Читать книгу Sina, mina ja vihm - Tawny Michell - Страница 5

OOTAMATUSEST KAOTAS SERENA kõnevõime.

“Pagan võtaks, ta on veel kaunimaks muutunud,” mõtles mees.

Neiu nautis mehe vallatut näoilmet, mis oli sama paljulubav kui häälgi. Davidi väga tundlikel huultel mängles kerge naeratus, millest olid mehe silmanurkadesse tekkinud kortsukesed. David oli sihvakas. Üleskääritud varrukate alt paistsid musklis käed, mida vaadates kujutas Serena ette, kuidas mees nendele toetudes tema kohal kõrgub ja musklitega mängib.

Suure pingutusega suutis Serena end sundida silmi ära pöörama ning hakkas üllatusest tasapisi toibuma.

“David.”

Serena võttis kõrvaklapid peast ja asus juukseid siluma. Ükskõik kuidas ta ka püüaks, kuid mehe laitmatule välimusele ei suutnud ta praegu midagi vastu panna. Antud juhul see tegelikult teda ei häirinudki.

Tookord, minevikus olid mehe tumedad juuksed sassis – pikemad ja turris. Praegune soeng kriipsutas alla mehelikkuse – kangekaelne lõug ja teravad, sirged näojooned.

“Kas üllatasin sind?”

David sulges enda järel ukse, muie näol, nagu küsiks, kas võib kohe lahti riietuda. Või tundus Serenale ainult niimoodi?

“Kas sa oled hulluks läinud?”

Serena tõusis ja mõtles kergendusega, et oli suutnud seda öelda. Ta asetas käe kramplikult pekslevale südamele.

David astus vetruval sammul Serena juurde, kutsudes neius sellega esile tugeva erutuse.

“Nii on naljakam. Peale selle tean, et Serena Donovan armastab üllatusi. Kas sa ei olegi mind nähes õnnelik?”

Teist inimest, kellel oleks selline naljakas ja liigutav enesehinnang, oleks raske leida.