Читать книгу Minu Hongkong Veel õli tulle! - Teele Rebane - Страница 3
SISSEJUHATUS
ОглавлениеOlin väiksena eriti paha laps. Kurikuulus üle kogu Tabasalu oma valju kõri ja sõjakuse pärast. Mu emmele meeldib rääkida õuduslugusid minu esimesest paarist eluaastast. Kuidas ma karjusin, kui ta kohukese valest otsast lahti tegi või kui ta mul endal kombekat seljast võtta ei lasknud. Ma olevat kogu elu samasugune olnud ja olen vist siiani. Isepäine ja sõjakas. Ise ma sellest muidugi palju ei mäleta. Mäletan ainult, kuidas emmele läbi pisarate ja tatimullide otsa jõllitasin ja „ISE, ISE!“ karjusin. Ta väidab, et teadis juba siis, kui ma vaid paariaastane olin, et ühel päeval ma pakin oma maise vara kokku ja kolin Kuu peale.
Ja nagu ikka, on emadel alati õigus. Kui tuli aeg hakata ülikooli valima, vaatas enamik mu klassikaaslasi Inglismaa või Ameerika poole. „Lambad!“ mõtlesin mina ja suunasin oma pilgu Aasiasse.
Aasiasse esiteks seepärast, et olen patoloogiline külmavares. Selline, kes ka suvel magab, villased sokid jalas. Minu kaheksateist aastat oli möödunud hambaid plagistades. Aitab küll! Eestisse jäämine, isegi kliima soojenemist arvesse võttes, ei tundunud võimalik.
See ei olnud võimalik ka mu haridust arvestades. Enamiku oma haridusest omandasin Eesti rahvusvahelises koolis. See tähendab, et kasvasin üles ameerikalikus mullis ega ole kuulnud midagi „Tulnukast ehk Valdise pääsemisest“ ega teistest noorte kultuurifenomenidest. Viimane kord käisin eesti keele tunnis viiendas klassis.
Aasia on mulle alati meeldinud. Malaisia, Indoneesia, Singapur, Tai – mul vajus igal pool suu lahti. Kõike oli nii palju, et pani vere ja aju kiiremini käima. Täpselt see, millest puudust tundsin. Vajasin paika, mis suudaks püsida minu tempos ja annaks hoogu juurdegi.
Selge oli ka see, et lähen õppima ajakirjandust. Needsamad lapsepõlve iseloomujooned, mis ajaga ainult hullemaks läksid, tuli kuidagi kasulikuks teha. Maailmas ei ole kunagi piisavalt nipsakaid naisajakirjanikke. Otsustasin oma terava keele ja mölapidamatuse karjääriks keerata.
Niisiis! Ajakirjandus ja Aasia. Pusle nurgatükid on paigas. Pilt hakkab selginema. Edasi läks asi kiirelt ja kergelt. Trükkisin Google’isse „parim ajakirjanduskool Aasias“. Otsingu esimene tulemus oli The University of Hong Kong. Ja nii oligi.
„Kuhu sa omast arust lähed? Mis seal Hongkongis üldsegi on?“ küsis mu ema selle kõige peale. Ega ma ise ka väga hästi ei teadnud. Näitasin talle kõige populaarsemat pilti, mis Hongkongi guugeldades ette tuleb. See on foto Hongkongi lahest, Victoria sadamast. Sinine vesi, särav linn, džunglisse mattunud mäed taustal. See pilt oli piisav, et leida mingi kindlustunne oma otsuses. Ka emme rahunes seda fotot nähes. Iluga ei anna vaielda.
Esimest korda maandusin ma Hongkongis 29. augustil 2017, et alustada nelja-aastast ajakirjanduse bakalaureuseõpet sealses vanimas ja parimas ülikoolis. Olin teinud endaga diili, et ei uuri väga palju kohaliku eluolu kohta, enne kui ise seal olen. Igaks juhuks. Et ei oleks eelarvamusi ega pettumisi, kui lõpuks kõike oma silmaga näen. Nii läksingi suhteliselt umbraksu maailma vallutama. Varsti selgus aga, et vallutaja rolli seekord mina ei mängi.
Hongkong,
kevad 2020