Читать книгу Jää hüvasti, mr. Shakespeare - Teet Kallas - Страница 6

Astrid Ploompuu oli suur, soe ja asjalik naine. Omal ajal oli Jaan talle paar naljatlevat värssi pühendanud; ühes neist võrdles ta väljavalitut ahjuga, mille najal mees ennast keset karmi elutormi soojendab. Ahi oli riskantselt gabariitne kujund, aga ei, Astrid oli asja õigesti mõistnud.

Sellest oli nüüd palju aastaid möödas. Naise tumedates juustes kumas juba halli. See oli ilus, kurb ja liigutav helk. Kuid ta põskedes tukslesid endiselt vallatud, tundelised, vahel ka tujukad talupiigalohukesed.

Astrid töötas linnavalitsuse kultuuriametis. Kuigi ta oli praegu kõvasti närvis, orienteerus ta situatsioonis hästi. Ta oli riigiametnik ja kultuuriinimene. Ta oli taibukas naine. Hingepõhjas püsivalt valvas ja kiivas, ei hakanud ta meest selle Pilleriini pärast kiusama. Kuigi just lugemissaalist politseinikud ta olid leidnudki. Ah, aga see detail oli nüüd kõrvaline.

Kirjanikuhärra oli niigi natuke meeltest lahti: habe õieli, kolas ta aluspükste väel korteris ringi, otsis millegipärast rohelisi mansetinööpe ja patras ärevalt. Kord tegeles ta oletustega, üks fantastilisem kui teine, siis aga hakkas siunama valitsust, kes kisub kodaniku tema plaanide juurest teadmata kuhu. Ja teadmata miks! Sest pidi ju Jaan homme hommikul Handoga suvekodu lähedale ühte kindlasse jõekääru latikat püüdma minema. Kes seletab teismelisele poisile, miks isa sõna ei pea? Peaminister või?

Astrid pakkis sellal vilunult mehe vana ja vägevat seanahkset portfelli. Muidugi, temalgi oli puhkus, temagi oleks tahtnud paar päeva mere ääres veeta. Aga peaminister kutsus edelarannikule ainult tema kirjanikust meest.

Tegelikult ei osanud ka Astrid midagi konkreetset oletada. Asi nägi välja nagu riiklik saladus. See kiri, see kutse, see üritus. Ajalehtedes polnud sellest sõnagi. Milleks küll säärane kiirus, milleks see allkiri politseinikele? Ja milleks üldse need lihtsameelsed politseinikud? Või oli see nüüd Toompea stiil: konkreetsus, tempo ja asjalikkus? Jah, muidugi, ajaloolistel pöördeaastatel olla lausa niimoodi elatudki, telefonid olid lühidalt tirisenud, autod kummide kiunudes kurve võtnud, paari tunniga koguti sel moel veel vanale võimule kuuluvatesse residentsidesse või puhkebaasidesse vajalikud mehed ja naised, kes siis ööde ja päevade kaupa otse lõvikoopas istudes, kohvi juues ja suitsu tehes aru pidasid, et lõpuks jälle ühe vabadusele lähemale viiva dokumendi või projektiga rahva ette astuda.

Tollal nimetati seda ajurünnakuks.

Aga see oli küllalt ammu. Nüüd olid hoopis teised ajad. Rahuajad, kui noomoodi võrrelda tohtis.

Võib-olla oli see uue peaministri isiklik stiil? Peaministrid ja valitsused vahetusid tihti, keskmiselt kolm korda kahe aasta jooksul, enamasti kevadel või suvel, ei kunagi aga karmil talvel… See tihe rotatsioon pidi harilik asi olema. Võib-olla oligi, aga rahutuks tegi iga kord.

Uue peaministri kohta ei teatud laiemalt veel midagi. Ta polnud veel kaht kuudki ametis olnud. Ka sel aastal ei suutnud nägelev riigikogu suvepuhkusele minna varem, kui oli peaministri välja vahetanud. Hea kombe kohaselt ei kritiseerinud teda veel ükski soliidne ajaleht. Tal olid tema sada päeva nagu teistelgi. Tal polnud veel kabinetki lõplikult koos, mitu ministrikohta ootasid täitmist. Uus peaminister polnud eriti noor ega kaugeltki mitte vana, hariduselt aga haralise stuudiumiga filosoof. See oli harilik asi. Pooled uuema aja riigijuhid olid humanitaarid.

Teisalt tundus kõik ilmselge ja ilus olevat: kutsele oli kirjutatud, et hr. Ploompuu on tungivalt palutud osalema mõnepäevasele suveseminarile, kus otsitakse tsiviliseeritud lahendusi komplitseeritud kultuur­probleemidele, ennekõike aga kirjanduse nihestunud seisundile kultuuri üldpildis, agressiivselt pealetungiva massikultuuri ja amerikaniseerumise foonil. Koos võimalusega lõõgastuda, suhelda kolleegide, tunnustatud ekspertide ja juhtivate riigitegelastega. Ürituse finantseerib valitsus erifondist. Vajaduse korral on valitsus valmis osutama abi transpordi­küsimustes, loodetakse ka kohalike võimude mõistvale suhtumisele.

„Sa kujuta ette, nad olid valmis mind jalamaid oma autosse torkama. Sireene ja prožektoreid täis, kurask! „Opel” või mis see neil seal seisis, mina neid marke nii hästi ei tunne, Rando teaks kohe ära… Jah, kujuta ette, nad olid valmis mind silmapilk edelarannikule toimetama. Minu meelest põlesid need poisid himust näha ilusat elu ja ise ka paar korda soolases meres supelda. Vesi pidi kakskümmend üks kraadi olema! No nii see ka ei lähe, mu härrad, ütlesin mina neile,” jutustas Jaan ringi tammudes, ikka veel püksata. „Kui te mind just ei arreteeri — aga selleks peab teil minu meelest order olema — siis tahaksin mina küll ilma konvoita peaministri palge ette jõuda. Hoolimata sellest, et bussipiletid on üle mõistuse kallid ja et isegi suvilas käin ma seetõttu viimasel ajal jalgsi… Kuule, ega sa tõesti pole neid rohelisi mansetinööpe näinud?”

„Minu meelest on need suvila köögisahtlis,” improviseeris Astrid, et teemat lõpetada. „Milleks sa enda meelest mansetinööpe vajad, armas inimene?”

„Aga bankett? Valsid ja šampanjad ja… Kõik võib olla! Valge särgi ikka panid? Ja mine tea, äkki saabub sinna ka president? Kus peaminister ees, seal president järel. Olgu kuidas on, presidenti tuleb austada — siis austad sa ka iseennast ja oma rahvast.”

„Valge särk on, must lips on, hõbedased mansetinööbid leian ma sulle ka üles, need on palju soliidsemad, džiinid ja selle sinise jope panin ma kilekotti, aga ole ettevaatlik, seal on kohvitermos ja mõned tomatid ja kaks võileiba. Ära hakka vaidlema, ma tean sada aastat, et sinul läheb sõites kõht tühjaks ja siis muutud sa vihaseks. Lausa talumatuks! Ja kaua sa niimoodi püksata mõtled patseerida? Või lähedki niimoodi selle uue peaministri ette? Bussini pole enam palju aega.”

Samas helises telefon. Ka see luksus oli Ploompuudel nüüd juba teist nädalat olemas. Jaan haaras ärevalt toru, lausus aga külmavereliselt nagu elupõline telefoniomanik:

„Ploompuu kuuleb.”

„Kuule, Jankel, said sa ka selle kuradi kutse?”

See oli Ullo Tillak, kes helistas oma järvetagusest majast. Erilised sõbrad nad polnud, aga ka vaenlased mitte. Nende suhted olid korrektsed. Teisiti poleks linn neid mõistnud. Nad olid väikelinna suured mehed.

„Arvad sa, et see on telefonijutt?” küsis Jaan.

„Ah, mis sa jamad, nüüd on kõik jutud telefonijutud ja üldse, sõitku nad kõik persse, eks. Kuule, mis — sa lähed sinna või?”

„Kuhu ma pääsen,” kehitas Jaan õlgu. Astrid oli lähemale nihkunud. Tillaku hõiked kostsid talle selgesti ära.

„See pole üldse mingi jutt. Mingid ministrinokud ei saa meiesuguseid vabahärrasid käsutada. Pea seda alati meeles, Jankel,” kostis membraanist Tillaku sünniomane opositsionääritenor. „Selles ju demokraatia võlu peitubki, olgu muud asjad nii sitad kui tahes. Aga seda nad on, seda nad on! Mulle ajab see kuradi taidluskapitalism omavahel öeldes juba mitu aastat iivelduse peale. Hea küll, poliitikast jõuame sõidu ajal rääkida. Need kuradi võmmid rikkusid mul küll tööpäeva ära ja ma peksin nad välja, aga tead sa, peaks ikka ära käima. Ma tunnen seda uut pornot nagu oma viit sõrme. Olime temaga ükskord Vene ajal ühisel välisreisil. Kreekas, tead. Kus sai ikka veini kaanitud! No muidugi, siis oli ta veel päris poisike ja komnoor, nagu öeldakse, tead, sihuke redis. Käime ära jah, paneme asjad paika.”

„Mis asjad?” küsis Jaan murelikult.

„Eks seal paista… Ma sõidan sulle umbes tunni pärast autoga järele. Sa elad nüüd ju selles uues siniste rõdudega viiekordses majas, eks? Ja teeme Gregori juurde ka haagi sisse, seltsis segasem.”

„Aitäh. Jah. Muidugi. Ausalt, ma olen väga tänulik. Esimene paraaduks. Ma passin rõdul, kui sa tuled. Jah, aga vanaproua Mardimäe?” meenus innustunud Jaanile.

„Haiglas. Minu meelest on ta juba saja-aastane.”

„Siis küll… Aga Aedma, Tiik, Ormuste…?”

„Kuule, kas sinu kutsel polegi siis kirjas, et laagrisse oodatakse ainult professionaale?”

„See läks mul küll täiesti meelest.”

Tillak hakkas naerma.

„Ei, sa oled maru kuju! Olgu peale. Tead, sa tuletasid mulle ühe ilusa vanaaegse sõna meelde. Paraaduks! Pean selle üles kirjutama. Paraaduks… Neid vist enam ei tehtagi!”

Jaan pani toru käest ja vaatas naise poole.

„Tillak on mõnikord ikka täitsamees kah,” ütles ta. „Kus mu hallid püksid on?”

Samas märkas ta, et naise tundelistes põselohkudes väreles midagi kurba või isegi traagilist.

„Mis nüüd?”

„Ära pane tähele,” ütles Astrid nõrgalt naeratades. „See on nii imelik, aga mul tekkisid äkki mingid halvad eelaimused. Äkki sa ei sõidagi? Ikkagi demokraatia, nagu ütles Tillak. Ta ise ka… on ta enne sind kuhugi kaasa kutsunud? Ma ei ütle, et ta kardab, aga… Ei, see kõik on natuke imelik.”

Jaan pööras pilgu aknasse. Ta ei ütelnud midagi. Tal ei sobinudki midagi ütelda. Astrid mõistis niigi kõike. Tal hakkas häbi.

Vaevalt küll, et ükski Vabariigi Peaminister veel kunagi tuleb mõttele koolmeistrist provintsi­kirjanikku Jaan Ploompuud kuhugi isiklikult kutsuda. Seda kutset sai käsitleda ainult üheselt. See oli preemia, see oli tunnustus. Või kui ta polnud seda ega teist, siis oli see loteriivõit. Saatust ei tohtinud narrida.

Astrid lõi käega ja hakkas heleda häälega naerma.

„Jumal küll! Ma olen sinust tervelt kaheksa aastat noorem, käitun aga nagu mõni ebausklik vanamoor…”

Tõsinenud Jaan tõmbas nüüd püksid jalga, pintsaku selga, kontrollis rahakoti sisu ja asetas mõned kümnekroonilised lauaservale.

„Minul ei kulu seal vist kuigi palju. Voodikoht ja küllap roadki on kroonu poolt. Suitsu ma ei tee ja võib-olla ei võta isegi kärakat…”

Siis ei pidanud ta aga vastu, naeratas heledalt ja lihtsameelselt nagu külapoiss, ta oligi sünnilt külalaps, nagu oli seda ta ka Astrid, kõik me oleme pärit maalt, kõik me oleme hingepõhjas kohtlasevõitu külalapsed, kes igatsevad magusat laadasaia ja kukekommi, kiidusõna ja peasilitust, aga seda juttu oli Jaan millalgi ammu-ammu Astridile sosistanud, improviseerinud, oma sõnasuutlikkusega edvistanud — nimelt siis, kui see juba kergelt vanapoisiohtu veider koolmeister oma harva, ent see-eest kaitsetult kauni külapoisinaeratusega juba lõplikult tüdruku südamesse oli omaks võetud… ja nüüd, sügavas keskeas, sajandi lõpul, aastatuhande lõpul, võttis see vahepeal tublisti vananenud, ent endist viisi armas mees tal kahe käega tugevasti õlgadest ning vaatas läbi oma paksude prilliklaaside talle sügavasti silma.