Читать книгу Minu Hongkong Veel õli tulle! - Teele Rebane - Страница 4

Lummatud, sõnatu ja väsinud. Maandun niiskes Hongkongi suves. Õhk on nii paks, et isegi mõtted liiguvad aegluubis.

Päike pole veel loojunud, aga taevas on must. Tumesinised pilved tiirlevad pahaendeliselt ringi, joonistades taevasse spiraale ja vallikraave. Nad heidavad end lassodena ümber pilvelõhkujate ja pargivad end linna kohale. Mõned takerduvad mägede taha ja rebivad endisse augud. Vihma ei saja, aga õhk on niiskusest paks. Vihmahooaja rõskus ajab kõik hulluks. Tinistab kogu linna ära, paneb inimesed transsi, milles võib juhtuda mida iganes. Kuumuses ei suuda keegi selgelt mõelda.

Iga sekundiga läheb aina pimedamaks. Pilved vajuvad madalamale, lagi langeb pähe. Tekib klaustrofoobiline tunne. Astun vaateplatvormi äärele lähemale ja vaatan alla. Džungel lainetab tuules, liigub, nagu ta oleks elus loom. Tiiger või kolmepealine draakon. Aga tiigreid pole siin nähtud juba sajandeid. Ja nüüd lahkuvad ka linnud. Nad tõusevad mustade, lärmakate parvedena ja lasevad rajul tuulel end üle lahe mägede poole kanda.

Ükshaaval süttivad tuled pilvelõhkujates meie all Victoria sadamas. Hongkong on poolitatud kaheks. Linn kummalgi pool, laht keskel ja mäed selle kõige raamiks. Seisan Hongkongi saare tipus ja nii kaugele, kui silm seletab, helendavad tulukesed akendes, elumärgid pimeduses. Kõige eredamalt särab Hongkongi saar mu jalge all. Kogu saar on tihedalt kaetud pilvelõhkujatega. Võibolla sellepärast pilved hõljuvadki turvalises kauguses lahe kohal, kus neil on ohutum olla.

Taevas on värvunud tumesiniseks, sama tooni mis vesi tema all. Maa on taevas ja taevas on maa, ja neil saab vahet teha vaid selle järgi, kus lööb välku. Valged sähvatused äratavad linna unelusest. Järsku toob tuul meieni taksosignaalid ja inimeste vestlused. Mürin väristab mägesid ja paneb lahe lainetama. Esimesed vihmapiisad maanduvad mu jalge ees ja vaid paar sekundit hiljem maandub neid veel paarsada. Mustast taevast kallab gallonite viisi vett. Tuul heidab terveid jõgesid ringi. Linn virvendab vihmas, nagu oleks see vaid miraaž. Ja sama hästi võikski olla. Siiani ei tundu miski selle koha juures päris. Vaatan seda linna ja mõtlen, kuidas saaks sellest kunagi tüdineda. Välk ragistab läbi lahe ja läidab valgeks kõik, mis on pimedusse mattunud. Pilgutan pimestatult silmi ja hingan kergendunult, kui pärast välgu kadumist linn ikka alles on.

Nädal aega tagasi, pärast kahtteist tundi lendu ja tundi lahjat und maandusin Hongkongis. Lennuki aknast paistis läbi metsa ja sudu linn. Kauge ja utoopiline. Kleebin rohelise õpilasviisa ise endale passi ja tirin oma kehakaalu jagu pagasit lennujaamast välja. Kell on üheksa hommikul. Augustikuine õhk on kuum ja lämmatav. Keha pisaratest ja muudest vedelikest tühjaks nutetud ning Finnairi valge veiniga uuesti täis tangitud, astun vastu oma uuele elule. Esimene päev Hongkongi ülikoolis algab kolme tunni pärast.

Erepunased taksod seisavad lennujaama ukse ees rivis. Rebin ühe ukse lahti ja topin pea autosse:

„Hi! Kennedy Town?“

„Kennedy Town? Ah, haih¹! Mia Casa Hotel,“ noogutab juht ja rapsib autost välja, et mind mu kohvritega aidata.

Libistan end tagaistmele, mustale päikeses kuumaks köetud nahale. Tee viib Lantau saarelt läbi Kowlooni poolsaare Hongkongi saarele. Sõidame üle lõputute sildade. Nad tõusevad, painduvad ja väänlevad ümber mägede. Piilun üle sillaääre alla, oleme kümne meetri kõrgusel vee kohal. Tasane rohesinine vesi seisab paigal. Vee ääres toimetavad kraanade rägastikud. Nad laadivad rohelisi, siniseid ja punaseid konteinereid üksteise otsa, kuni tornid ulatuvad sillani. Silmapiiril paistab linn. Kuninglik ja kõrge, üleni klaasist tehtud. Surun nina vastu taksoakent lömmi ja ahmin sisse kõike, mida näen. Mu ärev hingeõhk ajab klaasi uduseks. Üritan seda varrukaga selgeks hõõruda, aga taksojuht juba märkas. Ta ohkab, vangutab pead ja suunab konditsioneeri aknale. Pomisen aitähhi ja surun otsaesise jaheda klaasi vastu tagasi. Akna taga paistab kogu maailm, mu uus universum, aga klaas on piisavalt paks, et sellest veel end eraldada suudaksin. Sellel, mis toimub seal väljas, pole mingit pistmist minuga. Olen võlutud, aga apaatne, nagu kinopublik.

Nelikümmend minutit hiljem jōuame Kennedy Towni ja takso peatub. Taksojuht nügib mu kiirustades uksest välja ja lükkab kohvri järele. „See on sinu hotell. Mine nüüd, mine nüüd!“ Autod meie taga juba signaalitavad närviliselt. Koperdan tänavale ja istun oma kohvri otsa maha.

Siin me nüüd oleme, siin sa nüüd elad. Hinga sisse, hinga välja. Okei.

Tänav jookseb merest mäkke, kummalgi pool tihedalt pastelseid maju täis topitud. Silmapiirist silmapiirini paistavad ainult aknad. Iga selle pisikese akna taga elab üks pere ja keegi sööb hommikust. Miljon perekonda, miljon toidukorda.

Järsku maandub mulle mingi lärakas otsaesisele ja niriseb aeglaselt mööda põske alla. Linnukakaga pihta saamine pidi ju hea õnn olema, eriti veel esimesel päeval uues linnas. Siin saan ma rikkaks ja leian armastuse! Siis maandub mu jalge ette veel üks lärakas ja veel üks. Mu pea kohal paistab vana õhksoojus-pump, mis uriseb vaikselt. Ta roostes äärel kogunevad kondens-piisad, mis paisuvad, kuni ei suuda enam gravitatsioonijõule vastu panna. Lärts ja lärts maanduvad need kergelt haisvad lärakad tänaval. Selge! Suu lahti Hongkongi imetleda ei tohi. Pühin tilga otsaeest ja sisenen hotelli, kus paar järgmist päeva elan.

„Tere tulemast Hongkongi. Kuueteistkümnes korrus, palun.“ Tirin oma kodinad läbi imepisikese esiku tuppa. Voodi, laud, telekas, maast laeni aken ja merevaade.

Tunni aja pärast olen ajakirjandusteaduskonna welcome party’l ehk tervituspeol. Teaduskond asub Elliot Hallis, kaugel ülikoolilinnaku nurgas. Meie väike, vaevu kahesajapealine teaduskond pesitseb koloniaalstiilis punastest tellistest majas. Maja ees on suur purskkaev ja kahel pool keerdtrepp, mis viib esiukseni.

Professorid käivad kordamööda end klassi ees tutvustamas.

„Me oleme nii rõõmsad, et te siin olete ja ei suuda ära oodata, millal tunnid juba algavad!“ keksib keegi James innustunult klassi ees. Õppejõud seisavad, käed risti rinnal, rõõmsate nägudega seina ääres, vaikselt juttu rääkides ja itsitades. Üliõpilased minu ümber näevad noored välja. Kakskümmend pigimusta kiivrit, kõik entusiastlikult tahvli poole pööratud. Minu blond pea torkab kohe silma. Olen ilmselgelt must lammas. Kohendan kleiti ja mõtlen, kus kõik teised rahvusvahelised üliõpilased on.

Õpetajate esitlus saab läbi ja meid viiakse üliõpilaste lounge’i üksteisega tutvuma. Mängujuht käsib meil ringis põrandale istuda, nagu lasteaias.

„Nii, kõik öelge oma nimi, vanus, kust te pärit olete ja siis üks lõbus fakt enda kohta,“ seletab naerusuine mängujuht, keegi administratiivtöötaja meie teaduskonnast.

„Ma ise alustan. Tere! Minu nimi on Katie, ma olen liiga vana, et oma vanust öelda. Ma olen Hongkongist pärit ja üks lõbus fakt minu kohta on see, et mul on kaks kassi!“ Ta vaatab innustunult naeratades meie otsa ja ootab, et keegi järgmisena sõna võtaks. Väldin ta pilku ja unistan hoopis oma laiast hotellivoodist. Tiksume niimoodi ükshaaval ümberringi, igaüks oma nime, vanuse ja „lõbusa faktiga“. Kõik ringis istujad kannavad musta seelikut või pükse ja valget triiksärki. Nagu lapsed esimesel koolipäeval ikka. Nende juuksed on ilusti lahku kammitud ja nende prilliklaasid helgivad päikese käes. Vaatan oma musta kleiti ja valgeid tosse. Ilmselgelt olen juba mingit etiketti rikkunud, aga päris täpselt ei saa aru, millist. Kõik, kes ringis sõna võtavad, on siiani olnud minust vanemad, aga neist õhkub lapselikku entusiasmi ja süütust. Justkui ootan, et mõni neist tõmbaks käekotist kaisuka ja tutvustaks teda, nagu lasteaias hommikuringis.

„Minu nimi on Cherry ja minu lõbus fakt on see, et inimesed arvavad tihti, et ma olen kaksteist!“ teatab üks prillidega tüdruk rõõmsalt. Muhelen endamisi, et see pole ju ometigi lõbus fakt, vaid lihtsalt fakt.

Kord on jõudnud minuni.

„Tere, mina olen Teele. Hääldatakse nagu teletupsud või televisioon. Ma olen kaheksateist ja ma olen pärit Eestist. Fakt on see, et ma maandusin esimest korda Hongkongis kaks tundi tagasi.“

„Tere, Teele!“ kajab kogu ring mulle vastu, nagu oleksime anonüümsed alkohoolikud, mitte lasteaialapsed.

„Ta näeb välja nagu Barbie,“ sosistab keegi mu läheduses. Tüdrukud itsitavad ja piiluvad minu poole. Krimpsutan nina. Mina ja Barbie? Ongi lasteaed, ainult et mänguasi olen mina.

Lõpuks saab kogu ring läbi käidud ja tänaseks on üritused läbi. Hüppan kohe püsti ja otsin oma kotti, et kiirelt hotelli magama minna.

„Hei! Sa oled see eurooplane!“ koputab keegi mulle õlale ja järsku olen ümbritsetud neljast kohalikust tüdrukust, kõik ilusti koolivormis, arvutid rinnale surutud.

„Ee, jah. Ma olen Teele,“ ulatan neile käe ja raputan kõigiga kordamööda.

„Lahe! Me oleme sinu kursusekaaslased,“ naeratavad nemad edasi.

„Ma sain aru jah. Tore teiega tutvuda. Mis teie nimed olidki?“ Kordamööda loevad nad uuesti oma nimed ette ja mul ei jää ükski meelde peale Harmony. Ta on neist kõige innukam, pruuniks värvitud juustega. Pean peas maha kiire vaidluse, kas peaksin üritama nendega sõbraks saada või minema koju magama. Uni tapab ja füüsilised vajadused jäävad sel korral peale.

„Ma olen hullult jetlagged² ja plaanisin magama minna, aga ju me näeme veel!“ ütlen reipalt ja üritan oma teed minna.

„Okei! Me saadame su metroojaama,“ naeratab Harmony ja hakkab mulle ülikooliteemalist kiirkoolitust tegema. „Seal on raamatukogu, ehkki teise metroo sissepääsu juures on õppimiseks parem variant. Sealpool on taimetoidurestoran ka!“

„Aa, super! Ma olen taimetoitlane,“ vastan.

„Oh, nii äge! Ma olen ka taimetoitlane, ainult mõnikord söön kala ja kana,“ sädistab ta. Vaatan Harmonyle otsa ja teen kriipsujuku-naeratust. Tore teada. Harmony vadistab edasi, kuni lõpuks metroojaamani jõuame.

„Okei, tore teiega tutvuda. Homme loengus näeme!“ jätan kiirustades hüvasti ja tõttan metroo poole.

Istun rongi ja vuhisen minema. Suurte akende taga paistab vaid pimedus. Võiksime samahästi kosmoses lennata. Ainult ma ei tea, kui hästi kaks kepiga vanainimest, kolm koolivormis poissi ja mina astronautideks sobiksime. Laest ripub pisike telekas, mida üle müra kuulda ei ole. Näidatakse valitsuse spondeeritud reklaami, kus figureerivad erinevad töölised – koristajad, aednikud, ehitajad – õues tööd tegemas. Reklaam tuletab neile meelde juua palju vett ja kanda mütsi, et mitte päikesepistet saada. Nad teevad kõik koos pausi, istuvad hurtsiku varjus ja lürbivad vett. Taustal tiksub kell, kuni viisteist minutit tasustatud pausi läbi saab. Video viimases stseenis töölised naeratavad ja et rõhutada, kui turgutatult nad end tunnevad, on video kaks korda kiirendatud, seega ka töö saab kaks korda kiiremini tehtud. „Head päeva soovib valitsuse tööosakond,“ helendab ekraanil lõpetuseks. Järgmiseks kõlab rõõmsameelne rütmiline muusika ja näidatakse reklaami, mis ergutab tööandjaid vanemaid inimesi palkama. „Töölisi palgates väärtusta oskusi, mitte vanust,“ tuletab meelde seesama tööosakond. Kas sina oled ikka ühiskonnale kasulik? Mida oled sina teinud suurema heaolu nimel? Kas sa pead end väärtuslikuks ühiskonnaliikmeks? Düstoopiline. Või utoopiline? Rong aeglustab ja akendest paistab lõpuks valgus.