Читать книгу Rahvas - Terry Pratchett - Страница 4

Lund langes nii paksult, et see moodustas õhus haprad lumepallid, mis purunesid ja sulasid kohe, kui laskusid kaile ritta pandud hobuste peale. Kell oli neli hommikul, sadam ärkas ning kapten Samson ei olnud seal veel kunagi nii kibedat tegevust näinud. Last lausa lendas laevalt maha, kraanad pingutasid, et kaubapallid nii kiiresti kui võimalik laevalt maha toimetada. Laev lehkas juba desinfektandi järele, lehkas. Kõik, kes laevale tulid, olid sellest nii läbi leotatud, et see nirises neil saabastest välja. Kuid sellest ei piisanud – mõned neist tulid lirtsudes laevale suurte raskete pritsimisballoonidega, mis sülgasid igale poole happeroosat udu.

Ja kapten Samson ei saanud midagi teha. Omanike esindaja seisis sealsamas kail, paberid juhtnööridega käes. Kuid vähemalt proovida kapten Samson kavatses.

„Kas te arvate tõesti, et me nakatame kedagi, härra Blezzard?” kärkis ta kail seisva mehe peale. „Ma võin teile kinnitada…”

„Teie ei nakata, kapten, niipalju kui meie teame, see on teie enda kaitsmiseks,” hüüdis omanike agent oma tohutusse ruuporisse, „ja ma pean teid veel kord hoiatama, et teie ja teie mehed laevalt ei lahkuks!”

„Meil on perekonnad, härra Blezzard!”

„Nii see on, ja nende eest on juba hoolitsetud. Uskuge mind, kapten, neil on läinud hästi, ja hästi läheb ka teil, kui te käske kuulate. Koidikul peate sõitma tagasi Port Merciasse. Ma ei väsi rõhutamast, kui oluline see on.”

„Võimatu! Port Mercia on ju maailma teises servas! Me jõudsime koju alles mõne tunni eest! Meil on toidu- ja veevarud otsakorral!”

„Te heiskate koidikul purjed ja kohtute La Manche’i väinas Liverpooli Neitsiga, mis jõudis äsja tagasi San Franciscost. Kompanii mehed on juba selle pardal. Teile antakse kõik, mida teil vaja on. Nad teevad selle laeva kas või veepiirini paljaks, et teie saaksite piisavalt provianti ja mehi!”

Kapten raputas pead. „Sellest ei piisa, härra Blezzard. See, mida te palute… see on liig. Ma… püha jumal, mees, mul on vaja kõrgemat käsku kui mingid läbi plekktoru karjutud sõnad!”

„Ma arvan, et kedagi minust kõrgemat ei ole teile vaja, kapten. Kas mul on luba pardale tulla?”

Seda häält kapten tundis.

See oli Jumala hääl, või selle järel kohe järgmine. Aga kuigi kapten tundis ära hääle, ei tundnud ta ära kõnelejat, kes maabumistrepi otsa juures seisis. Ära ei tundnud ta teda sellepärast, et tal oli ümber midagi linnupuuri taolist. Vähemalt meenutas see linnupuuri esmapilgul. Hoolikamalt vaadates oli näha, et see on peen metallist karkass, mille peale on tõmmatud õhuke gaasriie. Puuri sees olija kõndis küütlevas desinfektandipilves.

„Sir Geoffrey?” küsis kapten lihtsalt igaks juhuks, kui mees hakkas läikivast maabumistrepist aeglaselt üles sammuma.

„Just nimelt, kapten. Palun vabandust selle kostüümi pärast. Seda nimetatakse päästeülikonnaks, arusaadavatel põhjustel. See on vajalik teie kaitsmiseks. Vene gripp on olnud rängem, kui suudaks ettegi kujutada! Me usume, et kõige hullem on möödas, aga see on nõudnud kohutavat lõivu… ühiskonna kõigist kihtidest. Kõigist kihtidest, kapten. Uskuge mind.”

Midagi selle juures, kuidas juhatuse esimees lausus sõna „kõigist”, pani kapteni kõhklema.

„Ma saan aru, et Tema Majesteet on ikka… kas…” Kapten vakatas, suutmata ülejäänud küsimust suust välja sundida.

„Mitte ainult Tema Majesteet, kapten. Ma ütlesin ju „rängem, kui suudaks ettegi kujutada”,” lausus Sir Geoffrey, samal ajal kui tema päästeülikonnast tilkuv punane desinfektant moodustas tekile verd meenutava loigu. „Kuulake. Ainus põhjus, miks meie maa ei ole juba täielikus kaoses, on see, et enamik inimesi on liiga hirmul, et välja minna. Laevakompanii juhatuse esimehena käsin ma teid – ja vana sõbrana palun ma teid – impeeriumi nimel, purjetage Port Merciasse, nagu oleks teil kurat kannul, ja otsige kuberner üles. Seejärel… Ah, teie reisijad tulevadki. Siiapoole, härrased.”

Kaipealse kaoses olid peatunud veel kaks tõlda. Maabumistrepist tulid üles viis riietesse mässitud kogu, kes kandsid kahe vahel suuri kaste, ja asetasid need tekile.

„Kes te olete, härra?” päris kapten lähimalt võõralt, ja see vastas:

„Seda pole teil vaja teada, kapten.”

„Või pole vaja teada, no tõepoolest!” Kapten Samson pöördus Sir Geoffrey poole, peopesad paluvalt ülespoole. „Pagan võtaks, esimees, vabandage minu keelekasutust, kas ma pole teeninud kompaniid ustavalt rohkem kui kolmkümmend viis aastat? Ma olen Nösuja Käbliku kapten, härra! Kapten peab tundma oma laeva ja kõiki, kes on selle pardal! Ma ei lase end teadmatuses hoida, härra! Kui mind ei saa usaldada, astun ma otsekohe mööda seda trappi maale!”

„Palun ärge ärrituge, kapten,” lausus Sir Geoffrey. Ta pöördus uustulnukate juhi poole. „Härra Must? Kapteni ustavuses pole kahtlust.”

„Jah, ma kiirustasin. Palun vabandust, kapten,” sõnas härra Must, „kuid me peame rekvireerima teie laeva ülimalt pakilistel põhjustel, sellest ka kahetsusväärselt vähene viisakus.”

„Kas te olete valitsusest?” nähvas kapten.

Härra Must oli imestunud. „Valitsusest? Kahjuks mitte. Ainult omavahel öeldes: valitsusest on praegusel hetkel vähe järel ja suurem jagu sellest, mis järel, redutab keldrites. Ei, kui olla teiega aus, on valitsus alati pidanud mõistlikuks meist võimalikult vähe teada, ja teile soovitan ma sedasama.”

„Tõesti, jah? Ma pole eile sündinud…”

„Tõsi, kapten, te olete sündinud nelikümmend viis aastat tagasi, härra Bertie Samsoni ja tema kaasa teise pojana ning teid ristiti teie vanaisa järgi Lioneliks,” ütles härra Must ja asetas oma kandami rahulikult tekile.

Kapten jäi jälle ebalema. Millegipärast olid härra Musta sõnad kõlanud nagu ähvarduse alge ja see, et ähvardust ennast tegelikult ei järgnenud, oli mingil põhjusel üsnagi tasakaalust välja lööv.

„Kelle heaks te siis töötate?” õnnestus tal siiski küsida. „Ma tahaksin teada, kes minu alusel on.”

Härra Must ajas selja sirgu. „Nagu soovite. Meid tuntakse kui Viimase Abinõu Härrasmehi, meie poole pöördutakse viimases hädas. Me teenime Krooni. Kas sellest on teile abi?”

„Aga mina sain aru, et kuningas on…” Kapten vakatas, ta ei tahtnud seda hirmsat sõna väljagi öelda.

„Ta on surnud, kapten Samson. Kuid Kroon ei ole surnud. Ütleme nii, et me teenime… kõrgemat eesmärki? Ja selle eesmärgi nimel, kapten, ütlen ma, et teie mehed saavad sellel reisil tavalisest neli korda kõrgema tasu, pluss veel kümme gini iga päeva eest, mille võrra me võidame rekordilist Merciasse purjetamise aega, pluss veel sada gini tagasijõudmisel. Kõigi pardal olevate madruste ja ohvitseride edutamisvõimalused paranevad oluliselt. Teie, kapten, saate oma ametikohale vastavalt loomulikult suurema tasu ja kuna teil on kavas peagi pensionile jääda, nagu me aru saame, soovib Kroon kindlasti ilmutada oma tänulikkust traditsioonilisel viisil.”

Härra Musta selja taga tegi Sir Geoffrey suu lahti ning ühtaegu köhatas ja ütles: „Köhrüütliseisusköh.”

„Proua Samsonile see kindlasti meeldiks,” lõpetas härra Must.

See oli nagu piinamine. Kapten Samsoni vaimusilma ette kerkis pilt, mis juhtuks, kui proua Samson peaks teada saama, et tema mees ütles ära võimalusest, et temast saaks leedi Samson. Sellele ei kannatanud mõeldagi. Kapten vaatas ainiti otsa mehele, kes nimetas end härra Mustaks, ja küsis vaikselt: „Kas midagi on juhtumas? Kas te püüate midagi ära hoida?”

„Jah, kapten. Sõda. Troonipärija jalg peab puudutama Inglismaa pinda üheksa kuu jooksul pärast monarhi surma. Nii on öeldud Magna Cartas, väikeses, õigemini lausa tibatillukeses kirjas. Parunid nimelt ei tahtnud, et tuleks veel mõni Richard Lõvisüda. Ja kuna kuninga sünnipäevapeol pakkus suppi nakatunud kelner, on pärilusliini järgmised kaks elusolevat troonipärijat kahetsusväärselt mõlemad kusagil Suurel Lõunasaarestiku ookeanil. Teie tunnete seda ookeani vist hästi, kapten?”

„Ah, nüüd ma mõistan! See nendes kastides ongi,” ütles kapten ja osutas kastidele. „Neis on Inglismaa muld! Kui me troonipärija leiame, puudutab tema jalg seda ja me kõik hüüame hurraa!”

Härra Must naeratas. „Väga tubli, kapten! Avaldab muljet! Kuid kahjuks tuli see pähe ka seadusetegijatele. Seal on lisalõik. Selles määratakse, et mainitud Inglismaa pind peab olema kindlalt Inglismaa küljes. Me võime kuulutada kellegi pärijaks mujal – ta isegi kroonida, kui peaks vajalikuks osutuma –, kuid et tema troonileasumine täielikult jõustuks, peab ta ikkagi määratud aja jooksul Inglismaa pinnale jõudma.”

„Teate, härra Must, ma arvasin, et tean Magna Cartast kõike, kuid nendest klauslitest pole ma kuulnudki,” tähendas Sir Geoffrey.

„Tõsi, härra,” nõustus Viimase Abinõu Härrasmees, „kuna need on ratifitseeritud versioonis. Te ei arva ju ometi, et aadlikud, kes suutsid hädavaevu omaenda nime kirjutada, oleksid suutnud mõelda välja täieliku mõistlike reeglite kogu, mille alusel juhtida kogu ülejäänud ajaloo jooksul suurt riiki? Täieliku ja toimiva Magna Carta koostasid kuu aega hiljem aadlike kirjutajad. See on seitsekümmend korda mahukam, kuid lollikindel. Õnnetuseks on prantslastel olemas selle koopia.”

„Miks õnnetuseks?” küsis kapten. Kail oli peatunud veel üks tõld. See paistis kallis ja selle uksele oli maalitud vapp.

„Sellepärast, et kui teie ettevõtmine ei peaks õnnestuma, kapten, on üsna tõenäoline, et Inglismaa kuningaks saab prantslane,” vastas härra Must.

„Mida!” karjatas kapten, unustades uue tõlla täiesti. „Keegi ei lepiks sellega!”

„Prantslased on imeline rahvas, imeline rahvas,” pistis Sir Geoffrey kätega vehkides kiiruga. „Meie liitlased hiljutiste ebameeldivate sündmuste ajal Krimmis ja nii edasi, aga…”

„Oh, selles asjas oleme me Prantsuse valitsusega parimad semud,” kinnitas härra Must. „Viimane asi, mida nad näha tahavad, oleks prantslane ükskõik millisel troonil, ükskõik kus. See ei sobiks meie gallidest sõpradele kuidagi. Kuid Prantsusmaal on inimesi, kellele see oleks meeltmööda, ja me usume, et kõigile asjaosalistele oleks hea, kui meie uus monarh toodaks siia minimaalse sekeldamise ja maksimaalse kiirusega.”

„Nad tapsid viimase kuninga, kes neil oli!” jätkas kapten Samson, kes ei kavatsenudki lasta korralikul vihahool raisku minna. „Minu isa võitles nende vastu Trafalgari lahingus! Seda ei tohi lubada, mitte mingi hinna eest! Selles asjas võin ma ka oma meeste eest rääkida, härra! Me purustame kiirusrekordi, nii minnes kui tulles!” Ta vaatas Sir Geoffreyt otsides ringi, kuid juhatuse esimees oli trapist alla kiirustanud ja sehkendas nüüd kahe looritatud kogu ümber, kes olid tõllast välja tulnud.

„Kas need on… naisterahvad?” küsis kapten, kui nad üles Nösuja Käbliku tekile tulid ja temast mööda pühkisid, nagu poleks tal vähimatki tähtsust.

Härra Must raputas oma loorilt lund maha. „Väiksem on teenijatüdruk ja saadaoleva info põhjal pean ma uskuma, et ta on naisterahvas. Pikk, kellele teie juhatuse esimees tahab nii innukalt meele järele olla, on teie laevakompanii suuraktsionär ja, mis veel tähtsam, troonipärija ema. Tema on tõepoolest naisterahvas ja daam, kuigi minu piiratud kokkupuuted temaga annavad mõista, et lisaks on ta segu keltide kuningannast ilma kaarikuta, Caterina de Medicist ilma mürgisõrmusteta ja hunn Attilast ilma tema imelise huumorimeeleta. Ärge temaga kaarte mängige, sest ta teeb sohki nagu ujuva mängupõrgu krupjee, hoidke šerrit temast eemal, tehke kõik, mida ta käsib, ja me kõik võime veel ellu jääda.”

„Terava keelega, mis?”

„Nagu habemenuga, kapten. Helgema noodiga aga – on võimalik, et teel võime jõuda järele troonipärija tütrele, kes õnnekombel oli juba ammu teel oma isa juurde, kui tõbi meid tabas. Tema peaks täna lahkuma Kaplinnast kuunaril nimega Armas Judy, mis suundub Port Adventi kaudu Port Merciasse. Kuunari kapten on Nathan Roberts. Te vististi tunnete teda?”

„Mis, vana „Halleluuja” Robertsit? Kas tema sõidab veel merd? Tubli mees, pange mu sõnu tähele, üks parimaid, ja Armas Judy on väga kepsakas alus. See tüdruk on kindlates kätes, võite mind uskuda.” Kapten muigas. „Aga ma loodan, et talle meeldivad kirikulaulud. Huvitav, kas Roberts laseb endiselt meeskonnal vanduda ainult veetünni trümmis?”

„Innukalt usklik siis, jah?” küsis härra Must, kui nad juba sooja peakajutisse suundusid.

„Ainult tsipake, härra, ainult tsipake.”

„Kui palju on tsipake, kapten, Robertsi puhul?”

Kapten Samsoni näole venis muie. „Oh, tema tsipake on umbes Jeruusalemma suurune…”

Maailma teises otsas meri möllas, tuul ulgus ja kogu sügava ookeani pinda kattis mühisev öö.

Selleks et kiiruga kirikulaul välja mõelda, on vaja ebatavalist inimest, kuid kapten Roberts oli just nimelt selline inimene. Ta teadis viimast kui laulu „Vanaaegsete ja tänapäevaste kirikulaulude raamatus” ja laulis need kõik vahis olles valjusti ja suure rõõmuga läbi, mis oli olnud ka üks mässu põhjustest.

Ja nüüd, kui maailma lõpp oli käega katsuda ja taevas muutus koidiku lähenedes hoopis tumedamaks ning jumalik tuli sadas alla ja pani taglase lõõmama, sidus kapten Roberts end laeva rooliratta külge, samal ajal kui meri tema all tõusis ja ta tundis, kuidas Armas Judy tõsteti justkui kõikvõimsa käe poolt taevasse.

Pea kohal mürises kõu ja sähvisid välgud. Vastu kapteni kübarat krabises rahe. Püha Elmo tuled hõõgusid kõigi mastide tipus ja lõid särisema ka kapteni habemes, kui ta hakkas laulma rammusa kumeda baritoniga. Seda laulu teadis iga meremees: „Oh taevaisa, vägev sa, seod lained oma tahtega,” möirgas kapten tormi sisse, samal ajal kui Judy hoidis rahutu laine peal tasakaalu nagu baleriin. „Kes käsib vesi sügavaid, ei piire tunne veil ei mail…”

Kui kiiresti me liigume? mõistatas kapten, kui purjed rebenesid ja laperdades minema lendasid. See laine oli kõrge nagu kirik, kuid kindlasti kihutas ta tuulest kiiremini! Kapten nägi all väikesi saari, mis kadusid, kui laine neist kohinal üle pühkis. Praegu polnud aeg Jumala ülistamist lõpetada!

„Sind appi neil nüüd hüüame, kes hukka saamas mereveel,” jätkas ta, siis aga vakatas ja jäi ettepoole vahtima.

Seal oli midagi suurt ja tumedat, mis tuli väga kiiresti lähemale. Sellest mööda tüürida oli võimatu. See oli liiga suur, pealegi tüür ei reageerinud. Kapten Roberts hoidis rooli ainult usu märgina, et näidata Jumalale, et tema ei hülga Teda ja ta loodab, et vastutasuks ei hülga Jumal ka kapten Robertsit. Uut salmi alustades keeras ta rooliratast, välk valgustas teed üle rahutu laine ja seal, lõõskava taeva valguses, paistis kaljumüüris tühik, mingi org või lõhe, nagu Punase mere ime, kuigi muidugi täiesti teistmoodi, mõtles kapten Roberts.

Järgmine välgusähvatus näitas, et lõhe on täis metsa. Kuid laine tabab metsa puulatvade kõrgusel. Laine jääb aeglasemaks. Võib-olla neid veel päästetakse, viimasel hetkel, põrgu lõugade vahelt. Ja nüüd see tuleb…

Ja nii juhtuski, et kuunar Armas Judy purjetas läbi vihmametsa, kapten Roberts, keda oli ühtäkki haaranud loometuhin, mõtlemas välja uut salmi, mis oli laulu originaalist seletamatul kombel puudu: „Kes ehitad sa kõrged mäed, kui sambaid taevast toet’mas näed…”Selle „toet’mas” osas ei olnud ta päris kindel, kuid „veil” oli ju nähtavasti vastuvõetav – „Kes ilmale lõid võimsad laaned”– oksad praksusid kiilu all nagu püssiragin, jämedad väänkasvud haarasid masti jäänustest – „Ja aiaks tegid terve Maa me” – tekile sadasid puuviljad ja lehed, kuid jõnksatus andis märku, et üks murdunud puu oli kerel tüki küljest rebinud, nii et ballast pudenes välja – „Neil oma käsi siruta,” – kapten Roberts pigistas kasutut rooliratast kõvemini ja naeris mürisevale pimedusele näkku – „kes hukka saamas kuival maal!”

Ja tulevikust sööstis suure üllatusena välja kolm tohutut viigipuud, mille tugipiilareid meenutavad juured olid tsüklonitele sajandeid vastu pidanud. Kapteni viimane mõte oli: Võib-olla oleks parem olnud „kes tõstad üles kõrged mäed”, kui asjaolusid arves…

Kapten Roberts läks taevasse, mis ei olnud päris selline, nagu ta oli oodanud, ja kui taanduv vesi Armsa Judy vraki õrnalt metsapinnale asetas, jäi ellu ainult üks hing. Või siis kaks, kui teile meeldivad papagoid.

Sel päeval, kui maailm lõppes, oli Mau teel koju. Teekond oli rohkem kui kahekümne miili pikkune. Kuid ta teadis teed, igatahes. Kes teed ei tea, pole mees. Aga tema oli mees… Nojah, peaaegu. Ta oli ju kuu aega Poiste Saarel elanud. Juba ainuüksi seal ellu jäämisest piisas, et sust mees teha…

Nojah, seal pidi ellu jääma ja siis tagasi tulema.

Poiste Saarest ei rääkinud keegi, korralikult korralikult küll mitte. Üht-teist võis kuulda, kui üles kasvasid, aga oli üks asi, mille kõik väga ruttu selgeks said – Poiste Saare juures oli kõige tähtsam see, et sa pidid Poiste Saarelt minema saama. Sinu poisihing jäi sinna ja kui sa jõudsid tagasi Rahva juurde, said sa mehehinge.

Tagasi pidi minema, muidu juhtus midagi hirmsat – kui sa kolmekümne päeva pärast tagasi ei tulnud, tuldi sulle järele ja sinust ei saanud kunagi meest, päris meest mitte. Poisid rääkisid, et parem oleks uppuda, kui lasta endale järele tulla. Niimoodi teavad kõik, et sa kukkusid läbi, ja tõenäoliselt ei saa sa kunagi naist, või kui saadki, siis sellise, keda ükski päris mees ei taha, katkiste hammaste ja haisva hingeõhuga.

Mau oli nädalaid öösiti unetult lebanud ja selle pärast muretsenud. Saarele tohtis kaasa võtta ainult oma noa, nii et Mau oli näinud õudusunenägusid sellest, kuidas ta peab ehitama kolmekümne päeva jooksul kanuu ainult noa abil. See oli võimatu. Kuid kõik Rahva mehed olid sellega hakkama saanud, järelikult pidi ju mingi võimalus olema.

Teisel Poiste Saarel oldud päeval leidis Mau selle.

Keset saart oli jumalaankur, pooleldi liiva ja mulla sisse mattunud kivist kuubik. Sellest sirutusid üle rasked liaanid, mis keerdusid hiiglasuure tabagopuu ümber. Sügavale puu koore sisse olid lastele mõeldud keeles lõigatud märgid: MEHED AITAVAD TEISI. Märkide kõrval oli puu sisse löödud alaki, tahutud kivi pika varre otsas. Kui hoida seda ühtepidi, oli see tavaline kirves. Kui keerata see teistpidi, oli see uuristuskirves, millega saab hästi puutüve õõnestada.

Mau tõmbas kirve välja ja sai õppetunni kätte. Selle olid selgeks saanud ka paljud teised poisid: ühel õhtul ronis Mau puu otsa ja leidis kõikjalt tüve pealt sadu märke kohtadest, kuhu tänulikud poisid olid jätnud sellesama või samasuguse kirve, nende jaoks, kes tulevad pärast neid. Mõned neist on kindlasti juba Esiisad, üleval koopas, kodusaarel.

Esiisad vaatavad kogu aeg, pilguga, mis näeb miilide kaugusele, ja võib-olla vaatasid nad Maud ka siis, kui ta leidis palgi, mis oli korralikult kuivanud ja väikese saare kaugemas servas mitte liiga hästi pandanipuude alla peidetud. Kui ta koju jõuab, ütleb ta, et leidis selle, ja kõik ütlevad, et tal vedas ja võib-olla pani jumal selle sinna. Kui nüüd mõtlema hakata, siis olid isa ja paar onu ühel hommikul vara selle saare lähedale kala püüdma läinud, ilma et oleksid teda kaasa kutsunud…

Saarel oli olnud tore. Mau oskas tuld teha ja ta oli leidnud väikese mageda veega allika. Ta oli valmistanud ahingu, mis kõlbas kala püüdmiseks laguunist. Ja ta oli ehitanud korraliku kanuu, tugeva ja kerge, külgujukiga. Ehitada tuli ainult nii hästi, et kanuu sind koju viia jõuaks, kuid Mau oli töötanud selle kallal noa ja rainahaga, nii et see lausa liugles üle vee.

Mau ei kiirustanud takka oma viimase päeva tulekut poisina. Isa oli öelnud, et ta seda ei teeks. Tee laager puhtaks, ütles ta. Varsti kuulud sa naisele ja lastele. See pole halb. Kuid mõnikord meenutad sa heldimusega oma viimast päeva poisina. Tee nii, et see oleks tore mälestus, ja tule pidusöögi ajaks tagasi.

Laager oli nii puhas, et ei saanud arugi, et ta oli seal olnud. Nüüd seisis Mau viimast korda iidvana tabagopuu ees, kirves käes ja – nagu ta oli kindel – Esiisad üle õla vaatamas.

Kõik sobib täiuslikult, Mau teadis seda. Läinud ööl olid taevas olnud üheskoos Õhu, Tule ja Vee tähed. Oli hea aeg uute alguste jaoks.

Ta leidis pehmel puukoorel tühja koha ja tõstis kirve. Korraks hakkas talle silma tema randme külge seotud väike sinine helmes – see kaitseb teda koduteel. Isa oli talle öelnud, kui uhke ta tagasiteel on. Kuid ta peab olema ettevaatlik ja mitte tõmbama endale jumalate ja vaimude tähelepanu. Pole hea olla ilma hingeta, kahe hinge vahel. Ta on nagu mihei gawi, väike sinine erakvähk, kes sibab korra aastas vanast kojast uude ja on kõigile mööda juhtuvatele kalmaaridele kerge saak.

See polnud kena mõte, kuid Maul oli hea kanuu ja meri oli rahulik, ja ta sibab kiiresti, igatahes! Ta virutas kirve puutüvesse, nii kõvasti, kui suutis, ja mõtles: Hah! Järgmine poiss, kes selle välja tõmbab, on mehe nime tõesti ära teeninud.

„Mehed aitavad teisi mehi!” hüüdis ta, kui kivi puukoort tabas.

Ta oli tahtnud, et sellel oleks mõju. Mõju sellel oligi, ja palju suurem, kui ta oli arvanud. Väikese saare igast nurgast paiskusid õhku linnud nagu mesilasparv. Vindid ja kurvitsad ja pardid tõusid põõsastest ning täitsid õhu paanika ja sulgedega. Mõned suuremad linnud suundusid merele, enamik aga jäi lihtsalt õhku tiirutama, nagu kardaksid nad kohutavalt jääda, kuid neil poleks ka kuhugi mujale minna.

Alla rannale minnes kõndis Mau lindude vahelt läbi. Kirevad tiivad vilksatasid tema näo eest mööda nagu raheterad ja see oleks olnud imeilus, kui poleks olnud tõsiasja, et iga viimane kui lind kasutas juhust, et tõsiselt ja korralikult pasandada. Kui sul on kiire, pole ju mingit mõtet kasutut koormat kaasa vedada.

Midagi oli viltu. Mau tundis seda õhust, äkilisest vaikusest, sellest, kuidas korraga oli tunne, nagu suruks mingi raske asi maailmale peale.

Ja nüüd tabas see Maud ja paiskas ta liivale siruli. Tema pea tahtis lõhkeda. See oli hullem kui siis, kui ta mängis kivimängu ja jäi liiga kauaks vee alla. Miski rõhus maailma nagu suur hall kalju.

Siis valu kadus, sama kiiresti, kui oli tulnud, viuhti, jättes Mau oimetuna õhku ahmima. Ja jälle lendasid pea kohal parvena linnud.

Kui Mau ennast tuikudes jalule ajas, teadis ta ainult seda, et siia polnud enam hea jääda, ja kuigi see oli ainus, mida ta teadis, teadis ta seda vähemalt iga oma küüne ja ihukarvaga.

Üle selge taeva veeres kõuemürin, üksainus tohutu ja kõva sööst, mis kaikus silmapiiridelt tärinal vastu. Mau vankus alla tillukese laguuni äärde, mürin aga jätkus, ja valgel liival laguuni serval ootas teda kanuu. Kuid tavaliselt tüüne vesi… tantsiskles, tantsiskles nagu tugevas vihmasajus, kuigi vihma ei sadanud.

Ta pidi minema saama. Kanuu libises kergelt vette ja Mau sõudis palavikuliselt rifilõhe suunas, kust pääses avamerele. Tema all ja ümber tegid kalad sedasama…

Heli jätkus, see oli nagu käegakatsutav asi, mis tungis õhku ja lõhkus seda. See täitis kogu taeva. Mau jaoks oli see nagu tohutu kõrvakiil. Ta üritas kiiremini sõuda ja siis kerkis tema pähe mõte: Loomad põgenevad. Nii oli öelnud tema isa. Poisid põgenevad. Mees ei põgene. Ta pöördub vaenlasele vastu, vaatab, mida see teeb, ja otsib tema nõrkusi.

Ta laskis kanuul laguunist välja libiseda ja sõitis murdlainetusel kerge vaevaga ookeanile, siis aga vaatas ringi nagu mees.

Silmapiir oli üksainus suur pilv, kobrutav ja kerkiv, täis tuld ja välku ja urisev nagu õudusunenägu.

Korallidele lajatas laine ja ka sellega oli midagi viltu. Mau tundis merd, ja midagi oli viltu ka merega. Poiste Saar jäi kaugele maha, sest hirmus hoovus tiris Maud tohutu tormimöllu poole. Jäi mulje, nagu jooks silmapiir mere ära.

Mehed vaatavad oma vaenlast, see on tõsi, kuid mõnikord nad pöörduvad ja sõuavad nagu hullud.

See ei muutnud midagi. Meri jõnksatas ja siis korraga lõi jälle tantsisklema, täpselt nagu vesi laguunis. Mau püüdis selgelt mõelda ja pingutas, et kanuud kontrolli alla saada.

Ta jõuab tagasi. Muidugi jõuab. Ta nägi seda pilti oma peas, väikese ja selgena. Ta keeras seda ja nautis selle maitset.

Kõik on rannal. Kõik. Ühtegi erandit ei saa olla. Isegi vanad, haiged mehed surevad parema meelega mattidel vee ääres, kui on kusagil mujal, naised sünnitavad sealsamas, kui vaja, otsides pilguga lähenevat kanuud. Mitte näha uue mehe saabumist oli mõeldamatu. See tooks tervele Rahvale kohutavat õnnetust.

Isa ootab Maud rifi serval, ja nad toovad tema kanuu rannale, ja onud tulevad jooksuga, ja uued noored mehed tormavad teda õnnitlema, ja poisid, kes temast maha jäid, on kadedad, ja ema ja teised naised hakkavad pidusööki valmistama, ja siis tuleb see… asi terava noaga, kus ei tohi karjuda, ja siis… siis tuleb kõik.

Ja kui ta suudab seda ainult oma mõtteis hoida, siis nii lähebki. Selle tulevikuga ühendas teda särav hõbedane niit. See toimib samamoodi kui jumalaankur, mis ei lase jumalatel minema uidata.

Jumalad, täpselt! See tuli Jumalate Saarelt. See oli silmapiiri taga ja see ei paistnud siia, kuid vanad mehed ütlesid, et kunagi ammusel ajal oli see mürisenud ja meri hakkas möllama ja oli palju suitsu ja kõuekõminat, sest Tulejumal oli vihane. Võib-olla oli ta jälle vihaseks saanud.

Pilv ulatus taeva harjani, kuid merepinnal oli midagi uut. See oli tumehall joon, mis läks suuremaks. Laine? Noh, laineid Mau tundis. Neid tuli rünnata enne, kui nemad ründavad sind. Mau oli õppinud nendega mängima. Ära lase neil paati kummuli keerata. Kasuta neid ära. Lainetega on lihtne.

Kuid see laine ei käitunud nii nagu tavalised lained laguuni suus. Jäi mulje, nagu seisaks see paigal.

Mau vaatas seda ainiti ja taipas, milles asi on. Paistis, et laine on paigal, sest see oli suur laine ja väga kaugel, ja see liikus väga kiiresti, vedades järel musta ööd.

See liikus väga kiiresti, ja nüüd polnudki see enam nii kaugel. See polnud ka laine. See oli liiga suur. See oli veemägi, mille harjal tantsisklesid välgud, ja see kihutas, ja see mühises, ja see haaras kanuu kaasa nagu kärbse.

Tõustes taevasse, laine tohutu vahuse kaare sisse, pistis Mau aeru väätide vahele, millega küljeujuk oli kinni seotud, ja hoidis kinni nagu…

… Sadas. Vihm oli raske ja porine, täis tuhka ja kurbust. Mau ärkas unenägudest, kus olid küpsetatud sealiha ja hõiskavad mehed, ning avas halli taeva all silmad.

Siis ta oksendas.

Kanuu õõtsus kergelt lainetes, kui Mau lisas oma väikese panuse sellesse, mis juba vees hulpis – puutükid, lehed, kalad…

Keedetud kalad?

Mau sõudis suure hehe-kala juurde ja tal õnnestus see paati vedada. See oli tõesti keedetud ja see oli tõeline pidusöök.

Maul oli pidusööki vaja. Kogu tema keha valutas. Tema pea üks külg kleepus – verest, nagu välja tuli. Ilmselt oli ta ennast mingil ajal vastu kanuu parrast ära löönud, ja see polnud üllatav. Sõit läbi laine oli pannud kõrvad kohisema ja pigistanud südant – selline unenägu, millest ärgates on hea meel. Mau suutis hädavaevu kinni hoida.

Vees oli olnud tunnel, nagu liikuv õhukoobas hiigellaine kaare all, ja murdlainetus mässas, kui kanuu sööstis veest välja nagu delfiin. Mau oleks võinud vanduda, et kanuu hüppas õhku. Ja ta oli kuulnud laulmist! Ta oli kuulnud seda ainult mõne sekundi, samal ajal kui kanuu kihutas mööda laine selga alla. Kindlasti laulis mõni jumal, aga võib-olla ka deemon… või kuuleb inimene selliseid asju oma peas, kui ta pooleldi lendab ja pooleldi upub maailmas, kus vesi ja õhk iga hetk kohti vahetavad. Kuid nüüd oli see möödas ja meri, mis oli püüdnud Maud tappa, andis talle toitu.

Kala oli hea. Mau tundis, kuidas tema kontidesse valgub soojus. Kalu oli enam kui küllalt, need hulpisid muu kraami vahel. Vees olid ka mõned noored kookospähklid ning Mau jõi tänulikult kookospiima ja tema tuju hakkas tõusma. See on alles lugu, mida rääkida! Ja nii suur laine jõudis kindlasti ka koduranda, nii et kõik teavad, et ta ei valeta.

Ja kodu on… kus? Poiste Saart ei paistnud. Ei paistnud ka taevast. Mitte ühtegi saart ei olnud näha. Kuid ühel pool oli silmapiir heledam kui teisel. Kusagil sealpool loojus päike. Eelmisel õhtul oli Mau vaadanud, kuidas päike loojus Rahva saare kohal. See pidi olema õige suund. Mau asus sihikindlalt teele, silmitsedes kahvatut silmapiiri.

Igal pool olid linnud, kes kükitasid kõige peal, mis vees hulpis. Enamasti olid need väikesed vindid, kes sädistasid hullunult, kui kanuu neist mööda sõitis. Mõned neist lendasid rabinal isegi lähemale ja seadsid end istuma kanuu enda peale, surusid end üksteise vastu ja tunnistasid Maud omamoodi meeleheitliku, kabuhirmus optimismiga. Üks laskus Maule lausa pähe.

Sel ajal kui Mau üritas lindu oma juustest lahti harutada, kostis mütsatus ja kanuu pärasse maandus midagi palju raskemat, nii et vindid paiskusid laiali ja lendasid siis vurinal tagasi, sest nad olid liiga väsinud, et kuhugi mujale jõuda. Kuid uuest reisijast hoidsid nad nii kaugele kui võimalik, sest see polnud valiv selle osas, keda süüa.

See oli suur lind, kiiskavate sinkjasmustade sulgede ja valge rinnaga, ning väikesed valged suled katsid ka tema jalgu. Tema tohutu nokk oli aga erepunane ja kollane.

See oli esiisalind ja tõi õnne – vähemalt inimestele –, kuigi ta võttis Maul kiirust maha ja sõi ära ühe tema kala. Esiisalinnud olid saanud selgeks, et inimesi pole vaja karta, sest isegi nende lindude eemalepeletamine tõi õnnetust. Mau sõudis edasi, tundes kuklas linnu säravate silmade pilku. Ta lootis, et lind toob õnne. Kui tal õnne on, võib ta jõuda koju ammu enne keskööd.

Kostis „Eek!” ja esiisalind tõusis jälle lendu, järjekordne Mau keedetud kala noka vahel, pannes kanuu korraks kõikuma. Noh, vähemalt on paat nüüd natuke kergem, mõtles Mau. Mul pole niikuinii kala vaja. Täna söön ma kõhu sealihast täis!

Lind maandus raskelt puutüvele pisut eespool. Puutüvi oli tegelikult päris suur. Kui Mau lähemale jõudis, nägi ta, et see oli terve puu, isegi juured olid küljes, kuid paljud oksad olid küljest rebitud.

Mau nägi kirvest, mis oksarägu sees veest välja kerkis. Kuid osa temast teadis juba, et ta seda varsti näeb. Pilt sellest kihutas tema silmade poole ja sai, ainult hetkeks, pöörleva maailma keskpunktiks.

Esiisalind, kes oli kalaga žongleerinud, et saaks selle tervelt alla neelata, tõusis oma süngel poolükskõiksel moel lendu ja lehvis minema, suured aeglaselt löövad tiivad peaaegu räpast vett puutumas.

Nüüd, kus linnu raskus oli kadunud, hakkas puu jälle pöörduma. Kuid Mau oli juba vees ja sai kirve varre pihku, kui seda vette tirima hakati. Ta hoidis hinge kinni, surus jalad vastu puutüve ja sikutas. Oh, ta oli olnud nutikas, sel silmapilgul sada aastat tagasi, kui ta virutas kirve kõvasti puu sisse, et näidata järgmisele poisile, kui suur mees ta on…

See oleks pidanud õnnestuma. Viimase võimsa tõmbega oleks kirves pidanud lahti tulema. Nii oleks see pidanud olema, täiuslikus maailmas. Kuid paisunud puit hoidis kirvest kindlalt kinni.

Mau sukeldus veel kolm korda ja tuli iga kord läkastades ja merevett välja sülitades pinnale. Tema sees oli sügav, vihane tundmus, et see ei saa õige olla – jumalad olid kirve talle saatnud, ta oli selles kindel. Nad saatsid talle kirve, sest tal läheb seda vaja, ta oli täiesti kindel, aga tema ei suutnud seda lahti tõmmata.

Lõpuks ujus Mau tagasi kanuu juurde ja võttis aeru, enne kui esiisalind jõudis silmist kaduda. Esiisalinnud lendasid õhtul alati tagasi maale ja Mau oli üsna kindel, et Poiste Saarest pole järel suurt midagi, kuhu tagasi minna. Tabagopuu oli sadu aastaid vana ja selle juured olid Mau pihast jämedamad. Need nägid välja, nagu oleksid saart sama hästi kui koos hoidnud! Ja juurte vahel oli olnud jumalaankur. Jumalaankrut ei tohiks suuta ükski laine paigaltki nihutada. See oleks sama hea, kui liigutada maailma.

Esiisalind lendas aeglaste tiivalöökidega edasi. Tema ees muutus peenike silmapiirijoon punasemaks, punasemaks, kui Mau oli kunagi varem näinud. Ta sõudis nii kiiresti, kui jaksas, püüdes mitte mõelda sellele, mille eest leiab, ja kuna ta püüdis neid mõtteid mitte mõelda, jooksid need tema peas ringi nagu elevil koerad.

Ta üritas neid rahustada. Nii, Poiste Saar pole ju suurt muud kui kaljukobakas, mida ümbritsevad liivamadalikud? mõtles ta. See sobib ainult kalapüügilaagriks või kohaks, kus poisid üritavad meesteks saada. Rahva saarel on mäed – hea küll, üks korralik mägi –, seal on jõgi, seal on koopad, seal on terved metsad, seal on mehed, kes teavad, mida teha!

Teavad ju? Ja mida nad saaksid teha?

Kuid Mau peas väreles pildike mehehinge saamisest. See ei tahtnud kuidagi paigale jääda ja Mau ei suutnud leida hõbedast niiti, mis teda selle poole tõmbaks.

Päikeseloojangu ette triivis midagi tumedat, ja Mau oleks peaaegu nutma pursanud. See oli täiuslik päikeseloojangulaine, mis veeres silmapiiri taha vajuva punase ketta eest läbi. Igal mehel Päikesesaartel oli see kujutis meheea-tätoveeringu peal ja Mau teadis, et mõne tunni pärast on selline ka temal.

Ja siis oli seal, kus oli olnud laine, Rahva saar. Mau oleks selle piirjooned alati ära tundnud. See oli umbes viie miili kaugusel. Noh, viis miili peab ta vastu. Ja varsti näeb ta lõkete valgust.

Ta aerutas kõvemini ja pingutas silmi, et näha tumedamat kogu kummalises hämarikus, ning tema pilk eristas valget murdlainetust rifi juures. Ja varsti, palun, varsti näeb ta lõkete valgust!

Nüüd tundis ta lõhnu, kõiki maa lõhnu peale selle ühe, mida ta tahtis, suitsulõhna.

Ja siis tuli ka see, väike terav toon mere ja metsa aroomides. Kusagil põles midagi. Mau ei näinud seda, aga kus on suitsu, seal on inimesi. Muidugi, kui laine tuli siiapoole, ei ole siin palju kuiva puitu. Siin ei olnud laine kuigi hull, siin mitte. Mau oli ka varem suuri laineid näinud ja need tekitasid palju segadust ning lõid paar kanuud pilbasteks. Hea küll, see laine oli paistnud väga suur, aga lained paistavadki suured, kui sulle kaela tulevad! Inimesed läksid üles mägedesse ja tõid sealt kuiva puitu. Jah, just nii see oligi. Kindlasti oli see just nii. Ta oli muretsenud ilmaasjata. Inimesed tulevad varsti tagasi.

Täpselt. Nii see on.

Kuid hõbedast niidikest ei olnud. Mau suutis teha oma vaimusilmas rõõmsaid pilte, kuid need olid pimeduses ja nende juurde ei viinud ühtegi rada.

Kui ta laguuni jõudis, oli juba peaaegu täiesti pime. Tema pilk eristas lehti ja oksi, ja ta sõitis otsa suurele korallitükile, mille laine oli ilmselt rifi küljest lahti murdnud, kuid selleks riff oligi. See võttis tormi kõige hullema tümitamise enda peale. Rifi taga, laguuni ääres, ei olnud midagi karta.

Liiva vaikse sahina saatel puudutas kanuu randa.

Mau hüppas välja ning viimasel hetkel meenus talle ohverdus. Hästiläinud retke puhul tuleks ohverdada punast kala ja tema retke peab pidama hästiläinuks, kuigi see oli olnud väga kummaline. Punast kala tal ei olnud, aga noh, ta on alles poiss ja jumalad annavad poistele palju asju andeks. Vähemalt mõtles ta ohverdamisele. Kindlasti loeb see ka midagi.

Ühtegi teist kanuud polnud näha. Neid oleks pidanud olema palju. Kuigi oli hämar, paistis kõik vale. Kedagi ei olnud, keegi ei teadnud, et Mau seisab rannal.

Ta tegi ikkagi proovi: „Hei! See olen mina, Mau! Ma olen tagasi!”

Ta hakkas nutma, ja see oli hullem. Ta oli nutnud ka kanuus, kuid siis langes tema näolt lihtsalt vett ja sellest teadis ainult tema. Nüüd aga tulid pisarad suurte nuuksatustega, nirisesid talitsematult silmist ja ninast ja suust. Ta nuttis oma vanemate pärast, sellepärast, et tal oli hirm, sellepärast, et tal oli külm ja ta oli väga väsinud, ja sellepärast, et ta kartis ega suutnud teeselda. Kuid peamiselt nuttis ta sellepärast, et ainult tema teadis.

Metsas kuulis teda üks olend. Ja varjatud tulevalguses välgatas terav metall.

Läänes kustus valgus. Öö ja pisarad võtsid Rahva saare oma valdusse. Pilvede vahel triivis Veetäht nagu mõrtsukas, kes vaikselt kuriteopaigalt lahkub.