Читать книгу Rahvas - Terry Pratchett - Страница 3

Ühel päeval läks Imo kala püüdma, kuid merd ei olnud. Ei olnud midagi peale Imo. Nii sülitas ta pihkudesse, hõõrus neid kokku ja tegi merekera. Pärast seda tegi ta kalad, kuid need olid rumalad ja laisad. Nii võttis ta mõne delfiini hinged, kes olid vähemalt rääkima õppinud, segas need saviga ja hõõrus neid käte vahel ja muutis nende kuju, nii et nendest said inimesed. Nemad olid targad, kuid ei suutnud terve päeva ujuda, niisiis kaevas Imo veel savi, hõõrus seda käte vahel ja põletas oma kalapüügilaagri lõkkes, ja nii valmis maa.

Varsti täitsid inimesed kõik maad ja nende kõhud olid tühjad, niisiis võttis Imo natuke ööd, hõõrus seda käte vahel ja tegi Lokaha, surmajumala.

Imo ei olnud ikka veel rahul ja ta ütles: Ma olen olnud nagu liivaga mängiv laps. See maailm on vigane. Mul ei olnud mingit plaani. Asjad on valesti. Ma hõõrun seda käte vahel ja teen parema maailma.

Kuid Lokaha ütles: Pori on kuivanud. Inimesed jäävad surema.

Imo oli pahane ja küsis: Kes sa oled, et mulle vastu hakata?

Ja Lokaha ütles: Ma olen osa sinust, nagu on kõik asjad.

Niisiis ütlen ma sulle: Anna surelike maailm mulle ning mine ja tee endale parem. Mina valitsen siin õiglaselt. Kui inimene sureb, saadan ma ta delfiiniks, kuni tal on aeg uuesti sündida. Aga kui ma leian mõne olendi, kes on püüelnud kõrgemale; kes on saanud enamaks porist, millest ta on tehtud; kes on õilistanud seda armetut maailma sellega, et oli selle osa, siis avan ma talle ukse sinu täiuslikku maailma ja nemad pole enam aja olendid, sest nad kannavad tähti.

Imo arvas, et see on hea mõte, sest see oli tema enda looming, ja läks tegema oma uut maailma taevasse. Aga enne kui ta seda tegi, puhus ta oma käte peale ja tegi teised jumalad, et kõik ei oleks nii, nagu Lokaha tahab, ja et inimesed küll sureksid, kuid see juhtuks õigel ajal.

Ja just sellepärast me sünnime vees, ei tapa delfiine ja vaatame tähtede poole.