku leppinud.

Tookord magasid nad sisse ja David jõudis taksoga vaevu lennukile. Kodus ootas teda neetud elektronkiri, milles Serena tunnistas ammust armastust, lõpetades kinnitusega, et nad peavad jätkama platoonilist sõprust.

Sellest ajast, kui Serena teatas kohtumisest Õnneliku Ränduriga, oli möödunud hulk aega. Davidilgi oli olnud naisi, kellega ta aega veetis. Ikkagi tahtis ta uuesti üle elada tunnetepuhangut, mida oli tundnud tol vihmasel ööl.

Nüüd pöördus ta tagasi, kauaks. David naeratas rahulolevalt, kujutledes avanevaid võimalusi. Serena oli küll väga kangekaelne ning tugeva tahtejõuga, kuid David kuulus Savannah’ Grandtide hulka, kes saavutasid alati soovitu.

Ehk muutub Serena pärast mitu aastat kestnud platoonilisi suhteid järeleandlikumaks? Kas Serena meenutab nende ühist ööd? Millised on tagajärjed nende kergelt mängulistel ja erootilistel vihjetel elektronkirjades, kui nad taas kokku saavad.

Teadasaamiseks oli vaid üks võimalus – kohtuda.

Serena Donovan istus, pilk naelutatud arvutiekraanile, kus olid tema ettevõtte tulud ja kulud viimase kuu jooksul.

Nähtu muutis naise kurvaks ning ta pööras pilgu ära. Oli reede, viimane tööpäev enne nädalavahetust. Külastajaid ei olnud.

“Oleksin pidanud õnnetoovad kõrvarõngad kõrva panema,” mõtles Serena kurvalt.

Kahetoaline kontor juhuslikult valitud mööbliga ei olnud kuigi esinduslik ega uhke, kuigi renditasu kesklinnas asuvate ruumide eest oli küllaltki kõrge. Serena äri ei olnud siiani märkimisväärseid sissetulekuid andnud. Kasulikke tellimusi saabus harva, harilikult olid need tühised.

Tööpäev venis ja oli igav, tore et abiline täna ei tulnud. Serenal ei olnud abilisetagi midagi teha ning arvuti näitas, et võimalus sel kuul tulu saada on nullilähedane. Järgmisel kuul tuleb elektri pealt kokku hoida. Serena pidi tihti ise tarnijatele toidu ja diskorite eest maksma, sest tellijad venitasid arvete tasumisega. Täna hommikul juhtus hoopis hirmus lugu: pank keeldus tšeki hüvitamisest ja saatis selle tagasi.

Kuuldes telefonihelinat, hoidis Serena pöialt. Võttes kokku kogu optimismi, haaras ta telefonitoru. Parem järjekordne mittemidagiütlev küsimus kui panga teade järjekordsest katteta tšekist. Siis tuleb abi paluda isalt, kes on kagupiirkonnas panga mänedžer. Isa oskab nõu anda, kuidas olukorda tšeki sissenõudmisel paremini lahendada.

“Inventiw Inwest,” ütles Serena energiliselt, püüdes anda häälele võimalikult rõõmsat ja enesekindlat tooni – ikkagi professionaalne õhtute ja vastuvõttude korraldaja.

“Tere,” kostus telefonist.

Veidi aja pärast täpsustas telefonitorust kostev tundlik meeshääl:

“Serena?”

See oli David...

Oleksid ka teised mehed temaga nii käitunud...

“Tere, sinust ei ole pikka aega kuulda olnud, igal juhul mitte telefonis.”

Nad küll suhtlesid, kuid harilikult mitte telefonitsi. Kui Serenal tekkis tahtmine südant puistata, võis ta kas või kell kaks öösel elektronkirja saata.

“David?”

“Vabanda,” vastas mees, “sinu häält kuuldes sattusin pisut segadusse. Ootasin, et vastab sinu abiline, seetõttu kaotasin hetkeks pea.”

“Andsin Nataliele paar vaba päeva, tal on isiklikus elus probleeme,” teatas Serena.

“Milline vastutulelikkus!”

Rigin-ragin telefonitorus ei suutnud varjata muhelust mehe hääles. Serena otsus alustada oma äri oli saanud heakskiidu vaid isalt. Pea kõik naise tuttavad kahtlesid, kas tal jätkub julmust ja osavust sellise tegevuse jaoks. Tal puudusid “ärihaide” lõpused.

“Niisiis, millele ma võlgnen rõõmu sinu häält kuulda?”

“Oh, ei midagi erilist! Lihtsalt tunnen huvi, mis sul täna seljas on?”

Serena mõistis mehe tögavat intonatsiooni ja toetas seda vapralt:

“Nagu alati – nahkpüksid ja must jakike. Kuuldes mehe lummavat baritoni, püüdis Serena ära arvata tema asukohta. David on täna vist varem töölt lahkunud, sest ei saa ju ometi sellisel kaunil kevadpäeval kontoris istuda. Tuleb eeldada, et päev Bostonis on sama suurepärane kui siin.

Kalendrit vaadates mõtles Serena, et päris mõnus oleks homme üks looderdamise päev teha. Serena ema Trischa, kes tütart pärast lahutust üksinda kaasaegse kunsti kommuunis kasvatas, oleks kõik tööd mõtlemata kõrvale heitnud, et ennast tuulutada. Serena oli rohkem isa mõju all ja seetõttu, olgugi et suure vaevaga, suutis ta end täna kontorisse sundida. Isa oli tööle andunud ja pühendas sellele nii palju aega, et naine ning tütar nägid teda iga aastaga aina vähem ja vähem.

“Kust sa helistad?” küsis naine Davidilt, peletades eemale mõtted vanematest.

“Lubad mul ehk rääkida ega katkesta mind enam. Ma olen veel tööl. Olgu,” andis David lõpuks alla, “tegelikult helistan sulle sellepärast, et tahan teada sinu nädalavahetuseplaane.”

“Kas tuleva nädalavahetuse plaane?”

Serena süda peksles metsikult. Ta mõtiskles enda-misi:

“Kas oled liiga hõivatud, et vana sõbraga kohtuda? Ütle talle, et teed tööd, et sul on kohting, et värvid toaseinu. Ütle mida iganes, valeta!”

Tegelikult puudusid Serenal nädalavahetuseks plaanid. Ta oli teinud elus palju vigu, tal endal oli palju vigu, kuid valelikkus nende hulka ei kuulunud.

Serena nühkis mõtlikult ninajuurt.

“Mul ei ole erilisi plaane.”

“Suurepärane! Arvan, et peaksime need päevad koos veetma.”

Palju eredaid pilte vilksatas läbi Serena pea. Põhiliselt David – alasti ja mitmesugustes poosides. Nende viimasest koos oldud päevast oli möödunud juba mitu kuud.

Kui David detsembris Atlantasse tuli, oli Serena talle ära öelnud, põhjendades seda kiire tööga, mille võttis pühade ajaks koju kaasa. Kuigi mõlemad mõistsid, et hea tahte korral oleks Serena võinud leida kas või ühiseks kohvijoomiseks aega. Asi oli lihtsalt selles, et Serena tahtis kohtumist liiga palju. Serena armastas meest liialt tugevasti, et alustada temaga väikest intriigikest... seepärast valis naise endale poiss-sõbra, kelle vastu tal igasugused tunded puudusid.

David oli noormees, kellega oli kohtunud Serena naaber ühiselamutoast. Kui Serena Davidiga tutvus, tundus mees väga külgetõmbav ja pisut kõrk. Nad õppisid paralleelkursustel. Hiljem kohtusid nad loengutel, mida kuulasid mitme eriala üliõpilased. Davidist sai Serenale lihtsalt sõber, kellega oli meeldiv vestelda. Hiljem muutus mees selliseks sõbraks, kellele võib ükskõik millal ja ükskõik millise elektronkirja saata. Nendes kirjades jutustas naine Davidile kõigest, alustades finantsprobleemidest, kuni kohmakate katseteni temaga leppida. David oli leidnud tema südames tähtsa koha, koha, mis oli nii tähtis, et kujutas tõsist probleemi naise hingerahule.

Eriti siis, kui ta Davidi kaotab...

Kui Serena oleks varem teadnud, oleks olnud aega end ette valmistada. Nad olid mõlemad täiskasvanud, elukogenud inimesed. Vaevalt hormoonide torm nende suhetes mingit rolli mängib.

“Sa ei taha mind näha,” konstateeris mees pikaajalist vaikust katkestades. “Kas see on Õnneliku Ränduriga seotud? Või sellepärast, et...”

Kui juttu sugenes Patrick, keda hüüti Õnnelikuks Ränduriks, kasutas just seda nime David alati Serena sõbrast rääkides. Mehe hääles kostus iroonilisi noote. Davidile ilmselt ei meeldi naise poiss-sõber, endine poiss-sõber.

“Tegelikult pidin sulle temast midagi rääkima. Me ei kohtu temaga enam.”

David jäi vaikseks. Arusaamatu, mis selle vaikimise taga oli? Serenale tundus, et vaikus oli juba terve igaviku kestnud. Naine arvas isegi, et nende kõne on katkenud.

“Nii et nüüd oled üksi?” küsis David lõpuks. See oli öeldud nii enesekindla tooniga, nagu poleks see küsimus, vaid kinnitus naise sõnadele. Mees oleks justkui teatanud, et kuna Serena on vaba, siis kuulub ta nüüd Davidile. Serenal läks südame alt õõnsaks.

Ta hingas raskelt.

“Mul on üht-teist teha sellel nädalalõpul, aga kui sa niikuinii linnas oled, võime sinuga koos hommikust süüa või kohvi juua.”

“Õige, peame päevasel ajal mõnes rahvarikkas paigas kohtuma. Peaasi, et vihma ei sajaks.”

Hallist kostusid sammud. Serena mõistis, et ei tulda tema, vaid hoopis ülakorrusel oleva hambaarsti juurde. Ta otsustas siiski tulijat ära kasutada kui põhjust vestluse lõpetamiseks.

“Vabanda, minu juurde tuleb klient, ma kiirustan. Helista mulle hiljem.”

Serena ei jõudnud veel neid sõnu lõpunigi öelda, kui uks paiskus lahti ja ta kuulis külastajat just enda juurde tulemas. Naine pööras end veidi ja pidi imestusest lämbuma, nähes uksel seismas ja talle laialt naeratamas tumedajuukselist meesterahvast.

“Me arutame seda kohe.”

David pani telefoni ära, Serena kõrvu kostsid veel lühikesed signaalid.

Serenal oli õhust puudu. Mehe helesinised silmad tundusid veel heledamad ja säravamad, kui neiu neid mäletas. Need vaatasid ainiti Serenat. Mees naeratas ainu­laadselt seksuaalset naeratust.

“Mul on hea meel sind lõpuks näha, Serena. Aga, kurat võtaks, lootsin sind tõesti mustades nahkpükstes ja jakikeses näha.”